Vabakutseline Viilija minu sees

Nagu mitmed ehk teavad lõppes oktoobris mul üks paganama pikk pikk töösuhe, ning ma tundsin, et kohe nagu ei tahagi veel kuhugi uude kohta minna. Võtaks esialgu rahulikumalt ja teeks äkki lihtsalt mingit kunsti, oleks niisama, otsiks ise-ennast (see on see, mida minu generatsioon väidetavalt kogu aeg teebki)

Kirjutamine aga ei olnud päris see, kuigi kirjutatud on omajagu - ütleks, et on üks valmis lühijutt (u 20k sõna alles peale pikka ja korralikku lihvimist) ja kaks poolikut. Remont polnud ka päris see, kuigi ka seda on omajagu teha ja ka tehtud - uus pesa, nagu meil on. Tegin siin ka paar lambikuplit kodus ägedamaks aga palju sa neid kupleid ikka teed, eksole.

Elutoa laelamp

Magamistoa laelamp

Ühel päeval vedas Merle mind realiseerumiskeskusesse, näitas seal tremelit, mis maksis suht sümboolse summa ja küsis, et mis arvad. Arvestades seda, kui palju meile mõlemale meeldib nokitseda, oli see päris hea mõte.

Mõned päevad hiljem ostsin ma odava vanakraami poest esimese posu kahvleid, millest asju nokitseda (sest ma olengi selline imelik inimene).

Siis sattusin ma remondi asjus korralikku ehitruspoodi ja kui juba seal, ostsin ka posu viile.

No ja nii ta läks.

Kui tööriistad valmis, sai mõtted lendu lasta. Nii, et mis ma nende 8 lisatunniga päevas teen? Peamiselt viilin. Nende mõtete ja nokitsemiste tulemused läksid paljudesse jõulupakkidesse. Enamik on ka üles pildistatud ja jäädvustatud lehel Fork-it-all Paar asja on ka juurde tulnud ja on pildistamata, ning ka silte tuleks juurde teha.

Enamik tööst on tehtud käsiviilidega, tremeliga ma väga detailidesse ei osanud/oska minna.Kust siis selline mõte? Paar kahvlinikerdust olen ma varemgi teinud. See sügiski sai tehtud üks pisike Cthulu kaelaripats ühele sõbrale. Paistis, et täitsa meeldis. Küll aga küsis ta siis, et kus autor kirjas on. Noh, kuna ma väga miskit sümbolit viilida ei vinnanud siis tegin lihtsalt hunniku silte ühel päeval.

Miks nii tumedad? Sest ma olen kunstiline soperdis (loe: sest see on lihtsalt mu stiil). Mulle meeldib loominguga tegeleda, aga ma ei ole selles väga puhas. Seega enamik asju tulevad nii nagu nad tulevad, sest ma olen vahepeal midagi pekki keeranud ja siis jälle ära parandanud, tehes näo et see kõik oli taotuslik. Aga nii me ka areneme ja õpime, eksole

Hunnik silte, millest inimesed on väga palju erinevaid sõnu välja lugenud

Ausalt, ka mitmed kahvlinikerdused muutusid käigu pealt. Kui sa ei oska otse puurida ja saagida, siis sa pead olema muul moel leidlik, lahendama viltuseid auke teistmoodi. Või kui painutamise ajal murdus kahvli üks haare siis sellest kahvlist enam kala teha ei saanud, aga miks mitte midagi muud? Sest ega ei taha ju materjali ega tehtud tööd ka raisku lasta ja uuesti algusest alustada- Töötad sellega, mis sul on ja kuidas on.

Kunsti tekkis muidugi ka mujal.

Puutükk, mille peal puurisin linnule silmaauku sai ka linnu peale.

 Tõsi, tuli vidinaid kiiremini ning ka aeglasemalt. Oli neid, millega ma jäin kohe rahule ning neid, mida ma tegin ümber ikka uuesti ja uuesti. Ühe isegi pakkisin juba kingipakki ära, siis mõtlesin ümber, pakkisin jälle välja ja tegin ümber ning pakkisin uuesti. Ning tõsilugu, kui see lõpuks kingina ära sai antud, siis tekkis omamoodi mäng "Misasi see küll on?" pakkudes seltskonnale jutuainet pikaks ajaks. Pakkumised tulid kassist kuni emaka ristlõikeni ning kahjuks selle asja lõpplahendusest ma pilti ei jõudnudki teha. 

Krabi idee, millest sai lõpuks siiski ämblik (fork-it-all lehel valmis pilt)

Minu isiklik suur üllatus oli relvad. Peale esimese suure mõõga tegemist hakkas neid nagu tulema, sest ülejääke kahvlivarte näol oli omajagu muudest vidinatest (ma materjali ei raiska) ning kes siis poleks uhkete relvadega kokku puutunud fantasy raamatutes. Ehk olid abiks ka kõik need aastad Dungeons and Dragonsi mängimist ja raamatute illustratsioonide imetlemist. Esimene kirves (thick axe) oli suur üllatus mulle endalegi: kas ma tõesti tegin midagi niivõrd ägedat? Dääm selle paneks ju isegi kaela.

Siis tuli väike nuga - veelgi detailsem ja veelgi pisem. Siis uhke väike mõõk - ebapraktiline aga päris ilus... ja ma usun et neid tuleb veel.

Läbiv teema oli muidugi mutukad. Võtad aga ühe kahvli ja painutad mutukaks kokku, pärast viilid teravad ääred ära ja poleerid üle - lihtne, kuigi vajab omajagu jõudu ja ka head kahvlit, mis poleks ei liiga jämme (raske painutada) ega liiga habras (murdub). Samas on need päris ägedad sellid. Mingi vahe oli siin kaminasims paksult mutukaid täis.

Enne pakkimist tuli mul aga mõte, et teeks kirbutsirkuse stiilis fotoshooti.

Kui kirpe on, siis tuleb teha kirbutsirkust

Mõned kahvlividinad on mul veel alles ning on tulnud ka mõni otsene ja mitte nii otsene "tellimus" elik on avaldatud soovi ja ega ma kade inimene pole.

Mis sellest projektist aga edasi saab? Ei teagi. Hetkel on ka 3-4 poolikut vidinat ning ega ma materjali raiskama ei hakka - kahvlijuppe veel on - aga ma ei usu, et ma enam sellise tempo ja intensiivsusega neid teen, kui enne pühi, mil tuli keskmiselt üks vidin päeva peale. Igatahes ma suutsin ennast üllatada. Üllatada sellega, et ma tõesti suudan miskit nii ägedat vahel valmis teha ja sellega, et mul oli kannatust, sest ega käsitööriistadega metalli töötlemine just kiirelt ei käi.

 (Kurtsin novembris ühele sõbrale, et mul lihtsalt ei ole kannatust et lastega tegeleda. Selle peale vaatas ta mulle üllatunud näoga otsa "Mismõttes sul ei ole kannatust? Ise viilid kahvlitest asju välja.")

See-eest tegin eile öösel valmis väikese kurja pagasi:

Nagu Gaiman ütles, misiganes juhtub su elus: Make good art!