Paganama hea kahte pidi tõlgendatav lause, mida ma päris tihti endale meelde tuletan. (heh, ei usu et inimene, kes mulle kunagi sellise sisuga SMSi saatis oskas ette näha kui pikaks ajaks see mu mõtetesse alles jääb)
Inimene on üks huvitav loom ja ma ei väsi seda kordamast. Evolutsiooni käigus on meil tekkinud keeruline mõtlemine (osade puhul ma muidugi kahtlen selles) - me suudame asju ette näha, planeerida, läbi mõelda, aga sellel kõigel on oma hind. Mõtlemine on justkui kahe teraga mõõk, sest kui midagi selles läheb valesti, võib see väga kergesti hakata hävitama mõtlejat ennast. Kus jookseb piir mingi asja ette planeerimise ja ennustamise (ega me ju tegelikult ei tea kunagi mis täpselt tulevikus juhtub, nii et kas tasub ennast selle pärast enne väsitada?) vahel?
Kui selg on väsinud, siis enamus inimesi lösutab kodus diivani peal, mis on parajalt irooniline, sest lösutamine ei mõju tegelikult seljale puhkavalt vaid just vastupidi väsitavalt. Sarnaselt käitume me tihti ka oma mõttetegevuses, tehes olukordi enda jaoks lihtsalt keerulisemaks.
Inimesed on oma eludega nagu Ruubiku -Kuubikud. Osad on väga sassis ning sellega rahul. Teised proovivad värvides mingit korda luua, proovides uuesti ja uuesti (proovimine teeb meistriks ;) ) Mõned väga väga üksikud on perfektselt koos.
Mis seal salata, leidub ka neid kel mõni tükk või kruvi puudu ja leidub ka üksikuid praake.
Aga kõige vähem meeldivad mulle need sulid, kes oma kuubiku värvide järgi lahendamise asemel kogu kupatuse sujuvalt üle värvivad, jättes mulje perfektsusest, pettes nii ennast kui teisi - ka neid leidub piisavalt.
Vot sellised mõtted siis täna. Peale selle, et ma olen päev otsa mõtisklenud kuidas kirjutada esseed rohelistest klounidest. Vot!
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba