Armukadedusest

Olen üsna tihti märganud, et mu maailmavaade ja ellusuhtumine ei klapi tihti sellega, mis sotsiaalselt aksepteeritav või filmides näidat on.

Näiteks ma taunin igasugust armukadedust (vähemalt enda sees) - nähtust millel põhineb vähemalt pool Moulin Rouge'i sisust. Ma saan sellest aru, aga minu jaoks on see kuidagi lapsik.
Las ma proovin seletada oma mõttekäiku.

Esiteks tundub mulle, et inimeste põhiargument igasuguste kõrvalhüpete ja kallete mitte aksepteerimise kohta on midagi stiilis: "See ei ole õige!" või et "Nii ei tehta!" või "Nii ei tohi!" Mis on tegelikult lihtsalt miski sotsiaalne omaks võetud ja õpetatud käitumisnorm. Kui inimene tõesti käitub vaid mõtete järgi, et mida ta tohib teha ja mida ei tohi siis on tegemist lapsega, kelle enese peas on lapsevanem käske ja keelde sättimas. Kus on mõtlemise ja analüüsivõime? Homo sapiens sapiens, miks sa nüüd ei mõtle?

Teiseks, mida tähendab see kui inimene teeb kõrvalehüppe? Kas tal oli vaja lihtsalt midagi uut? Oli ta sigalakkutäis ja kiimas? Oli tal sundolukord?
Vastus: Ma ei tea ja ei saagi teada, mis teise inimese peas toimub

Minu emotsioonid ja tunded võivad olla mõjutatud teistest inimestest aga lõpliku väärtuse annab siiski mu enda mõtteprotsess. Küsimus pole mitte see, mida keegi teeb, vaid see, mis väärtuse ma sellele annan.
Kui partner teeb hüppe, võin ma seda tõlgendada, kui:
"Oh õudu, ta pettis, nii ju ei tohi teha."
või
"Ta otsis lisakogemusi, millega meie suhet paremaks teha.... ja nüüd hindab ta mind veel enam"

Ja nagu näete on need kaks vastust täiesti erinevad. Teine on ju isegi mingil moel nunnu -kuigi jah harjumatu.

Minu jaoks ei võrdu seks armastusega. Füüsiline lähedus on küll selle suur osa, aga kindlasti mitte kõik ja füüsilisest lähedusest on seks ka vaid mingi osa.


Kolmandaks, kust saan ma võtta õiguse öelda teisele inimesele, et mida ta tohib teha ja mida mitte. Väikeste laste puhul on see ju tavaline, et solvutakse, kui keegi ei käitu/tee nii nagu tahame. Aga ma olen ju suur. Miks peaksin ma pahandama kellegi peale kui ta käitub nii nagu ta tahab seda teha? See oleks ju lihtsalt rumal ja lapsik.

Ma tean, et omand muudab meie suhtumist. Aga kuidas saan ma omada teist inmest, kellel on oma soovid ja vajadused?

Selline suhtumine nagu siin pole ju kah normaalne või kuidas:


Ma ei leia, et mul oleks õigust sundida teist inimest.  Ei kuidagi käituma või minuga koos aega veetma.

Saagu mis saab, muutus on elu ainus konstant ja tänulikkus koos veedetud ilu eest jääb igal juhul alatiseks.


Ma proovin kõikides suhetes ikkagi meeles pidada järgmisi ridu, tundugu need kasvõi inimestele lihtsad ja naiivsed:


I do my thing and you do your thing.
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I,
and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.
(Fritz Perls, "Gestalt Therapy Verbatim", 1969)


See on vähemalt mingi sisemine ideaal ja suhtumine, mille poole püüelda. Kui väga ma ka tegelikult suudaksin nii mõelda on juba omaette küsimus.

Igatahes......so far so good.

Cheers!