Sotsiaalne loom - väga sõbralik

Olen juba mõnda aega olnud kerges augus. Kerges, ehk siis ei midagi väga hullu, aga siiski taustal natukene häriv. Motivatsiooni ja energiat on raskem leida. 
Esialgu tundus, et tegemist oli Inglismaa reisi ja sünnipäeva järgse tasakaalustumisega - olid need kaks ju emotsionaalselt väga positiivsed.

Täna jõudis aga mulle kohale, et mis on see, mis mind ehk kõige enam on viimaste nädalate jooksul ärritanud.

See on ei midagi enamat kui sotsiaalse rolli pinge.

Ehk siis, mind härib asjaolu, et ma olen inimeste jaoks ära määratletud ja kastistatud. Et ma justkui mängin mingit rolli, sest sotsiaalselt eeldatakse, et ma seda teen. Et inimesed mainivad asju stiilis "sa teed ju alati niimoodi" või "sa ju oled selline" Et ma olen elementaarne.

Ja inimesed on pahased/üllatunud/nördinud, kui ma ei täida nende sotsiaalseid rolli ootusi.

Kõige rohkem härib mind sotsiaalse rolli juures see, et inimesed ei näe mind sellisel juhul mitte enam kui unikaalset inimest siin ja praegu vaid eelneva kogemuse põhjal etteaimatavat ja planeeritavat inimest.

Eks muidugi olen ma ka viisakas ja täidan nende eeldusi niipalju kui võimalik (kes siis tahab inimesi pahandada/üllatada/nördida), isegi siis kui tegelikult äkki päris selline tuju ei ole. Me kõik üritame omal moel vältida konflikte. Kuid kas see on ikkagi lahendus, kui selle tõttu tekib konflikt minu enese sees? Kui ma tunnen ennast kasti sees kitsalt?

Mis on aga see, mida ma tegelikult tahan?

Esiteks tuleb näha probleemi, siis saab selle suhtes midagi ette võtta.

Võtsin eile vastu otsuse, et aksepteerin igat emotsiooni, mis peale tuleb ja proovin seda võimalikult välja elada - olla vähemalt ise-endaga aus. Kes teab, ehk selle tegevuse lõpuks nihkuvad ka kastide raamid. Prioriteet siis enese taasavastamisele, mitte teiste eelduste täitmisele. Oh, ma tean juba ette et see saab olema väga põnev ja raske, aga tundub praegu vajalik.

Neid inimesi, kellel ei ole minust rollieeldust (või on see lihtsalt äärmiselt vabam ja positiivsem) on alles jäänud kuidagi üllatavalt vähe ja nendega suhtlemine on kuidagi eriti värskendav ja üles äratav.


Võimalik, et see on kõigest tunne. Et tegelikult ei ole inimestel niipalju eeldusi mu kohta, kui ma arvan.
Aga eks vasrti saab ju teada





Olen surelik - see on nii inimlik.
Nii asjalik - on minu tulevik.

Lojaalne kodanik, normaalne, rahulik -
planeeritav on minu loogika.

Probleemitu, vaksineeritud,
kontrollitud, soorollitu.

Sünnitunnistus - see on kirjalik:
Sotsiaalne loom - väga sõbralik.

Seljas ülikond, kõhus ühiskond,
aus ja avalik, nii ropult kasulik.

Olen surelik - see on nii inimlik
ja võimalik, et olen õnnelik.