Hiljuti tekkis mul väike vaidlus õpetamise ja õppimise teemadel. Vaidluse all oli üks koolitus, mis minu jaoks tundus igav, vestluspartneri poolt tuli aga vastuväide, et ega õpetaja asi polegi asja huvitavaks teha. Ega õpetaja mingi meelelahutaja pole - õpilase asi on õppida seda, mida antakse.
Ma saan aru kui vanakooli inimesed niimoodi arvavad, aga enda vanuste poolt on seda ikkagi imelik kuulda.
Las ma seletan miks.
Klassikaliselt saab tihti õppimise protsessi jaotada järgmiselt:
1. Õpetaja räägib materjali
2. Õpilane paneb materjali kirja ja kuulab aktiivselt
3. Õpilane teeb üles kirjutatud materjali ja märkused enda jaoks huvitavaks, loob seoseid, ja sellega saab selle endale selgeks.
4. Õpilane sooritab teadmiste kontrolli.
See mudel on küll ilus ja tore, aga ei peegelda mitte kuidagi meie tänapäevaseid teadmisi informatsiooni salvestamisest mälus, tänapäevast tehnikat, informatsiooni laialdast kättesaadavust jne - ühesõnaga: Aegunud
Millegi endale pähe saamisel on mitu võimalust (toon välja kolm mida ma tean, äkki on veel mõned):
* Saab teksti tuimalt tuupida - mis tähendab, et sama kiirelt kui see pähe saab, see sealt ka kaob. Teadmiste kontroll saab küll tehtud ja formaalselt on ju kõik korras, olgugi et reaalsuses tegelikult teadmised puuduvad.
* Meie mälu töötab ja salvestab sidudes asju läbi emotsioonide ja kogemuste. Seega asjade proovimine, katsetamine, eksperimenteerimine ja sealt emotsiooni saamine jätab selle pikemaks ajaks mällu. Sul on hiljem reaalne kogemus, näide mida meelde tuletada.
* Õpitava teema annab seostada noh tegelikult millega iganes. Mida rohkem seoseid seda paremini see enamasti meelde jääb - lisaühendused erinevate mälu osade vahel. (seosed ei pea alati olema loogilised või ratsionaalsed)
Seega on õpetaja roll klassikaliselt lihtsalt materjali anda/teadmisi jagada?
Minu arvates ei ole see mingi õpetaja - see on Wikipeedia.
Õpetamisest on sellisel juhul asi kaugel ja juba ajalises mõttes oleks praktilisem õpilasele lihtsalt materjalid näppu anda ja las ta ise töötab need läbi, loob seosed ja emotsiooni. Loengu kuulamine ja selle kirja panemine on ju lihtsalt ajakulu ning kaks esimest sammu eelnenud nelikust võiks ju lihtsalt ära jätta.
Tihtilugu võtavadki õpetajad endale informatsiooni omaja rolli, öeldes, et mujalt kui loengust seda informatsiooni ei saa (mis tihti on ju vale - meil on internet ja alati saab materjalid kelleltki, kes kunagi varemalt on antud õpetaja loengus käinud) . Või siis öeldakse, et materjalis on vaid põhi-ideed aga loengus räägitakse need lahti, mis samuti paneb õpetaja lihtsalt informatsiooni andja rolli.
See on õpilase ebapraktiline sundseisu panemine.
Kummalisel kombel tudub, et mitmed õppejõud, kes on pannud ennast informatsiooni andja rolli tunnevad ka ise, et nende töö on mõttetu ning seda tuimemalt nad seda teevad.
Milline oleks siis ideaalne õpetaja?
Ideaalne õpetaja on see, kes esitab materjali aga töötab ka selle nimel, et kuulajad sellest aru saaksid, et see neid inspireeriks ja aitab seoseid tekitada. Ehk siis õpetaja osaleb õpetamise/õppimise protsessis aktiivselt, mitte lihtsalt ei jaga materjali. Tal on eemärk, et kuulajad materjalist aru saaksid ja sellest neile kasu oleks ning ta näeb eesmärgi nimel vaeva.
Jah see muidugi tähendab lisatööd. See tähendab, et õpetaja peab tundma õppegrupi vastu huvi - sa ei saa aidata seoseid tekitada, kui sa ei tea kuulajatest mitte kui midagi. Samuti tähendab see uudsete lahenduste peale mõtlemist ja nende rakendamist ning muidugi ka püsivat uuendamist, et tund üksluiseks ei läheks.
Tundub palju tööd?
Tean õppejõude, kes on sellega hakkama saanud või vähemalt töötavad selles suunas - võibolla küll mitte nii teadvustatult. Ja selle taustal on ju kuidagi eba-aus nimetada õpetajaks inimest, kes ajal kui informatsioon on hiirekliki kaugusel, jagab lihtsalt teadmisi kulutades nii enda kui ka õpilaste aega.
Pildid internetist.
Rääkige aga kaasa.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba