Homme saab jälle lavale ja seekord isegi laulma (seda muidugi impro-võtmes) Lisainfo siit, kes soovib saab ise vaadata.
Ma olen viimasel ajal aga päris mitu korda mõelnud selle üle kuidas mu pere minu teatri hobiga kohe üldse seotud ei ole.
See oli kuus aastat tagasi, kui ma sain Tallinnas olles teatripisiku sisse ja liitusin T-Teatriga. Mäletan hästi, seda esimest etendust, kus ma (duublina) parajas kabuhirmus laval olin. Isegi vennas käis seda vaatamas. T-Teatri puhul jägi asi duubli (Etendustes: Invasioon; Partzival; A on keegi teine) ja heli-valgusmehe rolli.
Nii kaks aastat tagasi hakkasin aga aktiivsemalt tegutsema improradadel ja liitusin Improgrupp Jaa!-ga. See on olnud oluliselt usinam laval käimine (keskmiselt vähemalt korra kuus laval) ja tegutsemine (improv.ee haldamine, sebimine, plakatimäsu, Tilt orgunn jne). Ehk siis teater on osa minu elust olnud juba suht pikka aega ja viimane paar aastat isegi enam.
Seda kummalisem, et mu enda vanemad nägid mind viimati laval miski põhikoolis tehtud etenduse ajal ja kui ma õigesti mäletan, siis vennas nägi mind viimati laval just T-Teatri esimesel etendusel. Tädiperekond ja rahvas sealpool heal juhul teab, et ma midagi teatrilist teen aga laval pole neist keegi mind kunagi näinud - vanavanematega on suht sama seis.
Hmm, peaks äkki perekonna kokku ajama ja tegema neile privaatetenduse. Muidu jälle küsivad küsimusi teemade kohta mis mind oluliselt ei inspireeri (kool; töö ja autojuhiload näiteks).
Samas, kas nad saavad selle võlust aru nii nagu mina seda tunnen?
Ja kas on üldse vaja, et nad minu, praegu oooo nii salajast, maailma näeks?
Mõtleb veel selle asja peale. Ega see perekonna kokku ajamine kah nii imelihtne ei ole. Aga võimalik et kunagi tuleb etendus Keilas ja Pärnut ei saa ka välistada.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba