LARPi pisik, vol 2

See oli 14 aastat tagasi, kui ma tegin kokkuvõtte LARPidest, kus käidud, ning karakteritest, mida mängitud (leitav siit). On viimane aeg uus kokkuvõte teha. Alustame sealt, kust pooleli jäi.
Mõned vajalikud mõisted: OG - Out of Game ehk mänguväline; IG - In Game ehk mängusisene; NPC - Non-Player Character ehk vajalik taustategelane, kes aga pole põhifookuses.

2012 Hiline Lõikus 2.5 "Öö" Vanapagana Metsaonn 
Meedik Maxim sumpas Uniooni küttidega põlvini lumes, seljas tagavara-relvad, toidumoon ja meditsiinivarustus. Oli külm, raske ja halb. Eemalt paistis lohutust pakkuv metsaonn. Probleem oli vaid selles, et see metsaonn oli juba Konföderatsiooni küttide poolt hõivatud.
Väljas oli lumine, külm ja ohtlik. Koos oli tõenäosus ellu jääda suurem...võibolla.
Üheks ööks maeti vaenukirves padja alla ning ... ei saadud sõbakestki und. Öö oli täis ohte, väljast kostuvaid huilgeid ja inimesi hulluks ajavaid parasiite. Ja nilbeid nalju kaminatule kumas. Jah, peamiselt nilbeid nalju.
Häid pilte karaterist ei saanud, aga see-eest on soe (ja äärmiselt paranoiline) mälestus.

2012 Mütofest, Kassinurme 
Sepp Vader, kellest sai kuningas Vader.
Juba pahandust ette aimates sai nii endale, kui ka paremale käele hiiglaslik haamer  (mis on endiselt alles ning tuleb taaskord hiljem mängudes kasutusele) tehtud. Muljed mängust siin blogis.
Antud karakter oli üsna vägiste väljaütlemistega.

2013 Hiline Lõikus 3.5: Luiged Lõunasse, Raudteemuuseum Lavassaares
Ma pole enam päris kindel kas ma olin seal taaskord Maxim või vist pigem kohalik NPC. Igatahes alustasin ma oma kurikuulsat (aga see-eest lühikest) seiklust teises riietuses (teine karakter) ning sooviga mängijaid natuke kimbutada. See kulmineerus ohtrate kuulihaavadega ning lumel lebamisega. Päris kaua lebasin ja ootasin, et salk edasi läheks ja ma saaks OG ära lipata.

Igatahes oli raudteemuuseum tore ning väljas sigakülm. 

2013 Mütofest Kuninglik Verepulm, Kassinurme
Kuningas Vader pidi näitama võimupositsiooni ja soovituslikult ning ebatraditsiooniliselt (eriti vaadates eelnevaid aastaid) ka ellu jääma. Ellu ta igatahes jäi, kuigi kuningatroonist pidi viimaks ikkagi loobuma. Viimast läbi eepilise jõukatsumise, kus ma kandsin ka esimest korda päris rauda ja lõin halja teraga. Vastane oli seda eelnevalt harjutanud, mistõttu oli mu kaotus kerge tulema, aga sellegipoolest oli see ilus hetk. (OG muljed blogis, mitte kaugel on ka mängu rollimängu ehk IG kokkuvõte)
Egas kuninga elu pole kerge. Ausalt.

2014 Limbo, Kadrina Leerimaja Kõmmkärajad ehk Gõmka sees toimunud lühilarp, mis jättis piisavalt kustumatu mulje, et olen ka ise seda mängu nüüdseks kaks korda läbi viinud. (lühilarbile omaselt polnud muud kostüümi, kui see, mis seljas, seega pilti pole).
Kui ma õigesti mäletan, sai samal üritusel tehtud ka üht ajarännu teemalist lühilarpi.




2014 Red Scorpion
Suur airsoft üritus Command & Conquer maailmas, kuhu kutsuti ka posu rollimängijaid, et nad mängiks tsiviile külas, mille ümber on aastaid möllanud sõda. Kui OG oli küla vaja selleks, et nö "päris mängijad" saaks kuskilt Queste, siis meie võtsime seda ülesannet täie tõsidusega. Tõsidusega, mida pole ausalt öeldes võimalik pildile püüda. Meil oli mängueelne koosolek, kus me proovisime oma raskele elule võimalikult vunki peale keerata.
Tulemus: meie rollimäng algas matustest. Meie küla viimase normaalse inimese matustest.
Me seisime tummalt, ümber tuhisemas kuuliderahe.
Kõik oli halb.
Isegi keefiir ei maitsenud.
See oli nii kohutavalt tore!

2015 Baltic Warriors. Suur Tõll
Rahvusvaheline mäng, mille keskmes roheline mõtteviis. Selle mõtteviisi vägivaldseteks suunajateks mängu teises pooles kohale ilmunud kurjad Viiking-Zombid. Jup, olin NPC, kes sai täis-kostüümi ja muki. Lisaks pidin vahepeal ka vereampulli suus katki hammustama, et ma eriti võigas välja näeks.

Nimetu tegelane ja ka rääkimine polnud teema, aga see-eest sain omajagu inimesi ümber pööratud.

2015 Hiline Lõikus 5, Pahkla

Meedik Maxim lappis teisi ja lappis end. Peamiselt põgenes kuulirahe eest. Korduvalt. Vana hea postapo maailm, kus fuusia küborgid käisid meid, ilmsüüta inimesi, kimbutamas.
Küll me neile näitasime!
Või noh, kui nüüd aus olla, siis näitasime nii hästi, et isegi OG oli tarvis seda veel mitu kuud seedida.
Tegemist oli väga eepilise lõpuga väga eepilisele ja inspireerivale mänguseeriale.
Blogis on kirjas Maximi esimene päev ja Maximi teine päev.


2015 Kuutõbiste Piknik, Hara sadam
Üsnagi pöörane mäng üsnagi pöörases maailmas. Kogu selle pöörasuse vahel jalutas aga vapper Tarakanimüüja oma naisega ja pakkus informatsiooni või varanduse eest maitsvat snäkki. Oli laheda olustikuga ning ööpimeduses üsnagi hirmus. 

2021 Hiline Lõikus 0: Instituut
Aweron ja Pagan võtsid HL maailma uuesti kätte ning asusid seda teiste nurkade alt vaatlema.
Seekordne mäng toimus mitmeid generatsioone peale Teist Pauku (millega esimene mänguseeria lõppes). Tegemist oli pigem olustikumänguga ning ma sain olla lihtne sõdur Nuki. 
Muljed Reaktoris.
Mida pilt ega muljed edasi ei anna on üsna pirakas torudesüsteem, mis mu seljal jooksis. IG filtreeris see õhku, OG piiras liikumist ja oli kohutavalt tüütu ja ebamugav. Ma ei saanud isegi mitte normaalselt istuda.

2022 Jaam nr66, Black Magic Estonia 
Olustikumäng kosmose piirialadel vaikselt tiksuvas jaamas, kus oli kohal karvaseid ja sulelisi (mõtle mutionu pidu, ainult kosmoses). Olin kassi-laadne tulnukas, kes oli väga alkoholimaias ja rääkis igasugu jura kokku. Lisaks õppis üsna kiiresti kui võimatu on elada nii pikkade kunstküüntega.Karakterist ja mängust inspireeritud jutuke Reaktoris.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia
Kui HL esmese seeria lõpus oli Fuusia meie põhipahalane, siis nüüd mängisime me just neid. Ja seda poliitilises ja intriige täis olustikus.
Siin mängus tuli uuesti välja ka minu nunnu pirakas haamer nimega Valu. Tõsi, seda tingimusega, et mul pidid olema robotkäed. Nii sündis Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viis, kes väga palju just ei seletanud, aga nägi üsna hirmutav välja. Eriti kui ta tummalt ja suure haamriga su kõrval seisis. 
Mängumuljed Reaktoris, OG muljed Rujanaudis.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia 2

Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku esindanud Viis oli taas kohal ning intriig jätkus. Seekord polnud esindatud ei meie poliitjuhti ega ka tema paremat kätt nii, et kõik oli viisakalt öeldes paras rooste.  Ilustatud mängumulje Reaktoris, koos mõningate melu piltidega.



2024 Põhjala Pööripäev, Kassinurme
Ah, et keda mängida baltikumi suurimal lahinglarpil? Oleneb, kas sa tahad mängida roll või võita. Viimase puhul ei soovita ma liiga keerulist ja rasket riietust, tükilist kihiti turvist, jalgade ümber seotud nartse, riietust, kust ei tohi paista lapikestki paljast hahka, kaelas rippuvaid konte, ebatraditsioonilist relva ega ka lateksmaski. Kust ma seda tean? Sest ma mängisin orki-snaga - orja, kes nuutis ja keda nuuditi. Mängumulje nagu ikka Reaktoris.

Aastake peale mängu snaga orja karakterile tehtud CV

2025 Hiline Lõikus: Fuusia 3

Sinine Viis oli taaskord Volta esindusega kohal. Seekord oli tarvis saada tehing Prohvetiga - tegelasega, kes paljudel aladel rahvast enda usku pööras. Viis oli pigem jälgija kui sebija. Ilustatud mängukokkuvõte Reaktoris.

2025 HL Volta Presiidiumi üldkoosolek

Lühimäng saunamajas, kus mõned tunnid ajas Volta esindus asjalikku juttu, tegi sõjaplaani ja tegi kokkuvõtte Prohvetiga tehtud lepingust jne. Mul on isegi mängu kokkuvõtte dokument suure märkega "Ülimalt salajane! Mitte kirja panna!!!"
Edasi oli saun.

Ja saigi vist kõik.
Ah ei, ka abis olen mõnedel mängudel olnud (mingil Põhjala Pööripäeval olin abi-GM) ja ka paari pisimängu olen läbi viinud, kuid nende pilte ega isegi kuupäeva ei suutnud meenutada. Igal juhul on olnud väga palju ja väga erinevaid rolle, mille juures on hakanud ka sulg lippama - algul blogis, seejärel juba Reaktoris. Viimase puhul oli abiks toimetajate tiim (kummardus tehase/Volta inimestele). Ma proovisin Reaktorisse saadetud mängumuljed alati valada ka vormi, mis oleks ka mänguvõõrale või rollimänguvõõrale inimesele seeditav ja ehk isegi natuke nauditav.
Suur tänu kaasmängijatele ja korraldajatele. Te olete toredad (ja natuke hullumeelsed, aga üks ei välista teist, eksole)!

Päris äge. Siia paneme koma. Järgmiste mängudeni.
- Zarvik

Eluterve räme nali

Tööstuse tänav oli üllatavalt tühi, kui me liikuma hakkasime. Ilm oli ilus - päike kumas läbi roheliste puulatvade, kleepides vanadele puumajadele lustlikke liikuvaid varje. 

Kuid me ei jäänud välja ilma nautima. Meid ootas keldrikäik, mille kõrvalmaja seinale oli keegi sodinud “save our souls” (päästke me hinged). Pimedasse keldrisse liikudes tundus see lause igati kohane. Peagi oli algamas etteaste, mille jooksul võtsid inimesed riideid seljast ära. 

Heldekese pisikene saal oli puupüsti rahvast täis. Leidus neid, kes tulid kohale T-särgis, kuid ka neid, kes kandsid glamuursemaid riideid. Seda nii naiste kui ka meeste puhul. Pealtvaatajad istusid külg külje vastas, et veel rohkem inimesi ära mahutada. Ometi polnud istumist palju. Esimene etteaste kestis vähem kui kümme minutit. Peale seda tuli kümme kuni viisteist minutit pausi, et keelt kasta ja juttu ajada. Nii jätkus see järgnevad kaks tundi, mille jooksul oli laval vaid viis lühikest etteastet, kuid publik oli rahul. 

Miks ronivad inimesed ilusa ilmaga keldrisse, et raha eest paljast ihu vaadata? Kas internet pole seda juba mitte ääreni täis? Kas me ei ela niigi juba üleseksualiseeritud maailmas, kus isegi igapäevaseid tarbeesemeid müüakse naiselike kurvidega? Kuid ometi on Heldeke! igal burleskiõhtul ääreni täis. 

Mis on burleskis sellist, mis inimesi nii kõnetab ja mida mujalt ei saa?

Burlesk pole mitte lihtsalt kurvid ja paljas ihu. See on etendus. Etendus, mille eesmärk on tekitada emotsiooni. See võib olla naljakas, erootiline ja isegi segadusse ajav. Jah, selle käigus võetakse ka riided seljast ära, kuid see tegevus on raamistatud mingi loo sisse. 

Sõna burlesque (kasutusel ka burlesk) tähendab otsetõlkes rämedat nalja: burla tähendab itaalia keeles nalja, naeruväärsust või tögamist, grotesque aga moonutatud, räiget ja liialdatud.

Laval on mäng, mis on mõeldud täiskasvanutele. Selleks on loodud ülepaisutatud karakterid. Näiteks nagu Titi De Sweetie kelmikas kloun, kes tüdineb klounaadist ning hakkab otsima omale sobivat muusikat. Hot Blade’i sepp, kellel ei paista miski õnnestuvat, kuniks ta mõistab, mida ja kuidas ta taguma peab. Või siis Tartu tänavafilosoof Wickler Wilde, kes tuleb lavale õlut jooma ja publikule silma tegema ning satub kurameerimise ja joomisega hoogu. 

Need kõik on ülepaisutatud karakterid ja lood, millele on puistatud kamaluga täiskasvanuhuumorit. 

Seda meelelahutust ei saa mujalt ja kui esialgsest punastamiset üle saada (ma olen veendunud, et kõik punastavad seda esimest korda nähes), on publikul tegemist, et oma naerulihaseid mitte liialt ära kurnata. Selles rämedas naljas on midagi väga elutervet. Naer vabastab ja aitab keeruliste teemadega hakkama saada ning nii naturaalne kui see väidetavalt ka on, on inimeste seksuaalsus keeruline.Jah, võibolla need lood ja karakterid ei sobi kõigile, kuid täis saal näitab, et paljude jaoks on selline tögamine nauditav.

Lisaks on burleski laval veel midagi väga erilist: erinevates vanustes ja erinevate kehaehitustega inimesed, kes kõik tunnevad end oma kehas ja alastuses mugavalt. Kui tihti me tegelikult sellist asja tänapäeval näeme? Harva, kui üldse. 

Paljas ihu, ka enda oma, on paljude jaoks tabu, sest seda proovitakse sobitada tihti ebarealistlike ideaalide sisse. Burlesk aga ütleb, et igaüks, hoolimata vanusest, soost või kehaehitusest, on ilus ja võib olla seksikas, kui ta seda soovib.

Kas see pole mitte ilus sõnum?

“See oli tõesti väga hea,” sõnas mu sõber peale kolmandat etteastet. Esineja, kes just lõpetas, oli burleskilaval alles kolmandat korda - algaja, kes ometi sai väga hästi hakkama.  See, et tegemist oli meesterahvaga, kes etenduse lõpuks oli laval vaid läikivas pitspesus, ei olnud tähtis - show ise oli võimas ja vaimukas.

“Oli,” vastan, pühkides naermisest märgi silmi.

Me kumbki pole selle ala eksperdid ja see pole ka eesmärk. Eesmärk on etendust nautida.

Iga mõne kuu tagant saame me jälle kokku, räägime, kuidas elu ja perekond on, ja vaatame koos burleski. “Issid ja tissid,” nagu me oleme hakanud seda kutsuma. Meie pisikene traditsioon, et puhata, naerda ja mitte unustada, et töö ja isaks olemise kõrval on elus veel muudki.

Osa Burlesque Estonia sõbralikust perest

DIY: Steve the Kraken

For some time already I had this idea of making an Octopus mascot out of... well, with whatever I had available. But life went on and there never seemed to be any time for it.
The beginning of this year I had the privilege of putting together my own team and that got the name Kraken and while before I was just a team member, now I was a manager. The urge to make something with my own hands for the team remained and a few weeks back I finally picked up the challenge.

After putting some thought to it, I got to work.

1. A few packs of napkins, a balloon, scissors, glue, brushes, cardboard and tape. We are good to go.
There is obviously not enough glue though.

2. First, let us assemble the legs. Cardboard and tape does the trick, Though it is time consuming. Most of legs have 4 parts with random angles.

3. As the kraken will be made of several parts, I have made a small coating of glue and paper on the legs, and putting them to dry, while also covering the balloon (body) with the same thing. 

Cats are curious and Black Clover is playing in the background.

4. After making sure everything is dry enough, the legs must be added to the body. The balloon is not too strong and the legs are heavy, so a lot of different tape is used (all this will be covered with glue and paper later anyway)

5. After several additional layers of coating (napkins and glue) it looks like a pretty neat octopus. So far so good.

6. Put it high to dry for a night.

7. Next day, when the tentacles and body were already dry enough I added additional pieces: eyes, hair, hat. All made of cardboard and tape. Covered with glue and napkins as usual. 

This too had to dry for a long time as paint would have added additional layer of liquid on top of everything.

8. Painting with acrylic paint. Took 6 hours, but was worth it. 

Let it dry.

9. About 2 days of crafting ad Voila! 

Steve the Kraken is ready to rock in the office.

Why Steve you ask? Well, we also considered Bob, but Steve sounded better.

How to write like an improviser

This year I finished my first book and the next one is already 55k words in. Not too shabby, eh?

It does not, however, mean that I know what I’m doing. As I teenager I wanted to be a writer, but then at some point, I gave up on that dream. Why? Because it was too huge and too scary.

I’m not saying that it is less scary now, but at least now I have the skillset to deal with it – the skill set of an improviser. So, without further ado, here are some improv tips to keep in mind that could help you in writing and possibly in any creative activity.

1. Just do it

It can feel scary and intimidating, but if you do not take this step, nothing will happen. So, be there and do something. It does not have to perfect and it cannot be – especially when you have never done it before. But before this step, there is no growth. You will not become good at something by just hoping that you will get good at it. You have to do it. It is as simple as that.

2. Enjoy what you do

Imagine that you write a book but no-one buys or likes it. Pretty bad, eh? Now imagine that you hated writing it and spent several years of your time on it. Sound terrible, right?

The least you can do it is enjoy it yourself and even if the world does not need it later, you had already your fair share, and that is good enough.

3. Discover

I’m always curious to see where the story goes. Shouldn’t I know it as a writer? Maybe, but it would not be as fun if I did. Knowing too much ahead could even hinder the writing. Especially if everything is super detailed and well thought through in the movie that you see in your head. How could you ever put all that perfection into words? Well, obviously, you can’t. At least not like that. You could get it pretty close, but it will never be exactly as you have it imagined - the writing process changes the outcome, whether you want it or not. 

However, that is not a bad thing. You discover something new and maybe even better.

4. Ask 'What comes next'

The main thing is to know what comes next. And then you will see what comes after that. Step by step.

Some things will come naturally when you start looking at the situation through the eyes of the characters. What would this character do in that situation? Well, you know the answer. Also, why not add some challenges to the characters? Enforce them with hurdles and joys. Have fun with them.

5. Be aware of what happened before

Sure, you might say, I'll just write something down with your neat trick of 'what comes next', but it will not be a good story. Well, have you seen a good long-form improv show? The actors do not know where they are going with all that but somehow it still works. Why? Because they are aware of what was already there before and can then link it all together. 

Keith Johnstone (one the grandfathers of modern improv) compared long-form improv with a man who walked backwards - still moving ahead but always aware of what he had already passed.

It is a skill that can be trained.

6, Make mistakes

I'm not saying that you should do them intentionally, but at least don't be afraid to do them. I know my English is not perfect, it is not my native language, but I will not first go take all the possible English classes before I try writing in it. Mistakes happen. Sometimes I create words. Sometimes I have to use google translate or synonym generator to find the right expression. This writing would not exist if I would be afraid to make mistakes.

Just do the best you can with the current tools and skills you have and that is good enough.

7. Be ready to let go of your ideas

There are some ideas that are not too great and even if you write them down, they will not work. Still, try to finish them, and then just go on. No-one has to see them or even know that they existed. It's like in improv - sometimes you create crap. The aim is to get your skill to the level so high that even your bad show is good enough. The same should be true with writing.

So, be ready to let go of your ideas, even if they can feel the best ideas ever at the time. Just write then down with the skills and words you have and then tuck them away. You can always revisit them some months or years later. Maybe you just did not have the skills to make it work yet? Or maybe the idea just was not good enough. In any case, you will know it later. But now, let this one go, and take the next project.

8. Make clear choices to move the story forward

Writing a book can sometimes feel like an improv show. You go on the stage with a great idea and then someone comes with an even better one. Only this someone is also you. Well, one of you has to let go of the idea, obviously. But which idea should you go with? If you have not decided it after a day or two, just pick one and stick to it - even if it was not the best choice, it is better than being stuck and not doing anything.

Also, if it is writing, you can correct it later if you want to.

What should be the name of the drunk character who limps around in the palace? Who cares. What we actually care about is why is he limping around in the palace or why is he drunk.
Several of my characters have been called just a single letter at one time, only because I knew I had to get the part written down and I could always come back later to add a proper name. And even if I added a name later, I was not 100% sure about it, but at least it was better than a single letter. The single-letter thing worked only for Mr.T.

9. Tell the story you would like to hear

Would you in a different universe, who has never written a book, pick this book up, read it and give it a positive review? If not, why? You don't have to love it before you show it to others, but it should be at least something you would like to read. As they say, to love others you first have to love yourself. So, to please others you first have to...

10. Use what you have

Do you know how to create the best lasagna? Use that for a character. Not that you have to share your mother's secret recipe, but what you can share is the feeling of making a good lasagna. You have that experience in you, and you can just give it to any made-up character. Just add your experiences to the blender, mix them up and then use them where needed to the tell the story you would like to tell.

There is no shame in using your own stuff. Instead, you can add surprising credibility to your characters with it.

Also, if you are into improv, theatre, live-action roleplay or dungeons and dragons you already know how to create characters. Do that if you need a character for your writing.

Use whatever you have at your disposal.

So, this was my two cents! Hopefully, you will find these ideas just as helpful as I did. 

May your creativity fly.

Vabakutseline Viilija minu sees

Nagu mitmed ehk teavad lõppes oktoobris mul üks paganama pikk pikk töösuhe, ning ma tundsin, et kohe nagu ei tahagi veel kuhugi uude kohta minna. Võtaks esialgu rahulikumalt ja teeks äkki lihtsalt mingit kunsti, oleks niisama, otsiks ise-ennast (see on see, mida minu generatsioon väidetavalt kogu aeg teebki)

Kirjutamine aga ei olnud päris see, kuigi kirjutatud on omajagu - ütleks, et on üks valmis lühijutt (u 20k sõna alles peale pikka ja korralikku lihvimist) ja kaks poolikut. Remont polnud ka päris see, kuigi ka seda on omajagu teha ja ka tehtud - uus pesa, nagu meil on. Tegin siin ka paar lambikuplit kodus ägedamaks aga palju sa neid kupleid ikka teed, eksole.

Elutoa laelamp

Magamistoa laelamp

Ühel päeval vedas Merle mind realiseerumiskeskusesse, näitas seal tremelit, mis maksis suht sümboolse summa ja küsis, et mis arvad. Arvestades seda, kui palju meile mõlemale meeldib nokitseda, oli see päris hea mõte.

Mõned päevad hiljem ostsin ma odava vanakraami poest esimese posu kahvleid, millest asju nokitseda (sest ma olengi selline imelik inimene).

Siis sattusin ma remondi asjus korralikku ehitruspoodi ja kui juba seal, ostsin ka posu viile.

No ja nii ta läks.

Kui tööriistad valmis, sai mõtted lendu lasta. Nii, et mis ma nende 8 lisatunniga päevas teen? Peamiselt viilin. Nende mõtete ja nokitsemiste tulemused läksid paljudesse jõulupakkidesse. Enamik on ka üles pildistatud ja jäädvustatud lehel Fork-it-all Paar asja on ka juurde tulnud ja on pildistamata, ning ka silte tuleks juurde teha.

Enamik tööst on tehtud käsiviilidega, tremeliga ma väga detailidesse ei osanud/oska minna.Kust siis selline mõte? Paar kahvlinikerdust olen ma varemgi teinud. See sügiski sai tehtud üks pisike Cthulu kaelaripats ühele sõbrale. Paistis, et täitsa meeldis. Küll aga küsis ta siis, et kus autor kirjas on. Noh, kuna ma väga miskit sümbolit viilida ei vinnanud siis tegin lihtsalt hunniku silte ühel päeval.

Miks nii tumedad? Sest ma olen kunstiline soperdis (loe: sest see on lihtsalt mu stiil). Mulle meeldib loominguga tegeleda, aga ma ei ole selles väga puhas. Seega enamik asju tulevad nii nagu nad tulevad, sest ma olen vahepeal midagi pekki keeranud ja siis jälle ära parandanud, tehes näo et see kõik oli taotuslik. Aga nii me ka areneme ja õpime, eksole

Hunnik silte, millest inimesed on väga palju erinevaid sõnu välja lugenud

Ausalt, ka mitmed kahvlinikerdused muutusid käigu pealt. Kui sa ei oska otse puurida ja saagida, siis sa pead olema muul moel leidlik, lahendama viltuseid auke teistmoodi. Või kui painutamise ajal murdus kahvli üks haare siis sellest kahvlist enam kala teha ei saanud, aga miks mitte midagi muud? Sest ega ei taha ju materjali ega tehtud tööd ka raisku lasta ja uuesti algusest alustada- Töötad sellega, mis sul on ja kuidas on.

Kunsti tekkis muidugi ka mujal.

Puutükk, mille peal puurisin linnule silmaauku sai ka linnu peale.

 Tõsi, tuli vidinaid kiiremini ning ka aeglasemalt. Oli neid, millega ma jäin kohe rahule ning neid, mida ma tegin ümber ikka uuesti ja uuesti. Ühe isegi pakkisin juba kingipakki ära, siis mõtlesin ümber, pakkisin jälle välja ja tegin ümber ning pakkisin uuesti. Ning tõsilugu, kui see lõpuks kingina ära sai antud, siis tekkis omamoodi mäng "Misasi see küll on?" pakkudes seltskonnale jutuainet pikaks ajaks. Pakkumised tulid kassist kuni emaka ristlõikeni ning kahjuks selle asja lõpplahendusest ma pilti ei jõudnudki teha. 

Krabi idee, millest sai lõpuks siiski ämblik (fork-it-all lehel valmis pilt)

Minu isiklik suur üllatus oli relvad. Peale esimese suure mõõga tegemist hakkas neid nagu tulema, sest ülejääke kahvlivarte näol oli omajagu muudest vidinatest (ma materjali ei raiska) ning kes siis poleks uhkete relvadega kokku puutunud fantasy raamatutes. Ehk olid abiks ka kõik need aastad Dungeons and Dragonsi mängimist ja raamatute illustratsioonide imetlemist. Esimene kirves (thick axe) oli suur üllatus mulle endalegi: kas ma tõesti tegin midagi niivõrd ägedat? Dääm selle paneks ju isegi kaela.

Siis tuli väike nuga - veelgi detailsem ja veelgi pisem. Siis uhke väike mõõk - ebapraktiline aga päris ilus... ja ma usun et neid tuleb veel.

Läbiv teema oli muidugi mutukad. Võtad aga ühe kahvli ja painutad mutukaks kokku, pärast viilid teravad ääred ära ja poleerid üle - lihtne, kuigi vajab omajagu jõudu ja ka head kahvlit, mis poleks ei liiga jämme (raske painutada) ega liiga habras (murdub). Samas on need päris ägedad sellid. Mingi vahe oli siin kaminasims paksult mutukaid täis.

Enne pakkimist tuli mul aga mõte, et teeks kirbutsirkuse stiilis fotoshooti.

Kui kirpe on, siis tuleb teha kirbutsirkust

Mõned kahvlividinad on mul veel alles ning on tulnud ka mõni otsene ja mitte nii otsene "tellimus" elik on avaldatud soovi ja ega ma kade inimene pole.

Mis sellest projektist aga edasi saab? Ei teagi. Hetkel on ka 3-4 poolikut vidinat ning ega ma materjali raiskama ei hakka - kahvlijuppe veel on - aga ma ei usu, et ma enam sellise tempo ja intensiivsusega neid teen, kui enne pühi, mil tuli keskmiselt üks vidin päeva peale. Igatahes ma suutsin ennast üllatada. Üllatada sellega, et ma tõesti suudan miskit nii ägedat vahel valmis teha ja sellega, et mul oli kannatust, sest ega käsitööriistadega metalli töötlemine just kiirelt ei käi.

 (Kurtsin novembris ühele sõbrale, et mul lihtsalt ei ole kannatust et lastega tegeleda. Selle peale vaatas ta mulle üllatunud näoga otsa "Mismõttes sul ei ole kannatust? Ise viilid kahvlitest asju välja.")

See-eest tegin eile öösel valmis väikese kurja pagasi:

Nagu Gaiman ütles, misiganes juhtub su elus: Make good art!

Some poems/texts Iremind myself to keep going

Dust If You Must

by Rose Milligan

Dust if you must, but wouldn't it be better
To paint a picture, or write a letter,
Bake a cake, or plant a seed;
Ponder the difference between want and need?

Dust if you must, but there's not much time,
With rivers to swim, and mountains to climb;
Music to hear, and books to read;
Friends to cherish, and life to lead.

Dust if you must, but the world's out there
With the sun in your eyes, and the wind in your hair;
A flutter of snow, a shower of rain,
This day will not come around again.

Dust if you must, but bear in mind,
Old age will come and it's not kind.
And when you go (and go you must)
You, yourself, will make more dust.

*

Curiosity

by Alastair Reid

Curiosity may have killed the cat; more likely
the cat was just unlucky, or else curious
to see what death was like, having no cause
to go on licking paws, or fathering
litter on litter of kittens, predictably.

Nevertheless, to be curious
is dangerous enough. To distrust
what is always said, what seems
to ask odd questions, interfere in dreams,
leave home, smell rats, have hunches
do not endear cats to those doggy circles
where well-smelt baskets, suitable wives, good lunches
are the order of things, and where prevails
much wagging of incurious heads and tails.
Face it. Curiosity
will not cause us to die--
only lack of it will.
Never to want to see
the other side of the hill
or that improbable country
where living is an idyll
(although a probable hell)
would kill us all.
Only the curious
have, if they live, a tale
worth telling at all.

Dogs say cats love too much, are irresponsible,
are changeable, marry too many wives,
desert their children, chill all dinner tables
with tales of their nine lives.
Well, they are lucky. Let them be
nine-lived and contradictory,
curious enough to change, prepared to pay
the cat price, which is to die
and die again and again,
each time with no less pain.
A cat minority of one
is all that can be counted on
to tell the truth. And what cats have to tell
on each return from hell
is this: that dying is what the living do,
that dying is what the loving do,
and that dead dogs are those who do not know
that dying is what, to live, each has to do.

*

Gestalt prayer

(Fritz Perls, "Gestalt Therapy Verbatim", 1969)

I do my thing and you do your thing.
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I,
and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.

Remix

Sometimes I censor my ideas, as I am afraid that they are not original enough. Then I remind myself this:

Make (good) art

Viimasel ajal olen neid sõnu korduvalt ja korduvalt endale meelde tuletanud. Mitte, et ma endiselt arvaks, et see mis ma teen hea on, aga pigem on tegemise protsess nauditav. Eriti arvestades seda, et kui joonistuste puhul ma veel suudan mingil määral ette mõelda tööprotsessi, siis maalimises olen ma paras improkunn, kes lihtalt võtab pintsli kätte ja kütab nii nagu tuleb (fine, väike pliiatsiga skets jaidee on ikka all, aga ei midagi väga uhket). Pean tõdema, et kõige hullem ei olegi.

Ja nii tegingi mõni aeg tagasi sellise plönni:

Ja täna õhtul tolle: 

Pesa koomuskitele

Kuna midagi peab ju oma ajaga ette võtma siis nüüd loodud ja enamvähem kasutussõbralikuks tehtud pesa olemas minu koomuskitele.
Luban hardalt lisada minimaalselt ühe pildi nädalas. Ja äkki paraneb selle käigus nii minu huumorimeel ja ka joonistusoskus.

Kasutajasõbralikkust annab parandada kui tunnen end kodusemalt PHP ja WP maastikul. Aga plaanis on see küll. Praegu on selline okei, aga saab ka paremini.

Praegune joonistus stiil on endiselt paberil pilt - pildista üles - paranda pilditöötlusprogrammis - lisa tekst ja värvid ... kindlasti annaks paremini ja kiiremini. Peab arenema, mõtlema ja proovima.

Paistab, et tuleb pidlikesi peamiselt Inglise keeles, mõned üksikud ka Eesti keeles. Eks ka nende eristamine oleks rohkem vajalik. Püsivat lugu veel ei ole, aga mingid korduvad tegelased vaikselt juba tekkivad, eks näis.

Ja huumorimeel on mul alati natukene imelik olnud.

Pesa siis siin
http://comicz.juhe.ee/

Erinevalt sellest blogist saab seal lausa pilte kommenteerida ja ka laikida. Vau.

Cheers!

Koomuskit

Mõned tänased kiired joonistused 

Annan ära Butafooriat

Kuna kolimine on endiselt käsil, siis leidsin kapipõhjast ka pisukese alkeemiapotsikute kogu. Kunagi võtsin selle enda juurde hoiule (jäi inimestel ette aga noh oleks ju ilus kusagil mängul kasutada). Nüüd olen aga ise kolimas ja pole neid kuhugile panna. See-eest kujutan ette küll kui hästi ja ilusasti saaks neid mõnel LARPil ära kasutada (hullu teadlase töötuba, alkeemik jne).

Seega saab need endale esimene inimene, kes soovi tunneb ja järgi saab tulla (Tallinn)... Kristiine piirkonnas võin ka ise ära tuua.

Siin nad on:



Pingida saab mind FB's, Skypes ja emailitsi. Hell, minu poolest kasvõi helistage.
Kõik kanalid on lubatud.

________

Ja läinud ta ongi

joonistused 2 ehk koomuskite tagasitulek

Ma ei teagi, mis sundis mind aaatevanuseid kriitseldatud koomiksijuppe töötlema. Ehk oli see mõte, et hoolimata mitte nii osavast pliiatsikäest ega ka oskustest pilditöötlusprogramme käsitleda, suudan ma siiski midagi valmis teha, mis natukenegi koomiksilik tundub. Võibolla tahtsin ma lihtsalt kunagi alustatud tööd ära lõpetada. Siin nad nüüd igatahes on (kopiraits kehtib, ehk kui keegi TÕESTI tahab jagada, siis teavitage mind ka ja pistke viide)

Originaalis kõik tehtud hariliku ja pastakaga (ja äkki nii 6 aastat tagasi), töödeldud toreda tasuta programmiga nimega paint.net.  Töötlemisel ilmnes mitu probleemi. Esiteks ei ole mul skännerit ja kõik joonistused sai sisse pildistatud, mis tähendas et seal olid ka erinevad varjud ja varjundid, mida oli keerulisem töödelda. Tekst läks kohati kaduma ning kohati mustaks jne. Aga hell-with-it, esimese korra kohta käib küll.

Joonistused vol 1

Vaatasin läbi oma kunagised joonistused (aka tööd mis tehtud igasugu kunstivahenditega, mis käepärast on sattunud ... ma lihtsalt enamasti üldistan need joonistusteks) - puhas tõestus sellest, et ma pole kunagi normaalne olnud, kuigi ma võibolla ei näidanud seda eriti välja.

Võtsin ette projekti mõned piltidest paintiga üle käia ja arvutisõbralikumaks teha, seega siia saabub mingi hetk posu pildikesi - peamiselt koomiksilaadseid ma arvan.

Soojenduseks aga väike ülevaade mänguasjadest, mida mul kunagi ei olnud .... ja võibolla on see ka hea. Ühe sama messed up sõbra käest sain kunagi inspiratsiooni igatahes

Projekt Minironid/ Munchkinid/ Savilased

Ühesõnaga ma ei ole veel nimetuses kindel aga valmis nad said.

Kontseptsioon: Dungeons And Dragons lahinguid saab edukalt pidada ka tavalise ruudulise paberi peal, kasutades nuppudeks näiteks täringuid, rosinaid, kustukummi tükke, pudelikorke jne. Küll aga ei ole see visuaalselt nii lahe, kui vast võiks olla. Seega tuli esiteks mõte teha suur battlegrid (lahingu ruudustik), millele saaks näiteks markeriga jooned peale ajada ja peale mängu jälle ära kustutada. Selleks sai kiletatud ruuduline paber (markereid pole veel testinud, aga idee on hea ja äkki töötab). Aga kui juba teha, siis korralikult, ehk vaja oli ka muhedaid nupukesi.

Selleks sai hangitud ahjusküpsetatavat savi. Väike tükk esialgu vaid prooviks.

Väiksest tükist sai aga hämmastavalt mitu nupukest - rohkem kui hetkel vajagi on.

Ja ka nikerdusoskust sai taaskord proovile pandud - kohutavalt vastikult töödeldav materjal on ikka.
Ausalt. Plastiliin ja tavaline savi on selle kõrval kökk-mökk.

Siin küpsevad nad ahjus:

Aga kus kurat kook on???

Ja peale pooletunnist küpsetamist ei saanudki kooki, vaid hoopis sellised kõvad sellid:

Kivikujud uuel ruudul. Näeb juba välja nagu korralik dungeon.

Eile õhtul tegelesime usinasti tüüpide värvimisega. Olemas oli neli värvi, millega sai siis kuidagi kombineeritud - sinine, must, valge ja oranž. Lõpptulemus oli selline:

Vasakult: monk, barbar, rogue, cleric, fighter, druid, wizard, ranger, sorcerer.
Bard ja paladin jäid mängust välja - kes neid ikka tahab

Nägude (aka silmade, sest teadupärast on peaaegu kõik ju ninjad) tegemisel hakkas tegelastel tekkima ka iseloom. Enamik neist on jube nukra olemisega (eriti rogue) ... just kui olles eelhäälestatud kohe saabuvale surmale. Nunnu igatahes. Nüüd tuleks teha veel mõned pisemad pahalased (kobold näiteks) .. ja mõned suuremad pahalased (ogre) ja mõned keskmised pahalased (orcid või goblinid äkki) Ja kindlasti ka mõni kurja olemisega keebi ja kapuutsiga tegelane. Neid läheb alati vaja.

Laual lahinguks valmis, andke ainult vastaseid

Ahjaa, nüüd aga oodatud nimepakkumised, et kuidas neid tegelasi üldiselt kutsuda. Token või nupp ei ole piisavalt vinge. Minironi patent kuulub Aweronile, Munckin on tuntud trademark (samas vaadates tüüpe siis nad parodeerivad ka kergelt DD tüüpe nii et Munchkinid oleks justkui teemasse), Savilased tuli Rene poolt FB-s. On veel äkki ägedaid pakkumisi? Mina praegu igatahes valida ei suuda.

Some Gamers humour

Year of Improv

So last September I joined Improv Studio and joined the theater group in the beginning of the year.

It has been a roller coaster, a journey of finding myself.
It started like this, and now it is more like this.
A big change there is.

Last week we were in FiiF - an amazing experience.The shows we saw, the workshops we participated in, being on stage almost every evening, positive and supportive people all around... and of course the drinking together - I am still unable to put my emotions into words.
It all was just....
...ahhhh....

And now it is the beginning of summer, we will take some months off and I feel in a way sad and happy. The journey has just started, I have found my fellowship and the ring.
While it saddens me, I however also understand that we have to take it easy, so we could be even better in the next season.

Cheers!

Gecko, the real one

Inspired by the ideas here and some expansions (like "Gecko society is the only society where you will die when you try to wank yourself .... your hand is full of super glue, for gods sake don't put it down there") I was looking for a pedant with a gecko on it. Just as a reminder of the fun of it.
And didn't find anything.


However, just after my birthday, I got the option to make one as a birthday present for myself with some help at Vana Karu Valukoda in Tartu.
It took most of one day to carve it out from wax (including the first wax gecko that I messed up ... he lost too many fingers and toes during the process and a part of the tail. You can see it on the first pic)

For gods sake. I just got a block of wax and had to carve it out in 3D with a saw and a small scalpel.
Not so easy.


So the second gecko I made had only one missing finger (improvement there), that was added back by local experts, who also added the big round eyes. Now all I had to do was to wait until they turn the wax into metal.

And now, a month later I am holding it in my hands. My self made metal gecko.

Here a pic I made: 

 

And here is the pic made by the Valukoda 

 

Hahaaa, cool, isn't it?

And since the visit in Tartu I have been carving a lot of more things,with my small inexperienced hands, and I love it.

Cheers!