Tagasivaade

Eile õhtul jõudis mulle kohale, et ma olen 28.

See tähendab, et kõigest 4 aastat on möödunud ajast kui ma hakkasin oma elu drastiliselt muutma. See on olnud mu elu üks aktiivsemaid, produktiivsemaid, kogemuste rikkamaid ja lõbusamaid aegu. (olgu, ma ei saa lapsepõlvega siiski päris võrrelda ... kontekst on teine).

Nii palju olen ma selle aja jooksul enda ja teiste kohta õppinud. Ja olgugi, et pimedus käib minuga
endiselt kaasas, ei ole ta põlatud vaid aksepteeritud kui osake maailma paratamatusest.

Maske on langenud palju. Mõned uued on ka loodud, kuid on tekkinud piisav mugavus, et enamasti neid mitte kasutada - ma olen muutunud laisaks inimeseks, kes ei viitsi enam teeselda kedagi, kes ma ei ole, et mind aksepteeritaks.

Kui ei meeldi, ära suhtle, keegi ei sunni.

Kummaline, kui ma mõtlen tagasi aega enne 24dat sünnipäva, meenuvad üksikud tugeva emotsiooniga sündmused. Positiivseid on oluliselt vähem (duh, negatiivsed salvestuvad ka kergemini mällu) Samas kui viimase nelja aasta sees olen olnud nii ekstreemne õnnepunn kui kurbusjunn. Nii palju on juhtunud ja nii palju on tehtud ja elatud, et ainult relatiivsusteooriaga annab seletada kuidas see kõik sellesse ajavahemikku mahtus.

Tagasi mõeldes tundub see isegi uskumatu.
Ma olin täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis, täiskohaga trennis ja täiskohaga teatris. Ning sinna juurde veel pisiprojekte. Päevad olid ära planeeritud pea minuti täpsusega. (mäletan, et esmaspäev algas mul mingi vahe kell 7 ja lõpes öösel kahe paiku, kus ma tööd veel lõpetasin. Ning siis jälle hommikul nii 7 paiku üles) Ootamatusteks ei olnud väga ei ruumi ega aega. Kui tekkis aga lisa vaba pool tundi olin ma selle üle õnnelik ja kas kribasin midagi niisama või nokitsesin. Kes teeb see jaksab, nagu öeldakse. Teleka vaatamiseks või sellele mõtlemiseks ei olnud aegagi. Noh aega ei olnud tegelikult eriti üldse. Nädalas leidis heal juhul nii 1-2 õhtut kus peale trenni sai veel inimeste kohtuda ja sotsialiseeruda. Kohtumised ja kokku saamised olid vahel mitu nädalat ette planeeritud.


Tead, kuidas sa värtustad aega, kui sul seda ei ole? Tead, kuidas sa väärtustad inimest ja temaga veedetud mõnda tundi, kui te kohtute vaid korra kuus, sest kummalgi pole rohkem aega?
Aeg, suhted ja inimesed saavad hoopis uue väärtuse ja tähenduse. Ei ole nö igavikulist kulgemist - kus asju ei ölda/tehta, sest küll hiljem jõuab - millega nii paljud inimesed igapäevaselt tegelavad.

Seega, nagu on eelnevast näha, õpetas elu ise päris usinasti. Sinna kõrvale tulid ka koolimaterjalid.
Kuigi koolist ja teraapiast õppisin ma enda kohta päris palju, olid omamoodi sisemised Ahaa! hetked ka larpid.
Tartu jumalate mäng, kus ma osalesin mängijana, ja Lihtne Tööots mäng, kus ma osalesin korraldusliku poole peal, tõid mõlemad minus välja pooli, millest ma ei olnud just väga teadlik.

Ja muidugi tõi suure muutuse ka improteater ja selega aktiivne tegelemine. Ma ei kujutaks elu praegu ilma selleta üldse enam ette - nii minu osaks on see saanud.

Ei, ma ei tea endiselt, et mis minust saab. Ma ei kujuta endiselt ette milline ma olen viie, kümne või viiekümne aasta pärast (tõsi, kui võtta arvesse Eesti meeste keskmine eluiga siis selle viiekümne aasta pärast ma küll väga muretsema ei peaks) Kuid ma tean oluliselt paremini mis mulle meeldib, mis mitte, millega ma tahaksin tegeleda ning mis teeb mind õnnelikuks - mis on juba vägagi hea saavutus.

Kummaline, kuidas asjad ikka lähevad.

*

Eile päeval kuulasin üle pika aja Eriti Kurva Muusika Ansamblit. See oli ligi 10 aastat tagasi, kui ma käisin esimest korda nende kontseril ja seal sealt püsiva kananaha - see oli lihtsalt nii võimas ja liigutav. Nii kummaline, kuidas elu on niivõrd muutunud, kuid mõned lood kõnetavad endiselt pea pisarateni välja (ja seda ilma nostalgia tundeta)