On päris huvitav, et paljud tunnustatud loometööd (kirjandus, muusika, liikumine jne) on tehtud inimeste poolt, kellega ei olnud kõik päris korras. Ei ole mul vaja siia ehk isegi kõiki neid nimepidi kirja panna, kõik me teame või oleme kuulnud vähemalt ühest loomeinimesest kes oli geenius ... aga hull või siis lihtsalt haige.
Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)
Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?
Vastus peitub küsimuses.
Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.
Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.
Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).
Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.
Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.
Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)
Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)
Miks aga meile selline looming meeldib?
Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.
(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)
Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.
Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.
Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.
Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)
Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?
Vastus peitub küsimuses.
Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.
Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.
Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).
Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.
Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.
Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)
Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)
Miks aga meile selline looming meeldib?
Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.
(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)
Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.
Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.
Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.
Sellised huvitavad mõtted täna. Andke aga minna, kui kaasarääkimisi on.
Cheerios!
Cheerios!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba