Oli novembri lõpp. Improfestivali korraldamise kurnatus hakkas juba vaikselt mööduma, sünge sügise (seekord oli see ikka ootamatult karm sügis) emotsionaalsed järelmõjudki hakkasid vaikselt lahtuma ja tegemist oli palju. Lõputöö, mida ma olin küll natukene nokitsenud, tuli nüüd lähima paari nädala jooksul täisväärtuslikuks tööks valmis kirjutada - ka kolm-neli intekat oli vaja kiirelt juurde teha ja analüüsida.
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.
Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.
Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.
Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)
Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.
Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.
Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne
Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.
Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.
Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)
Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:
Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:
Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"
Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:
Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:
[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin ja siin need teemad mida me nokime]
Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.
Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba