Rahulik päev. Teen tööd, kuulan muusikat, midagi erilist ei ole. Ühtäkki tuleb tunne nagu paanikahoog on tulemas (jah seda on enne olnud, tuttavad sümptomid tulid välja). Persse .... dafaq....
Varsti tunne leevendub natuke, lõppu ei jõua, kuid jätab emotsionaalse ebastabiilsuse. Keskendun ja toksin tööd teha samas kui emotsioonid jooksevad nüüd seinast seina nagu saaksid kummituba ... keskendumisvõime null. Istun teen tööd ja ükshetk tahan nutta, järgmisel karjuda ja röökida jne ... hoian kõike vaos - paganama väsitav
Lähen töölt varem koju ära, et seal üksi edasi teha.
Reede
Ärkan õuduka peale. Mis seal ikka. Vähemalt sai natuke magada. Väss on sees aga vean ennast kontorisse. Proovin hakkama saada. Motivatsiooni ei ole, kõik suhted justkui kisuks kiiva ... ainsad laused mis ma päva jooksul välja ütlen ärritavad kolleege .... mõistlikum on vist lihtsalt vait olla... tahaks kuskil nurgas üksi olla.
Lähen töölt varem koju ära ja teen seal edasi. Kui töö tehtud on Improteatri proov. Algusringis ütlen emotsiooniks 3 (vahemikus 1-10; 1= väga halb, 10 = kõik on suurepärane), nii madalat pole enne proovides veel olnud. Inimesed üllatunud. Teen asju kaasa nagu zombi, omas mullis. Midagi tuli siiski välja ja tegi enesetunde paremaks. Lõpuringis emotsioon 5-6 paigus. Polegi väga paha.
Peale seda koju ja pakin ja mõtlen riideid järgmise päeva larpiks. Valmis kuskil 12 paiku. Uni.
Laupäev
Mõtlen läbi rollid, mis mul mängul on (suvakas bandiit kes üritab salka lõksu meelitada ja tehnik Raal kes on paras pervert).
Minek, läätsed silmas üle pika pika aja. Autos on tore seltskond. Aitähh.
Poole päeva pealt on jalanõud läbimärjad. Elab üle. Raal ei ole üldse nii ropu huumoriga kui plaanis oli - no ei tule välja, midagi küll aga mitte kõik.
Teen peaaegu poolteist pakki sigarette päeva jooksul ... lihtsalt on vaja midagi täita.
Otseminek aftekale, sain poest kuivad vahetusokid ja nosimist. Hurraa. Täheldan aftekal, et mu mõttemaailm on kergelt öeldes sassis. Kaasarääkimise võime on nulli lähedane, sest mõtted tulevad sellise hilinemisega. Elementaarsed suhtlemisoskused (mitte kellegi juttu sisse lõigata jne) nulli lähedased. Kuna kaasarääkimine ei tomi võtan seisukoha pigem lihtsalt nalja visata ja pulli rääkida niipalju kui võimalik - tuleb lihtsamalt - ja vähemalt ei jää mulje, et miski vaikne tüüp nurgas. (ma ei salli liiga vaikne olemist, nähtavus ja jälg peab olema .... muidu keegi ei märka kui sind mingi hetk enam ei ole... või midagi)
Ühe paiku jõuan koju. Rampväsinud, kukun otse voodisse.
Pühapäev
Ärkan vara ilma kellata - kurat jälle! Mängin enamuse päevast FF13-2. Vahele pesen pesu ja pakin asjad lahti ja korrastan natukene. Motti pole, väss on sees.
Kirun eelmise päeva liigset suitsetamist ... vastik ahelsuitsetaja ikka
Esmaspäev
Ärkan hommikul kella peale, et minna loengusse kooli. Ärgates on aga valud rindkeres ja hingamine ebaühtlane, unenäost veel kerge paanika sees (jälle õudukas, no tore on). Proovin mediteerida - ei saa, süda puperdab rinnas.
Otsustan mitte kooli minna ja saadan välja hoopis mõned kooli ja töö emailid ja teen otsuseid - noh äkki on segasuse stress peal... kui saab asjad kindlamaks, on äkki parem olla. Kriban ka väikse mängukokkuvõtte.
Emotsioon ikka maas.
Hiljem väike jalutus pargis ja poetiir..
Ei midagi asjalikku.
Mõtlen et kolmapäeval on Eddi Izzard, aga emotsioon puudud. Teadvus ütleb et tore ju muidugi, aga emotsiooni lihtsalt ei ole praegu millegi peale. Ainus võimalus tundub fake it until you make it et üldse midagi tehtud saaks ja midagi tunneks. Kuiidagi kurb on teeselda - see on ka ainus nö päris vahetu emotsioon.
Vaatan mängu esimesi pilte, no kurat igal pildil suits ees ... ma ju ütlesin. Persse.
Katatonia muusika kõnetab.
Teisipäev (täna)
Ärkan enne kella peavaluga ja õudukast. Kopp on ees kurat. Tablett sisse et peavalust lahti saaks. Kurk on kah imelik, aga mis sellest. Käin kuuma vee all solberdamas, et enesetunnet paremaks ja värksemaks saada .... ja ka sirutan, painutan. Kokku poolteist tundi sätin end kodus võimalikult korda, et tööl piisavalt pädev välja näha. Taustaks Radiohead.
Et energiat saada kuulan trollis Metric mussi ... sama ka tööd alustades. Natuke leevendab.
Nüüd kohal, pole viga, asjad saavad tehtud küll. Ainult et tähelepanuvõime on hajuv ...
forseerime forseerime ja forseerime .... ei viitsi oodata kuniks see asi mööda läheb, punnib läbi selle niipalju kui saab. Ja äkki ükshetk see lihtsalt kaob taustalt ära ja ma saangi poma tavalise tempoga kütta.
Persse, mis minuga toimub!?
Jälle need vanad tuttavad jurad, raisk. Mõtted töötavad valedes kanalites, õudukad ja terviserikked.
Positiivse poole pealt tundub, et ma pole vähemalt ainus kes augus on. Jei või midagi.
Kui nädala lõpuks piisavalt korras pole, otsib abi. Saaks korda, enne kui ma kellegiga suhted täiesti persse keeran selles seisus.
Vastik värk ikka!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba