Mul on tihtilugu tunne, et ma peaksin oma eluga midagi enamat tegema.
Nagu midagi oleks puudu.
Nagu kõik oleks kergelt ebareaalne.
Nagu ma teeksin midagi valesti.
Nagu ma poleks päris see, kes ma peaksin tegelt olema (mitte, et ma teaks, kes ma siis peaks olema).
Justkui kogu praegune tegevus, looming ja mõtted oleks vaid virvendus vee peal - vaid miskit, mis on kivide vahelt läbi immitsenud. Aga vesi on puutumata. Sügavused on läbi kammimata,
Muidugi, tõsi, ma olen laisk inimene. Mulle meeldib mugavus. Mulle meeldib omada püsivat sissetulekut loomingu kõrval, olgugi, et see võtab ära enamiku ajast ja energiast.
Võibolla oleks loomingut rohkem, kui see oleks mu põhiline sissetulek. Aga kas ma oleksin selleks valmis? Pigem mitte.
Kuid siiski on vahel tunne, kuidas ma raiskan igapäevaselt oma andeid.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba