LARPi pisik, vol 2

See oli 14 aastat tagasi, kui ma tegin kokkuvõtte LARPidest, kus käidud, ning karakteritest, mida mängitud (leitav siit). On viimane aeg uus kokkuvõte teha. Alustame sealt, kust pooleli jäi.
Mõned vajalikud mõisted: OG - Out of Game ehk mänguväline; IG - In Game ehk mängusisene; NPC - Non-Player Character ehk vajalik taustategelane, kes aga pole põhifookuses.

2012 Hiline Lõikus 2.5 "Öö" Vanapagana Metsaonn 
Meedik Maxim sumpas Uniooni küttidega põlvini lumes, seljas tagavara-relvad, toidumoon ja meditsiinivarustus. Oli külm, raske ja halb. Eemalt paistis lohutust pakkuv metsaonn. Probleem oli vaid selles, et see metsaonn oli juba Konföderatsiooni küttide poolt hõivatud.
Väljas oli lumine, külm ja ohtlik. Koos oli tõenäosus ellu jääda suurem...võibolla.
Üheks ööks maeti vaenukirves padja alla ning ... ei saadud sõbakestki und. Öö oli täis ohte, väljast kostuvaid huilgeid ja inimesi hulluks ajavaid parasiite. Ja nilbeid nalju kaminatule kumas. Jah, peamiselt nilbeid nalju.
Häid pilte karaterist ei saanud, aga see-eest on soe (ja äärmiselt paranoiline) mälestus.

2012 Mütofest, Kassinurme 
Sepp Vader, kellest sai kuningas Vader.
Juba pahandust ette aimates sai nii endale, kui ka paremale käele hiiglaslik haamer  (mis on endiselt alles ning tuleb taaskord hiljem mängudes kasutusele) tehtud. Muljed mängust siin blogis.
Antud karakter oli üsna vägiste väljaütlemistega.

2013 Hiline Lõikus 3.5: Luiged Lõunasse, Raudteemuuseum Lavassaares
Ma pole enam päris kindel kas ma olin seal taaskord Maxim või vist pigem kohalik NPC. Igatahes alustasin ma oma kurikuulsat (aga see-eest lühikest) seiklust teises riietuses (teine karakter) ning sooviga mängijaid natuke kimbutada. See kulmineerus ohtrate kuulihaavadega ning lumel lebamisega. Päris kaua lebasin ja ootasin, et salk edasi läheks ja ma saaks OG ära lipata.

Igatahes oli raudteemuuseum tore ning väljas sigakülm. 

2013 Mütofest Kuninglik Verepulm, Kassinurme
Kuningas Vader pidi näitama võimupositsiooni ja soovituslikult ning ebatraditsiooniliselt (eriti vaadates eelnevaid aastaid) ka ellu jääma. Ellu ta igatahes jäi, kuigi kuningatroonist pidi viimaks ikkagi loobuma. Viimast läbi eepilise jõukatsumise, kus ma kandsin ka esimest korda päris rauda ja lõin halja teraga. Vastane oli seda eelnevalt harjutanud, mistõttu oli mu kaotus kerge tulema, aga sellegipoolest oli see ilus hetk. (OG muljed blogis, mitte kaugel on ka mängu rollimängu ehk IG kokkuvõte)
Egas kuninga elu pole kerge. Ausalt.

2014 Limbo, Kadrina Leerimaja Kõmmkärajad ehk Gõmka sees toimunud lühilarp, mis jättis piisavalt kustumatu mulje, et olen ka ise seda mängu nüüdseks kaks korda läbi viinud. (lühilarbile omaselt polnud muud kostüümi, kui see, mis seljas, seega pilti pole).
Kui ma õigesti mäletan, sai samal üritusel tehtud ka üht ajarännu teemalist lühilarpi.




2014 Red Scorpion
Suur airsoft üritus Command & Conquer maailmas, kuhu kutsuti ka posu rollimängijaid, et nad mängiks tsiviile külas, mille ümber on aastaid möllanud sõda. Kui OG oli küla vaja selleks, et nö "päris mängijad" saaks kuskilt Queste, siis meie võtsime seda ülesannet täie tõsidusega. Tõsidusega, mida pole ausalt öeldes võimalik pildile püüda. Meil oli mängueelne koosolek, kus me proovisime oma raskele elule võimalikult vunki peale keerata.
Tulemus: meie rollimäng algas matustest. Meie küla viimase normaalse inimese matustest.
Me seisime tummalt, ümber tuhisemas kuuliderahe.
Kõik oli halb.
Isegi keefiir ei maitsenud.
See oli nii kohutavalt tore!

2015 Baltic Warriors. Suur Tõll
Rahvusvaheline mäng, mille keskmes roheline mõtteviis. Selle mõtteviisi vägivaldseteks suunajateks mängu teises pooles kohale ilmunud kurjad Viiking-Zombid. Jup, olin NPC, kes sai täis-kostüümi ja muki. Lisaks pidin vahepeal ka vereampulli suus katki hammustama, et ma eriti võigas välja näeks.

Nimetu tegelane ja ka rääkimine polnud teema, aga see-eest sain omajagu inimesi ümber pööratud.

2015 Hiline Lõikus 5, Pahkla

Meedik Maxim lappis teisi ja lappis end. Peamiselt põgenes kuulirahe eest. Korduvalt. Vana hea postapo maailm, kus fuusia küborgid käisid meid, ilmsüüta inimesi, kimbutamas.
Küll me neile näitasime!
Või noh, kui nüüd aus olla, siis näitasime nii hästi, et isegi OG oli tarvis seda veel mitu kuud seedida.
Tegemist oli väga eepilise lõpuga väga eepilisele ja inspireerivale mänguseeriale.
Blogis on kirjas Maximi esimene päev ja Maximi teine päev.


2015 Kuutõbiste Piknik, Hara sadam
Üsnagi pöörane mäng üsnagi pöörases maailmas. Kogu selle pöörasuse vahel jalutas aga vapper Tarakanimüüja oma naisega ja pakkus informatsiooni või varanduse eest maitsvat snäkki. Oli laheda olustikuga ning ööpimeduses üsnagi hirmus. 

2021 Hiline Lõikus 0: Instituut
Aweron ja Pagan võtsid HL maailma uuesti kätte ning asusid seda teiste nurkade alt vaatlema.
Seekordne mäng toimus mitmeid generatsioone peale Teist Pauku (millega esimene mänguseeria lõppes). Tegemist oli pigem olustikumänguga ning ma sain olla lihtne sõdur Nuki. 
Muljed Reaktoris.
Mida pilt ega muljed edasi ei anna on üsna pirakas torudesüsteem, mis mu seljal jooksis. IG filtreeris see õhku, OG piiras liikumist ja oli kohutavalt tüütu ja ebamugav. Ma ei saanud isegi mitte normaalselt istuda.

2022 Jaam nr66, Black Magic Estonia 
Olustikumäng kosmose piirialadel vaikselt tiksuvas jaamas, kus oli kohal karvaseid ja sulelisi (mõtle mutionu pidu, ainult kosmoses). Olin kassi-laadne tulnukas, kes oli väga alkoholimaias ja rääkis igasugu jura kokku. Lisaks õppis üsna kiiresti kui võimatu on elada nii pikkade kunstküüntega.Karakterist ja mängust inspireeritud jutuke Reaktoris.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia
Kui HL esmese seeria lõpus oli Fuusia meie põhipahalane, siis nüüd mängisime me just neid. Ja seda poliitilises ja intriige täis olustikus.
Siin mängus tuli uuesti välja ka minu nunnu pirakas haamer nimega Valu. Tõsi, seda tingimusega, et mul pidid olema robotkäed. Nii sündis Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viis, kes väga palju just ei seletanud, aga nägi üsna hirmutav välja. Eriti kui ta tummalt ja suure haamriga su kõrval seisis. 
Mängumuljed Reaktoris, OG muljed Rujanaudis.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia 2

Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku esindanud Viis oli taas kohal ning intriig jätkus. Seekord polnud esindatud ei meie poliitjuhti ega ka tema paremat kätt nii, et kõik oli viisakalt öeldes paras rooste.  Ilustatud mängumulje Reaktoris, koos mõningate melu piltidega.



2024 Põhjala Pööripäev, Kassinurme
Ah, et keda mängida baltikumi suurimal lahinglarpil? Oleneb, kas sa tahad mängida roll või võita. Viimase puhul ei soovita ma liiga keerulist ja rasket riietust, tükilist kihiti turvist, jalgade ümber seotud nartse, riietust, kust ei tohi paista lapikestki paljast hahka, kaelas rippuvaid konte, ebatraditsioonilist relva ega ka lateksmaski. Kust ma seda tean? Sest ma mängisin orki-snaga - orja, kes nuutis ja keda nuuditi. Mängumulje nagu ikka Reaktoris.

Aastake peale mängu snaga orja karakterile tehtud CV

2025 Hiline Lõikus: Fuusia 3

Sinine Viis oli taaskord Volta esindusega kohal. Seekord oli tarvis saada tehing Prohvetiga - tegelasega, kes paljudel aladel rahvast enda usku pööras. Viis oli pigem jälgija kui sebija. Ilustatud mängukokkuvõte Reaktoris.

2025 HL Volta Presiidiumi üldkoosolek

Lühimäng saunamajas, kus mõned tunnid ajas Volta esindus asjalikku juttu, tegi sõjaplaani ja tegi kokkuvõtte Prohvetiga tehtud lepingust jne. Mul on isegi mängu kokkuvõtte dokument suure märkega "Ülimalt salajane! Mitte kirja panna!!!"
Edasi oli saun.

Ja saigi vist kõik.
Ah ei, ka abis olen mõnedel mängudel olnud (mingil Põhjala Pööripäeval olin abi-GM) ja ka paari pisimängu olen läbi viinud, kuid nende pilte ega isegi kuupäeva ei suutnud meenutada. Igal juhul on olnud väga palju ja väga erinevaid rolle, mille juures on hakanud ka sulg lippama - algul blogis, seejärel juba Reaktoris. Viimase puhul oli abiks toimetajate tiim (kummardus tehase/Volta inimestele). Ma proovisin Reaktorisse saadetud mängumuljed alati valada ka vormi, mis oleks ka mänguvõõrale või rollimänguvõõrale inimesele seeditav ja ehk isegi natuke nauditav.
Suur tänu kaasmängijatele ja korraldajatele. Te olete toredad (ja natuke hullumeelsed, aga üks ei välista teist, eksole)!

Päris äge. Siia paneme koma. Järgmiste mängudeni.
- Zarvik

Väike Volta kunstinurk

Rootoril õli ja roostele surm.

Kauguses kumamas kiirguse hurm.

Merena mingu me sinised väed!

Me süda ei tilgu, vaid verised käed.

Appi, mu laps tegeleb larbiga!

(Versioon 2, Heidi Westerlund’i samanimelisest kirjutisest inspireeritud larbi seletus. Toimetatud rollimängu kogukonna poolt )

Mis on larp?

Larp ehk päris elus rollimäng põhineb rolli sisseelamisel - igale mängijale antakse tegelane, kellena ta peaks esinema kogu mänguaja: mõtlema, nagu tema mõtleks, käituma, nagu tema käituks. Mõte on peaaegu sama kui improvisatsiooniteatritel, ainult et publikut ei ole. Teisalt on päriselus rollimängimine mäng. Samal moel, nagu lapsed elavad kodu-mängus sisse ema, isa ja lapse rollidesse, ollakse ka selles mängus väljamõeldud tegelased.

Aga mida laps siis larbil täpselt teeb?

See oleneb mängust ja mängumaailmast. Leidub mänge mis on inspireeritud J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” raamatutest; leidub mänge, mille tegevust toimub väljamõeldud postapokalüptilises (tuumasõjajärgses) maailmas; leidub mänge mis toimuvad tänapäeval. Mänge on väga palju ja väga erinevaid. Ka mängude sisu võib olla väga erinev. Leidub nii lahingmänge (näiteks Jüriöö ülestõus, kus toimuvad suured avamaalahingud erinevate leeride vahel), olustikumänge (näiteks postapokalüptilise maailma igapäevaelu. Ka taaskehastajate elu viikingiaegses külas võib nimetada olustikumänguks), kui ka näiteks poliitilise alatooniga mänge (Baltic Warriors, mille sisuks oli keskkonnakaitse ja Läänemere reostatus). Tegevus oleneb peamiselt mängumaailmast ja mängu temaatikast, aga põhiline on üldiselt teistega suhtlemine ja probleemide lahendamine, olgu selleks siis võit orkiarmee üle või otsustamine, kas Läänemerd reostava tehase ehitamine on riigi jaoks sealt teenitavat tulu väärt. Kedagi ei sunnita tegema midagi, mis talle ei meeldi (välja arvatud enda järel koristamine).

Lahing? On see ikka turvaline?

Larp on ikkagi mäng ning mängu jaoks on loodud võimalikult turvaline keskkond – selle määravad ära mängureeglid ning seda aitavad kindlustada mängujuhid. Lahingmängudes kasutatakse enamasti pehmeid mõõgaimitatsioone ning ka kilbiservad peavad olema pehmendatud (mängujuhid kontrollivad seda tõsiselt ning relvi, mis tunduvad liiga ohtlikud, lahingusse ei lubata). Tõsi, ka nii võib saada mõne sinika, kuid mängus ikka juhtub. Suuremate madinate puhul (näiteks Jüriöö ülestõus) on igaks juhuks kohal ka meedikud, kes saavad vajadusel esmaabi anda. Tulirelvadena kasutatakse osades mängudes nerf püstoleid, mis tulistavad samamoodi pehmeid torusid. Kui mängul on kasutusel airsoft relvad (relvaimitatsioonid, mis õhusurvega lasevad väikeseid plastik-kuule), on kõigil mängijatel kohustuslik kogu aeg kanda kaitseprille. Sellistel mängudel on enamasti ka vanusepiirang.

Lisaks sellele turvalisusele on mängudes alati kasutusel ka STOPP reegel. Kui mängija tunneb, et tema või mõni kaasmängija on päriselt ohus (näiteks tuli astmahoog peale) saab hüüda STOPP. Selle peale jäetakse mäng turvalisuse huvides seisma, mängujuhid aitavad mängija hädast välja ning siis lastakse mäng uuesti käima. See on universaalne reegel, mis käib kaasas iga larbiga.

Füüsiliselt on see siis turvaline, aga kuidas see mõjub lapse psühholoogiale?
Huvitav, et keegi ei mõtle selle küsimuse peale, kui lapsed mängivad näiteks politseinikku ja pätti. Miks? Sest kõik saavad aru, et see on mäng ning läbi selle mängu lustitakse ja õpitakse maailma. Larp on samasugune mäng.

Lugeda õpikust mõnest ajalooliselt lahingust võib olla huvitav. Samas kui sa seisad koos kahekümne kaaslasega keset lahinguvälja, mõõk ja kilp käes, kiiver peas, turvis seljas ning higi voolamas nii lisaraskusest (turvised pole mitte kerged) kui ka lahingust, mis just käimas oli, annab see sulle parema arusaamise, milline võis elu tollel ajal olla. Tõsi, seegi arusaam ei pruugi olla perfektne, kuid kindlasti ehedam kui õpikust saadud tarkus ning vast jääb ka paremini meelde. Mitte ainult ei laienda see osaleja maailmavaadet, vaid ka tema arusaamist iseendast. Tihti lasevad rollid olla olukordades, milleks päris elus võimalust ei ole, või tegeleda teemadega, millega päriselus ei tahakski väga tegeleda (tuumasõja järgses maailmas elamine võib olla väga raske, samas pärast sellist mängu muutub kindlasti mängija perspektiiv pärismaailmast). Seega on võimalik avastada enda poolusi, millega enne pole kokku puutunud ning miks mitte tuua neid üle ka igapäevaellu.

Tõsi, eks ka siin on omad ohud. Mida rohkem ja tugevamini sa mängul oma rollis oled, seda rohkem sa inimesena arened ja tugevama kogemuse saad. Samas need tunded mida sa mängul tunned, peaksid jääma siiski rolli külge ning mitte sinuga kaasa tulema. Vahel aga tahab tugev rollis kogetud emotsioon mängijaga päris ellu kaasa tulla.

Selle nähtuse, mis esineb ka tavalistel teatrinäitlejatel ning võib samahästi ette tulla ka teatriringis, nimetus on larbis bleed (vahel kasutatakse Eesti keelset väljendit “sild”) ning viimastel aastatel on sellele ka Eesti kogukonnas suur tähelepanu pööratud (tõsi, leidub kogenud mängijaid kellel pole seda kunagi olnud). Tegemist on olukorraga, kus rolli ja seda mängiva inimese vahel olev piir ähmastub mängul kogetud tugeva emotsiooni tõttu. (Selle põhjus on lihtne: inimese aju osa, mis tegeleb emotsioonidega ei tee tegelikult vahet, mis on päriselt ja mis on näitemäng). Sama juhtub ka näiteks siis kui teatrilaval sügavalt armunuid mängivad näitlejad suudavad üksteisesse ka päriselt ära armuda. See oht on alati olemas kui tegeleda rollimängu või näitlemisega.

Kui laps (või täiskasvanu) peale mängu endiselt tunneb rollile kuuluvaid tundeid, on tarvilik rõhutada rolli ja tema erinevusele ning sellele kuidas mängul kogetu õpetab teda inimesena. Soovituslik on panna kirja larbil juhtunu rollipõhiselt ja Tema vormis (Mitte Mina tegin/mõtlesin seda vaid minu roll tegi/mõtles seda) Lisaks tasub rääkida teistega, kes mängul osalesid ning arutada mängu kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Nagu öeldud on bleed larbis suhteliselt harv nähtus, kuid sellest tasub olla teadlik. Kui lapsel on niigi raskusi mängu- ja pärismaailma eristamisega, ei ole larp soovitatav.

Ma ei ole ikka päris kindel, mis kasu kogu sellel tegevusel on?

Larpi võib vaadata kui kogemusepõhist õpet ning hetkel on Taanis isegi üks kool, kus kogu (!) õpe toimub läbi rollimängude. Kuidas see toimib? Lihtne. Selleks, et sa saaksid mängida Occupy Wall Street põhist rollimängu, on sul tarvis aru saada majandusest ja finantssektorist ning miks üldse selline liikumine tekkis. Selleks, et mängida midagi muinasajal, on sul tarvis uurida muinasaega. See on õpe läbi lustliku tegevuse ja siira huvi.

Samuti võivad paraneda käsitööoskused. Valmistudes mänguks ning valmistades endale varustust, võib õppida nii mõndagi uut. Leidub omajagu rollimängijaid Eestiski, kes on ise endale teinud näiteks rõngassärgi (see võib võtta mitu kuud nokitsemist) või kes tänu rollimängudel käimisele on katsetanud nahatöö ja sepistamisega. Kõiki larbist inspireeritud või tingitud tegevusi on raske ette lugeda.

Tundub isegi huvitav, aga kuidas kogu see asi käib?

Kui sa loed seda teksti, on sinuni arvatavasti juba jõudnud mõni mängukutse. Ennast mängule registreerides küsitakse enamasti, millist tegelast tahetakse mängida, millist mitte mingil juhul (ja isegi kui ei küsita, tasuks ikkagi öelda). Sellega püütakse anda kõigile meelepärane tegelaskuju. Suunitluselt täiskasvanutele mõeldud mängudel on kehtestatud vanusepiirang ja ka ilma vanusepiiranguteta mängudel antakse noortele mängijatele üldiselt nendeealised tegelaskujud.

Mängu korraldajaid kutsutakse mängujuhtideks (Ingliskeelne termin on gamemaster ehk lühendatult GM) Nemad kirjutavad tegelased, mõtlevad välja tegevusliinid, otsivad mängukoha. Samas ei vastuta nad otseselt mängijate eest. Mõned lasevad täita isegi erilised vastutusest vabastamise lepingud. Seega on iga alaealise mängija vanema otsustada, kas ta tahab oma last larpidele lasta või mitte. Juba enne loa andmist võivad vanemad koos lapsega tutvuda mängu koduleheküljega või reeglitega. Üldiselt peaksid need selgitama, mida arutluse all olev mäng endast kujutab.

Kindlasti vajab laps oma harrastuses ka abi. Ise riiete valmistamine, mängupaigale saamine ja kõik praktilised tööd võivad tekitada palju peavalu. Vahel on võimalik mängu jaoks riideid ja/või varustust laenata mõne kogenud mängija käest – kindlasti tasub küsida, äkki seisab kellegil mõni hilp kapinurgas tühja. Reeglina on igasugune abi enam kui teretulnud ning alati võib minna ka ise larpi proovima, mängudel vanuse ülempiiri üldiselt ei ole ning üle neljakümneseid larpareid on Eestis rohkem kui kahel käel sõrmi.

Aga kust ma lisainfot leian?

Lisainfo saamiseks võib alati sirvida Dragon.ee rollimänguportaali, mis sisaldab tutvustavaid ja abistavaid artikleid-materjale, ning külastada sealsamas asuvat foorumit, kus kogenud rollimängijad on meeleldi valmis tekkinud küsimustele vastama. Foorumisse tulevad ka tulevase mängu kuulutused, registreerimisinfo ja mängujärgsed muljed.

Lisaks on olemas ka avatud grupp Facebookis - Eesti Rollimängijad, kust võib alati nõu küsida.

Sinu sõbralik reisijuht LARPi

Kas su sõber kutsus Sind ägedale LARPile, aga sa ei saa aru millest ta räägib?  Ära muretse, see kirjutis aitab sul mõista, mis asi on LARP ning valmistada sind ette esimesteks kohtumisteks selle huvitava elukaga.

Mis asi on LARP?

LARP on rollimäng, milles osalejad püüavad kehastada tegelasi neid füüsilises maailmas välja mängides. Larbile on omane väljamõeldud keskkond, milles rollimängurid püüavad suhtluse ja tegude abil oma karakteri eesmärke saavutada. Seda maailma juhivad Mängujuhid, kes vastutavad ka mängu reeglite ja rollide eest. Rollid antakse kas grupile (näit: oled sõdur kindlas üksuses) või indiviididele (näit: oled üksik tarakanifarmer) enne mängu – eeldatavasti nii, et mängijal on aega ka rollile ja maailmale vastav varustus kokku ajada.

Okei, aga mis asi on rollimäng?

Rollimäng on igasugune tegevus, kus osalejad mängivad, et nad on keegi teine. Lihtsa näitena võib tuua lapsepõles kodu või pättide/politseinike mängimise. Keerulisemana impro- ja osalusteatri.

LARP on rollimäng, kus käitutakse füüsiliselt nagu oma tegelane (vastandudes rollimängule, kus vaid jutustad oma tegelase lugu) väljaarvatud ohtlikke situatsioone (nt. politseiniku ja päti mängus politseinik tegi ilmselt ‘piu-piu’ või mõnda sarnast püssipauku markeerivat häält).

Rollimängus osalejad püüavad käituda, rääkida, võtta vastu otsuseid nagu nende tegelane. Publikut ei ole ja peamine pole näitlemisoskus, vaid mängimine mängurõõmu pärast. Selleks, et maailm toimiks ja oleks usutav on paigas ka kindlad reeglid (need olenevad mängust ja mängumaailmast).

Miks mängida rollimänge? Nii palju kui on mängijaid on erinevaid põhjuseid. Enamlevinumad:

* et olla keegi teine – kas selleks, et oma elust pisut eemalduda või näha asju uuest vaatepunktist,
* kogeda lugusid ja juhtumisi, mida päris elus ei juhtuks,
* proovida uusi/teistsuguseid käitumismudeleid koos toredate inimestega
* sest oled edev ning sulle meeldib valmistada ja presenteerida erinevat nodi (riided, relvad jne)
* ja viimane, aga ilmselt kõige olulisem: see on paganama lõbus!

Ma ei saa midagi aru, mida nad räägivad.

Jah see võib juhtuda küll. LARPil on oma kindel terminoloogia. Enne rollidest rääkimist tasub natuke tutvustada ka seda. LARPide puhul on kasutusel mitmeid väljendid, mis võivad esmapilgul tekitada segadust. Kuigi kõik oleneb spetsiifilisest mängust, on järgnevad väljendid, lühendid ja vaikimisi reeglid kasutusel enamikes mängudes ja ka mängu teemalistes aruteludes.

IG – In Game ehk mängu sisene (tegevus või jutt). Keset mängu peaks kõik tegevus olema mängu sisene ehk sinu rollist, mitte sinust lähtuv. Hiljem mängust rääkides saab aga hästi eristada seda mis oli sinu rolli põhine ja mis oli sinu põhine kasutades väljendeid IG ja OG. Näiteks ei tohiks ükski kogenud LARPar solvuda või pahandada kui sa ütled neile et IG sa vihkasid neid – see oli vaid mängu sees, see oli vaid roll, mitte sina.

OG – Out of Game ehk mängu väline. Kui sul on tõesti erandkorras midagi vaja öelda keset mängu, mis ei ole sinu rollist lähtuv, tasub sellele lisada lühend OG. Samuti võib seda kasutada kui sa ei saa olukorrast päris täpselt aru. Sa oled lahingmeedik ja sinu ees vedeleb haavatud sõdur ning sa ei tea kas ta on elus või surnud? Sel ajal kui sa proovid sõdurit lappida, küsi teda mängiva inimese käest vaikselt: OG kas pulss on olemas? Kus kohas on kuuli auk?“ Nii saad sa informatsiooni, mis ei ole korralikult markeeritud, aga mida sinu tegelane peaks antud olukorras teadma ja nägema.

OG lint – mängu alal võib olla inimesi või asju, mis on OG lindiga (enamasti punase valge triibuline lint) tähistatud. Neid inimesi/asju ei eksisteeri mängu siseselt. Nii võib OG lindiga ringi jalutada ka tegelane, kes sai surma – sinu tegelase jaoks ei ole teda olemas.

GM – Game Master ehk mängujuht. Enamasti nad rolli mängul ei oma ja jälgivad selle kulgu kõrvalt ning suunavad vajadusel. Mängudel on nad enamasti eristatud kas OG lindi või erksavärvilise vestiga. Pea meeles, et sinu rolli jaoks on GM vaid tuul mis mööda vihiseb ning vahel toob tuul sulle ka sõnumeid ning tuletab sulle mõningaid asju meelde.

PC – Player Character. Mängijad kelle jaoks on nö põhilugu mängul loodud. Samas leidub ka mänge kus on raske eristada kas on olemas üldse PC või NPC rolle.

NPC – Non-Player Character või Necessary Plot Character. Tegelased mängul kelle olemasolu aitab luua olustiku ja usutavust. Mängu nö lugu ei ole neile suunatud, aga see ei tähenda et NPC’na mängul tore ei oleks. Postapokalüptiline maailm ei ole ju usutav kui seal pole tarakani rändkaupmeest ja ekslevaid bandiite. Haldjakuningriik ei oleks usutav kui seal ei oleks kuningat ja tema nõunikke kelle jutule kõik proovivad pääseda jne. Tihti võib NPC roll olla isegi mõnusam ja selgem kui PC oma.

Piiksud – üldine nimetus algajate noorte mängijate kohta. LARPe, kus on palju alaealisi nimetatakse vahel piiksu mänguks. Enamasti ei ole see väljend halvustav.

Fooruminimi – vihje dragon.ee foorumile, mida rollimängurid usinasti on kasutanud antud teemadel vestlemiseks. Tihti on vanematel mängijatel nii fooruminimi, hüüdnimi, päris nimi ja siis tuleb otsa ka veel rolli nimi. Ära lase ennast sellest heidutada.

Metamäng – see on see kui sa kasutad oma mänguväliseid teadmisi ja/või oskusi mängu siseselt. Ideaalis peaks sa lähtuma vaid sellest mida sinu tegelane/roll teab, mitte sellest mida sina tead. Sinu tegelane võib mängul teha kõiki neid rumalusi mida sina kunagi ei teeks ning see ongi osaliselt mängu võlu. Üks ilusaim hetk mida ma ühel mängul nägin oli see, kui kaks seltskonnadaami olid paanikas haavatud inimese turvamehe ümber ja ei osanud temaga midagi ette võtta. Samas oleks nad päris elus sellise asjaga kokku puutunud, oleks nad teadnud täpselt mida teha – üks nendes töötas päris elus kiirabiarstina ja teine perearstina.

Bleed – Eesti keeles kasutatakse vahel terminit „Sild“. See on emotsionaalne side sinu mängul oleva tegelase ja sinu vahel. See on hea kui sa oma rollis olles emotsioone tunned ja sisse elad, aga need kogemused ja tunded peaks ikkagi jääma rolli külge. Võib vahel juhtuda, et emotsionaalne kogemus mängul tungib üle sinu igapäevaellu. Kui see peaks juhtuma on tegemist suure bleed’iga. Sel juhul tasub kindlasti küsida nõu vanadelt mängijatelt, kes saavad oma kogemusi antud teemas jagada ning nõu anda.

Käsi pea peal – ideeliselt sama mis OG lint ning on kasutusel siis kui linti pole käepärast. Kui sinu püssitoru ees liigub keegi ning ta asetab ühe oma käe pea peale, siis ei ole teda mängusiseselt olemas ning kuule raisata pole mõtet. Samuti kui su tegelane saab surma ning mängus ei tundu tähtis et keegi sinu laiba üles leiaks, aseta üks käsi pea peale ja otsi üles lähim mängujuht või manala.

Manala – osades (peamiselt lahingupõhistes) mängudes on kasutusel eraldi koht kuhu surnud hinged peaks kogunema ning kust mängujuhid neid uue rolliga uuesti mängu saadavad.

Stopp Reegel – see on väga harva kasutatav aga tähtis reegel mängus. Kuna mäng peaks olema turvaline, on olemas nö Safe Word. Kui su päris elu on ohus või oled olukorras kus võiksid saada OG suuremaid vigastusi või mõni krooniline haigus lööb välja või lääts kukkus just silmast ära jne hüüa kõva häälega STOPP! Selle peale jääb mäng pooleli seal kus ta sel hetkel oli. (vahel on reeglites kirjas, et kõik mängijad peavad laskuma ka paremale põlvele) Mängujuht tuleb kohale ja aitab su hädast välja ning käivitab mängu uuesti. See reegel on olemas vaid äärmuslikuks juhuks ning sa ei tohiks kunagi seda kasutada kergekäeliselt. See reegel pole mitte sinu rolli tervise jaoks vaid sinu kui mängija jaoks. Ära kunagi kasuta seda siis kui sinu rolliga on juhtumas midagi mida sa ei sooviks.

Okei, sain aru, aga kuidas ma ikkagi mängin?

Lihtne. Proovi lihtsalt lähtuda oma rollist ning pea meeles et rollimäng ei pea alati olema suur ja seiklev. Kui su rollis on kirjas, et sa oled just mitu nädalat üksi matkanud siis on ju igati rolli kohane istuda enamiku mängust sõbraliku hõimu lõkke ääres ning rääkida lugusid (võid kas kohapeal või varem välja mõelda, põhiline et sobituks sinu rolli ja maailmaga) kõigest mida sa oma rännaku peal näinud ja kuulnud oled. See on igati okei. Sa oled ju matkast väsinud ning tunned arvatavasti puudust inimlikust kontaktist.

Püsivus

Sinu roll on elanud selles maailmas juba aastaid ja ta on endiselt elus! Ta ei ole loll. See ei ole nüüd üks päev tema elus kus ta keerab peast sassi ja hakkab kuningale atentaati tegema kõikide valvurite juuresolekul. Rolli tegevus peab olema tema jaoks loogiline ja põhjendatav. Kindlasti on su tegelasel oma igapäevane rutiin ja elu. Tal on oma kogemused ja taust. Võimalik, et ka mõni oma kiiks.

Sisemine rollimäng

On mängijaid kes naudivadki rollimängu oma peas ning tegutsevad LARPis suhteliselt vähe. Nad naudivadki seda, et nad vaatavad maailma läbi rolli ning see ei tähenda, et nad peaksid palju ringi jooksma või tegelema – lõkke ääres istumine ja oma külmanäpistatud sõrmede soojendamine ning mõtisklemine selle üle kuidas maailm enne tuumasõda oli, on igati okei. Proovi ja leia see stiil mis sulle meeldib.

Suhted

Alguses on ehk lihtsam kui sa oled miski grupi liige, kus on ka omajagu kogenud mängijaid (näiteks: oma hõim) või kui oled mõne kogenud mängija tiiva all (näiteks: šamaani õpipoiss vms). Samuti oleks hea alustada nö aktiivsemate ja selgemate rollidega.

Viimastel aastatel on kombeks saanud ka mängueelsed grupisisesed kokkusaamised (näiteks kogu hõimurahvas saab kokku ja arutab oma igapäevaelu ja aated-vaated ühiselt läbi), Skype vestlused või mängule eelnevad töötoad. Kindlasti on soovituslik seal osaleda. Suur osa sinu rollist on tegelase sotsiaalsed suhted, samuti on hea teada inimesi kellega sa mängus enamuses ninapidi koos oled ka enne mängu. (Kui inimesi enne mängu ei tea, on oht negatiivseks bleed’iks. Näiteks kui sul on rollipõhiselt väga lähedane inimene ning mängu sees olete te ka väga lähedased, kuid peale mängu selgub, et näe tunded on endiselt väga olemas aga tegelikult ei tea sa sellest inimesest mitte kui midagi, võib olla sellega raske toime tulla.)

Kostüüm

Kostüüm on samuti suur osa rollist. Selle juures tasub olla leidlik – kombineeri asju mis sul olemas on sellega mille saad juurde laenata või hankida. Põhiline on, et see sobituks antud maailma ja rolliga. Kui endal riidekapis sobivat riietust ei ole, siis tasub küsida kogenud mängijatelt – kindlasti on neilgi oma nodi mida vajadusel laenata. Samuti võib kaltsukatest leida igasugu huvitavat kraami. Viimases hädas võid vaadata ka erinevatesse kostüümilaenutustesse.

Relvad

Relvad olenevad väga mängu maailmast ja sealsetest reeglitest. Leidub ka mänge, kus relvad pole üldse kasutusel. Enamasti on relvad kas turvalised (näiteks boffermõõgad ja nerf -püstolid) või turvalisemapoolsed vajades mängijatelt lisakaitset (airsoft relvad näevad küll väga autentsed välja kuid kõigis nendega mängudes on kohustuslik kanda kaitseprille). Ka relvi on võimalik laenata kogenud mängijate käest ning vahel ka mängujuhtidelt.

Tee ise oma mäng huvitavaks

Sõduri roll võib tunduda küll selgepiiriline ja uhke, aga mis siis saab siis kui sul kästakse rollisiseselt valvata laagriplatsi ja nii neli tundi järjest? Hakkab igav? Tee nii, et ei hakkaks. Leia endale rollisiseseid põhjendusi, et sa saaks mängu paremini nautida. Näiteks võid sa väita, et nägid metsavahel liikumist ja nüüd on vaja oma salgaga patrullima minna. No ja kui juba patrullite võiks ju mõned teised kohad ka üle vaadata? See et sa tegelikult metsas midagi ei näinud ei ole nii tähtis. Äkki su tegelane oli nii väsinud ja tülpinud, et nägi juba luulusid? Variante mängu huvitavaks tegemiseks on veelgi.

Okei, sain vist enamvähem aru aga kust ma lisa-informatsiooni leian?

Peamine suhtluskanal LARParite jaoks on olnud dragon.ee foorum, kust leiab ka mängukuulutused, arutelud ja muljed. Samalt lehelt leiab ka väga palju, küll kohati uuendamist vajavat materjali LARPi kohta http://www.dragon.ee/lohewiki/LARP

Samuti on olemas ka FB avalik grupp Eesti Rollimängijad https://www.facebook.com/groups/191537950943973/

Tulevase LARPi kuulutused tulevad enamasti üles dragon.ee foorumisse (vahel tehakse ka FB evente, aga mitte alati). Kuulutus sisaldab alati infot maailma, reeglite, toimumisaja ja koha, regamise ning maksumuse kohta. Sama teema all võib foorumis ka julgelt täpsustavaid küsimusi esitada. Kui mängu jaoks saadakse kindel arv regajaid kokku, siis mäng toimub. Kui saadakse liiga vähe, siis enamasti toimub kah, lihtsalt mängujuhid peavad ise oma mänguplaane muutma. Samuti on traditsiooniline, et toimunud mängu järel tekib samasse foorumisse eraldi teema mängu muljete jaoks. Kui mängujuht on teinud midagi erilist, ning sulle väga meeldis kuidas üks kaasmängija oma rolli mängis, siis ütle see välja. Kui aga sind segas see, et mängu ajal arutasid miskid sellid viimast Game of Thrones’i osa, siis ütle see kah välja – igat asja annab paremini teha ning ehk mängijad ise ei saanud aru kui väga nad mänguolustikku rikkusid.

Igal juhul on Eesti rollimänguseltskond, niipalju kui mina neid tean (ning üle kümne aastaga on tekkinud ka omajagu tutvusi) väga toredad inimesed.

Lugupidamisega,

Zarvik

(antud tekstist tekib ehk ka rohkem lihvitud versioon dragonisse)

HL5 Teine Päev - Maximi jutustus

On Kibe ja Kuum

Maxim ärkas viie paiku külmavärinate peale. Tuli telgi ahjus oli kustunud. Olgugi, et ta enda uni oli läinud, vaatas ta kõrval külmuvaid kaaslasi ja otsustas tule uuesti üles teha. Peale pikka pusimist ja susimist – ega Maxim kütt polnud, et selliseid asju osata - sai ta lõpuks tule üles. Ukse tagant kostus kriipimist ja väsinud häält „Lase sisse, külm on“. Üks vaene sõdur oli juhtimiskeskuse mäe peal maganud ning seal täiesti läbi külmunud. Maxim lasi ta sisse tingimusel, et ta ahju veel kütab ning mees keeras ennast ahju ette kerra.

Tuvastades, et ta on ainsana ärkvel terves laagris, otsustas Maxim ka lõkke üles teha, et saaks seal peal kõigile hommikusööki teha. Oli imekspandav, et keegi kogu selle ragistamise peale ei ärganud – aga küttematerjali oli ju vaja. Põie tühjendamine põõsaste vahel tuletas valusalt meelde kogu dedoxi, mida sai eelmisel õhtul tarbitud. Maxim hammustas huulde, et mitte valjult sajatada ja laagrit sellega üles ajada.

No pagan, isegi fuusialaste lendlehed olid kiletatud ja ei sobinud küttehakatiseks. Kui suure pusimise peale lõke lõpuks käima läks, oli telgi korstnast tulev suits juba otsas – selge, ka see ahjuvalvur jäi magama. Maxim muigas, et mida oleks tal küll teha, kui nüüd äkitsi fuusialased tuleks. Ihuüksi lõkke ääres keset magavat laagrit, nagu kuradima leemur keset kuradima lagendikku. Aga lõke oli mõnus. See oli isegi jumalate soojendamiseks sobilik.

Hommikuses vaikuses oli aega ka rahulikult mõtiskleda eelmise õhtu peale.

Hiljem kohale saabunud tuuker Cirmi abil leiti õhtuhämaruse varjus mürgistest ruumidest ka antenn ning Zeus oli töökorras. Kümnes tuumalõhkepea oli alles. Ainus, mis puudu oli, oli veel fuusiate nö peakontori koordinaadid. Kõik oli valmis.

Kas olime me tõesti valmis saatma teele tuumalõhkepead? Kas me olime valmis seda vastutust võtma? Mida tähendas see otsus tulevastele põlvedele?  Maxim arutas seda küsimust õhtul ka Marita ja Rõõsikuga, kellest viimane ütles otse välja, et tema tehnikuna võib kõike muud teha aga viimast kinnitusklahvi keeldub ta vajutamast. Seda vastutust tema ei võta.

 Mida teha siis kui me aga ei saa koordinaate? Sõõrik teadis koordinaate kus oli vaid vesi ja inimtegevust ei toimunud – sinna saates oleks saanud selle vähemalt kahjutuks teha. Ehk see olekski olnud õigem tegu?

Äkki paistis põõsa tagant liikuva inimese siluett. 

Maximi keha tõmbas pingesse. Relva polnud mõtet haarata. Kui see oli fuusialane ja tal oli automaat, siis polnud vinnastatava püstoliga midagi teha.
„Sass kuramus!“ hingas Maxim kergendatult.  

 Kütid olid juba liikvel – ka Robi oli kuskil kondamas – ja mäe peal magasid meie valvurid. Sass raporteeris, et fuusialased olid kuue paiku tegutsema hakanud ja häälte järgi oli neid kindlasti rohkem kui kolm. Siis vaatas ta kriitilise pilguga lõkke üle. „Nuh, polegi väga viga. Sa pane neid puid rohkem nii pidi, siis põleb paremini ja püsib kauem.“ Ja läind ta jälle oligi.
Mõni aeg hiljem astus laagrist läbi ka Robi ning näitas kaardi pealt täpsemalt, mis alad olid juba uuritud ja kuhu ta lõksud oli seadnud. Jänese ristmikust, mis asus kohe juhtimiskeskuse ees, otse jalutades saigi üsna pea fuusialaste tugiposti. Pagan, see oli ikka lähedal. Liiga kohutavalt lähedal.

Just siis kui lõkkel kruusis tehtud hommikurüübe valmis sai ärkas ka tuuker Cirm. Maxim jättis ta lõket valvama ning käis põiel ära. Seejärel sai Cirm põiele minna. „Tuli otsa,“ naeris Maxim talle järele. Kui teised olid saanud õhtul ühe annuse detoxi, mis juba põletas välja laskmisel nagu leegiheitja, siis tuuker, kes oli mürgises ruumis antenni otsinud, sai viiekordse annuse. Cirm ei kostnud selle peale midagi, kuid tema pilgus oli näha seda valu, mida ta töökohustused talle tekitasid. See ei olnud kohe kindlasti mitte meeldivaim osa tema tööst.

Ilm kiskus palavaks ning lõkke ääres oli veelgi palavam ja Maxim kooris oma riideid järjest vähemaks, et tulevase päevaga hakkama saada.

Peagi tõusid ka Margarita, Sõõrik (kelle nimi oli siiski Rõõsik, aga hakkas juba isegi enda päris nime unustama) ja Colt. Ka mõned sõdurid olid ennast püsti ajanud. Üks sõdur oli eelmisel õhtul tuvastanud ala, kust võis leida moona või nodi, kuid selle ülevaatamiseks oli tarvis tehnikut ja bio. Leitud koht oli suhteliselt lähedal fuusialaste baasile, nii et tasus seal võimalikult vara ära käia. Olgugi, et Rõõsiku nägemine ei funktsioneerinud veel korralikult – miski tehniku jama vist, arvas Maxim, sest meedikul ei olnud siin midagi teha – oli ta nõus ekspeditsioonile minema. Colt samas keeras hommikurüüpe sisse, nosis natuke ja läks võttis juhtimiskeskuse valvamise enda peale.

Paistis, et detox oli paljudele halvasti mõjunud, sest mitmele ärkajale pidi Maxim jagama ka närimissütt, et seedimist jälle korda saada. Vähemalt ta lootis, et see oli detoxist. Teine ja oluliselt hirmutavam võimalus oli, et varsti oli kogu laagril punn alt läinud ja seda küll praegu vaja ei olnud.

Ekspeditsioon jõudis edukalt tagasi. Margarita oli leidnud materjali stimulandi tegemiseks ning laenas selle dooside ettevalmistamiseks Maximilt süstalt. Õnneks ei olnud kohal Pohla ja Lillekest – sõdureid, kelle puhul Maxim juba eelmisel õhtul kahtlustas raskekujulist stimulandi sõltuvust. Sõltlasi ei tea kunagi ette. Maxim võttis 2 stimulanti endale ja jagas kaks tükki just ärganud Birgitile ning läks mäe peale uudistama.

Colt seisis stoilise rahuga üksinda juhtimiskeskuse katusel. Läheduses magas ka üks sõdur. Oli rahulik ehk isegi halvaendeliselt liiga rahulik. Ka öö oli möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Kuid fuusiad teadsid, et me olime siin. Konflikti tekkimine oli tõenäoline.

Raskete valikute küüsis

Lõunaks olid enamik tsiviilidest juhtimiskeskuse juures. Valve oli püsti. Mõned sõdurite ja spetsialistide salgad liikusid ka metsa vahel, saades vahel nende jaoks mõistmatuid teateid küttidelt, kes tegutsesid metsa all üksinda – nende keel ja maailm olid erinevad. Varsti jõudis kütt Robi juhtimiskeskuse juurde kotitäie sipelga munadega. Ega neil väga välimust ei olnud, aga maitsel ei olnudki väga viga, kui sa esimesest jälkustundest üle said.

Tuli teade, et kaks sõdurit olid tulevahetuse käigus langenud pantvangi. Kurat küll! Seda veel vaja!

Kõikide imestuseks ilmusid need kaks sõjavangi aga varsti välja rääkides kuidas fuusialased olid nende haavad imeliselt parandanud ja veel toitugi pakkunud. Ning lubanud neil lahkelt oma laagrisse tagasi minna. Midagi selles loos aga ei klappinud. Pealegi oli tegemist Pohla ja Lillekesega – sõduritega, kes olid maiad stimulandi järele. Maxim vaatas mehed üle. Haavad olid tõesti parandatud, kuid kuidagi kahtlaselt – võõra tehnoloogia abil. Ei, seda ei saanud usaldada.

Leena ja Birgiti järelevalve all opereeris Maxim Pohla kaelahaava lahti, et uurida mida sellega tehtud oli. Haav nagu haav ikka, mis oli kuidagi kummaliselt lihtsalt kokku kasvanud. Veider. Kuuliaugud riietes olid aga värsked ja ehedad. Lihtsalt haava kui sellist ei olnud enam kusagilt leida. Seejärel õmbles ta oma tekitatud haava uuesti kinni tagasi. Pohl oli tige. Oli ta enne ju ennast hästi ja tervena tundnud. Nüüd aga pidi ta vee mõnda aega kosuma, et Maximi torkimisest taastuda.

Lillekese kaelal märkas Maxim aga midagi kummalist. Naha all oli midagi tehnilist ning niipea, kui Maxim seda eemaldada proovis langes mees krambihoogudega siruli maha. Mis-iganes see oli, oli see kokku kasvanud Lillekese närvisüsteemiga. Saadeti sõna tehniku järele ning peagi saabus Rõõsik. Hoolimata eelnevast mittesallimisest oli Sõõrik Maximile kuidagi rohkem sümpatiseerima hakanud – eriti peale tema soovi tuumapea kasutamise asemel see vette lasta. Peale seda ei olnud ta Maximi silmis enam mõttetu laiskvorst, vaid midagi enamat … kuidagi rohkem täiskasvanud.

Lilleke sai posu valuvaigisteid sisse ning Maxim palus tal kõhuli heita. Ümbruses olid ka sõdurid, kuid teda jõuga maha väänata ei oleks olnud õige. Lilleke küll torises vastu, kuid nõustus. Maxim kergitas hellalt kiipi katvat nahka ning Rõõsik heitis pilgu peale. „Ohoo! … oota korra!“ sõnas ta ning oli peagi kohal oma tehnikukoti ja kahtlase väikese riistapuuga, mille antenniga ta kiibi juures liigutama hakkas. „Mmm. Väga huvitav. Paistab, et see on saatja.“ Mis informatsiooni ja kuhu see välja saatis ei olnud päris kindel. Oli see vaid Lillekese asukoht? Kõik mida ta kuulis ja nägi? Oli kiip ju ühendatud terve tema närvisüsteemiga. Ühes oli Rõõsik aga peaaegu kindel – informatsioon läks vaid välja. Sissetuleva informatsiooni jaoks ei olnud kiip võimeline.

Maxim kortsutas kulmu. Ühesõnaga meie ridades võis olla tahtmatu spioon. Pealegi, see kiip oli pool orgaaniline ja pool tehniline – tundmatu tehnoloogia – ei saanud välistada, et seal oli ka oma nõks sissetuleva informatsiooni jaoks. Siis oleks olnud meie tagalas fuusiate võitleja. Ühesõnaga tiksuv aegpomm. Pohl tegi Maximile nüüd veel rohkem muret. Ehk oli ka tema küljes kuskil kiip, kuid seda polnud lihtsalt võimalik tuvastada? Maxim pigistas oma relva käepidet, et valmistuda halastuslaskudeks.

See oli osa tema sõduri mõtlemisest, mustvalge maailma nägemus, mis leidis, et kõik mis ohustab missiooni tuleb elimineerida. Samas oli ta juba aastaid töötanud meedikuna, ning selle juures oli hoopis teine maailma nägemus. Inimelu oli püha. Nende poistega oli tehtud midagi nende enda tahte vastaselt - nemad ei olnud selles süüdi. Nad olid põhimõtteliselt haiged, keda oli vaja ravida. Maxim lasi relva käepideme lahti. See siin polnud tema otsus.

Automaadi tärin! 

Persse!

Suure siblimise ja opereerimise ajal oli ka valvemeeskod osaliselt oma postidelt uudistama tulnud ning nüüd seisis fuusialane kõrval mäe peal ja niitis automaadiga inimesi nagu muru. Nagu konn kuumal pannil kargas Maxim telliskividest vahitorni taha ja jäi seal hingeldades toimuvat kuulama. Automaadi tärin. Vastu täristamine. Haavatute oiged. Seda kõike oli liiga palju!

Vaenlasi tundus olevat vähemalt kolm. Haavatuid meie pool vähemalt sama palju, ehk isegi rohkem. 

Ka Lilleke, kelle relvad kaks minutit tagasi turvalisuse huvides tema käest ära võeti, oli oma käed automaadi külge saanud ning täristas usinasti fuusialaste pihta. Maxim lootis, et relv tema käes ei liigu tema tahte vastaselt omade suunas. Pohl aga tõstis käed üles ja jalutas läbirääkimisi üritades lähima fuusialase poole. Kuulid vilisesid temast mööda.

Maximi lähedal täristanud Karvuk sai ühe fuusialase maha, kuid tolle viimane lask langetas ka Karvuki. Maxim haaras oma koti kaenlasse ja tormas kohale. Paistis, et kaitsev tuli oli juba peal. Ka eemal laagri sissepääsu juures tundud üks langenu olevat, vist Helmut, kuid Karvuk oli hetkel lähemal. Kiirelt sidus Maxim tema peahaava kinni – õnnesärgis sündinud raisk, enamasti olid vigastused pähe ikkagi fataalsed või halvavad – kaalus korraks olukorda ning läks uudistas kõrval langenud fuusialase üle.

See oli ikkagi inimene, inimene tehis kestas, voolikute ja motoriseeritud eksoskeletiga. Kogu selle kesta funktsioonist ja võimalustest ei saanud Maxim täpselt aru. Kuna aga eelnevalt oli kuuldud lugusi kuidas langenud fuusialased peale mõningast lamamist taas täisfunktsionaalsuses püsti tõusid ja madinat jätkasid, võttis Maxim kurvameelselt oma meedikuvarustuse ja nüsis fuusialasel pea maha – vaid nii sai kindel olla. Aga see oli ju ikkagi inimene, vähemalt osaliselt.

Kui veriste kätega Maxim laagri sissepääsu juurde jõudis oli sealne langenu juba kadunud. Persse küll! Kindlasti võtsid fuusialased ta kaasa, et teha temast endasugust.

Edasi oli kaitse aga oluliselt kindlam. Lähedal asuva mäe otsas istus püsivalt tunnimees ning juhtimiskeskus ise oli ringkaitses. Sai natukene puhata ja plaani pidada. Ükshetk tekkis Maximil mõte, mitte küll kõige erksam, kuidas fuusialasi, kes olid siiski ju pigem loogilised masinad, kokku jooksutada. Ta läks istus Lillekese, kelle kaelal oli endiselt kiip, mis suure tõenäosusega informatsiooni saatis, kõrvale. „Kuule lilleke, kas sa sellist anekdooti tead?...“ alustas ta.

Kontakt

 Üsna pea tuli keskuse juurde taas kolm fuusialast. Otse, keset teed. Ülbed tõprad. „Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse“ korrutas üks neist raudsel häälel.

„Mitte sammugi lähemale!“ põrutas Colt mäe pealt. Mehed olid vaevu paranenud, kuid isegi veel  haavatutel oli käsi päästikul ja laskevalmis. Maxim jooksis ringi ja vaatas kelle haavad olid paranenud, et eemaldada neilt laskmist ja liikumist segavad sidemed. Nii mõnigi haav oli just napilt kokku kasvanud.

„Fuusia vüRRstiRRiigis vääRRtustatakse teid!“ põristas kolmest suurim fuusialane „Tõstke käed üles ja liituge meiega! Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse!“ 

Läbirääkimised, kui neid nii võib nimetada, kestsid mõni aeg – peamiselt oli tegemist fuusia propagandaga. Colt aga hoidis kontakti, sest sõdurite salk oli just liikumas fuusialaste selja taha. Üks hetk hakkas aga üks mäel olnud meestest nihelema. „Kui sa nendega lähed, saad kuuli selga,“ sõnas Colt kalgilt. „See pole minu sõda, mul pole midagi kaotada,“ ütles sõdurpoiss Sten, tõusis püsti, tõstis käed üles ja hakkas fuusialaste poole liikuma „Automaat jääb siia!“ karjus Colt ja võttis Steni sihikule. Automaat asetati maha. Kui Sten oli fuusialastega liitunud hakkasid nad lahkuma.

Colt oli pinges.
Mehed ei olnud veel positsioonidel.
Midagi tuli teha, et nad ära ei läheks ja kiirelt.

„Oodake!“ hüüdis Colt ning niipea kui fuusialased peatusid ja ümber keerasid tõmbas ta neile tule peale. Persse, nende seas oli ka ju oma mees, mõtles Maxim. Kuid vastaspoolele ülemineku eest oodanuks teda ükshetk nii-kui-nii surm. See oli sõdurite suusõnaline koodeks ja nüüdseks polnud enam väga vahel millal ta maha võetakse. Ka metsas olnud sõdurid tõmbasid tule peale. Niikaua kui fuusialased metsas oleva salgaga teglesid, liikus Colt mõne mehega mäe pealt alla ja lähemale. Maxim jooksis neile järgi. Mõned metsas olnud mehed olid juba haavatud, seda oli kuulda. Nüüd oli vaja lihtsalt tuli nende pealt ära juhtida, et meedik saaks tegutseda. Colt suunas Maximi metsa poole, kus vist Karu või Vikat oli haavata saanud. Maxim, kellel ei olnud ka raadiosaatjat ei suutnud tihedas võpsikus aga kedagi leida. Kui ta tee juurde tagasi jõudis oli ka seal õhk puhas. Samas lebas ka Karvuk - seekord kuuliga jalas. No pagan küll, mitu korda pead sa ühe päeva jooksul sama meest lappima.

Kuulduste järgi sidus üks sõduritest metsas haavata saanud mehe ise kinni. „Ise teavad,“ mõtles Maxim,“gangreen pole nalja asi, aga ehk läheb õnneks. Ja kui ümbersidumist ei vaja, siis ei vaja. Ega head tegu saa ka peale sundida.“

Eemal tee peal oli näha lahkuvate fuusialaste tumedaid kujusid. Ka Sten paistis nende seas olevat. „Pekki küll. Kõik kolm fuusialast olid püsti ja täiesti tegutsemisvalmid ja meie mehed … lipp lipi peal ja lapp lapi peal… nagu kuradi kapsad, ainult et nõelapistetega. Äkki oli nendega sõdimine mõttetu. Kas me olime just sorkinud kepiga herilasepesas?“ mõtles Maxim ja jälgis kuidas tumedad kujud silmapiiri taha kadusid.

Paar hetke hiljem tõusis samast kohast tolmupilv ja kostus mürinat. 

Mida kuradit? Mis see oli? 

Mingi masin? 

Maxim jälgis õudusega kuidas silmapiirile kerkis .. … rauast sõjamasin. 

Ei ole võimalik! Oli see soomuk? 

„No nüüd on küll täitsa putsis!!!“ karjus Maxim ja pages koos teiste tsiviilidega metsavahele peitu.  

Võidud, kaotused ja paranoia

„Mina enne metsast välja ei lähe kui on kindel, et on ohutu“ ütles Rõõsik. Suure tõenäosusega oli juba ohutu. Häälte järgi oli masin kohale jõudnud ja tuld polnud keegi avanud. Seega olid kas läbirääkimised või omad. Maxim maiustas veel natukene kuusevõrsetega, nende toitvast väärtusest pidas kütt Robi eelmisel õhtul pika loengu, ning läks siis juhtimiskeskuse juurde tagasi.

Olidki omad. Robi oli üles leidnud Poldiküla lisaväed ning need meie juurde juhtinud. Pealegi oli neil väga hea varustus kaasas. Nii laialt, kui nüüd, polnud keegi ammu enam naeratanud. Lootust veel oli.

Varsti hakkasid fuusialased tagasi saatma sõjavange, kelle nad olid võtnud. Maxim koos teiste tsiviilidega jälgis kerge õudusega, kuidas endised mehed põlvili käsutati ja riietest paljaks kooriti. See oli ju Helmut. Tema polnud selles süüdi et ta laibana ära lohistati ja nüüd ei võtnud omad teda enam omaks. Ka Pohl tuli tagasi ja vist paistis korraks ka Sten, kuid ta kadus silmapiirilt niipea kui oli tekkinud.

Lilleke, Pohl ja Helmut kooriti relvadest paljaks lükati seina äärde istuma. Valve peal. Tsiviilid astusid nende kaitseks välja. Nende arvates oli tegemist ilmselge väärkohtlemisega. Margarita oli püha viha täis. Need inimesed olid ju ometi omad! Maxim tajus selgelt tsiviilide ja militaaride mõttemaailma erinevust ja seda konflikti seal vahel. Ehk oli ka meie konflikt fuusialastega just samasugune? Lihtsalt kaks erinevat maailmavaadet konfliktis koos? Kuid ei tasunud unustada meie esimest kokkupuudet fuusialastega kus nad läbirääkimise ajal tsiviilidele tule peale tõmbasid. Oli ime, et paljud neist ellu jäid. Oli ehk nende praegune nö „ilusa näo“ tegemine vaid puhas propaganda?

Sõdurid kogusid ennast soomukisse, et hankida juurde moona ja kütust generaatorisse, ning hakati kustuma spetsialiste. „Mina olen täna juba jooksnud. Jookse sina. Saad hea koolituse,“ ütles Maxim Õpilasele ja saatis ta salgaga kaasa. Enamik tsiviile, vangid (Helmut, Lilleke ja Pohl) ja mõned sõdurid jäid juhtimiskeskusesse.

Tekkis tuline vaidlus mida vangidega, eriti Lillekesega, kelle küljes oli kiip, teha. Spetsialistid nimetasid neid piisavalt puhasteks, samas kui sõdurid olid valmis nad kõik maha laskma. „Järgmine kord vot saab see Karu ja teised sellised detoxi asemel minu käest botoxit. Mõjub teine sama hästi aga võtab kõhu kah lahti. Vaielgu veel spetsialistidega,“ sisises Margarita peale pikka ja tulist vaidlust. Colt hoidis külma närvi. Ta küll nõustus pigem sõduritega, aga ei tahtnud ka tsiviilidega tülli minna.

Esialgu jäeti vangid siiski ellu nö katsejänesteks.

Fuusia olemusest

Tsiviilidel ja vangidel oli aega rahulikult istuda ja arutleda fuusia olemsolu üle. Vangid olid siiski endega lähedalt kokku puutunud ja nende tehnikat ja võimalusi näinud – neil oli rohkem sissevaadet. Samas tundus, et ka propaganda oli nende peal paremini toiminud. Aga kes oli ikkagi fuusia? Kuidas olid nad tekkinud? Rõõsik oli vendunud, et midagi sellist ise ei teki, see pidi olema loodud. Arvatavasti inimkäte poolt. Aga miks ja millal?

Kõige tugevam teooria tundus olevat, et fuusiad loodi kunagi inimesi kaitsma. See oli arvutiprogramm, tehnika, mille ülim eesmärk oli kaitsta inimesi. Sellepärast ravisid nad ka kõik haavatud ära ja saatsid tagasi. Aga programm oli ilmselgelt vigane - inimesi tuli kaitsta ka nende endi eest. Inimesed on ebaloogilised ja sihitud ning nende kaitseks tuleb neid kontrollida. Esialgu kiibistada aga võimalusel nende juhtimine ka üle võtta – õilsa eesmärgi nimel. Võinoh, vähemalt nii sai Maxim sellest aru.

Muidugi oli kuulujutte sellest kuidas nad inimeste juppidest olid oma kehasid täiustanud. Kuid need olid kuulujutud.  

„Olid nad olemas juba enne pauku? Olid nad äkki isegi paugu põhjustajaks? Kas oli võimalik, et inimkond oma vabadusepüüdluses oli proovinud neid suure pauguga hävitada?“ mõtles Maxim. Kindlat infot käepärast ei olnud. Kuid oli kummaline kuidas ühel pool oli justkui igavese rahu, elu ja korra utoopiline ja perfektne kõrgelt arenenud ühiskond – või vähemalt sellist muljet proovisid fuusialased endast jätta – ning nende vastas meie: inimesed kõikide oma keerukuste, probleemide ja tohutu vabaduseihaga. Ka Margarita oli pigem tuumapommi vastane, kuid läbirääkimisel tekkinud mulje kohaselt tähendanuks koostöö fuusialastega siiski kiibistamist ja kontrolli , vabaduse piiramist ning see tundus liiga kõrge hind. Kas nad oleksid jätnud meid rahule? Kas perfektne kontrollitud maailm töötab, kui selle keskel on posu vabadust ihkavaid kaootilisi inimesi? Pigem mitte.

Selle teooria varjus tekkis Maximil mõte. “Kui fuusia eesmärk inimeste tervise eest hoolitseda, siis äkki see kiip annab hoopis meditsiinilist teavet Lillekese kohta? Vaata Pohl väriseb stimulandipuuduse järelnähtude käes, aga Lilleke mitte. Äkki see ravib ka?“ 

Selle mõtte peale korkis ta lahti oma puhta piirituse pudeli ning lükkas Lillekesele nina ette. 

„Joo! Vaatame mis juhtub!“ 

Lilleke võttis pudeli,  nuusutas, krimpsutas nina ja jõi.

Maxim jälgis põnevusega.

Mitte kui sittagi ei juhtunud.

Enam halvemaks minna ei saa

Pohl oli aga päris täbaras seisus oma jääknähtudega. Ühel hetkel haaras ta oma taskust ampulli stimulanti, mida ta vist viimaseks võimaluseks oli hoidnud, ning palus mõnel meedikul seda süstida. Maximi põhiargument oli enne, et stimulant on väärtuslik kraam ja seda ei raisata. Aga nüüd oli poisil oma annus. Muidugi täiskogust ei olnud mõtet panna. Et ravida tuleks jääknähtude vähendamiseks doosi järjest vähendada. Noh miks ka mitte, inimlikkuse huvides, tüüp nägi ikka jube sitt välja ju. Birgit paistis ka vähendatud koguse kasutamisega nõus olema. Maxim võttis veerand doosi süstalt täis ja oli valmis süstima. „Kui süstid, lasen maha,“ kostus Karu hääl. No mida kuradit. „Karu, see pole sinu otsus. Birgit ja Colt palun arutage see korralikult läbi ja andke konkreetne käsk,“ sõnas Maxim. No kurat kellele ikka meeldib, kui sind püssitoruga sihitakse. 

Lõpuks anti luba. Peale süsti vajus Pohl mõneks ajaks natuke ära ja siis ärkas üles ja käitus nagu täiesti normaalne inimene – ei mingeid jääknähte. Ilmselgelt ootas Karu midagi hullemat.

Ekspeditsioon jõudis tagasi ning hüüti meedikut ja nõuti detoxi. Raadio teel oli Margarita selgeks teinud, et korraliku detoxi jaoks oli vaja taimi samast mürgitatud piirkonnast, aga vangide kaitsemise ajal oli vee keema ajamine jäänud tegemata. Nüüd hakkasid biod kiirelt tööle ja detoxi keetma, Maxim aga tormas soomuki juurde. „Lükake tuukrile need tabletid sisse, siis vähemalt pole nii valus“ ulatas ta Juhtme Jussile valuvaigistid. Juss askeldas natuke „Kuule tule vaata üle, ta ei võta neid!“ Maxim ronis sisse. Cirm vedeles oma mantli alla peitununa soomuki põrandal. Maxim kontrollis hingamist ja vangutas pead. Siis pani ta sõrmed kaelale, katsus pulssi ja ohkas. „Detoxiga pole enam kiiret! Tuuker on läinud!“ hüüdis ta läbi soomukiluugi.

No kurat küll! Persse küll!

Maxim ronis välja, et mõelda, mida edasi teha. Cirm sai korraliku mürgistuse. Võimalik, et ka need kes temaga soomukis koos olid. Ei olnud mõistlik teistega riskeerida „Hei Juss ja Ants, tõstke ta sealt välja. Te olite temaga juba kogu sõidu koos, seega kui te olete mürgistuse saanud siis olete te selle juba saanud.“ Cirm tõsteti nurkralt teepervele ja Maxim läks otsima kohta kuhu teda matta. Kõik olid tujust ära. Maxim märgistas labidaga koha ja palus teistel auk valmis teha. Ise otsis kaks oksaraagu ja sidus need vana kulunud sidemega risti kokku, et saaks hauda tähistada. Selle ajaga oli kütt Sass nii augu valmis kaevanud kui ka Cirmi auku lohistanud. Maxim ainult ohkas „Sass, palun võta detoxi niipea kui see valmis saab“ ja asetas kokkuseotud oksad haua juurde püsti. Kurb oli. Kuradima kurb.

Ka see, et ekspeditsioonilt saadi nii koordinaadid kui ka kütust generaatori jaoks ei vähendanud seda kurbust. Siin oli üks surnud tubli mees … ja meie … meie olime valmis tuumapommi välja saatma. Maxim täitis vaid käsku ja proovis niipalju inimesi elus hoida kui võimalik, fuusiate tehnikaga oleks see kindlasti kergem olnud, aga see oli võõras ja seega ei saanud seda usaldada. Ta mõtles kas ka suur pauk ise ehk tekkis vaid tänu inimestele, kes lihtsalt … täitsid käsku. Oli see ikka õige, mida me tegime?

Biod, küll kaotusest kurvad, filtreerisid määrdunud kütuse ära. Maxim jälgis lähedalt, et nendega nüüd midagi ei juhtuks. Kiirkorras tehti filtreerimist paljakäsi. Varsti sai generaator käigu sisse ning mõne minuti pärast tuli kinnitus, et Zeus oli aktiveeritud ja kahe tunni pärast valmis laskma. Maxim polnud enam kindel kas see oli hea või halb uudis.

Südametunnistus annab märku

Mõne aja pärast märkas Maxim kuidas Leena seisis soomuki ees ja seal midagi seletas. Mida täpselt, sellest ei saanud ta aru. Küll aga niipalju, et ta oli just fuusialaste laagris käinud. Nähes et soomukis oli ka meediku õpilane ekspeditsiooniga kaasa minemas andis Leena tollele kaasa oma arstimite koti. Oli näha, et Leena oli käega löönud – kõigele. Kütt Robi jälgis soomuki peal olles kõike, seedis olukorda natuke ja käskis kiirelt Leena koti soomukist välja visata – ta ei usaldanud enam Leenat. Ekspeditsioon läks teele ja Birgit hakkas Leena käest aru pärima. Oh jumal. Leena oli käinud fuusialasi hoiatamas, et tuumapomm läheb kahe tunni pärast käiku. Missioon missiooniks, aga mis nüüd Leenast saab, mõtles Maxim. Oli ju Leena see, kes kunagi tema elu päästis ja meedikuks koolitas. Ja nüüd? Oli näha, et Birgit katsus korraks oma relva käepidet, kuid ohkas siis sügavalt ja mõtles ümber. See tähendas, et Leenat ootas tribunal, mis oli suure tõenäosusega vaid surmaotsuse pikendamine.

Margarita oli uudisest eriti löödud. Ta uskus, et olid olemas päris fuusialased, robotid, kes allutasid inimesi enda tahtele. Nüüd võis aga arvata, et fuusialased jõuavad evakueerida, samas kui nende inimestest kaasajooksikud jäetakse maha. Nüüd olid need inimkaotused eriti mõttetud. Maxim palus Jussil uurida, et ehk oleks olnud võimalik satelliidi või antenniga segada fuusialaste kommunikatsiooni, et vähendada selle võimalust.

Tühi kõht andis märku. Kuna nüüd oli juhtimiskeskus täieliku kaitse all sai selle kohal lõkkeplatsil õhtusööki valmistama hakata. Maxim süütas kolmanda lõkke päeva jooksul, tundes ennast natuke büromaanina, ja mõtles kui palju oli juhtunud hommikusöögi ja tulevase õhtusöögi vahel. Kõik oli muutunud. Terve maailm oli midagi muud, kui ta oli olnud hommikul. Isegi toit enam ei maitsenud.

Kurat! Cirm ja nüüd Leena kah! Eelmisel õhtul ütles üks spetsialist, et elu on niigi perses, ega hullemaks minna ei saa. Aga saab ikka küll. Mida raskem elu, seda rohkem hoiad sa kinni inimestest ja nüüd olid kaks neist … ohjahh

Zeusi kümnes rakett

Kui kahest tunnist oli veel 30 minutit jäänud läks sõduritel metsa vahel tegutsemiseks. Maxim aitas punkrit viimaseks vastuseisuks valmis panna: generaatorile leiti võimalikult turvaline koht ja tagavara sissepääsu ette lohistati täristaja. Õnneks testiti ka täristajat ning selgus, et selle juhtpult ei olnud enam töökorras – seda tuli käsitleda manuaalselt. Valve üles, kõik valmis ja edasi läks minutite lugemiseks.

Automaadi tärin! 

Rünnak! 

Generaator läks käima. 

Maxim hüppas punkrisse ja lasi spetsialistid sisse, hoides sõjavangide ees oma roostes relva. See oli kurb aga kriitiline koht. Me ei saanud neid siiski täielikult usaldada. Õnneks või kahjuks ei teadnud keegi vangidest, kui halva relvaga oli tegemist. Selle asemel varjusid nad Maximi needes väljas kuulirahe eest betooni ja eterniidihunniku taha. Maxim ronis kontrollkambrisse ja näitas tehnikule valgust. 

Minutid tundusid nagu tunnid. 

Väljas kostus plahvatusi ja täristamist. 

„Viisteist minutit veel!“ hüüdis tehnik ja info saadeti ka raadio teel sõduritele. Sisse toodi üks haavatu, Maxim sidus ta kinni.

10 minutit veel. Kuna inimesi oli punkris vähe hoidis ka Maxim vahepeal oma värisevat näppu täristaja nupu peal, valmis niipea laskma, kui keegi silmapiirile ilmub. Kurat! Liikumine! Maxim jälgis kuidas tagavara väljapääsu eest liikusid mööda kolm pantvangiks võetud sõdurit, nende järel fuusialane relvaga. Päästik jäi vajutamata. Seda sissepääsu polnud veel märgatud. Oli veel liiga vara.

Sõõrik tegi kiiresti valmis ka ühe miini ja asetas selle tagavara sissepääsu juurde, kuid hiljem otsustati ümber ning viidi ikkagi välja peasissepääsu juurde.

5 minutit veel. Närvid olid laes. 

Need hüüded ja täristamised seal väljas olid ju meie oma mehed. 

 Me olime siin kinni nagu kalad konservikarbis. Tagasiteed ei olnud. See oli ainus võimalus missioon lõpuni viia. 

Kõrv hakkas püsivate plahvatuste ja täristamisega juba ära harjuma.
   

Sassi närv ei pidanud vastu ja ta tormas tagavara väljapääsust välja, et ainult sekund hiljem lamada haavatuna tee peal. Maxim ainult vaatas, saamata midagi teha.

Nüüd oli vaja tuumapommi puhtalt selleks, et lõpetada fuusialaste tegevus, et oleks turvaline punkrist lahkuda. See, mis väljas toimus, oli täielik sõda.

Täis! 

Mida? 2 minutit masina kalibreerimiseks. No mida pekki! Veel pingelist passimist!

Zeus oli paigas. Lõpuks ometi!

Lask läks teele.

Veel viis minutit pingelist ootamist kokkupõrkeni.

Trepil oli alles veel kaks püsivalt täristavat sõdurit ja kontrollruumis sees oli üks. Kuulid olid otsakorral. 

Olid need ainsad kes meil veel alles olid?

Haavatuid oli kindlasti väljas palju. Oli Maximil veel aega, et nende juurde jõuda?

Viis

Neli

Kolm

Kaks

Üks

Kokkupõrge!

Rõõmu polnud kauaks. Peaukse poolt karjuti meedikut. Maxim pani ajama. Peauksest väljudes nägi ta hiiglasliku üüratu kuulipildujaga olevust, mis paistis rohkem masin kui mees olevat. Robot oli paigal seisatanud, samas kui tema kõrval olevad fuusialased olid kõik siruli maas. Täitsa perses!

Kurat! 

 Margarita!

Maxim tormas bio juurde, kes lamas seina ääres, käsi salliga kõhule surutud, vereloik ümber. Kiirelt haaras Maxim sideme ja …  persse küll. Sidumisel polnud enam mõtet. Ta oli läinud. Juba teine inimene sel päeval, kes napilt Maximi nina alt elust lahkus. Cirm tegi kurvaks, aga Margarita … ta oli olnud Maximiga samas leeris juba aastaid. Nad töötasid Unioonis koos. Margarita oli seda tüüpi inimene kellega oleks suutnud tol ajal isegi Konföderatsiooni sõdureid poolt vahetama sundida. See ilu. See heatahtlikkus. See inimlikkus.

Läinud!

Kõik!

Persses!

„KÄIVITADA TAGAVARA SÜSTEEM“ kõlas äkitselt Maximi selja tagant. 

Oh sa vitune viidikas! Robot ärkas uuesti ellu. Maxim andis jalgadele tuld, et laskeulatusest eemale pageda ja jälgis sealt, kuidas üks sõduritest, vist Vikat, kellel salv tühjaks sai, noa välja tõmbas, robotile kaela hüppas ning selle torud läbi tõmbas. 

Sisinaga vajus robot kokku.

Tehtud. Meie …

… võit?

Maxim jooksis Sassi lappima, suutmata kuidagi leppida nii paljude lähedaste inimeste surmaga. See lihtsalt ei olnud võimalik. Cirm, Margarita, Karvuk ja suure tõenäosusega tulevikus ka Leena. 

Soomuki sisse ei olnud ta siis veel vaadanud…