Augi Mäluga Hatlandi Duur

Laupäeva hommik kell 10:04 istun arvuti taha, kohvitass käes ja anlüüsin eelmise õhtu mõtteid ja juhtumisi. Need on järelmõtted, mõtted mis püüavad kinni mõtted, mis mu peas eilsest õhtust saati ringi jooksevad.

Kõrvus klappides "leelotab hellalt" JMKE Külmale Maale.

Eile (tegelikult isegi paar tundi tänasesse) istusime Marjuga meie kollases elutoas, libistasime vaikselt veini ja mängisime lauamänge (ja kes külas on käinud, teab et meil on üks kapp ääreni neid mänge täis). Seekord tulid kasutusele Eesti Mälumäng ja seejärel Ailias.

Peab ütlema, et kuigi mõlemad mängud olid lõbusad (seda me suudame) oli teine oluliselt rohkem nauditav. Miks? Sest Eesti Mälumäng tahab nö faktiteadmisi ja see on piin.

Enamuses on faktid sotud ajalooga. Nojah (siin hüppavad järelmõtted sisse) ajalugu nii nagu seda praegu koolis õpetatakse ei ole mulle kunagi huvi pakkunud: aastaarv + sellel toimunu.
Huvi pakuvad mulle kunagised mõtted, tunded, emotsioonid, filosoofiad, arusaamad... jne
(ja ka ajastukohane looming, näiteks JMKE "Külmale maale" edastab väga hästi ühe kindla perioodi tundeid)

Õpitavate asjade vahel tuleb tekitada seos. Ükskõik kui jabur see seos ka on, aitab see asja meelde jätta. Kunstiajaloost tean praeguseni, et Baroki aja Hollandi maalid olid väikesed (sest kui sull on ikkagi puukingad, juustuketas ja kanepihunnik juba käes, ei mahuks sinna ju suur maal ära :D), aga kui keegi peaks küsima millal oli Barokk, jääks ma vastuse võlgu.
Ma ei ole suutnud tekitada seoseid aastaarvudega.

Mul on halb numbrimälu. Aga kõige lihtsam on uusi arve jätta meelde just eelmistega sidudes. Aga mida teha kui sul ei püsi ka eelmised meeles? (ma ei tea kui tihti seda teistel juhtub aga ma olen ka korduvalt oma vanuse ära unustanud)

Tegelikult on kõik daatumid ja juhtumised kusagil mu kõvakettal kirjas. Mis juba korra pähe tuubitud, on seal olemas, aga ilma seosteta on neid raske hallidest ajusoppidest kätte saada.
See, et kõik mida sa näed ja kuuled talletub detailideni mällu on tegelikult huvitav. Eelmise aasta märtsis kui ma olin juba paar nädalat täiesti tühja passinud ning seejärel võtsin arvuti ette ja hakkasin ennast uudistega kurrsi viima tekkis huvitav anomaalia. Järgmisel hommikul suutsin ma loetud tekste peaaegu sõnasõnalt meelde tuletada ning ka rääkida kõikidest reklaamidest, mis postimehe lehel olid. Samuti oli detailideni meeles lehe kujundus.

Ka ajaloo teadmistega on paar üksikut korda sama asja juhtunud. Ma olen tühjusest tõmmanud aastaarve ja juhtumisi endalegi üllatuseks. Aga seda vaid paar üksikut korda.

Küll olen ma leidnnud igasuguseid õigustusi ja põhjusi iseendale, et sellega mitte tegeleda. Klassikaliseim on see, et ajalugu on fiktsioon - ajaloolaste kokkuleppeline tulemus - ja kuna tõest võib asi ikka väga kaugel olla, siis pole ju mõtet ennast sellega kurrsi viia. Sama põhjendust võib tegelikult kasutada peaagu kõikide ainete kohta. Füüsika näiteks õpetab meie hetke maailmanägemust ning tulevikus võivad inimesed selle välja naerda (no mõelge kui kaua ei suutnud inimesed võtta omaks, et päike ei tiirle ümber maakera) . Ja see põhjendus on täiesti Bullshit, sest mis on üldse tõde? Paratamatult õpetatakse meile hetke arusaamu, mitte täielikku tõde (mida ei pruugigi eksisteerida :P )

Pealegi oli kunagine ajalooõpetaja täielik munn, kellele õpetamiseks vajalikke pabereid anda oli ilmselge liialdus. On lihtsalt inimesi, kes ei tohiks õpetada ja kahjuks sattus tema just selline olema.

Siia võrdluseks tegelinski, kes õpetas Sissejuhatust Infotehnoloogiasse (vabandust, nime ei mäleta). Ta suutis seda nii hästi teha, et paljud asjad on praeguseni meeles. Näiteks aitas meie õppejõud teha ka esimest eesti kodulehte Eesti Ekspress 1994 aastal. (ja tõsi, ma ei ole ka selles päris 100% kindel, aga vähemalt ei ole selles kohas mu peas ka tühjus)

Lõpptulemusena (nii piinlik kui seda ka tunnistada on) on minu minevikutunnetus....... eee see tähendab.... ei ole mul mitte mingit minevikutunnetust. Ja kui ma ütlen mittemingit siis ma ka mõtlen mittemingit. Kui paljud teised teavad peast mõne sündmuse aastaarvu ja kuupäeva siis minul läheb õnneks kui suudan sajandiga täppi panna. Ma mängin ka sajanditega enamasti Bingot.

Kunagi gümnaasiumis kirjutades kirjandit Tõest ja Õigusest, suutsin ma sinna kirjutada, et raamatu tegevus tomus 1000 aastat tagasi (ja sina kallis lugeja muigad nüüd ja mõtled kuidas selline asi üldse võimalik on), aga see on üks parimatest piinlikest näidetest minu ajalootunnetuse või täpsemini selle puudumse kohta. (piinlik oli muidugi ka see, et õpetaja selle terve klassi ees ette luges. Aitäh kulla õpetaja. Palun mine õpi nüüd natuke pedagoogikat.) See oli üks lause, mis nullis terve kirjandi ära. Ülejäänud sisu oli asjalik. Tõsi, mulle ei meeldinud see raamat ja ma suutsin ka väga hästi põhjendada, miks see mulle ei meeldinud, aga seda sain ma alles siis teha kui läksin seda järgi vastama (ja seda pidin ma tegema puhtalt ühe lause pärast).

Ajalugu, see vastik faktiteadmiste aine, on mulle kaua väga vastumeelne olnud. Eks omamoodi vastumeelsust on tekitanud ka see, et ajaloo õppimist on mulle peale surunud ka isa (sellepärast, et ka tema kunagine õpetaja oli munn ning pani talle ülekohtuselt halva hinde. Selle hinde pärast pidi paps muutma oma ametivalikut ning hülgama kunagised soovid.)

Siiski tunnen praegu, et see vastumeelsus hakkab hajuma ja tekib huvi ning uudishimu mineviku vastu. Ei, huvi pole põhjustatud piinlikusest (st kindlasti natuke ka sellest, aga mitte põhiliselt) mida olen pidanud ajaloo tõttu tundma. Pigem huvi enda juurte/juurikate vastu.
Kui suudaks nüüd ka tekitada peas hüvasid seoseid jääks ehk ka aastaarvud meelde.


Inimesed ei muutu, nad õpivad. Nii, et pean leiutama süsteemi, kuidas oma nõrka numbrimälu üle trumbata.