Sest need sõnad, need sõnad, need sõnad on ilusad.

Sõna, see on keele vähim terviklik (iseseisevalt kasutatav) üksus, millel on tähendus. Sõnade tundmist on juba ammustest aegadest tähtsaks peetud. Eks peitus neis tihti ka varjatud teadmine. Olid ka salasõnad, ussisõnad, lausumis-sõnad - sõnad, mida teadsid vaid valitud vähesed targad.

Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.

Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.

Võtame mõned näited ajaloost.

Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.

Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.

Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)


Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.

Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.

Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.

Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.

Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.

Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.

Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.

Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.