Laupäeva hommik. Äratuskell piniseb kell 8:40. Uniselt lükkan äratuse edasi. Sitt on olla. Tõesti sitt. Selline päev kui ei tahaksi teki alt välja tulla. Pea lõhub nagu jagaja.
Mitte et oleks eelmine õhtu joonud. Ei ainult improproov oli ja siis jalutuskäik vanalinnas, mille käigus sai tulevase etenduse (esikas 19. aprill) plakateid üles pandud. Ja kuna oli suhteliselt soe ja mõnus olin ma palja peaga. No vot nüüd tagajärge. Kurat küll.
Aga ei saa edasi magada. Tööd on vaja teha. Pealegi õhtul plaanis proovida lavalaudu standupperina Nokus. Kuradi hea ajastus ikka.
Ajan end voodist välja, keeren tableti sisse ja proovin tööd teha. Ekraani kuma ärritab silmi ja kassikarvad ärritavad lõhnameeli. Iiveldama ajab, aga pole midagi teha.
Proovin tööle keskenduda. Läbi valu on see aga suhteliselt raske - tabletiraisk kah ei mõju.
Hakkab külm. Keeran ennast riietega teki alla ja proovin kõigest hoolimata tõsine olla. Vasak silm on nii jaburalt tundlik, et seon endale rätiku ümber pea ja silma ning teen vaid ühe silmaga tööd. Näen ühe silmaga välja nagu tänapäevane hipster voodipiraat. Mis teha, tervis on selline. Ja siiski, on ka hullemat peavalu olnud.
Mõtlen et kui irooniline on täna just standupi teha. Eile oli lahkunud venna sünnipäev, täna oli mu tütarlaps matustel ära, mina valudes maas, aga lavale minek oli kuu aega tagasi juba kokku lepitud - seda ei saa ju ära öelda. Kuidagi nii on see alati olnud - huumor läbi elupasa ja valu. Mu huumorimeel sai aluse just peale venna lahkumist - hakkasin siis paaniliselt anekdoodiraamatuid lugema, et kuidagi elusitale leevendust leida. Ja sealt sai mu huumorimeel alguse. Selles valutavas hetkes tundus see kõik nii kummaline.
Järjest raskem ja raskem on tööle keskenduda. Proovin taustamuusikat - on valus. Proovin ilma - tuleb uni. Jobtvõimatt. Õnneks aeg väga ei venigi. Vahelduseks ja meeldetuletuseks räägin õhtuse lavateksti paar korda diktofoni (5 min - ehk siis väike paus tööst). Proovin seda võimalikult elavalt teha et eluvaim sisse tuleks. Asi on aga ilmselge - nii nagu praegu olen ma laval...... noh nii halb et pole mõtet kirjeldadagi. Seega proovin tööasjad võimalikult kiiresti kokku tõmmata ning kohe peale seda keeran veel ühe tablaka sisse ja keeran ennast kebabi moodi teki sisse rulli - riided seljas ja puha, pimedust tekitav rätik silmadel ning äratus juba paari tunni pärast ootamas.
Ärkan higiloigus ja ebameeldivalt aga tegelikult on enesetunne paranenud. Jeee! Ruttu pessu ja Nokusse. Seal esimese asjana üks hommikukohvi.
Lava taga vaatan kuidas esinejad valmistuvad. Kellel on paks märkmik ees, kellel telefon ning texti kordamine käsil. Mõni kulistab õlut. Harjumatu aga muhe seltskond. Mõni kordab isegi teksti nö viimase minuti stiilis, nagu oleks just examile jõudnud ja alles nüüd õppima hakanud. Teatris on lavatagune valmistumine hoopis aktiivsem ja vähem tekstile suunatud.
Läks! Esimene sett on nagu linnutiivul läbi. Tundub, et publik on natuke raskevõitu. Mina ole kohe teise alguses. Louis soojendab nad ülese ja siis on kõik, minek, tee nüüd milleks end kirja panid, raisk.
Sissejuhatus saab narmist küll - mitte sitaks aga okeilt - kuskil keskel hakkab vaikselt ära vajuma ja olude sunnil ununeb mul paar mõtet mida tahtsin veel lisada, ongi parem - saab kiiremini lõppu kus saab tuju jälle üles tõmmata. Pealegi tunnen et närv on sees. Mitte võibolla nähtavalt aga kergelt paralüseerivalt küll. Mõte hea,töötas. Ja ongi viimane nali ja minema. Esimese korra kohta täitsa okei, võib veel teha. Pärast visatakse käppa kah ja antakse mõned juhtnöörid. Khuul.
Publikus sattus olema kolm sõpra. Üks neist viskas pärast lihtsalt käppa ja ütles, et hästi panid, teised kutsusid veel edasi enda juurde Dixit'it mängima ja viskit jooma. Noh und mul ju enam ei olnud, miks ka mitte.
Ja nüüd olen ma kodus. Parajalt väsinud, parajalt kutu aga samas ka rahul et enne seda sünnipäeva sai vähemalt üksk lollus lõpuks ära tehtud - läbi valu aga siiski.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba