Minu kogemuste järgi on väsinud lastel kaks peamist tegutsemismoodust: jonnimine ja mängimine. Ühe olemasolu muidugi välistab teise - ei ole võimalik samal ajal jonnida ja mängida. Ma mäletan, et mängimine aitas väiksena peaaegu iga ebamugavuse vastu - ei tulnud sel ajal meeldegi, et kõht on tühi või et keha on väsinud. Mängida oli tore ja sellele järgnenud raske rammestusega voodisse kokkuda oli kah tore.
Kui laps on sihuke pisitilluke, siis see teadmine on täiskasvanutes justkui olemas: alla aastane laps hakkab väsimusest jonnima ja täiskasvanud ümberringi hakkavad talle nägusi tegema või mänguasjaga mängima aka püüdma lapse tähelepanu, et ta ei jonniks vaid mängiks. Mingist vanusest, kui rotisabad juba aga asjalikumad, ei vinna tiskasvanud sellega mässata ja ütlevad lihtsalt "Ära jonni!" Muidugi leidub ka siis veel lapsi, kes piisavalt eneseteadlikud on ja hakkavad jonnimise asemel mängima ... vahet pole mida.
Lapsed on üllatavalt targad ja olgugi, et sama süsteem töötab suurepäraselt ka täiskasvanute peal, on enamus justkui selle ära unustanud. Nii lihtne on ju viriseda ja jonnida, et kõik on halvasti. Mitte et enesetunne sellest väga palju paremaks läheks, aga see on lihtsalt selline välja elamine. Pealegi, täiskasvanud on ju tõsised inimesed - virisemine on tõsine tegevus, mängimine aga lapsik. Ja võibolla on lihtsalt ära unustatud, et teistmoodi saab ka. Et on võimalik võtta kõike lapseliku lusti, uudishimu ja mängulisusega.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba