It is difficult, almost impossible, to describe all the feelings you have after an improv festival.
I have participated in a few - FiiF and Slapdash - and they were just ...
Well it is so hard to describe it that it is just better to say that after this specific FiiF (that I participated in 3 years ago) we came back home and created the first Tilt festival here to share this feeling.
This weekend we had the third Tilt and while I did not help out so much with the organizing this time, I was still helping out as much as I could.
The workshops, the performances, the people ... it all was just amazing.
Yesterday we had late breakfast with some of the performers (read: my extended family) who were still in Tallinn and for several times I noticed that I was not talking but just looking at this experience. Looking how people from different countries shared the laughs, experiences and hugs. How they had just done something together and while it was all coming to an end, they took all they could from it. And I found myself thinking that this was worth it. Sure there was pain included as well. The pain of saying goodbye for example. But there was also the gratitude for the shared experience.
Several performers looked as if they had just had sex: tired, happy, connected and grateful. This is what several days of improv does to you. It was something we all shared together.
It will take some time to get used to the normal life again (Estonian with emotions ... what is this creature?).
Thank you from the bottom of my heart!
Mulţumesc!
Kiitoksia oikein paljon!
Спасибо!
Liels paldies!
Mille fois merci!
Aitäh!
I love you and I will miss you.
[This song somehow explains the feeling of fun and sadness I have at the moment]
Showing posts with label teater. Show all posts
Showing posts with label teater. Show all posts
D&D stiilis impro formaat
Londonis festivalil käies avanes mu mõttemaailm ehk natukene rohkem impro erinevate võimaluste koha pealt. Seega olen paar päeva mõelnud, et ehk oleks võimalik kuidagi siduda D&D ja impro.
Sissejuhatus
D&D ise toimib umbes nii: Igal mängijal on oma roll. Mängujuht kirjeldab maailma ja mängib kõrvaltegelasi. Mängijad otsustavad oma tegevusi ise vastavalt rollile ja olukorrale. Kui on vaja arusaama, kas midagi õnnestus või ei õnnestunud, visatakse täringut. (see on mõnesmõttes üllatavalt hea kokkuvõte)
Impro toimib enamasti ühisloominguna ja nii maailm, tegelased, suhted, kui ka narratiiv luuakse ühiselt laval. Improt annab teha ka väga kindlas formaadis (007 teemaline, Venezueela seebiooperi teemaline jne)
Formaat
Paljuski oleks see formaat ehk Kirjaniku impromängu taoline. On üks narratiivi jälgija, looja ja suunaja ning on selle läbimängijad. Kooseis laval:
2-3 näitlejat. PC'd ehk püsikarakterid - kindlad seiklejad, elik püsitegelased, kellega kõik asjad juhtuvad. (Kui teha seda etendust mitu korda järjest, siis võiks olla miks mitte ka jätkulugu.)
Roll võiks siiski olla mitte eeldeklareeritud. Näiteks võiks laval olla posu nodi (raamat, suur haamer, miskid kindad, rapiir jne) millest publiku valikul üks PC'le satub ja sellest saab tema rollitähis. Kui sa saad suure karvase haamri, siis sa oled näiteks barbar ja saad sellest olenevalt oma suhtumist, füüsilist poolt muuta jooksutades peas lauset "Kui see on rolli suhtes tõene, siis mis võiks veel olla"
1-3 näitlejat. NPC'd ehk nende teha on kõik taustategelased. Kas varustust või nodi ka neil on, ma ei teagi.
1 DM ehk mängujuht. DM saab luua narratiive, ootamatuid pöördeid, lisada kõrvaltegelasi. Tema sekkumine vajab täpsustust ja proovimist (potensiaalselt võib ta ka täringut visata).
Samuti saab ta öelda kui hästi kellegil, miski tegevus välja tuleb ja sellega infot lisada. (D&D's on näiteks nii Mängija "Ma uurin seda kirvest lähemalt, kas sellel on midagi erilist." Viskab täringut toimingu peale. DM (kui täringuvise oli piisavalt suur) "Sa avastad, et selle peal on huvitavad süvendid, mis päikesevalguse käes justkui ära kaoks, kuid varjus selged on"....)
Ja sünnib lugu
Algus:
PC'd defineerivad laval ära oma rollid ja igapäevaelu, suhtumise üksteisse jne. Suure tõenäosusega on see stseen kõrtsus :D Kõik NPC'd saavad noh mängida ettekandjaid jne.
Keskpaik:
Kas võiks äkki siis küsida publikult tegelastele, miski ülesande/missiooni (päästa printsess, tuua kalliskivid, teha goblinitega läbirääkimisi vms) Või et kas juhtub midagi ootamatut (väljas hakkab konni sadama, siseneb npc kellel on miskit tähtsat infot vms).
Seltskond läheb teele. Pakkumised mängujuhi, NPC'de ja mängijate poolt.
Läbikukkumised ja õnnestumised. Mängujuht saab teha ka näiteks kiireid edasihüppeid (kui keegi defineeris et linn kuhu vaja minna ja seal midagi teha, on kolme nädala kaugusel, siis mängujuht saab teha fastforward sinna liikumise) või lisada komplikatsioone ("linnatänaval möödub teist tormakas poistekari ning peale seda märkate äkitselt et vöölt on kadunud nii misioonikaart kui ka rahakukrud")
Lõpp:
Kas antud ülesanne/missioon/eesmärk saab täidetud või siis nad ebaõnnestuvad sellega. Igal juhul arusaam, et see lugu jõudis lõpuni.
Kuidas tundub? Praegu veel suht brutaalne idee aga jumet ju nagu oleks. Aga leida neid inimesi kes käpad nii impros kui D&D maailmas on vast suht raske ja ega ma pole kindel ka, et sellel asjal just palju publikut oleks. Oleneb kuidas seda täpselt defineerida ja esitleda.
Cheers!
--------------------
EDIT 18.06.
Äkki võiks DM'il olla kaks mütsi/kaussi, kuhu on publikult küsitud tegelasi (üks kauss) ja objekte (teine) ning nende abil saab ta (kasutades nii ju publiku materjali) lugu jutustada. Näiteks:
"Te istute kõrtsus. Ühel hetkel ilmub teie juurde (võtab tegelase ja loeb) Punamütsike/võlur/mäekoll, kellel paistab olevat mure" Lavale NPC kes noh mängib seda tegelast ja natukene seletab, kui õige hetk/paras paus, jätkab mängujuht "Nimelt on tal vaja et te leiaksite üles tema (võtab objekti) lutipudeli/võlumõõga/kukli .... (optional: mille varastasid ... tegelane)" Elik juba quest luuakse publikupakkumistest. Jah see võib minna väga jaburaks, aga PC'd vähemalt peavad olema väga rollitruud ja grounded. See maailm laval on tõene!
Samuti saab objekti/tegelase kausse kasutada nö seiklusel olles. Luues ise midagi, aga lisades sinna mingi tegelase/objekti.
Formaadi enda nimi võiks sel juhul olla Random Encounter (DM'id muigavad)
Sissejuhatus
D&D ise toimib umbes nii: Igal mängijal on oma roll. Mängujuht kirjeldab maailma ja mängib kõrvaltegelasi. Mängijad otsustavad oma tegevusi ise vastavalt rollile ja olukorrale. Kui on vaja arusaama, kas midagi õnnestus või ei õnnestunud, visatakse täringut. (see on mõnesmõttes üllatavalt hea kokkuvõte)
Impro toimib enamasti ühisloominguna ja nii maailm, tegelased, suhted, kui ka narratiiv luuakse ühiselt laval. Improt annab teha ka väga kindlas formaadis (007 teemaline, Venezueela seebiooperi teemaline jne)
Formaat
Paljuski oleks see formaat ehk Kirjaniku impromängu taoline. On üks narratiivi jälgija, looja ja suunaja ning on selle läbimängijad. Kooseis laval:
2-3 näitlejat. PC'd ehk püsikarakterid - kindlad seiklejad, elik püsitegelased, kellega kõik asjad juhtuvad. (Kui teha seda etendust mitu korda järjest, siis võiks olla miks mitte ka jätkulugu.)
Roll võiks siiski olla mitte eeldeklareeritud. Näiteks võiks laval olla posu nodi (raamat, suur haamer, miskid kindad, rapiir jne) millest publiku valikul üks PC'le satub ja sellest saab tema rollitähis. Kui sa saad suure karvase haamri, siis sa oled näiteks barbar ja saad sellest olenevalt oma suhtumist, füüsilist poolt muuta jooksutades peas lauset "Kui see on rolli suhtes tõene, siis mis võiks veel olla"
1-3 näitlejat. NPC'd ehk nende teha on kõik taustategelased. Kas varustust või nodi ka neil on, ma ei teagi.
1 DM ehk mängujuht. DM saab luua narratiive, ootamatuid pöördeid, lisada kõrvaltegelasi. Tema sekkumine vajab täpsustust ja proovimist (potensiaalselt võib ta ka täringut visata).
Samuti saab ta öelda kui hästi kellegil, miski tegevus välja tuleb ja sellega infot lisada. (D&D's on näiteks nii Mängija "Ma uurin seda kirvest lähemalt, kas sellel on midagi erilist." Viskab täringut toimingu peale. DM (kui täringuvise oli piisavalt suur) "Sa avastad, et selle peal on huvitavad süvendid, mis päikesevalguse käes justkui ära kaoks, kuid varjus selged on"....)
Ja sünnib lugu
Algus:
PC'd defineerivad laval ära oma rollid ja igapäevaelu, suhtumise üksteisse jne. Suure tõenäosusega on see stseen kõrtsus :D Kõik NPC'd saavad noh mängida ettekandjaid jne.
Keskpaik:
Kas võiks äkki siis küsida publikult tegelastele, miski ülesande/missiooni (päästa printsess, tuua kalliskivid, teha goblinitega läbirääkimisi vms) Või et kas juhtub midagi ootamatut (väljas hakkab konni sadama, siseneb npc kellel on miskit tähtsat infot vms).
Seltskond läheb teele. Pakkumised mängujuhi, NPC'de ja mängijate poolt.
Läbikukkumised ja õnnestumised. Mängujuht saab teha ka näiteks kiireid edasihüppeid (kui keegi defineeris et linn kuhu vaja minna ja seal midagi teha, on kolme nädala kaugusel, siis mängujuht saab teha fastforward sinna liikumise) või lisada komplikatsioone ("linnatänaval möödub teist tormakas poistekari ning peale seda märkate äkitselt et vöölt on kadunud nii misioonikaart kui ka rahakukrud")
Lõpp:
Kas antud ülesanne/missioon/eesmärk saab täidetud või siis nad ebaõnnestuvad sellega. Igal juhul arusaam, et see lugu jõudis lõpuni.
Kuidas tundub? Praegu veel suht brutaalne idee aga jumet ju nagu oleks. Aga leida neid inimesi kes käpad nii impros kui D&D maailmas on vast suht raske ja ega ma pole kindel ka, et sellel asjal just palju publikut oleks. Oleneb kuidas seda täpselt defineerida ja esitleda.
Cheers!
--------------------
EDIT 18.06.
Äkki võiks DM'il olla kaks mütsi/kaussi, kuhu on publikult küsitud tegelasi (üks kauss) ja objekte (teine) ning nende abil saab ta (kasutades nii ju publiku materjali) lugu jutustada. Näiteks:
"Te istute kõrtsus. Ühel hetkel ilmub teie juurde (võtab tegelase ja loeb) Punamütsike/võlur/mäekoll, kellel paistab olevat mure" Lavale NPC kes noh mängib seda tegelast ja natukene seletab, kui õige hetk/paras paus, jätkab mängujuht "Nimelt on tal vaja et te leiaksite üles tema (võtab objekti) lutipudeli/võlumõõga/kukli .... (optional: mille varastasid ... tegelane)" Elik juba quest luuakse publikupakkumistest. Jah see võib minna väga jaburaks, aga PC'd vähemalt peavad olema väga rollitruud ja grounded. See maailm laval on tõene!
Samuti saab objekti/tegelase kausse kasutada nö seiklusel olles. Luues ise midagi, aga lisades sinna mingi tegelase/objekti.
Formaadi enda nimi võiks sel juhul olla Random Encounter (DM'id muigavad)
Asi pole tegelikult koogis
Meil on improlaval kasutusel selline väljend nagu "It's not about the cake" ehk siis eesti keeli "Asi pole koogis." Pärineb see ühest töötoast ning lühidalt võib selle idee kokku võtta ehk nii: Laval pole kõige tähtsam mitte tegevus, mitte see millest räägitakse, mitte lugu, vaid suhe kahe inimese vahel. Tegelikult on asi alati suhtes - emotsioonid kahe inimese vahel on see, mis on tähtis.
Töötoas, kus antud väljend meile külge jäi, tuli teha stseeni, milles mees tuli öösel koju ja sõi külmkapist ära oma lemmikkoogi, mis seal oli, arvates et selle toonud tema ema. Tegelikult oli selle teinud aga tema kallim, kes kogu oma armastuse ja helluse oli koogi sisse valanud. Ja nüüd oli see kook lihtsalt muuseas ära söödud. No on ikka tõbras. Asi pole mitte koogis, vaid sellest mida see tähendab.
Pean siikohas tõdema, et seda kirjeldada ja läbi teha on ikka kaks täiesti erinevat asja. Igal juhul täheldasin hiljuti, et ka tavaelus meeldib meile nö koogist rääkida. Me tülitseme pisiasjade pärast, aga ei ütle välja, mis on tegelikud tunded ja vajadused. Me küsime lastelt, et kuidas neil koolis läheb, kuigi tegelikult tahame teada kuidas neil lihtsalt läheb (need on kaks väga erinevat küsimust tegelikult).
Me tantsime ümber koogi, aga ei ütle asju otse. Ma muidugi ei ütle, et asju otse alati lihtne öelda on, aga ükshetk tuleb nende asjadega tegeleda niikuinii ja ega need ära ei kao niisama. Mis sest koogist ikka liialt kottida.
Töötoas, kus antud väljend meile külge jäi, tuli teha stseeni, milles mees tuli öösel koju ja sõi külmkapist ära oma lemmikkoogi, mis seal oli, arvates et selle toonud tema ema. Tegelikult oli selle teinud aga tema kallim, kes kogu oma armastuse ja helluse oli koogi sisse valanud. Ja nüüd oli see kook lihtsalt muuseas ära söödud. No on ikka tõbras. Asi pole mitte koogis, vaid sellest mida see tähendab.
Pean siikohas tõdema, et seda kirjeldada ja läbi teha on ikka kaks täiesti erinevat asja. Igal juhul täheldasin hiljuti, et ka tavaelus meeldib meile nö koogist rääkida. Me tülitseme pisiasjade pärast, aga ei ütle välja, mis on tegelikud tunded ja vajadused. Me küsime lastelt, et kuidas neil koolis läheb, kuigi tegelikult tahame teada kuidas neil lihtsalt läheb (need on kaks väga erinevat küsimust tegelikult).
Me tantsime ümber koogi, aga ei ütle asju otse. Ma muidugi ei ütle, et asju otse alati lihtne öelda on, aga ükshetk tuleb nende asjadega tegeleda niikuinii ja ega need ära ei kao niisama. Mis sest koogist ikka liialt kottida.
Jämmimisest
Käisin eile T.O.Mi kaemas ning märkasin ükshetk, kui süstemaatiliselt ma improsse suhtun. See on muidugi loogiline - meil on posu asju püsivalt käimas oma trupis ja kui tehniline raam on tugev, siis selle sees on mõnusam ja turvalisem mängida. Samas oli eile mitu gruppi laval esimest, teist või kolmandat korda ning kui minult küsiti, et kuidas oli, siis unustasin ma kiita lavalist julgust, üksteise toetamist, julgeid pakkumisi, teemade tagasitoomist jne vaid hakkasin kohe rääkima nö tehnilisest poolest, nagu millal tuleks mäng laval ära lõpetada, kuidas hoida ühist joont kogu etendusel, mis jäi venima jne.
Õudne! Automaatne reaktsioon ei ole mitte "Hei, väga äge! Väga tublid!" vaid kohe nimekiri asjadest mida võiks paremini teha.
Jäin peale etendust ka natuke jämmima ja avastasin taaskord, kui äge ja hoopis teine tunne on improtada võhivõõraste inimestega (või siis tuttavatega, keda tihti ei näe).
Eks olen ka hiljuti rohkem mõelnud, et võiks jämmida vahel kuskil. Olen proovinud jõuda, aga pole aega leidnud. Enda etendused ja projektid võtavad aja naksti ära. Samas ma arvan, et jämm aitaks meelde tuletada mõningaid asju, mis püsivate tehniliste proovide ja etenduste ajal ära võib ununeda.
Igal juhul, ka impros on variatsiooni vaja, et oleks värske ja põnev. Kogu aeg ei peagi olema mõnus ja turvaline - nagu eluski.
Õudne! Automaatne reaktsioon ei ole mitte "Hei, väga äge! Väga tublid!" vaid kohe nimekiri asjadest mida võiks paremini teha.
Jäin peale etendust ka natuke jämmima ja avastasin taaskord, kui äge ja hoopis teine tunne on improtada võhivõõraste inimestega (või siis tuttavatega, keda tihti ei näe).
Eks olen ka hiljuti rohkem mõelnud, et võiks jämmida vahel kuskil. Olen proovinud jõuda, aga pole aega leidnud. Enda etendused ja projektid võtavad aja naksti ära. Samas ma arvan, et jämm aitaks meelde tuletada mõningaid asju, mis püsivate tehniliste proovide ja etenduste ajal ära võib ununeda.
Igal juhul, ka impros on variatsiooni vaja, et oleks värske ja põnev. Kogu aeg ei peagi olema mõnus ja turvaline - nagu eluski.
Näitlemise raskused
Paar nädalat tagasi nägin unes kuidas istusime miski kambaga kusagil kohvikus (Noku äkki) ja Draamateatri näitleja Ain Lutsepp, kes ka seal oli, ütles mulle midagi stiilis: "Sa paned laval päris hästi." Ma mäletan praeguseni seda tunnet, mille peale ma ärkasin. See ei olnud tänutunne või sügav aupakklikus. Oh ei, see oli ... pigem negatiivne. Improteater ja klassikaline teater on ju siiski suht erinevad ning vahel on endalgi raske omaks võtta, et see mis me laval teeme on samuti teater, lihtsalt teistsugune teater. Seda raskem on ka omaks võtta tunnustust professionaalilt. Fraud police hüppab kohe sisse.
Neile, kes on näinud vaid improteatri lühivormi naljakaid mänge tuleks täpsustada, et on olemas ka pikkvorm. Seda viljelevad Eestis peamiselt Impeerium (kes on enamuses vabakutselised näitlejad) ja meie, Improgrupp Jaa! (harrastusnäitlejad). Pikkvorm on oma olemuselt rohkem klassikalise teatri moodi - laval rullub lahti lugu oma keerdkäikude ja juhtumistega. Kõik lihtsalt leiutatakse kohapeal vastavalt publiku andtud inspiratsioonile ja enda tundele, et kuidas lugu võiks loogiliselt edasi areneda. Tõsi, kuigi me oleme mõlgutanud mõtteid teha ka väga tõsist pikkvormi (nagu näiteks see) ei ole me päris sinna veel jõudnud aga vähemalt liigume vaikselt. Siiski erinevus nö 'päris teatriga' on suur ja paljude jaoks on impro kindlasti uus ja harjumatu.
Reedel käisime oma trupiga ka Eesti Teatri Aastaauhindade galal. Oh ei, me ei olnud nomineeritud, aga harrastusteatri jaoks on tunnustus tegelikult minu arust seegi, kui kutsutakse. See on justkui sotsiaalne tunnustus, et "Hei, te sebite seal oma asja, see on päris äge, tulge tähistage koos teiste Eesti teatritega" Kohal oli muidugi ka Impeerium, kes on siiski ka vabakutselised (ja haritud) näitlejad. Ma ei tea kui palju teisi harrastusteatreid kohal oli - mõned, keda ma isiklikult tean Harrastusteatrite liidust, igatahes ei olnud. Samuti ei olnud kedagi peale meie ja Impeeriumi impromaastikult. Päris uhke värk ikkagi. Nagu R ütles, kui ma punast vaipa pelgasin: "Te olete nüüd näitlejad. Deal with it."
Pean aga ütlema, et olgugi, et tunnustus on tore ja ma olen teadlik sellest, et harrastusteatri kohta oleme me natuke palju hullumeelsed (3 erinevat formaati käigus samal ajal, keskmiselt 1-2 etendust nädalas, stuudio, rahvusvaheline festival, kõiki Eesti improtruppe ühendav veebikeskkond improv.ee jne), on see ikkagi natukene emotsionaalselt keeruline teema.
Kui keegi lähedane, kes pole meid kunagi laval vaatamas käinud ütleb midagi stiilis: "Jajaa, Timmu on meil nüüd ju näitleja." siis see teeb haiget ...
Või kuidas ma proovisin vennalastele selgeks teha kuhu üritusele ma lähen ja miks ma sinna lähen ja nende reaktsioon: "Aga sa pole ju näitleja...", sest nad pole kunagi meid vaatama sattunud ... siis see teeb haiget.
Või sõprade suhtumine stiilis "Me mõtlesime vaatama tulla küll, aga me näeme sind tasuta kah, et mis siin ikka raha eest vaadata"... siis see teeb haiget.
Ma ole tõesti südamepõhjani veendunud, et see mida me laval teeme ei ole jama. Tõsi, vahel on ta parem ja vahel natu nirudam, see on see improteatri ilu ja valu, aga me oleme jõudnud suhteliselt tugeva vormini minu arust, nii et isegi meie nirudam etendus (aka millega me ise väga rahul pole) on tegelikult päris hea. Miski tase on saavutatud, millest allapoole ei vaju, mis minu arust on kohutavalt äge saavutus. Samuti meil on püsivalt töötubasid, millega enda oskusi parandada - pühpäeval näiteks õppisime lavagrimmi - mis on kohutavalt äge. Ning meie siirus ja usutavus laval paraneb. Ma arvan et proovides ja laval kokku olen ma tundnud rohkem tugevaid emotsioone, kui kogu päriselus ning see on ka kohutavalt äge ja arendav...
Samas kogu eelnev suhtumine lähedaste inimeste poolt justkui nulliks ära kõik need saavutused.
"Me näeme sind niigi, milleks selle eest maksta?" - ma ei kujuta ette, et keegi ütleks nii mõne nö päris teatri nö päris näitlejale. Järelikult see, mida me teeme, ei ole nende jaoks ikkagi päris.
See on omamoodi mõrkjas rõõm, kui professionaalsed teatrid sind justkui näitlejana ja su tegevust täitsa asjaliku teatrina tunnustavad ... aga mitmed lähedased inimesed endiselt mitte.
Neile, kes on näinud vaid improteatri lühivormi naljakaid mänge tuleks täpsustada, et on olemas ka pikkvorm. Seda viljelevad Eestis peamiselt Impeerium (kes on enamuses vabakutselised näitlejad) ja meie, Improgrupp Jaa! (harrastusnäitlejad). Pikkvorm on oma olemuselt rohkem klassikalise teatri moodi - laval rullub lahti lugu oma keerdkäikude ja juhtumistega. Kõik lihtsalt leiutatakse kohapeal vastavalt publiku andtud inspiratsioonile ja enda tundele, et kuidas lugu võiks loogiliselt edasi areneda. Tõsi, kuigi me oleme mõlgutanud mõtteid teha ka väga tõsist pikkvormi (nagu näiteks see) ei ole me päris sinna veel jõudnud aga vähemalt liigume vaikselt. Siiski erinevus nö 'päris teatriga' on suur ja paljude jaoks on impro kindlasti uus ja harjumatu.
Reedel käisime oma trupiga ka Eesti Teatri Aastaauhindade galal. Oh ei, me ei olnud nomineeritud, aga harrastusteatri jaoks on tunnustus tegelikult minu arust seegi, kui kutsutakse. See on justkui sotsiaalne tunnustus, et "Hei, te sebite seal oma asja, see on päris äge, tulge tähistage koos teiste Eesti teatritega" Kohal oli muidugi ka Impeerium, kes on siiski ka vabakutselised (ja haritud) näitlejad. Ma ei tea kui palju teisi harrastusteatreid kohal oli - mõned, keda ma isiklikult tean Harrastusteatrite liidust, igatahes ei olnud. Samuti ei olnud kedagi peale meie ja Impeeriumi impromaastikult. Päris uhke värk ikkagi. Nagu R ütles, kui ma punast vaipa pelgasin: "Te olete nüüd näitlejad. Deal with it."
Pean aga ütlema, et olgugi, et tunnustus on tore ja ma olen teadlik sellest, et harrastusteatri kohta oleme me natuke palju hullumeelsed (3 erinevat formaati käigus samal ajal, keskmiselt 1-2 etendust nädalas, stuudio, rahvusvaheline festival, kõiki Eesti improtruppe ühendav veebikeskkond improv.ee jne), on see ikkagi natukene emotsionaalselt keeruline teema.
Kui keegi lähedane, kes pole meid kunagi laval vaatamas käinud ütleb midagi stiilis: "Jajaa, Timmu on meil nüüd ju näitleja." siis see teeb haiget ...
Või kuidas ma proovisin vennalastele selgeks teha kuhu üritusele ma lähen ja miks ma sinna lähen ja nende reaktsioon: "Aga sa pole ju näitleja...", sest nad pole kunagi meid vaatama sattunud ... siis see teeb haiget.
Või sõprade suhtumine stiilis "Me mõtlesime vaatama tulla küll, aga me näeme sind tasuta kah, et mis siin ikka raha eest vaadata"... siis see teeb haiget.
Ma ole tõesti südamepõhjani veendunud, et see mida me laval teeme ei ole jama. Tõsi, vahel on ta parem ja vahel natu nirudam, see on see improteatri ilu ja valu, aga me oleme jõudnud suhteliselt tugeva vormini minu arust, nii et isegi meie nirudam etendus (aka millega me ise väga rahul pole) on tegelikult päris hea. Miski tase on saavutatud, millest allapoole ei vaju, mis minu arust on kohutavalt äge saavutus. Samuti meil on püsivalt töötubasid, millega enda oskusi parandada - pühpäeval näiteks õppisime lavagrimmi - mis on kohutavalt äge. Ning meie siirus ja usutavus laval paraneb. Ma arvan et proovides ja laval kokku olen ma tundnud rohkem tugevaid emotsioone, kui kogu päriselus ning see on ka kohutavalt äge ja arendav...
Samas kogu eelnev suhtumine lähedaste inimeste poolt justkui nulliks ära kõik need saavutused.
"Me näeme sind niigi, milleks selle eest maksta?" - ma ei kujuta ette, et keegi ütleks nii mõne nö päris teatri nö päris näitlejale. Järelikult see, mida me teeme, ei ole nende jaoks ikkagi päris.
See on omamoodi mõrkjas rõõm, kui professionaalsed teatrid sind justkui näitlejana ja su tegevust täitsa asjaliku teatrina tunnustavad ... aga mitmed lähedased inimesed endiselt mitte.
Spämmeri Pihtimused
Seoses igasuguste etendustega olen ma oma näoraamatu sõbralistis ikka kohutavalt palju kutseid saatnud. Ei imestaks kui nii mõnigi inimene oleks mind seepärast oma sõbralistist eemaldanud. Aga tõsilugu ta on, et saadetud ürituse kutse võtab suurest hulgast vastu vaid käputäis ning neistki jõuab etendusele kohale ... noh mõni... ja iga äraütlemise kohta tuleb mul teavitus (brr, kas keegi teab kust selle maha saaks võtta - igasuguse motivatsiooni võtab maha)
Kuidagi on see nii olnud, et ma ei suuda paljudele oma sõpradele ega pereliikmetele selgeks teha, et "Hei, me teeme ägedat asja! Tule vaatama!". Okei, tundub vahel et esimest poolt usutakse, aga noh vaatama ikka ei jõuta.
Ausalt öeldes tihtilugu tunnen ma isegi süümepiinu kutseid välja saates - no mida ma spammin kui keegi ei tule.
Samas on mitmed sõbrad otse öelnud, et väga tahaksid vaatama tulla aga kunagi ükski aeg ei sobi ja et palun kutsu ikka edasi, küll kunagi ikka jõuab. Nohhjahh. Tõsi, üksikud enda kutsutud ootamatud külalised on tõesti ka etendustele jõudnud selle kahe ja poole aasta jooksul. Aga siiski vaid üksikud.
Seega, ma loodan et inimesed ütlevad mulle, kui enam kutseid ei taha saada.
Ma olen äärmiselt tänulik kogu meie publikule, aga ma olen kuidagi kurb, et nende seas endiselt nii vähe mu sõpru/tuttavaid on (heh, kuigi nö püsipublik o juba väga sõbrad) ... paljude teiste jaoks ei ole Impro vist üldse nii äge tegevus, kui minu jaoks.
* Publiku hulga üle ma ei virise. On vahel rohkem vahel vähem, aga vähemalt on :)
Kuidagi on see nii olnud, et ma ei suuda paljudele oma sõpradele ega pereliikmetele selgeks teha, et "Hei, me teeme ägedat asja! Tule vaatama!". Okei, tundub vahel et esimest poolt usutakse, aga noh vaatama ikka ei jõuta.
Ausalt öeldes tihtilugu tunnen ma isegi süümepiinu kutseid välja saates - no mida ma spammin kui keegi ei tule.
Samas on mitmed sõbrad otse öelnud, et väga tahaksid vaatama tulla aga kunagi ükski aeg ei sobi ja et palun kutsu ikka edasi, küll kunagi ikka jõuab. Nohhjahh. Tõsi, üksikud enda kutsutud ootamatud külalised on tõesti ka etendustele jõudnud selle kahe ja poole aasta jooksul. Aga siiski vaid üksikud.
Seega, ma loodan et inimesed ütlevad mulle, kui enam kutseid ei taha saada.
Ma olen äärmiselt tänulik kogu meie publikule, aga ma olen kuidagi kurb, et nende seas endiselt nii vähe mu sõpru/tuttavaid on (heh, kuigi nö püsipublik o juba väga sõbrad) ... paljude teiste jaoks ei ole Impro vist üldse nii äge tegevus, kui minu jaoks.
* Publiku hulga üle ma ei virise. On vahel rohkem vahel vähem, aga vähemalt on :)
Kuidas sai tuju rikutud
Oli novembri lõpp. Improfestivali korraldamise kurnatus hakkas juba vaikselt mööduma, sünge sügise (seekord oli see ikka ootamatult karm sügis) emotsionaalsed järelmõjudki hakkasid vaikselt lahtuma ja tegemist oli palju. Lõputöö, mida ma olin küll natukene nokitsenud, tuli nüüd lähima paari nädala jooksul täisväärtuslikuks tööks valmis kirjutada - ka kolm-neli intekat oli vaja kiirelt juurde teha ja analüüsida.
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.
Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.
Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.
Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)
Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.
Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.
Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne
Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.
Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.
Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)
Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:
Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:
Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"
Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:
Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:
[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin ja siin need teemad mida me nokime]
Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.
Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...
Cheers!
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.
Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.
Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.
Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)
Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.
Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.
Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne
Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.
Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.
Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)
Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:
Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:
Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"
Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:
Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:
[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin ja siin need teemad mida me nokime]
Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.
Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...
Cheers!
Tilt, Tilt ja veelkord Tilt
Hea sõber Rahel kribas eile:
Selgituskiri kõigile minu sõpradele.
Tänase päeva seisuga on veel vaid 9 päeva improfestivali Tilt alguseni. Mis tähendab, et ma jagan teile erinevaid improteemalisi teavitusi eriti aktiivselt veel vähemalt 12 päeva. Siis saate natuke puhkust. Ja mina ka
Jah, seda on veel tulemas, aga ärge palun pahandage. Tulge parem vaatama!
Selgituskiri kõigile minu sõpradele.
Tänase päeva seisuga on veel vaid 9 päeva improfestivali Tilt alguseni. Mis tähendab, et ma jagan teile erinevaid improteemalisi teavitusi eriti aktiivselt veel vähemalt 12 päeva. Siis saate natuke puhkust. Ja mina ka
Miks ma teid spämmin?
Sest ma tean, et teie hulgas on veel neid, kes pole improt kunagi näinud, aga on sellegipoolest veendunud, et see on halb teater (inimesed lähevad ju lavale lihtsalt pulli tegema, kes siis seda ei oskaks!). Ja muidugi neid, kellega kokku saades tekib umbes selline dialoog: "oi, jaa, ma olen kuulnud küll, et sa teed seda asja.. oot aga kuidas see käib teil seal täpselt.. teil on ju ikka asjad ette kokku lepitud... aa.. ei ole.. kuule aga anna mulle ka teada kui teil jälle midagi tuleb..". Well this is it. Meil tuleb nüüd suur rahvusvaheline festival ja ma annan sellest teada! Ja muidugi ka selle pärast, et nende inimeste ring, kes on improt näinud ja kellele see meeldis on aina suurenev
Miks ma kogu selle jamaga üldse vaeva näen?
Nojah, need, kes on improt näinud või teinud, need teavad:) Olen nüüdseks tegelenud improga umbes kuus aastat. Eelmise aasta kõige meeldejäävamateks hetkedeks oskasin nimetada osalemise teisel Soome rahvusvahelisel improteatrite festivalil ja muidugi Tilti. Need kaks üritust eristusid suurelt ja selgelt kogu ülejäänud aastast. Teate miks? Energia poolest. Ja see ongi see, miks impro eristub kõigest muust. See energia ja sünergia, mis on proovides ja laval kui kamp inimesi vabatahtlikult paneb endast kõik välja, et partnerit laval toetada ja selles hetkes tema jaoks olemas olla. Seda enam palju mujal ei kohta. Ja see energia jõuab ka lavalt saali. Võib ilmselt öelda, et ma olen sellest energiast kergelt sõltuvuses. Mulle meeldib seda luua ja mulle meeldib sellest puudutatud saada. Ja see annab minu jaoks kõigele sellele "vaevale" mõtte.
Mida teie selle spämmi osas ette võtta saate?
No te saate mind muidugi oma voost peita. Kuigi... impro on nii minu asi, et.. kui te ei taha teada, mis ma teen, siis miks me üldse sõbrad oleme siin? Või võite öelda: kallis sõber, ära saada mulle enam neid kutseid. Siiamaani on töötanud küll. Aga mis te veel teha saate, on võtta julgus kokku ja tulla meid vaatama. Eriti festivali ja siia saabuvaid väliskülalisi. Nad tulevad teile suhteliselt võileiva hinna eest kätte ka (üks pilet Treiler šõule võrdub kahe R-kioski võileiva hinnaga). Noh.. ja siis teid enam aasta pärast see spämm ei häiri. Sest te teate, mis selle taga on
Ikka teie,
Rahel
Ja nii on. Mina ka olen spämminud juba ohhjumal kui palju. On inimesi, kes on öelnud, et "Aitäh teavitamast, tundub huvitav. Kindlasti uurin." ja on olnud ka neid, kes on palunud mitte rohkem neile kribada sellel teemal.
Aga põhiline on see, et impro on mul nii hinges sees ja see on tõesti üks kord aastas kui ma muutun spämmimasinaks mida isegi kärsaraamat juba peatada tahab.
Kes aga kärsaraamatus ei ole ja festivaliga veel kursis ei ole, siis peagi on see kohal.
Lisainfo Etenduste ja Töötubade kohta: improfestival.ee
Ka hooandja on veel käimas http://www.hooandja.ee/projekt/toome-adami-ja-emily-improteatrite-festivalile-tilt Toetades saate endale soetada uhke festivali koti ja/või lipsu, mis spetsiaalselt selle ürituse tarvis loodud (ja palju muud ka)
Piletid juba müügis piletilevis. Töötubadesse saab ennast regada läbi meie tubli Eva.
Tulemas FB's kampaania tasuta piletite ja fääntsi pääntsi limusiinisõidu peale.
Pulli on tulemas ka Solarise keskuses.
Eile sai meid natuke kuulata Klassikaraadios Delfi teatri osas
Tilgakujulised tilti logod ilutsevad südalinnas plakatitel
jne.
...Sest ma tean, et teie hulgas on veel neid, kes pole improt kunagi näinud, aga on sellegipoolest veendunud, et see on halb teater (inimesed lähevad ju lavale lihtsalt pulli tegema, kes siis seda ei oskaks!). Ja muidugi neid, kellega kokku saades tekib umbes selline dialoog: "oi, jaa, ma olen kuulnud küll, et sa teed seda asja.. oot aga kuidas see käib teil seal täpselt.. teil on ju ikka asjad ette kokku lepitud... aa.. ei ole.. kuule aga anna mulle ka teada kui teil jälle midagi tuleb..". Well this is it. Meil tuleb nüüd suur rahvusvaheline festival ja ma annan sellest teada! Ja muidugi ka selle pärast, et nende inimeste ring, kes on improt näinud ja kellele see meeldis on aina suurenev
Miks ma kogu selle jamaga üldse vaeva näen?
Nojah, need, kes on improt näinud või teinud, need teavad:) Olen nüüdseks tegelenud improga umbes kuus aastat. Eelmise aasta kõige meeldejäävamateks hetkedeks oskasin nimetada osalemise teisel Soome rahvusvahelisel improteatrite festivalil ja muidugi Tilti. Need kaks üritust eristusid suurelt ja selgelt kogu ülejäänud aastast. Teate miks? Energia poolest. Ja see ongi see, miks impro eristub kõigest muust. See energia ja sünergia, mis on proovides ja laval kui kamp inimesi vabatahtlikult paneb endast kõik välja, et partnerit laval toetada ja selles hetkes tema jaoks olemas olla. Seda enam palju mujal ei kohta. Ja see energia jõuab ka lavalt saali. Võib ilmselt öelda, et ma olen sellest energiast kergelt sõltuvuses. Mulle meeldib seda luua ja mulle meeldib sellest puudutatud saada. Ja see annab minu jaoks kõigele sellele "vaevale" mõtte.
Mida teie selle spämmi osas ette võtta saate?
No te saate mind muidugi oma voost peita. Kuigi... impro on nii minu asi, et.. kui te ei taha teada, mis ma teen, siis miks me üldse sõbrad oleme siin? Või võite öelda: kallis sõber, ära saada mulle enam neid kutseid. Siiamaani on töötanud küll. Aga mis te veel teha saate, on võtta julgus kokku ja tulla meid vaatama. Eriti festivali ja siia saabuvaid väliskülalisi. Nad tulevad teile suhteliselt võileiva hinna eest kätte ka (üks pilet Treiler šõule võrdub kahe R-kioski võileiva hinnaga). Noh.. ja siis teid enam aasta pärast see spämm ei häiri. Sest te teate, mis selle taga on
Ikka teie,
Rahel
Ja nii on. Mina ka olen spämminud juba ohhjumal kui palju. On inimesi, kes on öelnud, et "Aitäh teavitamast, tundub huvitav. Kindlasti uurin." ja on olnud ka neid, kes on palunud mitte rohkem neile kribada sellel teemal.
Aga põhiline on see, et impro on mul nii hinges sees ja see on tõesti üks kord aastas kui ma muutun spämmimasinaks mida isegi kärsaraamat juba peatada tahab.
Kes aga kärsaraamatus ei ole ja festivaliga veel kursis ei ole, siis peagi on see kohal.
Lisainfo Etenduste ja Töötubade kohta: improfestival.ee
Ka hooandja on veel käimas http://www.hooandja.ee/projekt/toome-adami-ja-emily-improteatrite-festivalile-tilt Toetades saate endale soetada uhke festivali koti ja/või lipsu, mis spetsiaalselt selle ürituse tarvis loodud (ja palju muud ka)
Piletid juba müügis piletilevis. Töötubadesse saab ennast regada läbi meie tubli Eva.
Tulemas FB's kampaania tasuta piletite ja fääntsi pääntsi limusiinisõidu peale.
Pulli on tulemas ka Solarise keskuses.
Eile sai meid natuke kuulata Klassikaraadios Delfi teatri osas
Tilgakujulised tilti logod ilutsevad südalinnas plakatitel
jne.
Jah, seda on veel tulemas, aga ärge palun pahandage. Tulge parem vaatama!
Ei me ette tea
Mäletan, et kunagi üks tuttav, kes käis meie etendust vaatamas sai sellest enda jaoks isikliku pettumuse. Tal oli raske aeg elus ning ta lootis saada nalja ja naeru. Kunagi aga ei saa sa ette teada, mis laval hakkab toimuma ning vastavalt publiku antud inspiratsioonile tekkis sinna seekord asju, mis liigagi hästi klikkisid tema sise-elu valusate teemadega.
Eile puutusin ma ise sellise olukorraga natuke kokku. Impeeriumi hooaja avaetendus oli täitsa mõnus, kuid oli hetki kus ma proovisin mitte isiklikul tasandil liialt mõtlema hakata elik vähemalt kolm publiku poolt tulnud inspiratsioonilauset olid seotud rongi alla jäämisega. (kes teab, see teab) Well, mis teha.
Või äkki olid need soovitused põhjustatud publiku sotsiaalsest alateadvusest, kuhu minagi mitteteadlikult oma osa sisse panin? Kes teab.
Peagi saabuv Improfestival Tilt saab igatahes järjest rohkem promo ja tähelepanu, mis on igati tore.
Ja inimesed on ka täitsa toredad ja head.
Cheers!
Eile puutusin ma ise sellise olukorraga natuke kokku. Impeeriumi hooaja avaetendus oli täitsa mõnus, kuid oli hetki kus ma proovisin mitte isiklikul tasandil liialt mõtlema hakata elik vähemalt kolm publiku poolt tulnud inspiratsioonilauset olid seotud rongi alla jäämisega. (kes teab, see teab) Well, mis teha.
Või äkki olid need soovitused põhjustatud publiku sotsiaalsest alateadvusest, kuhu minagi mitteteadlikult oma osa sisse panin? Kes teab.
Peagi saabuv Improfestival Tilt saab igatahes järjest rohkem promo ja tähelepanu, mis on igati tore.
Ja inimesed on ka täitsa toredad ja head.
Cheers!
Pere ja teater
Homme saab jälle lavale ja seekord isegi laulma (seda muidugi impro-võtmes) Lisainfo siit, kes soovib saab ise vaadata.
Ma olen viimasel ajal aga päris mitu korda mõelnud selle üle kuidas mu pere minu teatri hobiga kohe üldse seotud ei ole.
See oli kuus aastat tagasi, kui ma sain Tallinnas olles teatripisiku sisse ja liitusin T-Teatriga. Mäletan hästi, seda esimest etendust, kus ma (duublina) parajas kabuhirmus laval olin. Isegi vennas käis seda vaatamas. T-Teatri puhul jägi asi duubli (Etendustes: Invasioon; Partzival; A on keegi teine) ja heli-valgusmehe rolli.
Nii kaks aastat tagasi hakkasin aga aktiivsemalt tegutsema improradadel ja liitusin Improgrupp Jaa!-ga. See on olnud oluliselt usinam laval käimine (keskmiselt vähemalt korra kuus laval) ja tegutsemine (improv.ee haldamine, sebimine, plakatimäsu, Tilt orgunn jne). Ehk siis teater on osa minu elust olnud juba suht pikka aega ja viimane paar aastat isegi enam.
Seda kummalisem, et mu enda vanemad nägid mind viimati laval miski põhikoolis tehtud etenduse ajal ja kui ma õigesti mäletan, siis vennas nägi mind viimati laval just T-Teatri esimesel etendusel. Tädiperekond ja rahvas sealpool heal juhul teab, et ma midagi teatrilist teen aga laval pole neist keegi mind kunagi näinud - vanavanematega on suht sama seis.
Hmm, peaks äkki perekonna kokku ajama ja tegema neile privaatetenduse. Muidu jälle küsivad küsimusi teemade kohta mis mind oluliselt ei inspireeri (kool; töö ja autojuhiload näiteks).
Samas, kas nad saavad selle võlust aru nii nagu mina seda tunnen?
Ja kas on üldse vaja, et nad minu, praegu oooo nii salajast, maailma näeks?
Mõtleb veel selle asja peale. Ega see perekonna kokku ajamine kah nii imelihtne ei ole. Aga võimalik et kunagi tuleb etendus Keilas ja Pärnut ei saa ka välistada.
Improst kasti sees ja sellest väljas
Esmaspäeva õhtul tegime ühele tulevasele koostööpartnerile täispika impro etenduse (enda leiutatud formaat nimega Birfurkatsioonipunkt) ning seejärel oli avatud arutelu selle üle, kuidas saaks hästi lavalaudu jagada. Ning taaskord ei tahtnud keegi uskuda, et tegemist oli improvisatsiooniga. Ma olen märganud, et see lihtsalt ongi pikema vormi needus.
Jah, olgem ausad, veel aastaid tagasi oleks ma isegi olnud skeptiline, kui näitlejad oleks väitnud, et teevad ühest lausest inspireerituna 40 minuti pikkuse loogilise etenduse, ning mitte-kui-midagi* selles pole eelnevalt kokku lepitud. Nüüd aga, olles ise laval, tundub see täiesti reaalne ja teostatav.
Aga olgem ausad, improteater on siiski suhteliselt uus nähtus
Viis aastat tagasi loodi Eestis esimesed teatrigrupid, mis seostasid ennast otseselt improga. (selle tähistamiseks on tulemas ka ringtuur, ning kindlasti aasta jooksul veel midagi) Üheks neist oli Eesti Improteater, mis koosnes peamiselt erialase haridusega noortest näitlejatest, ja teiseks rohkem harrastajatest koosnev Improgrupp Jaa! mille liikmeid ühendaski vaid huvi improteatri vastu (ja ka omavaheline sõprus :)).
Kindlasti ei saa öelda, et improvisatsioonilist teatrit Eestis enne seda ei eksisteerinud - on meil näiteks ka ju Luguteater, Foorum teater ja mitmeid klassikalisi teatreid, kes julgevad eksperimenteerida. Küll aga ei olnud olemas improteatrit sellises vormis.
Nüüdseks on esialgsest kahest grupist välja kasvanud juba neli. Improgrupp Jaa!'st kasvas välja Improkraatia, mille tegevus on peamiselt tuntav Tartus ning Eesti Improteatrist kasvas just hiljaaegu välja Improteater Impeerium.
Huvilistest, kes improteatrit armstavad, aga otseselt ühtegi gruppi ei kuulu, saaks aga juba julgelt moodustada veel vähemalt ühe teatri - niipalju on neid tekkinud. Impro huvilistel on võimalik sellega püsivalt tegeleda nii Tallinnas, kus Improgrupp Jaa! korraldab iganädalaselt Improstuudiot, kui ka Tartus, kus Improkraatia teeb püsivalt Improtunde. Samuti on näiteks isegi Tallinna Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijatel võimalus vabast ajast osaleda improringi tegevuses. Rääkimata erinevatest koolides ja firmades tehtud töötubadest, mida ei suuda vist enam ükski grupp täpselt ära nimetada.
Eelmisel aastal toimus Tallinnas Eesti Esimene Rahvusvaheline Improteatrite festival Tilt, kus oli kohal esinejad nii Soomest, Lätist, Norrast kui ka Inglismaalt. Natukene enne seda sai hoo sisse veebileht improv.ee, mis koondab endas kõiki Eesti improteatri truppe ning annab jooksvat infot Eestis (ja vahel ka naaberriikides) toimuvate impro ürituste (festivalid/koolitused/etendused) kohta.
Aasta alguses toimus hooandja toel Tartus teatrisport, kus suures saalis hunnik improtajatest moodustatud tiime erinevate lühivorm mängudega omavahel mõõtu võtsid.
Kuigi noorte seas kogub Improteater kiirelt populaarsust, on paljude jaoks tegemist siiski veel pigem tundmatu teatrivormiga.
Ning seda on näha ka tele-ekraanidel
Kui ma mainin töökollektiivis või tuttavatele, et tegelen Improteatriga, tuleb kohe lauale ka Vilde tee, Jumal tänatud, et sa siin oled! või Palume lavale!. Ja kuigi see teeb improteatri seletamise oluliselt lihtsamaks, teeb see selle ka oluliselt keerulisemaks.
Kui ma olin teismeline, tuli ETV pealt noortele suunatud saatesari nimega Rusikas. Saate teema juhatas sisse näitetrupp, kes etendas laval negatiivse lõpuga noortele aktuaalset probleemi (aka noor proovib sõprade sunnil peol kokaiini ja maandub kiirabis). Sellele järgnes arutelu antud probleemi üle, milles jõuti stuudios olnud inimestega konsensusele, kuidas oleks õige antud olukorras käituda (ölda sõpradele otse Ei, aitäh!), ning seejärel mängiti ette sama stseen, kuid seekord vestlusest ajendatud positiivse lõpuga. Muidugi oli tegemist improviseerimisega - suhteliselt direktiivse improviseerimisega ning sarnast joont vedas ka Vilde tee.
Seal on suur erinevus, kas sa tead ette kuhu sa pead jõudma (Rusikas), saad juhendeid lava taga olevatelt jõududelt (Vilde tee) või oled laval ning ainsaks inspiratsiooniks on publiku poolt antud pealkiri "Ketšupiga puujäneste invasioon keset käokingadega kuuaasa".
Improteatri tõelisus on see, et sa ei tea kuhu sa jõuad** ja sa ei tea, mis järgmiseks laval juhtub (puuduvad hallid kardinalid lava taga) ja see ongi osa selle võlust.
Aga kuidas sa siis ikkagi laval hakkama saad?
Väga lihtsalt - sa oled ennast treeninud. Treeninud end mitte laval tsenseerima; kiiremini asju välja mõtlema ja aktsepteerima, et need ei ole võibolla alati väga originaalsed; gruppi/kaasnäitlejat märkama; kaasnäitlejale ette mängima.
Impro on koostöö - ühine looming. Sa ei saa minna lavale oma ideega ja seda seal teistele peale suruda, nii ei teki lihtsalt midagi uut.
Ma mäletan küll seda tohutut hirmu, kui ma esimest korda pikemat vormi mängides publiku ette lavale läksin ja mu peas oli täielik tühjus. Okei olgem ausad, tegelikult ei olnud seal mitte tühjus vaid lause "Kas sa tõesti läksid just lavale ja sul pole õrna aimugi, mida sa seal tegema hakkad? Natuke loll oled peast vä?"
Aga õnneks saabus varsti lavale ka teine näitleja. Ühiselt lõime me omavahelise suhte ja üksteise identiteedi (su tegelase nimi näiteks tekib alles etenduse käigus ja sa ei pane seda pea-aegu mitte kunagi ise, seega sa pead püsivalt ärkvel/kohal olema ja asju märkama - isegi lava kõrval)
Jah, ja ...
on impro põhiline reegel: võta teise pakkumine omaks ja lisa midagi juurde. Kõik, mis toimub laval on okei ja on põhjendatav. Tele-ekraanidel olen ma aga näinud palju soolomängu, mis väga hästi üksteisega klappida ei taha. Näiteks stseen kokast, kelle käed ei allu ta kontrollile ja lihtsalt läbustavad ja ainus lavaline põhjendus on, et ta käed ei allu ta kontrollile. Tundub natukene koosoleku pidamisena koosoleku pidamise pärast, kas pole?
Palume lavale! puhul nägin ma eelmainitud head koostööd alles kolmandas saates, kui lavale tuli Von Krahl. Nad jälgisid üksteist ja mis kõige tähtsam: aksepteerisid ükteise pakkumisi ja lisasid sinna ka midagi juurde.
Ma ei ütle, et näitlejad, kes antud saates laval on ei oleks osavad või et see saade on halb. Ei, ma ütlen kõigest, et nad ei ole tihtilugu ennast selles valdkonnas väga palju treeninud ja seda on ka näha, ning olgugi et saade on hea, saaks seda veelgi paremini teha.
Ehk oleks tarvis väljakutset, mis paneks näitlejad paremini koos tegutsema?
Laval lähevad asjad sassi ja alati ei lähe asjad kohe nii, nagu peaks ning see ongi see, mis teeb asja inimlikuks ja sunnib veel paremaks koostööks.
Näiteks võib tuua hunniku impro lühimänge, kuid tooksin välja esimese, mida ma kunagi (enne kui ma üldse improteatriga liitusin) proovisin. Selleks on "Hajameelne professor".
Selleks on vaja kolme näitlejat, kellest üks (professor) saadetakse kohe ukse taha (nii et ta ei kuuleks). Seejärel lepivad alles jäänud näitlejad publikuga kokku, et mille professor on leiutanud? Millest see tehtud on? Mis selle juures eriline on? (näiteks: ämblikuniidist tehtud pesumasin, mida saab taskusse kokku pakkida ja mis ei kahjusta pehmeid kangaid). Nüüd kutsutakse lahkunud näitleja tagasi ja algab stseen. Tegemist on pressikonverentsiga, kus professor tutvustab oma uut leiutist. Probleem on aga selles, et ta on väga hajameelne, unustab asju kergesti ja üldse ei mäleta, mida ta leiutas. Õnneks tema käed teavad, mida ta leiutas (üks näitlejatest kes publikuga leiutise kokku leppis) ja tegelikult teab seda ka nö saatejuht (teine näitleja kes publikuga asja kokku leppis), kes saab küsida suunavaid küsimusi. Ainus võimalus see edukalt ära teha on koostöö ja see ei ole lihtne, olenemata sellest millises rollis sa oled (olen igat neist kolmest proovinud) ja on võimatu, et professor ei eksi korduvalt ja korduvalt enne kui ta õige leiutise "välja mõtleb".
Ja kui te võrdlete seda Palume lavale! teiste käte (ja praeguseni söögi tegemisele keskendunud) mänguga, ei näe ma televiisoris, et näitlejatele oleks ette antud tõsine väljakutse ja võibolla see on ka põhjus, miks tihti läheb see stseen pigem läbustamiseks kätte ära (üldistus esimese kolme saate põhjal).
See püsiv eksimise ja uuesti ja uuesti proovimise protsess ongi see, mis teeb asja publiku ja näitleja jaoks põnevaks. Publikuna me teame, kuhu ta peaks jõudma, aga me ei tea kas ja kuidas ta sinna jõuab.
Kas ta saab sellega ikka hakkama?
on üks tähtis küsimus, mis käib ja peabki käima läbi publiku ja ka näitlejate peast.
Esmaspäeva õhtul tegime kiirkorras ka mõned lühivorm mängud. Üheks neist oli tööle hilinemine, mis on samuti ära-arvamise mäng.
See käib nii:
1. Laval on neli näitlejat kellest üks (tööle hilineja) saadetakse välja.
2. Alles jäänud näitlejad küsivad publikult põhjused, miks tööle hilineda. Mida jaburam, seda lõbusam. Võetakse nii umbes neli - viis konkreetset põhjust.
3. Ära saadetud näitleja kutsutakse lavale tagasi. Ta on kõvasti tööle hilinenud töötaja. Üks laval olevatest näitlejatest on ülemus, kes tahab teada, miks ta töötaja hilines ja uurib ja puurib igat pakkumist, mida ta teeb.Teised kaks laval olevat näitlejat on aga hilineja kolleegid, kes ülemuse selja taga pantomiimis koostööd tehes vihjavad, miks hilineja hilines.
Proovide käigus on meil tekkinud oma inimesed, kes kindlates rollides paremini koos toimivad, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ma ise eelistan olla pantomiimiva kaastöötaja rollis. Ja vahel tuleb publikult ikka selliseid pakkumisi, et ma tean juba ette, et see saab olema tõsiselt keeruline ning mõnel üksikul korral oleme me ka seletamise käigus (olles tükk aega lootusetult seletanud) loobunud mõnest põhjusest. (mis ei tähenda et see ei oleks siiski olnud hirmnaljakas ja lõbus)
Sel esmaspäeval olid tööle hilinemisel umbes sellised põhjused:
1. Madu sõi vihmavarju ära ja töötaja pidi sellega tegelema.
2. Siis sõitis siilist üle ja kumm läks katki.
3. Läks bussipeatusesse, aga koer tuli kodust järgi - pidi koeraga tagasi koju minema.
4. Nägi katusel istuvat Jumalat ja jäi temaga juttu ajama.
Ja nii uskumatu, kui see ka esialgu tundub, saime me selle seletamisega (ja arvaja arvamisega) lõpuks siiski edukalt ja naljakalt hakkama.
Kokkuvõtteks
Ma ei arva, et ma olen impro näitleja või selle spetsialist (olgem ausad, Eesti ei leidugi inimest keda päris spetsialistiks nimetada selles vallas). Ma olen huviline, kellele meeldib olla laval ja teha seal loomingulist koostööd. Mulle meeldivad ühised väljakutsed laval. See on lahe ja võimas ja tore. Koos loomine laeb lihtsalt patareid nii täis ning see tuleb kaasa ka igapäevaellu (millest võiks kirjutada lausa omaette postituse).
Mulle meeldib, et impro kogub populaarsust ja et seda on näha nii lavalaudadel kui ka televiisoris, aga hetkel on lava impro ja televisiooni impro Eestis ikka kaks täielikult erinevat kogemust.
Ma loodan, et nii nagu me suutsime ühendada kõik Eesti improteatrid Improv.ee alla, suudame me mingil hetkel jõuda ka sinna maale, et impro televisioonis on sama hea kui teatrilaval.
Ja kui mina - kõigest treenitud huviline - saan sellega hakkama, siis miks ei peaks sellega hakkama saama lavalaudadega harjunud näitlejad? See on klassikalisest teatrist erinev suhtumine, aga ma ei kahtle nende näitlejate võimekuses.
Ning tegelikult on hea, et meil on omad Eesti saated, mis seda valdkonda vagustavad, sest oluliselt lihtsam on improt näidata, kui sellest rääkida. (ning juba liiga kaua olen ma kasutanud lühivormi näidetena briti saate Fast and Loose mänge)
_________
*Birfurkatsioonipunkti formaadil on omad väikesed vaikimisi kokkulepped, nagu näiteks: esimene stseen on pantomiim; vaata, et lugu jookseks; ära loo koheselt konflikti laval; arenda oma tegelast ja tema suhteid teistega jne. Aga sisu poolest kokkuleppeid ei ole.
**Impro lühimängudes on rtihti siiski nö lõpp-punkt kokku lepitud. Nagu tekstis mainitud Hajameelne Professor ja Tööle Hilinemine. Lühivorm on lihtsalt üks stseen antud mängulises raamistikus. Pikema vormi puhul (freeform ja longform) võib olla kokku lepitud näiteks valgus-signaal enne lõppu (et näitlejad teaks otsi kokku tõmmata) aga otsest sisulist lõppsihti enamasti ei ole.
Jah, olgem ausad, veel aastaid tagasi oleks ma isegi olnud skeptiline, kui näitlejad oleks väitnud, et teevad ühest lausest inspireerituna 40 minuti pikkuse loogilise etenduse, ning mitte-kui-midagi* selles pole eelnevalt kokku lepitud. Nüüd aga, olles ise laval, tundub see täiesti reaalne ja teostatav.
Aga olgem ausad, improteater on siiski suhteliselt uus nähtus
Viis aastat tagasi loodi Eestis esimesed teatrigrupid, mis seostasid ennast otseselt improga. (selle tähistamiseks on tulemas ka ringtuur, ning kindlasti aasta jooksul veel midagi) Üheks neist oli Eesti Improteater, mis koosnes peamiselt erialase haridusega noortest näitlejatest, ja teiseks rohkem harrastajatest koosnev Improgrupp Jaa! mille liikmeid ühendaski vaid huvi improteatri vastu (ja ka omavaheline sõprus :)).
Kindlasti ei saa öelda, et improvisatsioonilist teatrit Eestis enne seda ei eksisteerinud - on meil näiteks ka ju Luguteater, Foorum teater ja mitmeid klassikalisi teatreid, kes julgevad eksperimenteerida. Küll aga ei olnud olemas improteatrit sellises vormis.
Nüüdseks on esialgsest kahest grupist välja kasvanud juba neli. Improgrupp Jaa!'st kasvas välja Improkraatia, mille tegevus on peamiselt tuntav Tartus ning Eesti Improteatrist kasvas just hiljaaegu välja Improteater Impeerium.
Huvilistest, kes improteatrit armstavad, aga otseselt ühtegi gruppi ei kuulu, saaks aga juba julgelt moodustada veel vähemalt ühe teatri - niipalju on neid tekkinud. Impro huvilistel on võimalik sellega püsivalt tegeleda nii Tallinnas, kus Improgrupp Jaa! korraldab iganädalaselt Improstuudiot, kui ka Tartus, kus Improkraatia teeb püsivalt Improtunde. Samuti on näiteks isegi Tallinna Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijatel võimalus vabast ajast osaleda improringi tegevuses. Rääkimata erinevatest koolides ja firmades tehtud töötubadest, mida ei suuda vist enam ükski grupp täpselt ära nimetada.
Eelmisel aastal toimus Tallinnas Eesti Esimene Rahvusvaheline Improteatrite festival Tilt, kus oli kohal esinejad nii Soomest, Lätist, Norrast kui ka Inglismaalt. Natukene enne seda sai hoo sisse veebileht improv.ee, mis koondab endas kõiki Eesti improteatri truppe ning annab jooksvat infot Eestis (ja vahel ka naaberriikides) toimuvate impro ürituste (festivalid/koolitused/etendused) kohta.
Aasta alguses toimus hooandja toel Tartus teatrisport, kus suures saalis hunnik improtajatest moodustatud tiime erinevate lühivorm mängudega omavahel mõõtu võtsid.
Kuigi noorte seas kogub Improteater kiirelt populaarsust, on paljude jaoks tegemist siiski veel pigem tundmatu teatrivormiga.
Ning seda on näha ka tele-ekraanidel
Kui ma mainin töökollektiivis või tuttavatele, et tegelen Improteatriga, tuleb kohe lauale ka Vilde tee, Jumal tänatud, et sa siin oled! või Palume lavale!. Ja kuigi see teeb improteatri seletamise oluliselt lihtsamaks, teeb see selle ka oluliselt keerulisemaks.
Kui ma olin teismeline, tuli ETV pealt noortele suunatud saatesari nimega Rusikas. Saate teema juhatas sisse näitetrupp, kes etendas laval negatiivse lõpuga noortele aktuaalset probleemi (aka noor proovib sõprade sunnil peol kokaiini ja maandub kiirabis). Sellele järgnes arutelu antud probleemi üle, milles jõuti stuudios olnud inimestega konsensusele, kuidas oleks õige antud olukorras käituda (ölda sõpradele otse Ei, aitäh!), ning seejärel mängiti ette sama stseen, kuid seekord vestlusest ajendatud positiivse lõpuga. Muidugi oli tegemist improviseerimisega - suhteliselt direktiivse improviseerimisega ning sarnast joont vedas ka Vilde tee.
Seal on suur erinevus, kas sa tead ette kuhu sa pead jõudma (Rusikas), saad juhendeid lava taga olevatelt jõududelt (Vilde tee) või oled laval ning ainsaks inspiratsiooniks on publiku poolt antud pealkiri "Ketšupiga puujäneste invasioon keset käokingadega kuuaasa".
Improteatri tõelisus on see, et sa ei tea kuhu sa jõuad** ja sa ei tea, mis järgmiseks laval juhtub (puuduvad hallid kardinalid lava taga) ja see ongi osa selle võlust.
Aga kuidas sa siis ikkagi laval hakkama saad?
Väga lihtsalt - sa oled ennast treeninud. Treeninud end mitte laval tsenseerima; kiiremini asju välja mõtlema ja aktsepteerima, et need ei ole võibolla alati väga originaalsed; gruppi/kaasnäitlejat märkama; kaasnäitlejale ette mängima.
Impro on koostöö - ühine looming. Sa ei saa minna lavale oma ideega ja seda seal teistele peale suruda, nii ei teki lihtsalt midagi uut.
Ma mäletan küll seda tohutut hirmu, kui ma esimest korda pikemat vormi mängides publiku ette lavale läksin ja mu peas oli täielik tühjus. Okei olgem ausad, tegelikult ei olnud seal mitte tühjus vaid lause "Kas sa tõesti läksid just lavale ja sul pole õrna aimugi, mida sa seal tegema hakkad? Natuke loll oled peast vä?"
Aga õnneks saabus varsti lavale ka teine näitleja. Ühiselt lõime me omavahelise suhte ja üksteise identiteedi (su tegelase nimi näiteks tekib alles etenduse käigus ja sa ei pane seda pea-aegu mitte kunagi ise, seega sa pead püsivalt ärkvel/kohal olema ja asju märkama - isegi lava kõrval)
Jah, ja ...
on impro põhiline reegel: võta teise pakkumine omaks ja lisa midagi juurde. Kõik, mis toimub laval on okei ja on põhjendatav. Tele-ekraanidel olen ma aga näinud palju soolomängu, mis väga hästi üksteisega klappida ei taha. Näiteks stseen kokast, kelle käed ei allu ta kontrollile ja lihtsalt läbustavad ja ainus lavaline põhjendus on, et ta käed ei allu ta kontrollile. Tundub natukene koosoleku pidamisena koosoleku pidamise pärast, kas pole?
Palume lavale! puhul nägin ma eelmainitud head koostööd alles kolmandas saates, kui lavale tuli Von Krahl. Nad jälgisid üksteist ja mis kõige tähtsam: aksepteerisid ükteise pakkumisi ja lisasid sinna ka midagi juurde.
Ma ei ütle, et näitlejad, kes antud saates laval on ei oleks osavad või et see saade on halb. Ei, ma ütlen kõigest, et nad ei ole tihtilugu ennast selles valdkonnas väga palju treeninud ja seda on ka näha, ning olgugi et saade on hea, saaks seda veelgi paremini teha.
Ehk oleks tarvis väljakutset, mis paneks näitlejad paremini koos tegutsema?
Laval lähevad asjad sassi ja alati ei lähe asjad kohe nii, nagu peaks ning see ongi see, mis teeb asja inimlikuks ja sunnib veel paremaks koostööks.
Näiteks võib tuua hunniku impro lühimänge, kuid tooksin välja esimese, mida ma kunagi (enne kui ma üldse improteatriga liitusin) proovisin. Selleks on "Hajameelne professor".
Selleks on vaja kolme näitlejat, kellest üks (professor) saadetakse kohe ukse taha (nii et ta ei kuuleks). Seejärel lepivad alles jäänud näitlejad publikuga kokku, et mille professor on leiutanud? Millest see tehtud on? Mis selle juures eriline on? (näiteks: ämblikuniidist tehtud pesumasin, mida saab taskusse kokku pakkida ja mis ei kahjusta pehmeid kangaid). Nüüd kutsutakse lahkunud näitleja tagasi ja algab stseen. Tegemist on pressikonverentsiga, kus professor tutvustab oma uut leiutist. Probleem on aga selles, et ta on väga hajameelne, unustab asju kergesti ja üldse ei mäleta, mida ta leiutas. Õnneks tema käed teavad, mida ta leiutas (üks näitlejatest kes publikuga leiutise kokku leppis) ja tegelikult teab seda ka nö saatejuht (teine näitleja kes publikuga asja kokku leppis), kes saab küsida suunavaid küsimusi. Ainus võimalus see edukalt ära teha on koostöö ja see ei ole lihtne, olenemata sellest millises rollis sa oled (olen igat neist kolmest proovinud) ja on võimatu, et professor ei eksi korduvalt ja korduvalt enne kui ta õige leiutise "välja mõtleb".
Ja kui te võrdlete seda Palume lavale! teiste käte (ja praeguseni söögi tegemisele keskendunud) mänguga, ei näe ma televiisoris, et näitlejatele oleks ette antud tõsine väljakutse ja võibolla see on ka põhjus, miks tihti läheb see stseen pigem läbustamiseks kätte ära (üldistus esimese kolme saate põhjal).
See püsiv eksimise ja uuesti ja uuesti proovimise protsess ongi see, mis teeb asja publiku ja näitleja jaoks põnevaks. Publikuna me teame, kuhu ta peaks jõudma, aga me ei tea kas ja kuidas ta sinna jõuab.
Kas ta saab sellega ikka hakkama?
on üks tähtis küsimus, mis käib ja peabki käima läbi publiku ja ka näitlejate peast.
Esmaspäeva õhtul tegime kiirkorras ka mõned lühivorm mängud. Üheks neist oli tööle hilinemine, mis on samuti ära-arvamise mäng.
See käib nii:
1. Laval on neli näitlejat kellest üks (tööle hilineja) saadetakse välja.
2. Alles jäänud näitlejad küsivad publikult põhjused, miks tööle hilineda. Mida jaburam, seda lõbusam. Võetakse nii umbes neli - viis konkreetset põhjust.
3. Ära saadetud näitleja kutsutakse lavale tagasi. Ta on kõvasti tööle hilinenud töötaja. Üks laval olevatest näitlejatest on ülemus, kes tahab teada, miks ta töötaja hilines ja uurib ja puurib igat pakkumist, mida ta teeb.Teised kaks laval olevat näitlejat on aga hilineja kolleegid, kes ülemuse selja taga pantomiimis koostööd tehes vihjavad, miks hilineja hilines.
Proovide käigus on meil tekkinud oma inimesed, kes kindlates rollides paremini koos toimivad, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ma ise eelistan olla pantomiimiva kaastöötaja rollis. Ja vahel tuleb publikult ikka selliseid pakkumisi, et ma tean juba ette, et see saab olema tõsiselt keeruline ning mõnel üksikul korral oleme me ka seletamise käigus (olles tükk aega lootusetult seletanud) loobunud mõnest põhjusest. (mis ei tähenda et see ei oleks siiski olnud hirmnaljakas ja lõbus)
Sel esmaspäeval olid tööle hilinemisel umbes sellised põhjused:
1. Madu sõi vihmavarju ära ja töötaja pidi sellega tegelema.
2. Siis sõitis siilist üle ja kumm läks katki.
3. Läks bussipeatusesse, aga koer tuli kodust järgi - pidi koeraga tagasi koju minema.
4. Nägi katusel istuvat Jumalat ja jäi temaga juttu ajama.
Ja nii uskumatu, kui see ka esialgu tundub, saime me selle seletamisega (ja arvaja arvamisega) lõpuks siiski edukalt ja naljakalt hakkama.
Kokkuvõtteks
Ma ei arva, et ma olen impro näitleja või selle spetsialist (olgem ausad, Eesti ei leidugi inimest keda päris spetsialistiks nimetada selles vallas). Ma olen huviline, kellele meeldib olla laval ja teha seal loomingulist koostööd. Mulle meeldivad ühised väljakutsed laval. See on lahe ja võimas ja tore. Koos loomine laeb lihtsalt patareid nii täis ning see tuleb kaasa ka igapäevaellu (millest võiks kirjutada lausa omaette postituse).
Mulle meeldib, et impro kogub populaarsust ja et seda on näha nii lavalaudadel kui ka televiisoris, aga hetkel on lava impro ja televisiooni impro Eestis ikka kaks täielikult erinevat kogemust.
Ma loodan, et nii nagu me suutsime ühendada kõik Eesti improteatrid Improv.ee alla, suudame me mingil hetkel jõuda ka sinna maale, et impro televisioonis on sama hea kui teatrilaval.
Ja kui mina - kõigest treenitud huviline - saan sellega hakkama, siis miks ei peaks sellega hakkama saama lavalaudadega harjunud näitlejad? See on klassikalisest teatrist erinev suhtumine, aga ma ei kahtle nende näitlejate võimekuses.
Ning tegelikult on hea, et meil on omad Eesti saated, mis seda valdkonda vagustavad, sest oluliselt lihtsam on improt näidata, kui sellest rääkida. (ning juba liiga kaua olen ma kasutanud lühivormi näidetena briti saate Fast and Loose mänge)
_________
*Birfurkatsioonipunkti formaadil on omad väikesed vaikimisi kokkulepped, nagu näiteks: esimene stseen on pantomiim; vaata, et lugu jookseks; ära loo koheselt konflikti laval; arenda oma tegelast ja tema suhteid teistega jne. Aga sisu poolest kokkuleppeid ei ole.
**Impro lühimängudes on rtihti siiski nö lõpp-punkt kokku lepitud. Nagu tekstis mainitud Hajameelne Professor ja Tööle Hilinemine. Lühivorm on lihtsalt üks stseen antud mängulises raamistikus. Pikema vormi puhul (freeform ja longform) võib olla kokku lepitud näiteks valgus-signaal enne lõppu (et näitlejad teaks otsi kokku tõmmata) aga otsest sisulist lõppsihti enamasti ei ole.
Improfestival Tilt
Eesti esimene (rahvusvaheline) improteatrite festival toimub18-19 oktoobril Tallinnas,
Telliskivi Loomelinnakus.
Telliskivi Loomelinnakus.
Miks kirjutasin ma aga eelnevas lauses sõna rahvusvaheline sulgudesse?
Peamiselt sellepärast, et meil ei ole koos veel piisavat summat, et katta väljamaa truppide reisiga seotud kulusid.
Siin on võimalik aga kõigil abikäpp külge panna ja hoogu lükata: Hooandja Link
Ürituse koduleht siin
FB (Facebook aka kärsakataloog) leht siin
JAA!
 |
| Eile sahtleid ja kappe koristades sattus ette selline kummaline kirju lipakas. |
 |
| Tundub ju kõigest paber koos veel rohkema paberiga, kirju nagu jõulupuu. Mis see siis on, küsite? |
 |
| Ei midagi vähemat ega enamat kui vaid eluaegne tasuta pääse Improgrupp JAA esinemistele, minule ja väikesele mü-le. |
Nüüdseks juba natukene kasutu, sest olen ka ise JAA liige, aga tore ikka meenutada.
Year of Improv
So last September I joined Improv Studio and joined the theater group in the beginning of the year.
It has been a roller coaster, a journey of finding myself.
It started like this, and now it is more like this.
A big change there is.
Last week we were in FiiF - an amazing experience.The shows we saw, the workshops we participated in, being on stage almost every evening, positive and supportive people all around... and of course the drinking together - I am still unable to put my emotions into words.
It all was just....
...ahhhh....
And now it is the beginning of summer, we will take some months off and I feel in a way sad and happy. The journey has just started, I have found my fellowship and the ring.
While it saddens me, I however also understand that we have to take it easy, so we could be even better in the next season.
Cheers!
It has been a roller coaster, a journey of finding myself.
It started like this, and now it is more like this.
A big change there is.
Last week we were in FiiF - an amazing experience.The shows we saw, the workshops we participated in, being on stage almost every evening, positive and supportive people all around... and of course the drinking together - I am still unable to put my emotions into words.
It all was just....
...ahhhh....
And now it is the beginning of summer, we will take some months off and I feel in a way sad and happy. The journey has just started, I have found my fellowship and the ring.
While it saddens me, I however also understand that we have to take it easy, so we could be even better in the next season.
Cheers!
Draama
Aastal 2008 käisn ma T-Teatri katsetel. Ettevalmistust oli vaid pool päeva, luuletus peas ei olnud ning ka tekst ei olnud päris suu-pärane. Lullariks olin valinud ühe enda omadest - viga mida kunagi rohkem ei tasu teha, sest ilmselgelt ei jää enda kirjutatud asjad mul üldse pähe. Proosatekstiks oli jupp etendusest "Õnne sünnipäevaks Wanda June", kus endine sõjaväelane taevas räägib kuidas omal ajal sõjakeerises sai inimesi isegi apelsinimahlaga tapetud.
Vastu mind igatahes võeti, paljuski ka lootusega, et ehk ma sulesepana kirjutan näidendi.
Kohe tulevas etenduses visati mind laksti duublina lavale.
Oli see vist samas 2008 aasta lõpp (või juba 2009?), kui ma proovisin sisse astuda ka DRAKAsse. Sain küll esimesest ringist edasi ja käisin ka kohapeal (kui õigesti mäletan - kas polnud see siis mitte sama kontor kus Bioneeri tehakse) aga vastu siiski ei võetud.
Aeg läks edasi ja mis salata - laiskus tuli peale. Ei teinud ma tükk aega ei teatrit ega kirjutamist. Igav vaikielu - töö ja rutiin.Näidendit minu sulest ei tulnud ning ka teatrist hajusin ma natukene eemale.
2010 läksin uuesti Ülikooli õppima - Kunstiteraapiat Draamateraapia suunal. Selle all sai korduvalt proovida ka Luguteatri formaati
Siis tuli murrang ning ma ronisin T-Teatrisse tagasi (midagi oli elust puudu): alguses heli-valgus pulti (2011 etendusega "Kõrge taeva all - Parzival" ), samas etenduses veel ka duublina lavale ning nüüd see aasta viimase näidendiga ("A. on keegi teine") veel mitu korda duublina laval. (Jah mina olengi see igavene duubel)
Eelmise aasta lõpus sai liitutud ka Jaa! Improstuudioga, mille sujuv jätk oli see, et olen nüüdseks ka Improgrupp Jaa! suhteliselt värske liige
Seega teatrit kui palju ja kui erinevat.
Taustale veel umbes kümme aastat larp-iga tegelemist.(2011 kribasin sellest)
Täna käisin laval improkirjutamisel, kus DRAKA inimesed kribasid otse laval publiku ees tekste ning kohal olid näitlejad, kes need tekstid ka ilmekalt ette lugesid. Mina olin üks neist näitlejatest.
Kui kummaline kuidas see kõik nii on läinud.
Vastu mind igatahes võeti, paljuski ka lootusega, et ehk ma sulesepana kirjutan näidendi.
Kohe tulevas etenduses visati mind laksti duublina lavale.
Oli see vist samas 2008 aasta lõpp (või juba 2009?), kui ma proovisin sisse astuda ka DRAKAsse. Sain küll esimesest ringist edasi ja käisin ka kohapeal (kui õigesti mäletan - kas polnud see siis mitte sama kontor kus Bioneeri tehakse) aga vastu siiski ei võetud.
Aeg läks edasi ja mis salata - laiskus tuli peale. Ei teinud ma tükk aega ei teatrit ega kirjutamist. Igav vaikielu - töö ja rutiin.Näidendit minu sulest ei tulnud ning ka teatrist hajusin ma natukene eemale.
2010 läksin uuesti Ülikooli õppima - Kunstiteraapiat Draamateraapia suunal. Selle all sai korduvalt proovida ka Luguteatri formaati
Siis tuli murrang ning ma ronisin T-Teatrisse tagasi (midagi oli elust puudu): alguses heli-valgus pulti (2011 etendusega "Kõrge taeva all - Parzival" ), samas etenduses veel ka duublina lavale ning nüüd see aasta viimase näidendiga ("A. on keegi teine") veel mitu korda duublina laval. (Jah mina olengi see igavene duubel)
Eelmise aasta lõpus sai liitutud ka Jaa! Improstuudioga, mille sujuv jätk oli see, et olen nüüdseks ka Improgrupp Jaa! suhteliselt värske liige
Seega teatrit kui palju ja kui erinevat.
Taustale veel umbes kümme aastat larp-iga tegelemist.(2011 kribasin sellest)
Täna käisin laval improkirjutamisel, kus DRAKA inimesed kribasid otse laval publiku ees tekste ning kohal olid näitlejad, kes need tekstid ka ilmekalt ette lugesid. Mina olin üks neist näitlejatest.
Kui kummaline kuidas see kõik nii on läinud.
Viimaks jälle laval
Olen täna üle parajalt pika aja jälle laval. Seda siis T-Teater esitab: “A. on keegi teine” etenduse raames. Millal see jälle juhtub - ei tea.Ma ei armasta Sind enam mu armsaim.
Ma ei armasta Sind enam iga päev.
Vahel tahaksin surra, et mul ei oleks enam midagi.
Hirm, et ma ei näe sind enam kunagi.
Ma armastan sind.
A.-d ei ole. On ta surnud? Kadunud? A.-d ei ole. Ühel õhtul saavad kokku A. kallim, parim sõbranna, kallima parim sõber ja isa.Kaotusega peab proovima suhestuda - kümmeldes piinades, sunnitult lõbutsedes ja tehes nägu, et seda pole justkui juhtunudki. Kõik ei ole korras, kuid lootus on, et saab. Aga kui kõik on hästi, kas siis on hästi?
Autorid: Andreas Sauter ja Bernard Studlar
Lavastaja: Margo Teder
Osades:
Anti Räis/Marko Kiisa, Georg Logins/Timo Talvik, Liisi Rohtung/Karolin
Kaup, Lauri Vasko/Riho Uibo, Terly Toomast, Velja Andruse, Hanna
Allsaar, Kärt Kase ja Marta Hang
Piletid hinnaga viis eurot müügil Piletimaalimas (www.piletimaailm.com) ja enne etenduse algust kohapeal, TTÜ Tudengimajas (Ehitajate tee 5).
Kuskil 18.30 alates on TTÜ peaukse juures ka abivalmis tütarlaps, kes meeledi tudengimaja poole teed juhatab.
Infot T-Teatri kohta www.tteater.ee
ja meie Facebooki lehel https://www.facebook.com/pages/T-Teater/181186081910445?ref=hl
Pean tõdema, et tegemist on millegi täiesti uuega T-Teatri stiilis ja külmaks pole see veel kedagi jätnud.
Kohtumiseni!
K2 Lisaetendust: Meie Elu Köögis
Jah te kuulsite õigesti. Olgugi, et uus tükk on tegemisel, on T-Teater oma viimase tüki tolmust puhtaks pühkinud (mis tähendab, et see on eriti hea ja valmis) ning esitab seda veel 2 viimast korda, seekord Kultuurikatla Aias
"Iga uus inimene, kes maailma sünnib asub varem või hiljem otsima üht kindlat abstraktset väärtust - õnne. Õnnest on saanud elu eesmärk. Õnn on ülev. Õnn on kõik. Õnn on See. Õnn on... Jumalateta maailma jumal. Pääsemine. Valgustus. Paradiis. Aga täpsemalt...? Milles ta seisneb? Selles, et saame, mida tahame? Leiame, mida otsinud oleme? Aga mida me otsime? Mida me tahame? Mis meil VIGA on? "Meie elu köögis" on kergesti seeditav kollaaž hetkedest inimeste elus terakese hullusega. Igaüks on oma õnne kokk!"
Soovitan soojalt
...riidesse panna ja vaatama minna.
Piletid müügil siin.
Ikka teie,
zaavu
"Iga uus inimene, kes maailma sünnib asub varem või hiljem otsima üht kindlat abstraktset väärtust - õnne. Õnnest on saanud elu eesmärk. Õnn on ülev. Õnn on kõik. Õnn on See. Õnn on... Jumalateta maailma jumal. Pääsemine. Valgustus. Paradiis. Aga täpsemalt...? Milles ta seisneb? Selles, et saame, mida tahame? Leiame, mida otsinud oleme? Aga mida me otsime? Mida me tahame? Mis meil VIGA on? "Meie elu köögis" on kergesti seeditav kollaaž hetkedest inimeste elus terakese hullusega. Igaüks on oma õnne kokk!"
Soovitan soojalt
...riidesse panna ja vaatama minna.
Piletid müügil siin.
Ikka teie,
zaavu
After Party
On möödunud 25 aastat Tšernobõlist ja ka minu sünnist ehk nagu ütleks rüütel Gawan: "Vaadake mind, selle pärast ma niimoodi hiilgan!"
Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)
Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.
Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).
Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.
Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)
Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.
Vot nii! Kohtumiseni!
Ja Cheers!
Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)
Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.
Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).
Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.
Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)
Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.
Vot nii! Kohtumiseni!
Ja Cheers!
KEHA
Sel nädalavahetusel olid Viljandis Tudengite Teatripäevad, kus ka mina osalesin (küll mitte otseselt laval) Tore oli näha, et tase on paranenud. Oli uusi üllatajaid, oli vanu häid ja oli ka väga lahe külalistrupp Soomest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.
Nimelt avastasin etendusi vaadates, et inimese keha on ikka üks imeline asi. On võimalik teha etendust ainlt kehaga ja ilma sõnadeta, nii et kõik sellest aru saavad. Aga ainlt tekstiga? Ei saa! Kui ikka füüsiline pool tekstiga kokku ei lähe ja seda ei toeta, siis ega ikka "Ei Usuu!", mis laval toimub.
Avastasin hiljem, et sama kehtib ka päriselu kohta. Oi kui palju räägivad inimesed juttu, aga kui ikka keha sellele kaasa ei aita siis, no pole miskit parata aga ei usu.
Füüsiline pool annab ikka nii palju informatsiooni ja tihti ka sellist, mida ei anna muudmoodi väljendada. Üks kallistus või silmavaade võib vahel omada rohkem sisu kui mõni novell. On keha ka ju meie esmane eneseväljendusvahend - miimika ja liigutused tekivad ammu enne kõneoskust.
Ja samamoodi annab informatsiooni ka füüsiline vastureaktsioon. Kui keegi peegeldab sinu liigutusi siis järelikult olete samal lainel. Kui keegi ei vasta su kallistusele, siis järelikult ta ei taha seda praegu jne
Tegelikult väga lihtne, loogiline ja elementaarne. Aga vahel võib lihtsalt ununeda, kui keegi üritab ainult jutuga ära seepida.
Vott Nii!
Cheers
Nimelt avastasin etendusi vaadates, et inimese keha on ikka üks imeline asi. On võimalik teha etendust ainlt kehaga ja ilma sõnadeta, nii et kõik sellest aru saavad. Aga ainlt tekstiga? Ei saa! Kui ikka füüsiline pool tekstiga kokku ei lähe ja seda ei toeta, siis ega ikka "Ei Usuu!", mis laval toimub.
Avastasin hiljem, et sama kehtib ka päriselu kohta. Oi kui palju räägivad inimesed juttu, aga kui ikka keha sellele kaasa ei aita siis, no pole miskit parata aga ei usu.
Füüsiline pool annab ikka nii palju informatsiooni ja tihti ka sellist, mida ei anna muudmoodi väljendada. Üks kallistus või silmavaade võib vahel omada rohkem sisu kui mõni novell. On keha ka ju meie esmane eneseväljendusvahend - miimika ja liigutused tekivad ammu enne kõneoskust.
Ja samamoodi annab informatsiooni ka füüsiline vastureaktsioon. Kui keegi peegeldab sinu liigutusi siis järelikult olete samal lainel. Kui keegi ei vasta su kallistusele, siis järelikult ta ei taha seda praegu jne
Tegelikult väga lihtne, loogiline ja elementaarne. Aga vahel võib lihtsalt ununeda, kui keegi üritab ainult jutuga ära seepida.
Vott Nii!
Cheers
Subscribe to:
Posts (Atom)