Showing posts with label tv. Show all posts
Showing posts with label tv. Show all posts
Nartsu puudutus
Vägagi meeldiv kiiksuga huumoriga sari, mida tuleb vaikselt vaadata (ka kõik sildid ja raamatud jne mis filmis kaadris on, on enamasti väga humoorikad)
Lase oma sisemine loom välja
See hooaeg on kuidagi Eesti Otsib Superstaari saade ette jäänud. Alguses ehk seepärast, et osales ka üks sõber, aga nüüd on lihtsalt kuidagi harjumuseks saanud seda vaadata. Märkasin aga eile taaskord ühte huvitavat fenomeni: Kui osaleja saatest välja langeb ja peab siis veel viimast korda oma laulu laulma (kuniks tema laul on lauldud ... hehe), siis see viimane laul on oluliselt võimsam, vabam, hullumeelsem ja jõulisem kui kõik eelnevad.
Kui eelnevalt oli artistil peal pinge, et kõigile võimalikult palju meeldida ja võimalikult perfektselt esitada, siis sel hetkel on kõik pinged lahtunud - ta võib küll olla üdini kurb, aga tal pole enam midagi kaotada. Ja oi pagan, mis võimas power sealt välja tuleb kui ei punnitata.
Njah, eks ma ise ole laval ka sama asja tundud improga. Minu parimad lavarollid tulevad siis kui ma olen laval vaba ja ei pinguta üle. Vabadus, läheb nagu läheb, olen see kes ma olen ja see on piisav - annab kohutavalt palju jõudu. Pealegi, eks meis kõigis ole peidus ka loom, keda me naljalt välja ei julge lasta, aga just selles loomas on ka palju meie sisemisest särast. Kuidas aga teha igapäevaelus nii, et oleks rohkem vabadust ja võimalust ennast vabaks lasta, et meie tegelik jõud oleks vahetult väljas?
Mina ei tea, aga eks peab proovima.
Cheers!
Kui eelnevalt oli artistil peal pinge, et kõigile võimalikult palju meeldida ja võimalikult perfektselt esitada, siis sel hetkel on kõik pinged lahtunud - ta võib küll olla üdini kurb, aga tal pole enam midagi kaotada. Ja oi pagan, mis võimas power sealt välja tuleb kui ei punnitata.
Njah, eks ma ise ole laval ka sama asja tundud improga. Minu parimad lavarollid tulevad siis kui ma olen laval vaba ja ei pinguta üle. Vabadus, läheb nagu läheb, olen see kes ma olen ja see on piisav - annab kohutavalt palju jõudu. Pealegi, eks meis kõigis ole peidus ka loom, keda me naljalt välja ei julge lasta, aga just selles loomas on ka palju meie sisemisest särast. Kuidas aga teha igapäevaelus nii, et oleks rohkem vabadust ja võimalust ennast vabaks lasta, et meie tegelik jõud oleks vahetult väljas?
Mina ei tea, aga eks peab proovima.
Cheers!
Kuidas sai tuju rikutud
Oli novembri lõpp. Improfestivali korraldamise kurnatus hakkas juba vaikselt mööduma, sünge sügise (seekord oli see ikka ootamatult karm sügis) emotsionaalsed järelmõjudki hakkasid vaikselt lahtuma ja tegemist oli palju. Lõputöö, mida ma olin küll natukene nokitsenud, tuli nüüd lähima paari nädala jooksul täisväärtuslikuks tööks valmis kirjutada - ka kolm-neli intekat oli vaja kiirelt juurde teha ja analüüsida.
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.
Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.
Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.
Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)
Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.
Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.
Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne
Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.
Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.
Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)
Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:
Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:
Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"
Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:
Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:
[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin ja siin need teemad mida me nokime]
Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.
Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...
Cheers!
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.
Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.
Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.
Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)
Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.
Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.
Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne
Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.
Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.
Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)
Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:
Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:
Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"
Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:
Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:
[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin ja siin need teemad mida me nokime]
Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.
Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...
Cheers!
Improst kasti sees ja sellest väljas
Esmaspäeva õhtul tegime ühele tulevasele koostööpartnerile täispika impro etenduse (enda leiutatud formaat nimega Birfurkatsioonipunkt) ning seejärel oli avatud arutelu selle üle, kuidas saaks hästi lavalaudu jagada. Ning taaskord ei tahtnud keegi uskuda, et tegemist oli improvisatsiooniga. Ma olen märganud, et see lihtsalt ongi pikema vormi needus.
Jah, olgem ausad, veel aastaid tagasi oleks ma isegi olnud skeptiline, kui näitlejad oleks väitnud, et teevad ühest lausest inspireerituna 40 minuti pikkuse loogilise etenduse, ning mitte-kui-midagi* selles pole eelnevalt kokku lepitud. Nüüd aga, olles ise laval, tundub see täiesti reaalne ja teostatav.
Aga olgem ausad, improteater on siiski suhteliselt uus nähtus
Viis aastat tagasi loodi Eestis esimesed teatrigrupid, mis seostasid ennast otseselt improga. (selle tähistamiseks on tulemas ka ringtuur, ning kindlasti aasta jooksul veel midagi) Üheks neist oli Eesti Improteater, mis koosnes peamiselt erialase haridusega noortest näitlejatest, ja teiseks rohkem harrastajatest koosnev Improgrupp Jaa! mille liikmeid ühendaski vaid huvi improteatri vastu (ja ka omavaheline sõprus :)).
Kindlasti ei saa öelda, et improvisatsioonilist teatrit Eestis enne seda ei eksisteerinud - on meil näiteks ka ju Luguteater, Foorum teater ja mitmeid klassikalisi teatreid, kes julgevad eksperimenteerida. Küll aga ei olnud olemas improteatrit sellises vormis.
Nüüdseks on esialgsest kahest grupist välja kasvanud juba neli. Improgrupp Jaa!'st kasvas välja Improkraatia, mille tegevus on peamiselt tuntav Tartus ning Eesti Improteatrist kasvas just hiljaaegu välja Improteater Impeerium.
Huvilistest, kes improteatrit armstavad, aga otseselt ühtegi gruppi ei kuulu, saaks aga juba julgelt moodustada veel vähemalt ühe teatri - niipalju on neid tekkinud. Impro huvilistel on võimalik sellega püsivalt tegeleda nii Tallinnas, kus Improgrupp Jaa! korraldab iganädalaselt Improstuudiot, kui ka Tartus, kus Improkraatia teeb püsivalt Improtunde. Samuti on näiteks isegi Tallinna Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijatel võimalus vabast ajast osaleda improringi tegevuses. Rääkimata erinevatest koolides ja firmades tehtud töötubadest, mida ei suuda vist enam ükski grupp täpselt ära nimetada.
Eelmisel aastal toimus Tallinnas Eesti Esimene Rahvusvaheline Improteatrite festival Tilt, kus oli kohal esinejad nii Soomest, Lätist, Norrast kui ka Inglismaalt. Natukene enne seda sai hoo sisse veebileht improv.ee, mis koondab endas kõiki Eesti improteatri truppe ning annab jooksvat infot Eestis (ja vahel ka naaberriikides) toimuvate impro ürituste (festivalid/koolitused/etendused) kohta.
Aasta alguses toimus hooandja toel Tartus teatrisport, kus suures saalis hunnik improtajatest moodustatud tiime erinevate lühivorm mängudega omavahel mõõtu võtsid.
Kuigi noorte seas kogub Improteater kiirelt populaarsust, on paljude jaoks tegemist siiski veel pigem tundmatu teatrivormiga.
Ning seda on näha ka tele-ekraanidel
Kui ma mainin töökollektiivis või tuttavatele, et tegelen Improteatriga, tuleb kohe lauale ka Vilde tee, Jumal tänatud, et sa siin oled! või Palume lavale!. Ja kuigi see teeb improteatri seletamise oluliselt lihtsamaks, teeb see selle ka oluliselt keerulisemaks.
Kui ma olin teismeline, tuli ETV pealt noortele suunatud saatesari nimega Rusikas. Saate teema juhatas sisse näitetrupp, kes etendas laval negatiivse lõpuga noortele aktuaalset probleemi (aka noor proovib sõprade sunnil peol kokaiini ja maandub kiirabis). Sellele järgnes arutelu antud probleemi üle, milles jõuti stuudios olnud inimestega konsensusele, kuidas oleks õige antud olukorras käituda (ölda sõpradele otse Ei, aitäh!), ning seejärel mängiti ette sama stseen, kuid seekord vestlusest ajendatud positiivse lõpuga. Muidugi oli tegemist improviseerimisega - suhteliselt direktiivse improviseerimisega ning sarnast joont vedas ka Vilde tee.
Seal on suur erinevus, kas sa tead ette kuhu sa pead jõudma (Rusikas), saad juhendeid lava taga olevatelt jõududelt (Vilde tee) või oled laval ning ainsaks inspiratsiooniks on publiku poolt antud pealkiri "Ketšupiga puujäneste invasioon keset käokingadega kuuaasa".
Improteatri tõelisus on see, et sa ei tea kuhu sa jõuad** ja sa ei tea, mis järgmiseks laval juhtub (puuduvad hallid kardinalid lava taga) ja see ongi osa selle võlust.
Aga kuidas sa siis ikkagi laval hakkama saad?
Väga lihtsalt - sa oled ennast treeninud. Treeninud end mitte laval tsenseerima; kiiremini asju välja mõtlema ja aktsepteerima, et need ei ole võibolla alati väga originaalsed; gruppi/kaasnäitlejat märkama; kaasnäitlejale ette mängima.
Impro on koostöö - ühine looming. Sa ei saa minna lavale oma ideega ja seda seal teistele peale suruda, nii ei teki lihtsalt midagi uut.
Ma mäletan küll seda tohutut hirmu, kui ma esimest korda pikemat vormi mängides publiku ette lavale läksin ja mu peas oli täielik tühjus. Okei olgem ausad, tegelikult ei olnud seal mitte tühjus vaid lause "Kas sa tõesti läksid just lavale ja sul pole õrna aimugi, mida sa seal tegema hakkad? Natuke loll oled peast vä?"
Aga õnneks saabus varsti lavale ka teine näitleja. Ühiselt lõime me omavahelise suhte ja üksteise identiteedi (su tegelase nimi näiteks tekib alles etenduse käigus ja sa ei pane seda pea-aegu mitte kunagi ise, seega sa pead püsivalt ärkvel/kohal olema ja asju märkama - isegi lava kõrval)
Jah, ja ...
on impro põhiline reegel: võta teise pakkumine omaks ja lisa midagi juurde. Kõik, mis toimub laval on okei ja on põhjendatav. Tele-ekraanidel olen ma aga näinud palju soolomängu, mis väga hästi üksteisega klappida ei taha. Näiteks stseen kokast, kelle käed ei allu ta kontrollile ja lihtsalt läbustavad ja ainus lavaline põhjendus on, et ta käed ei allu ta kontrollile. Tundub natukene koosoleku pidamisena koosoleku pidamise pärast, kas pole?
Palume lavale! puhul nägin ma eelmainitud head koostööd alles kolmandas saates, kui lavale tuli Von Krahl. Nad jälgisid üksteist ja mis kõige tähtsam: aksepteerisid ükteise pakkumisi ja lisasid sinna ka midagi juurde.
Ma ei ütle, et näitlejad, kes antud saates laval on ei oleks osavad või et see saade on halb. Ei, ma ütlen kõigest, et nad ei ole tihtilugu ennast selles valdkonnas väga palju treeninud ja seda on ka näha, ning olgugi et saade on hea, saaks seda veelgi paremini teha.
Ehk oleks tarvis väljakutset, mis paneks näitlejad paremini koos tegutsema?
Laval lähevad asjad sassi ja alati ei lähe asjad kohe nii, nagu peaks ning see ongi see, mis teeb asja inimlikuks ja sunnib veel paremaks koostööks.
Näiteks võib tuua hunniku impro lühimänge, kuid tooksin välja esimese, mida ma kunagi (enne kui ma üldse improteatriga liitusin) proovisin. Selleks on "Hajameelne professor".
Selleks on vaja kolme näitlejat, kellest üks (professor) saadetakse kohe ukse taha (nii et ta ei kuuleks). Seejärel lepivad alles jäänud näitlejad publikuga kokku, et mille professor on leiutanud? Millest see tehtud on? Mis selle juures eriline on? (näiteks: ämblikuniidist tehtud pesumasin, mida saab taskusse kokku pakkida ja mis ei kahjusta pehmeid kangaid). Nüüd kutsutakse lahkunud näitleja tagasi ja algab stseen. Tegemist on pressikonverentsiga, kus professor tutvustab oma uut leiutist. Probleem on aga selles, et ta on väga hajameelne, unustab asju kergesti ja üldse ei mäleta, mida ta leiutas. Õnneks tema käed teavad, mida ta leiutas (üks näitlejatest kes publikuga leiutise kokku leppis) ja tegelikult teab seda ka nö saatejuht (teine näitleja kes publikuga asja kokku leppis), kes saab küsida suunavaid küsimusi. Ainus võimalus see edukalt ära teha on koostöö ja see ei ole lihtne, olenemata sellest millises rollis sa oled (olen igat neist kolmest proovinud) ja on võimatu, et professor ei eksi korduvalt ja korduvalt enne kui ta õige leiutise "välja mõtleb".
Ja kui te võrdlete seda Palume lavale! teiste käte (ja praeguseni söögi tegemisele keskendunud) mänguga, ei näe ma televiisoris, et näitlejatele oleks ette antud tõsine väljakutse ja võibolla see on ka põhjus, miks tihti läheb see stseen pigem läbustamiseks kätte ära (üldistus esimese kolme saate põhjal).
See püsiv eksimise ja uuesti ja uuesti proovimise protsess ongi see, mis teeb asja publiku ja näitleja jaoks põnevaks. Publikuna me teame, kuhu ta peaks jõudma, aga me ei tea kas ja kuidas ta sinna jõuab.
Kas ta saab sellega ikka hakkama?
on üks tähtis küsimus, mis käib ja peabki käima läbi publiku ja ka näitlejate peast.
Esmaspäeva õhtul tegime kiirkorras ka mõned lühivorm mängud. Üheks neist oli tööle hilinemine, mis on samuti ära-arvamise mäng.
See käib nii:
1. Laval on neli näitlejat kellest üks (tööle hilineja) saadetakse välja.
2. Alles jäänud näitlejad küsivad publikult põhjused, miks tööle hilineda. Mida jaburam, seda lõbusam. Võetakse nii umbes neli - viis konkreetset põhjust.
3. Ära saadetud näitleja kutsutakse lavale tagasi. Ta on kõvasti tööle hilinenud töötaja. Üks laval olevatest näitlejatest on ülemus, kes tahab teada, miks ta töötaja hilines ja uurib ja puurib igat pakkumist, mida ta teeb.Teised kaks laval olevat näitlejat on aga hilineja kolleegid, kes ülemuse selja taga pantomiimis koostööd tehes vihjavad, miks hilineja hilines.
Proovide käigus on meil tekkinud oma inimesed, kes kindlates rollides paremini koos toimivad, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ma ise eelistan olla pantomiimiva kaastöötaja rollis. Ja vahel tuleb publikult ikka selliseid pakkumisi, et ma tean juba ette, et see saab olema tõsiselt keeruline ning mõnel üksikul korral oleme me ka seletamise käigus (olles tükk aega lootusetult seletanud) loobunud mõnest põhjusest. (mis ei tähenda et see ei oleks siiski olnud hirmnaljakas ja lõbus)
Sel esmaspäeval olid tööle hilinemisel umbes sellised põhjused:
1. Madu sõi vihmavarju ära ja töötaja pidi sellega tegelema.
2. Siis sõitis siilist üle ja kumm läks katki.
3. Läks bussipeatusesse, aga koer tuli kodust järgi - pidi koeraga tagasi koju minema.
4. Nägi katusel istuvat Jumalat ja jäi temaga juttu ajama.
Ja nii uskumatu, kui see ka esialgu tundub, saime me selle seletamisega (ja arvaja arvamisega) lõpuks siiski edukalt ja naljakalt hakkama.
Kokkuvõtteks
Ma ei arva, et ma olen impro näitleja või selle spetsialist (olgem ausad, Eesti ei leidugi inimest keda päris spetsialistiks nimetada selles vallas). Ma olen huviline, kellele meeldib olla laval ja teha seal loomingulist koostööd. Mulle meeldivad ühised väljakutsed laval. See on lahe ja võimas ja tore. Koos loomine laeb lihtsalt patareid nii täis ning see tuleb kaasa ka igapäevaellu (millest võiks kirjutada lausa omaette postituse).
Mulle meeldib, et impro kogub populaarsust ja et seda on näha nii lavalaudadel kui ka televiisoris, aga hetkel on lava impro ja televisiooni impro Eestis ikka kaks täielikult erinevat kogemust.
Ma loodan, et nii nagu me suutsime ühendada kõik Eesti improteatrid Improv.ee alla, suudame me mingil hetkel jõuda ka sinna maale, et impro televisioonis on sama hea kui teatrilaval.
Ja kui mina - kõigest treenitud huviline - saan sellega hakkama, siis miks ei peaks sellega hakkama saama lavalaudadega harjunud näitlejad? See on klassikalisest teatrist erinev suhtumine, aga ma ei kahtle nende näitlejate võimekuses.
Ning tegelikult on hea, et meil on omad Eesti saated, mis seda valdkonda vagustavad, sest oluliselt lihtsam on improt näidata, kui sellest rääkida. (ning juba liiga kaua olen ma kasutanud lühivormi näidetena briti saate Fast and Loose mänge)
_________
*Birfurkatsioonipunkti formaadil on omad väikesed vaikimisi kokkulepped, nagu näiteks: esimene stseen on pantomiim; vaata, et lugu jookseks; ära loo koheselt konflikti laval; arenda oma tegelast ja tema suhteid teistega jne. Aga sisu poolest kokkuleppeid ei ole.
**Impro lühimängudes on rtihti siiski nö lõpp-punkt kokku lepitud. Nagu tekstis mainitud Hajameelne Professor ja Tööle Hilinemine. Lühivorm on lihtsalt üks stseen antud mängulises raamistikus. Pikema vormi puhul (freeform ja longform) võib olla kokku lepitud näiteks valgus-signaal enne lõppu (et näitlejad teaks otsi kokku tõmmata) aga otsest sisulist lõppsihti enamasti ei ole.
Jah, olgem ausad, veel aastaid tagasi oleks ma isegi olnud skeptiline, kui näitlejad oleks väitnud, et teevad ühest lausest inspireerituna 40 minuti pikkuse loogilise etenduse, ning mitte-kui-midagi* selles pole eelnevalt kokku lepitud. Nüüd aga, olles ise laval, tundub see täiesti reaalne ja teostatav.
Aga olgem ausad, improteater on siiski suhteliselt uus nähtus
Viis aastat tagasi loodi Eestis esimesed teatrigrupid, mis seostasid ennast otseselt improga. (selle tähistamiseks on tulemas ka ringtuur, ning kindlasti aasta jooksul veel midagi) Üheks neist oli Eesti Improteater, mis koosnes peamiselt erialase haridusega noortest näitlejatest, ja teiseks rohkem harrastajatest koosnev Improgrupp Jaa! mille liikmeid ühendaski vaid huvi improteatri vastu (ja ka omavaheline sõprus :)).
Kindlasti ei saa öelda, et improvisatsioonilist teatrit Eestis enne seda ei eksisteerinud - on meil näiteks ka ju Luguteater, Foorum teater ja mitmeid klassikalisi teatreid, kes julgevad eksperimenteerida. Küll aga ei olnud olemas improteatrit sellises vormis.
Nüüdseks on esialgsest kahest grupist välja kasvanud juba neli. Improgrupp Jaa!'st kasvas välja Improkraatia, mille tegevus on peamiselt tuntav Tartus ning Eesti Improteatrist kasvas just hiljaaegu välja Improteater Impeerium.
Huvilistest, kes improteatrit armstavad, aga otseselt ühtegi gruppi ei kuulu, saaks aga juba julgelt moodustada veel vähemalt ühe teatri - niipalju on neid tekkinud. Impro huvilistel on võimalik sellega püsivalt tegeleda nii Tallinnas, kus Improgrupp Jaa! korraldab iganädalaselt Improstuudiot, kui ka Tartus, kus Improkraatia teeb püsivalt Improtunde. Samuti on näiteks isegi Tallinna Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijatel võimalus vabast ajast osaleda improringi tegevuses. Rääkimata erinevatest koolides ja firmades tehtud töötubadest, mida ei suuda vist enam ükski grupp täpselt ära nimetada.
Eelmisel aastal toimus Tallinnas Eesti Esimene Rahvusvaheline Improteatrite festival Tilt, kus oli kohal esinejad nii Soomest, Lätist, Norrast kui ka Inglismaalt. Natukene enne seda sai hoo sisse veebileht improv.ee, mis koondab endas kõiki Eesti improteatri truppe ning annab jooksvat infot Eestis (ja vahel ka naaberriikides) toimuvate impro ürituste (festivalid/koolitused/etendused) kohta.
Aasta alguses toimus hooandja toel Tartus teatrisport, kus suures saalis hunnik improtajatest moodustatud tiime erinevate lühivorm mängudega omavahel mõõtu võtsid.
Kuigi noorte seas kogub Improteater kiirelt populaarsust, on paljude jaoks tegemist siiski veel pigem tundmatu teatrivormiga.
Ning seda on näha ka tele-ekraanidel
Kui ma mainin töökollektiivis või tuttavatele, et tegelen Improteatriga, tuleb kohe lauale ka Vilde tee, Jumal tänatud, et sa siin oled! või Palume lavale!. Ja kuigi see teeb improteatri seletamise oluliselt lihtsamaks, teeb see selle ka oluliselt keerulisemaks.
Kui ma olin teismeline, tuli ETV pealt noortele suunatud saatesari nimega Rusikas. Saate teema juhatas sisse näitetrupp, kes etendas laval negatiivse lõpuga noortele aktuaalset probleemi (aka noor proovib sõprade sunnil peol kokaiini ja maandub kiirabis). Sellele järgnes arutelu antud probleemi üle, milles jõuti stuudios olnud inimestega konsensusele, kuidas oleks õige antud olukorras käituda (ölda sõpradele otse Ei, aitäh!), ning seejärel mängiti ette sama stseen, kuid seekord vestlusest ajendatud positiivse lõpuga. Muidugi oli tegemist improviseerimisega - suhteliselt direktiivse improviseerimisega ning sarnast joont vedas ka Vilde tee.
Seal on suur erinevus, kas sa tead ette kuhu sa pead jõudma (Rusikas), saad juhendeid lava taga olevatelt jõududelt (Vilde tee) või oled laval ning ainsaks inspiratsiooniks on publiku poolt antud pealkiri "Ketšupiga puujäneste invasioon keset käokingadega kuuaasa".
Improteatri tõelisus on see, et sa ei tea kuhu sa jõuad** ja sa ei tea, mis järgmiseks laval juhtub (puuduvad hallid kardinalid lava taga) ja see ongi osa selle võlust.
Aga kuidas sa siis ikkagi laval hakkama saad?
Väga lihtsalt - sa oled ennast treeninud. Treeninud end mitte laval tsenseerima; kiiremini asju välja mõtlema ja aktsepteerima, et need ei ole võibolla alati väga originaalsed; gruppi/kaasnäitlejat märkama; kaasnäitlejale ette mängima.
Impro on koostöö - ühine looming. Sa ei saa minna lavale oma ideega ja seda seal teistele peale suruda, nii ei teki lihtsalt midagi uut.
Ma mäletan küll seda tohutut hirmu, kui ma esimest korda pikemat vormi mängides publiku ette lavale läksin ja mu peas oli täielik tühjus. Okei olgem ausad, tegelikult ei olnud seal mitte tühjus vaid lause "Kas sa tõesti läksid just lavale ja sul pole õrna aimugi, mida sa seal tegema hakkad? Natuke loll oled peast vä?"
Aga õnneks saabus varsti lavale ka teine näitleja. Ühiselt lõime me omavahelise suhte ja üksteise identiteedi (su tegelase nimi näiteks tekib alles etenduse käigus ja sa ei pane seda pea-aegu mitte kunagi ise, seega sa pead püsivalt ärkvel/kohal olema ja asju märkama - isegi lava kõrval)
Jah, ja ...
on impro põhiline reegel: võta teise pakkumine omaks ja lisa midagi juurde. Kõik, mis toimub laval on okei ja on põhjendatav. Tele-ekraanidel olen ma aga näinud palju soolomängu, mis väga hästi üksteisega klappida ei taha. Näiteks stseen kokast, kelle käed ei allu ta kontrollile ja lihtsalt läbustavad ja ainus lavaline põhjendus on, et ta käed ei allu ta kontrollile. Tundub natukene koosoleku pidamisena koosoleku pidamise pärast, kas pole?
Palume lavale! puhul nägin ma eelmainitud head koostööd alles kolmandas saates, kui lavale tuli Von Krahl. Nad jälgisid üksteist ja mis kõige tähtsam: aksepteerisid ükteise pakkumisi ja lisasid sinna ka midagi juurde.
Ma ei ütle, et näitlejad, kes antud saates laval on ei oleks osavad või et see saade on halb. Ei, ma ütlen kõigest, et nad ei ole tihtilugu ennast selles valdkonnas väga palju treeninud ja seda on ka näha, ning olgugi et saade on hea, saaks seda veelgi paremini teha.
Ehk oleks tarvis väljakutset, mis paneks näitlejad paremini koos tegutsema?
Laval lähevad asjad sassi ja alati ei lähe asjad kohe nii, nagu peaks ning see ongi see, mis teeb asja inimlikuks ja sunnib veel paremaks koostööks.
Näiteks võib tuua hunniku impro lühimänge, kuid tooksin välja esimese, mida ma kunagi (enne kui ma üldse improteatriga liitusin) proovisin. Selleks on "Hajameelne professor".
Selleks on vaja kolme näitlejat, kellest üks (professor) saadetakse kohe ukse taha (nii et ta ei kuuleks). Seejärel lepivad alles jäänud näitlejad publikuga kokku, et mille professor on leiutanud? Millest see tehtud on? Mis selle juures eriline on? (näiteks: ämblikuniidist tehtud pesumasin, mida saab taskusse kokku pakkida ja mis ei kahjusta pehmeid kangaid). Nüüd kutsutakse lahkunud näitleja tagasi ja algab stseen. Tegemist on pressikonverentsiga, kus professor tutvustab oma uut leiutist. Probleem on aga selles, et ta on väga hajameelne, unustab asju kergesti ja üldse ei mäleta, mida ta leiutas. Õnneks tema käed teavad, mida ta leiutas (üks näitlejatest kes publikuga leiutise kokku leppis) ja tegelikult teab seda ka nö saatejuht (teine näitleja kes publikuga asja kokku leppis), kes saab küsida suunavaid küsimusi. Ainus võimalus see edukalt ära teha on koostöö ja see ei ole lihtne, olenemata sellest millises rollis sa oled (olen igat neist kolmest proovinud) ja on võimatu, et professor ei eksi korduvalt ja korduvalt enne kui ta õige leiutise "välja mõtleb".
Ja kui te võrdlete seda Palume lavale! teiste käte (ja praeguseni söögi tegemisele keskendunud) mänguga, ei näe ma televiisoris, et näitlejatele oleks ette antud tõsine väljakutse ja võibolla see on ka põhjus, miks tihti läheb see stseen pigem läbustamiseks kätte ära (üldistus esimese kolme saate põhjal).
See püsiv eksimise ja uuesti ja uuesti proovimise protsess ongi see, mis teeb asja publiku ja näitleja jaoks põnevaks. Publikuna me teame, kuhu ta peaks jõudma, aga me ei tea kas ja kuidas ta sinna jõuab.
Kas ta saab sellega ikka hakkama?
on üks tähtis küsimus, mis käib ja peabki käima läbi publiku ja ka näitlejate peast.
Esmaspäeva õhtul tegime kiirkorras ka mõned lühivorm mängud. Üheks neist oli tööle hilinemine, mis on samuti ära-arvamise mäng.
See käib nii:
1. Laval on neli näitlejat kellest üks (tööle hilineja) saadetakse välja.
2. Alles jäänud näitlejad küsivad publikult põhjused, miks tööle hilineda. Mida jaburam, seda lõbusam. Võetakse nii umbes neli - viis konkreetset põhjust.
3. Ära saadetud näitleja kutsutakse lavale tagasi. Ta on kõvasti tööle hilinenud töötaja. Üks laval olevatest näitlejatest on ülemus, kes tahab teada, miks ta töötaja hilines ja uurib ja puurib igat pakkumist, mida ta teeb.Teised kaks laval olevat näitlejat on aga hilineja kolleegid, kes ülemuse selja taga pantomiimis koostööd tehes vihjavad, miks hilineja hilines.
Proovide käigus on meil tekkinud oma inimesed, kes kindlates rollides paremini koos toimivad, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ma ise eelistan olla pantomiimiva kaastöötaja rollis. Ja vahel tuleb publikult ikka selliseid pakkumisi, et ma tean juba ette, et see saab olema tõsiselt keeruline ning mõnel üksikul korral oleme me ka seletamise käigus (olles tükk aega lootusetult seletanud) loobunud mõnest põhjusest. (mis ei tähenda et see ei oleks siiski olnud hirmnaljakas ja lõbus)
Sel esmaspäeval olid tööle hilinemisel umbes sellised põhjused:
1. Madu sõi vihmavarju ära ja töötaja pidi sellega tegelema.
2. Siis sõitis siilist üle ja kumm läks katki.
3. Läks bussipeatusesse, aga koer tuli kodust järgi - pidi koeraga tagasi koju minema.
4. Nägi katusel istuvat Jumalat ja jäi temaga juttu ajama.
Ja nii uskumatu, kui see ka esialgu tundub, saime me selle seletamisega (ja arvaja arvamisega) lõpuks siiski edukalt ja naljakalt hakkama.
Kokkuvõtteks
Ma ei arva, et ma olen impro näitleja või selle spetsialist (olgem ausad, Eesti ei leidugi inimest keda päris spetsialistiks nimetada selles vallas). Ma olen huviline, kellele meeldib olla laval ja teha seal loomingulist koostööd. Mulle meeldivad ühised väljakutsed laval. See on lahe ja võimas ja tore. Koos loomine laeb lihtsalt patareid nii täis ning see tuleb kaasa ka igapäevaellu (millest võiks kirjutada lausa omaette postituse).
Mulle meeldib, et impro kogub populaarsust ja et seda on näha nii lavalaudadel kui ka televiisoris, aga hetkel on lava impro ja televisiooni impro Eestis ikka kaks täielikult erinevat kogemust.
Ma loodan, et nii nagu me suutsime ühendada kõik Eesti improteatrid Improv.ee alla, suudame me mingil hetkel jõuda ka sinna maale, et impro televisioonis on sama hea kui teatrilaval.
Ja kui mina - kõigest treenitud huviline - saan sellega hakkama, siis miks ei peaks sellega hakkama saama lavalaudadega harjunud näitlejad? See on klassikalisest teatrist erinev suhtumine, aga ma ei kahtle nende näitlejate võimekuses.
Ning tegelikult on hea, et meil on omad Eesti saated, mis seda valdkonda vagustavad, sest oluliselt lihtsam on improt näidata, kui sellest rääkida. (ning juba liiga kaua olen ma kasutanud lühivormi näidetena briti saate Fast and Loose mänge)
_________
*Birfurkatsioonipunkti formaadil on omad väikesed vaikimisi kokkulepped, nagu näiteks: esimene stseen on pantomiim; vaata, et lugu jookseks; ära loo koheselt konflikti laval; arenda oma tegelast ja tema suhteid teistega jne. Aga sisu poolest kokkuleppeid ei ole.
**Impro lühimängudes on rtihti siiski nö lõpp-punkt kokku lepitud. Nagu tekstis mainitud Hajameelne Professor ja Tööle Hilinemine. Lühivorm on lihtsalt üks stseen antud mängulises raamistikus. Pikema vormi puhul (freeform ja longform) võib olla kokku lepitud näiteks valgus-signaal enne lõppu (et näitlejad teaks otsi kokku tõmmata) aga otsest sisulist lõppsihti enamasti ei ole.
Neljajalgne sõber
Ma pole tõesti ammu midagi siia kirjutanud. Ei ole inspiratsiooni, kuigi hetki on olnud palju. Ja suures pühadetuhinas on ka comicz leht oma nö rutiinist kergelt maas - ideid on oluliselt vähem ja veelgi raskem on kätte haarata joonistusplokki.
Oluliselt lihtsam on olnud sukelduda filmidesse või telkumängu (ma hetkel ronin sellest august jälle välja).
Televiisor on alati lihtsam vastupanu, aga ta ei tekita positiivset kinnitust/tagasisidet. Tõsi, on mõned filmid mis siiralt inspireerivad või panevad sügavamalt mõtlema, aga enamuses on tegemist ikkagi paraja komejandiga, millel ei ole reaalse eluga erilist seost. Kui palju see aga vormib meie reaalsust? Meie soove? Meie uskumusi?
Meie korteris on praegu üks umbes aastane poisiklutt (kes käib ringi nagu godzilla... lammutab ja kriiskab) ning tihtilugu käib telku taustal. Tüübil ei ole mingit huvi ekraani vastu, kui seal on film, aga reklaame jälgib ta suure huviga, olgugi et ta neist midagi aru ei saa. Üüü mis huvitavad helid ja vilkuvad pildid - puhtalt bioloogiliselt progetud huvi pöörama. See on reklaamitrikk.
Jõlude aegu oli kohal ka kaks plikatirtsu, üks nii umbes 4 teine nii umbes 7 aastat, kes mängisid elutoas telku juures ja hiljem söögilaua ääres laulsid kahekesi võidu telereklaami laulu, mõlemal silmad säramas. See on ka reklaamitrikk.
Ja ma mõtlen kerge mure-muigega kuidas kogu see alateavuse pask, mille nad nii saada võivad võib neid tulevikus mõjutada. Kuidas see aga mõjutab neid ja meid praegu?
Meie, täiskasvanud arvame naiivselt, et me ei lase end mõjutada reklaamidest ja filmidest, et me teeme ise oma otsuseid. Ma usun, et teadlikult oleme me suutnud ennast tõesti ilusasti ära petta. Tegelikult on iga inimese taustsüsteem äärmiselt primitiivne ja oluliselt irratsionaalsem kui meile meeldiks.
Kõige lihtsam süsteem maailmas on see, et iga kord kui me teeme midagi, suurendame me võimalust seda uuesti tulevikus teha. Kui me pöörame millelegi tähelepanu, muutub see meie jaoks tähtsamaks. Seega esiteks, vaatades telkut, suurendame me võimalust et me vaatame ka tulevikus telkut. Pöörates tähelepanu igasugusele pasale mida filmides süžee pähe kasuatakse, võib see muutuda meie jaoks normaalsuse etaloniks - eriti kui puudub võrdlusmoment.
(Jajaa ja te võite ise netist lugeda kultuuridest, kus telekut ei olnud ja ei olnud ka oluliselt kuritegevust. Kui tulid telkud kasutusse, tõusis kuritegevus kordades - inimestel tekkis võrdlusmoment ja nad kõik tahtsid seda võimatut pseudoelu, mida telkus paratamatult reklaamitakse, milleks aga enamikel ressursse ei ole)
Ma tean, mida tähendab vältimine - ma olen seda julgelt pool oma elust teinud, selle asemel et probleeme lahendada või üldse tõstatada probleeme. Ja see on pigem see osa telkuvaatamise juures, mis mind vast kõige rohkem mõtlema paneb.
Algklassides olin ma mudilaskooris ja kuna see oli koolipäeva lõpus, oli suhteliselt tavaline, et mudilaskoori asemel olin ma nö "tervislikel põhjustel" kodus ja pelasin telkumängu. Tegelikult mulle lihtsalt ei meeldinud see jamps ja ma lihtsalt läksin lihtsama vastupanu teed. Ei saatnud kedagi kukele, ei öelnud välja mida ma asjast tegelikult arvan, ei tegelenud vältimisest põhjustatud ärevuse vähendamisega - lihtsalt ignoreerisin kõike.
Asja iroonia: kui me probleemidega ei tegele on nad taustal ja ketravad edasi ja võtavad energiat ja nii kua kuni me sellega ei tegela ja energiat ei vabasta on meil oluliselt vähem energiat mude asjade tegemiseks ja me otsime tegevusi mis ei vaja mingit energiat aka vusser ja telkumäng sobivad seda paremini. Samas ei lahenda nee midagi ja tehti loovad ka probleeme ja muresid juurde .... ja noh näete küll kuidas siit saab minna nõiaringi.
On inimesi, kes jäävad telkusse rohkem kinni. Näiteks ajas mind kunagi kohutavalt närvi see, kui põliskodus papsiga elutoas rääkides pidi püsivalt konkureerima taustal käiva televiisoriga - noh et üks hetk kuulab sind ja järgmisel vaatab telekat ja sul pole tegelikult õrna aimugi kui palju sellest jutust , mis sa räägid, talle üldse kohae jõuab. Nüüdseks olen ma sellega harjunud - eks igaühel on omad prioriteedid ja valikud ning jabur oleks selle pärast pahane olla.
Jõulude ajal põliskodus tegin nalja, et meil ei käinud mitte jõuluvana vaid telkuvana. Noh, kuna kuuse alla kingitused ei mahtunud, olid need hoopis kuuse kõrval oleva telkukasti ees.
Aga reaalsus on, et ma ei kujutakski enam ette millised oleksid jõulud meie kodus ilma telkuta. Telku on antud kontekstis lihtsam vastupanu ja kodurahu hoidmise element. Selle asemel, et palju päris asjadest rääkida (sest ega ju nii palju pererahvast väga tihti kokku ei satu), mis kindlasti tekitaksid ka mingeid vaidlusi ja konfliktikohti, tehakse viisakad ilusad jutud ära ja vaadatakse koos telkut.
Veel paar aastat tagasi oleks ma tahtnud neid inimesi släppida ja öelda et kukuu telkut saate te ka kodus üksi vaadata, aga siin on inimesed keda sa näed kord-kaks aastas - suhtle, kurat võtaks. Nüüd ma olen selle osaga leppinud, on nagu on, igaühel on oma prioriteedid paigas ja kui ma suhelda tahan siis saab alati köögis tegutseda - alati on seal veel keegi kes toimetab ja kellega juttu puhuda.
Küsimus aga jääb: "Mis juhtuks, kui ühel jõulul vool ära läheb ja telku ei tööta?"
Kas inimesed hakkaks küünlavalgel poliitika üle vaidlema või oleks see kõige ausam ja ehedam jõulude jagamine, mis on kunagi olnud - ei tea.
Teaduslikult on muidugi ammu tõestatud, et ega telku väga tervislik vidin ei ole.
Küll on jutte, et iga tunniga, mis sa telkut vaatad, vähendad sa oma elu 22 minutit (või siis rohkem või vähem - oleneb uuringust).
Küll mõjub halvasti seljale, silmadele ja keskendumisvõimele jne
Ja ma ei usu, et see kedagi väga üllatab.
Eks igaüks teeb omad valikud ise.
Ja mina valin nüüd, peale sellist pikka trükkimist ja heietamist, selle, et ronin viiendalt korruselt alla, et teha üks sigaret.
Britid on isegi teinud eluhumoorika ja iroonilise sarja selle kohta kuidas telku elusid hävitab :P
Oluliselt lihtsam on olnud sukelduda filmidesse või telkumängu (ma hetkel ronin sellest august jälle välja).
Televiisor on alati lihtsam vastupanu, aga ta ei tekita positiivset kinnitust/tagasisidet. Tõsi, on mõned filmid mis siiralt inspireerivad või panevad sügavamalt mõtlema, aga enamuses on tegemist ikkagi paraja komejandiga, millel ei ole reaalse eluga erilist seost. Kui palju see aga vormib meie reaalsust? Meie soove? Meie uskumusi?
Meie korteris on praegu üks umbes aastane poisiklutt (kes käib ringi nagu godzilla... lammutab ja kriiskab) ning tihtilugu käib telku taustal. Tüübil ei ole mingit huvi ekraani vastu, kui seal on film, aga reklaame jälgib ta suure huviga, olgugi et ta neist midagi aru ei saa. Üüü mis huvitavad helid ja vilkuvad pildid - puhtalt bioloogiliselt progetud huvi pöörama. See on reklaamitrikk.
Jõlude aegu oli kohal ka kaks plikatirtsu, üks nii umbes 4 teine nii umbes 7 aastat, kes mängisid elutoas telku juures ja hiljem söögilaua ääres laulsid kahekesi võidu telereklaami laulu, mõlemal silmad säramas. See on ka reklaamitrikk.
Ja ma mõtlen kerge mure-muigega kuidas kogu see alateavuse pask, mille nad nii saada võivad võib neid tulevikus mõjutada. Kuidas see aga mõjutab neid ja meid praegu?
Meie, täiskasvanud arvame naiivselt, et me ei lase end mõjutada reklaamidest ja filmidest, et me teeme ise oma otsuseid. Ma usun, et teadlikult oleme me suutnud ennast tõesti ilusasti ära petta. Tegelikult on iga inimese taustsüsteem äärmiselt primitiivne ja oluliselt irratsionaalsem kui meile meeldiks.
Kõige lihtsam süsteem maailmas on see, et iga kord kui me teeme midagi, suurendame me võimalust seda uuesti tulevikus teha. Kui me pöörame millelegi tähelepanu, muutub see meie jaoks tähtsamaks. Seega esiteks, vaatades telkut, suurendame me võimalust et me vaatame ka tulevikus telkut. Pöörates tähelepanu igasugusele pasale mida filmides süžee pähe kasuatakse, võib see muutuda meie jaoks normaalsuse etaloniks - eriti kui puudub võrdlusmoment.
(Jajaa ja te võite ise netist lugeda kultuuridest, kus telekut ei olnud ja ei olnud ka oluliselt kuritegevust. Kui tulid telkud kasutusse, tõusis kuritegevus kordades - inimestel tekkis võrdlusmoment ja nad kõik tahtsid seda võimatut pseudoelu, mida telkus paratamatult reklaamitakse, milleks aga enamikel ressursse ei ole)
Ma tean, mida tähendab vältimine - ma olen seda julgelt pool oma elust teinud, selle asemel et probleeme lahendada või üldse tõstatada probleeme. Ja see on pigem see osa telkuvaatamise juures, mis mind vast kõige rohkem mõtlema paneb.
Algklassides olin ma mudilaskooris ja kuna see oli koolipäeva lõpus, oli suhteliselt tavaline, et mudilaskoori asemel olin ma nö "tervislikel põhjustel" kodus ja pelasin telkumängu. Tegelikult mulle lihtsalt ei meeldinud see jamps ja ma lihtsalt läksin lihtsama vastupanu teed. Ei saatnud kedagi kukele, ei öelnud välja mida ma asjast tegelikult arvan, ei tegelenud vältimisest põhjustatud ärevuse vähendamisega - lihtsalt ignoreerisin kõike.
Asja iroonia: kui me probleemidega ei tegele on nad taustal ja ketravad edasi ja võtavad energiat ja nii kua kuni me sellega ei tegela ja energiat ei vabasta on meil oluliselt vähem energiat mude asjade tegemiseks ja me otsime tegevusi mis ei vaja mingit energiat aka vusser ja telkumäng sobivad seda paremini. Samas ei lahenda nee midagi ja tehti loovad ka probleeme ja muresid juurde .... ja noh näete küll kuidas siit saab minna nõiaringi.
On inimesi, kes jäävad telkusse rohkem kinni. Näiteks ajas mind kunagi kohutavalt närvi see, kui põliskodus papsiga elutoas rääkides pidi püsivalt konkureerima taustal käiva televiisoriga - noh et üks hetk kuulab sind ja järgmisel vaatab telekat ja sul pole tegelikult õrna aimugi kui palju sellest jutust , mis sa räägid, talle üldse kohae jõuab. Nüüdseks olen ma sellega harjunud - eks igaühel on omad prioriteedid ja valikud ning jabur oleks selle pärast pahane olla.
Jõulude ajal põliskodus tegin nalja, et meil ei käinud mitte jõuluvana vaid telkuvana. Noh, kuna kuuse alla kingitused ei mahtunud, olid need hoopis kuuse kõrval oleva telkukasti ees.
Aga reaalsus on, et ma ei kujutakski enam ette millised oleksid jõulud meie kodus ilma telkuta. Telku on antud kontekstis lihtsam vastupanu ja kodurahu hoidmise element. Selle asemel, et palju päris asjadest rääkida (sest ega ju nii palju pererahvast väga tihti kokku ei satu), mis kindlasti tekitaksid ka mingeid vaidlusi ja konfliktikohti, tehakse viisakad ilusad jutud ära ja vaadatakse koos telkut.
Veel paar aastat tagasi oleks ma tahtnud neid inimesi släppida ja öelda et kukuu telkut saate te ka kodus üksi vaadata, aga siin on inimesed keda sa näed kord-kaks aastas - suhtle, kurat võtaks. Nüüd ma olen selle osaga leppinud, on nagu on, igaühel on oma prioriteedid paigas ja kui ma suhelda tahan siis saab alati köögis tegutseda - alati on seal veel keegi kes toimetab ja kellega juttu puhuda.
Küsimus aga jääb: "Mis juhtuks, kui ühel jõulul vool ära läheb ja telku ei tööta?"
Kas inimesed hakkaks küünlavalgel poliitika üle vaidlema või oleks see kõige ausam ja ehedam jõulude jagamine, mis on kunagi olnud - ei tea.
Teaduslikult on muidugi ammu tõestatud, et ega telku väga tervislik vidin ei ole.
Küll on jutte, et iga tunniga, mis sa telkut vaatad, vähendad sa oma elu 22 minutit (või siis rohkem või vähem - oleneb uuringust).
Küll mõjub halvasti seljale, silmadele ja keskendumisvõimele jne
Ja ma ei usu, et see kedagi väga üllatab.
Eks igaüks teeb omad valikud ise.
Ja mina valin nüüd, peale sellist pikka trükkimist ja heietamist, selle, et ronin viiendalt korruselt alla, et teha üks sigaret.
Britid on isegi teinud eluhumoorika ja iroonilise sarja selle kohta kuidas telku elusid hävitab :P
Rumal Macgyver
Nägin unes justkui üht osa Macgyver'ist. Tal oli üks äärmiselt suidsidaalne ja depressiivne sõber kellega ta oli läinud mägironimist tegema. Taiplik unevaataja aimas juba ette, et varsti juhtub midagi ilmselget - kas nüsib depressioonis sõber oma turvaköie pussiga läbi, proovib õnnetust teeselda või midagi sellist...
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
Cheers!
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
Tagantjärgi rohelisest mõtlemisest
Hiljuti oli nö "roheline kuu": tuli palju loodusfilme, toimus üritusi jne mida kõike veel. Peab tõdema, et leidus ka uut ja huvitavat, mis mõtisklema pani. Filmide järgi tundub tulevik tume (ok, mitte küll Eestile - siin peaks mõnnalt soojemaks minema). Samas tooksin siinkohas välja mõned mõtted, mis kogu selle infovalanguga pähe kargasid.
* See, et inimene käitub loodusega nagu paha laps on vana ja tuttav teema - ei miskit üllatust. Küll aga tuletas meelde ammu loetud raamatut Ishmael (autor: Daniel Quinn).
* Tuleviku ennustamine on siiski suhteliselt huupi pakkumine. No võtme näiteks kasvõi ilmateate: enamasti suudavad nad lähipäevad enam-vähem paika panna aga sealt edasi on usutavus ja täppi panek juba keerulisem. Sama mõttekäik tekkis ka kui räägiti, mis meid kliimasoojenemise tõttu 50 aasta pärast ootab - see on lihtsalt üks suur oletus. Tõsi, me peaks siiki mõtlema, mis võib kõige mustema stsenaariumi puhul juhtuda, kuid ei tasu unustada kui vähe me tegelikult loodusest teame.
* Nonii ja nüüd lihtsalt üks tüütu mõte. On ennustused, mis juhtub kliima soojenemisega: osad alad kõrbestuvad jne. Samas hakkas mind piinama mõte: kas nendes ennustustes on ka arvestatud asjaolu, et teatud temperatuuril on maailmamere tase tõusnud (jäämäed sulavad ;) ) . Kui veetase tõuseb ja temperatuur tõuseb, kas ei või tekkida kõrbe asemel hoopis teistsugune looduskeskkond. See mõte uitas pähe kui lugesin maailma parimat vanniraamatut: "The Drowned World", autor J.G. Ballard. Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus temperatuur ja vee tase on tõusnud ning kunagistest suurlinnadest on saanud laguunid - loomad aga on muutunud sarnaseks kunagiste dinosaurustega.
Njah, aitab tänaseks. Mõtteid ju oleks, aga täna pole see päev kui suudaksin end hästi väljendada.
Mõtlemiseni
* See, et inimene käitub loodusega nagu paha laps on vana ja tuttav teema - ei miskit üllatust. Küll aga tuletas meelde ammu loetud raamatut Ishmael (autor: Daniel Quinn).
* Tuleviku ennustamine on siiski suhteliselt huupi pakkumine. No võtme näiteks kasvõi ilmateate: enamasti suudavad nad lähipäevad enam-vähem paika panna aga sealt edasi on usutavus ja täppi panek juba keerulisem. Sama mõttekäik tekkis ka kui räägiti, mis meid kliimasoojenemise tõttu 50 aasta pärast ootab - see on lihtsalt üks suur oletus. Tõsi, me peaks siiki mõtlema, mis võib kõige mustema stsenaariumi puhul juhtuda, kuid ei tasu unustada kui vähe me tegelikult loodusest teame.
* Nonii ja nüüd lihtsalt üks tüütu mõte. On ennustused, mis juhtub kliima soojenemisega: osad alad kõrbestuvad jne. Samas hakkas mind piinama mõte: kas nendes ennustustes on ka arvestatud asjaolu, et teatud temperatuuril on maailmamere tase tõusnud (jäämäed sulavad ;) ) . Kui veetase tõuseb ja temperatuur tõuseb, kas ei või tekkida kõrbe asemel hoopis teistsugune looduskeskkond. See mõte uitas pähe kui lugesin maailma parimat vanniraamatut: "The Drowned World", autor J.G. Ballard. Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus temperatuur ja vee tase on tõusnud ning kunagistest suurlinnadest on saanud laguunid - loomad aga on muutunud sarnaseks kunagiste dinosaurustega.
Njah, aitab tänaseks. Mõtteid ju oleks, aga täna pole see päev kui suudaksin end hästi väljendada.
Mõtlemiseni
Subscribe to:
Posts (Atom)