Aastal 2008 käisn ma T-Teatri katsetel. Ettevalmistust oli vaid pool päeva, luuletus peas ei olnud ning ka tekst ei olnud päris suu-pärane. Lullariks olin valinud ühe enda omadest - viga mida kunagi rohkem ei tasu teha, sest ilmselgelt ei jää enda kirjutatud asjad mul üldse pähe. Proosatekstiks oli jupp etendusest "Õnne sünnipäevaks Wanda June", kus endine sõjaväelane taevas räägib kuidas omal ajal sõjakeerises sai inimesi isegi apelsinimahlaga tapetud.
Vastu mind igatahes võeti, paljuski ka lootusega, et ehk ma sulesepana kirjutan näidendi.
Kohe tulevas etenduses visati mind laksti duublina lavale.
Oli see vist samas 2008 aasta lõpp (või juba 2009?), kui ma proovisin sisse astuda ka DRAKAsse. Sain küll esimesest ringist edasi ja käisin ka kohapeal (kui õigesti mäletan - kas polnud see siis mitte sama kontor kus Bioneeri tehakse) aga vastu siiski ei võetud.
Aeg läks edasi ja mis salata - laiskus tuli peale. Ei teinud ma tükk aega ei teatrit ega kirjutamist. Igav vaikielu - töö ja rutiin.Näidendit minu sulest ei tulnud ning ka teatrist hajusin ma natukene eemale.
2010 läksin uuesti Ülikooli õppima - Kunstiteraapiat Draamateraapia suunal. Selle all sai korduvalt proovida ka Luguteatri formaati
Siis tuli murrang ning ma ronisin T-Teatrisse tagasi (midagi oli elust puudu): alguses heli-valgus pulti (2011 etendusega "Kõrge taeva all - Parzival" ), samas etenduses veel ka duublina lavale ning nüüd see aasta viimase näidendiga ("A. on keegi teine") veel mitu korda duublina laval. (Jah mina olengi see igavene duubel)
Eelmise aasta lõpus sai liitutud ka Jaa! Improstuudioga, mille sujuv jätk oli see, et olen nüüdseks ka Improgrupp Jaa! suhteliselt värske liige
Seega teatrit kui palju ja kui erinevat.
Taustale veel umbes kümme aastat larp-iga tegelemist.(2011 kribasin sellest)
Täna käisin laval improkirjutamisel, kus DRAKA inimesed kribasid otse laval publiku ees tekste ning kohal olid näitlejad, kes need tekstid ka ilmekalt ette lugesid. Mina olin üks neist näitlejatest.
Kui kummaline kuidas see kõik nii on läinud.
