Puud ritta ja elama

Sattusin täna juhuslikult oma õhtuse "lõunasöögi"kõrvale lugema puuriitmajadest (Cordwood Construction) ja paneb kujutlusvõime ikka käima küll.

Suhteliselt lihtne ja parajalt looduslähedane lahendus ja ka kuidagi mõnusalt muhe mineviku ja tänapäeva segu.

Lugema sattusin artiklit kus räägiti ehk esimesest taolisest tänapäevasest ehitisest Eestis.

Mujal maailmas paistab see juba mitmel pool kasutuses olevat. Samas on ka rohelist liikumist rohkem. Siinkohas mõned ette jäänud näited välismaalt:

Ühe perekonna jutustus sellest kuidas nad oma maja üles ehitasid, maja plaanist lõpplahenduseni (alt üles).

Mõned tõsiselt uhked pildid Michigani kandis asuvatest hoonetest.

Ja üks pildiseeria kena kahekordse hoone ehitusest. (no euroköök pole just see mida mina sellises majas väga ette kujutaks, aga ok maitse asi)

Vot selline pisike aga loodetavasti huvitav postitus täna.


Pean ka tõdema et see teema sobib paeguse Blogi kujundusega nagu laotult.
Cheerios!

Sildistamine

Jalutades täna maja ümber, pahvides üht sigaretti ja arutledes oma peas maailma asjade üle, tekkis mul üks huvitav mõte.
Nimelt, iga nädal loeme me uudistest kuidas vähemalt üks inimene sai liikluses raskelt kannatada või surma. Kui tihti aga kirjutatakese sellest, et keegi sutsetamise pärast suri? Peaaegu üldse mitte. See muidugi ei tähenda et suits ei tapaks. Tapab tapab, muidugi tapab. Ja vot näe silt on kah peal, et tapab. (või noh, et võib tappa).

Aga ma ei näe sellist silti auto peal. Ometigi sureb iga päev inimesi, taimi, linde ja loomi autode pärast. ( ma oleks vabalt võinud siia linkida uudiseid viimastest, aga milleks - kõik ju teavad et see toimub kogu aeg) Asi pole alati mitte halvas autojuhis (kuigi ka seda on kuradima palju) vaid auto enda olemuses. Näidake mulle palun loodust mittereostavat masinat, mis oleks masstoodangus ning kõigile kättesaadav. Linnades pole enam puhast õhku mida hingata, on üleautostatus, tänavatel on ummikud, liikluskultuur olematu ja endiselt surutakse inimestele peale ideaali, et neil peab olema uhke auto. Auto on nagu imago. Tuletame meelde et sutsetamisega oli täpselt sama, see oli osa imagost, ning on endiselt. See esindas elustiili. Muidugi võrreldes sigaretiga on autol materiaalne väärtus (ma ei öelnud meelega kasutegur, sest sisepõlemismootor on üks raiskavaim süsteem, mida endiselt püsivalt kasutatakse) Sigaretil on see-eest tihilugu psühholoogiline väärtus. Mõlemad kannavad tegelikult paljuski sama mõtet "Enda praguse heaolu/mugavuse pärast olen valmis ohverdama enda ja teiste tervise ja tuleviku" Ehk julma võitu lause, aga kas keegi saab täielikult selle ümber lükata? Kaheldav, kuid ega see ju tähenda, et sellega ka just nõustuda tahetakse.


Vaadates meie praegust liikluskultuuri, autode mõttetut kasutegurit ja saastamist panen välja idee, et ka igal autol oleks näiteks kapoti peal kirjas:Tekst on üldine ja poliitiliselt korrektne ning mitte kuidagi ei ütle, et just see inimene siin roolis tapab. Ehk sellest täitsa piisab kui kõigil masinate kapotil ilutseb selline tekst. Inimesed mõistaks rohkem iga auto ostuga ja sellega sõites kaasnevat vastutust.

Millised võiks siis selle vastuargumendid olla? Praegu turgatas mulle pähe 2

1) See oleks paljude arvates kole. Njah värvivalikut võiks ju ehk muuta vastavalt auto värvile. Samas, kas te ostate auto selleks et sellega eputada või on seda ka praktiliselt vaja. Kumb on ikkagi tähtsamkas väimus või praktilisus? Pealegi on üks tekstijupp oluliselt parem kui hakata kõigile autodele pale laskma pilte autode hävitustööst. (nagu osades maades suitsupakkidel on hirmutavad pildid) Ma susn, et pilt auto all jäänud loomast või inimesest oleks oluliselt võikam. Hoiatav tekst on leebe varjant.

2) Autojuhtidel läheb silme eest kirjuks kui kõigil masinatel on miskid tekstid kapotil.
Aga samas on ka praegu paljudel masinatel reklaamid peal. Samuti on tee ääres tohutult reklaami. ma ei usu, et see just väga asja muudaks.

Tuletan meelde, et nii nagu suitsetamise kahjulikkust on tõestanud teadlased, on sama lugu ka autode, krõpsude, hamburgerite ja paljude teiste asjadega millega me päevast päeva üht või teist moodi kokku puutume. Miks me aga ühtesid sildistame (alkohol ja tubakas) teisi aga mitte? Alkohol väheses koguses pidavat isegi kasulik olema. Muidugi peab alati olema patuoinas, kes oleks peasüüdlane, aga see ju ei näita et teised asjad meie elus oleks vähem kahjulikud.

Olgu, autode sidistamine oleks vist paljude jaoks liiga ekstreemne. Aga võtame siis midagi mille kohta jällegi kõik teavad et on tervisele kahjulik - kiirtoit/rämpstoit.

Kas sa ikka ostaksid hamburgeri kui selle pakendi peal on kohustuslik silt:
Mis see ülerasvumine muud on kui aeglane ja piinarikas suremine. Me kõik oleme näinud pilte lastest, kes näevad välja nagu Michelini mehed - ma ei ütle, et pilt nendest lastest peaks olema lasteeine karbi peal. Tekst on viisakam varjant.




Millest siis sellised mõtted? Vaadake iga päev räägitakse, et suitsetamine on paha, alkohol on paha, kilekotid on pahad. Kogu aeg on ühiskonnal vaenlane silme eest. Samas on palju tooteid mille kohta küll teatakse, et on halvad aga keegi välja ütlema ei kipu.
Pigem nagu propageeritakse isegi nende tarbimist.

Kõva homo sapiens küll

Nädalavahetus Korgi, Kurgi ja V.Miinidega

Jälle üks nädalavahetus möödas. Ja nagu varsti juba harjumuseks kujuneb, ei kulgenud ka seekord kõik plaanikohaselt. Nimelt pidime minema Jurjevisse Plink-Plonk-ile, Hansapäevadele ja Mammule külla, aga sellele plaanile tõmbas kriipsu peale peavalu, mis mind laupäeva hommikul painas. Peavalust sain ma küll lõpuks enam-vähem lahti, aga minna valjut muusikat kuulama ja rahvamassi sekka ei tundunud endiselt väga isuäratav (ega ka mõistlik, kuna see võinuks vabalt eelneva olukorra ehk peavalu taastada).

Niisiis jäime Tallinna.
Järgnevalt kokkuvõte meie asjalikust nädalavahetusest.

Laupäev.

Hommik, ärkamine ja peavalu. Nagu halva enesetundega ikka, tuli hakata miskit nokitsema. Seega tuli kummaline mõte ajada veinipudelikorke orki. Täpsemalt, augud keskelt läbi ja korgid lükkida üksteise järel nööri otsa. Lõpptulemusena peaks valmima kodustatud ja sõbralik Korkmadu. (ja valmis kah päris mitu tükki, kes külla tuleb see näeb..... ärge muretsege, ei hammusta)
Lõuna paiku tegime "megaasjaliku" shoppamistuuri Maksimarketisse linnapiiril. Noh, kasu sellest eriti polnud, aga nalja sai küll. Seejärel haaras meid kurgipalavik - hakkasime leiutama soolakurki. Ilma mustsõstralehtedeta kahjuks (uskuge, neid on ikka jube raske saada kui endal aias ei kasva) aga maitsel polnud väga vigagi.

Õhtu loojus Lotte Reisiga Lõunamaale.

Pühapäev

Olles eelmise õhtu kurgisaagast innustust saanud, kimasime keskturule. Ostsime kokku hirmpalju asju ja sõime ennast päeva jooksul vitamiinideks. Metsmaasikaid, mustikaid, ploome, kirsse, vaarikaid, herneid, kurke ja värskeid kartuleid oli meie kottides kokku ikka päris palju, hetkel on alles vaid natuke vaarikaid, mõned kurgid (ja needki mitte enam värskel kujul vaid soolatud ja leotatud jne) ja kartulid. Õnneks müüdi turul ka silokimpe kurkide töötlemiseks (mustsõstralehed, mädarõikalehed ja tilliõisikud puntrasse seotuna) ja tänu nendele saime päeval kodus jälle keemialabori püsti panna.

Õhtul sai veel ka kodu veits koristada ning vanni nautida.

Alati ei peagi minema plaani järgi, et oleks lõbus :)

NB! Peaks õppima varvastega vilistama!

Ubin pajatab taas

On palju möödund sellest aast kui Ubin siia viimati pilte ladus, seega tuleb nüüd kohe mitu tükki ja pikemate seletustega.


Esiteks üks mõnus kevadine ja vitamiinirohke naeratus, mis sobib edukalt ka hommikusöögiks. Enjoy!

Sellist toitu sai endale sisse aetud aprilli lõpus, kui haigus ja palavik üritasid maha murda.

Aprill on teadupärast aga ka see kuu, kus mul on sünnipäev. Sellest, kuidas ma selle aasta sünnipäeva "nautisin" sai juba eelnevalt ühes postituses kirjutatud. Noh juhtup.

"Sünnipäev on üks neist päevadest, mil teised inimesed on vaimustatud sellest, et sa vananed sama kiiresti kui nemad.

Lisaks sellele peab mainima, et mida vanemaks saad, seda suurem osa on neid inimesi, kes tunnevad mõnu, et sa neist vanem oled.

Reaalselt soovitan õnnelik olla selle üle, et 99% Maakeral elavast rahvastikust ei tunne sind. Seetõttu nad ei saa ka toonitada su ebaeksisteerimise lähenemist."

-Tänud Jossile selle suurepärase mõttekäigu ehk sünnipäeva õnnitluse eest -

Pildul minu selle aasta suurepärane sünnipäevatort ehk kaks küünaldega muffinit.

No ega ma ju ka väga nõudlik polnud selles osas - 38.6 palavikus pole üldse vahet mida/kuidas/mismõttes sa sööd - niikuinii on maailm selline paras virrvarr (kuigi jah, küünlad jätsin siiski alles). Aga sünnipäeval peab olema vähemalt sümboolne tort! Alati!

Olin ma siis haige ja käisin ka arsti juures. Õnneks ei asu arst kodust just kaugel ja kui käisin seal teist korda - kontrollimas -, läksin juba jala (palavik oli selleks ajaks juba all ja olgem ausad - liikumine tuli ainult kasuks). Läksin mina siis tipa-tapa, päike paistis, mõnus kevad igal pool. Ja vaatan mina siis eemalt, et paistab mingi täpike. Lähen lähemale, ei olegi täpike - vist hoopis inimene. Veel lähemale - ei ole inimene kah. Ooot, miski kivi ja sellel .... paarike kingi??!

No täitsa müstiline, keegi oli oma täiesti korralikud buutsad kivile päikest võtma jätnud.


Igatahes nägi see nii ajuvabalt lahe välja, et tegi kohe tuju heaks ja saingi kohe vinks-vonks terveks.

Ja juhtus siis ka üks päev, et meid hakkas häirima pilt elutoa seinal ning me võtsime vastu üksmeelse otsuse - tuleb teha uus.

Otseloomulikult ikka selline kiiksuga pilt:

Laivis on see umbes 2 x 1 meetrine latakas meie seinal. Kes tahab täpsemalt näha, peab külla tulema.

Kevadreporter Ubin lõpetab.

PS! Kurbusega tuleb tõdeda, et varsti võib saabuda aeg ubinat vahetada. Nimelt on tal päris korralikud levi ja akuprobleemid. Seega, kui te mingil põhjusel Ubinat kätte ei saa, proovige aga uuesti - äkki ta mängis lihtsalt leviga peitust.

Tagantjärgi rohelisest mõtlemisest

Hiljuti oli nö "roheline kuu": tuli palju loodusfilme, toimus üritusi jne mida kõike veel. Peab tõdema, et leidus ka uut ja huvitavat, mis mõtisklema pani. Filmide järgi tundub tulevik tume (ok, mitte küll Eestile - siin peaks mõnnalt soojemaks minema). Samas tooksin siinkohas välja mõned mõtted, mis kogu selle infovalanguga pähe kargasid.

* See, et inimene käitub loodusega nagu paha laps on vana ja tuttav teema - ei miskit üllatust. Küll aga tuletas meelde ammu loetud raamatut Ishmael (autor: Daniel Quinn).

* Tuleviku ennustamine on siiski suhteliselt huupi pakkumine. No võtme näiteks kasvõi ilmateate: enamasti suudavad nad lähipäevad enam-vähem paika panna aga sealt edasi on usutavus ja täppi panek juba keerulisem. Sama mõttekäik tekkis ka kui räägiti, mis meid kliimasoojenemise tõttu 50 aasta pärast ootab - see on lihtsalt üks suur oletus. Tõsi, me peaks siiki mõtlema, mis võib kõige mustema stsenaariumi puhul juhtuda, kuid ei tasu unustada kui vähe me tegelikult loodusest teame.

* Nonii ja nüüd lihtsalt üks tüütu mõte. On ennustused, mis juhtub kliima soojenemisega: osad alad kõrbestuvad jne. Samas hakkas mind piinama mõte: kas nendes ennustustes on ka arvestatud asjaolu, et teatud temperatuuril on maailmamere tase tõusnud (jäämäed sulavad ;) ) . Kui veetase tõuseb ja temperatuur tõuseb, kas ei või tekkida kõrbe asemel hoopis teistsugune looduskeskkond. See mõte uitas pähe kui lugesin maailma parimat vanniraamatut: "The Drowned World", autor J.G. Ballard. Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus temperatuur ja vee tase on tõusnud ning kunagistest suurlinnadest on saanud laguunid - loomad aga on muutunud sarnaseks kunagiste dinosaurustega.

Njah, aitab tänaseks. Mõtteid ju oleks, aga täna pole see päev kui suudaksin end hästi väljendada.
Mõtlemiseni