10 Levinud Eksiarvamust Improteatrist

Improteater, kui eraldi teatrivorm, on siinmail tegutsenud varsti juba pea kümme aastat. Tõsi, improharjutused teatriproovides olid olemas ammu enne seda. See oli pigem näitlejatreeningu osa, mis jäi tahatubadesse kui üks samm näitlejameisterlikkuseni - lavale seda naljalt ei toodud.

Ligi kümme aastat on aga laval kohapeal sündinud teatrit nähtud.

Nagu iga uue asjaga on ka siin väga palju eksiarvamusi. Ma pole nii naiivne uskumaks, et see kirjutis palju muudab, aga äkki midagi. Järgnevalt kümme eksiarvamuslikku fraasi improteatri kohta, mida vast iga improtaja on kuulnud.

1. Improteatrites kiusatakse publikut.

Ei! Publikuga on suhtlust, aga see on austav ja mänguline.

Me ei koti esimest rida nagu mõned püstijalakoomikud. Tõsi on aga see, et me võime teid enne etenduse algust panna plaksutama, huilgama või jalgu trampima. Samuti on näiteks publiku soojendusmänge, kus keset stseeni on vaja publikul kindlat heli teha. Erinevalt klassikalisest teatrist on siin hääle tegemine lubatud. Naerge nii kõvasti kui tuleb, ei pea selle üle piinlikkust tundma.


On ka mänge kus on tarvis publikuliiget lavale, kuid see tähendab ka seda, et me hoolitseme publiku eest laval. Kõik mis te laval teete on meie asi ära põhjendada ja kasutada - teil ei ole võimalik eksida!
Nii et seda ei tasu liialt karta,

Meil olgu hea ning publikul olgu hea ning nii olgu. Aamen.

2. Kõik improteater on samasugune.

Ja kõik pallimängud (jalgpall, korvpall, võrkpall jne) on ka identsed, eksole?!

Tegelikult on improteatris palju formaate, lähenemisi, tehnikaid jne. Põhiline on, et kogu lavale toodava materjali sisu tekiks kohapeal koostöös publikuga. Suuremas plaanis võib improteatri jaotada kaheks:

* lühivorm - lühikesed naljakad stseenid/mängud kindlate reeglitega.

* pikkvorm - täispikk etendus, mis räägib mingi loo või on lihtsalt stseenid, mis on mingil moel seotud tervikuks.
Ja siis on ka vabavorm - kõik on lubatud (aga luuakse siiski mingid korduvad mustrid).

Sa võid teha kasvõi täispika etenduse inspireeritud Shakespeare'i teostest ning sellele järgneb etendus mille kogu tegevus toimub vee all kaheksajalgade maailmas - kõik on võimalik.

Ainus, mis on kindel: sisu sünnib kohapeal.

3. Ma olen korra improt juba näinud, ma tean küll seda värki.

Vaata uuesti eelmist punkti. Esiteks on iga etendus erinev ja teiseks on ka erinevad formaadid. Pealegi on erinevusi ka grupidünaamikas - erinevad grupid võivad sama formaati vägagi erinevalt esitada. Mida rohkem etendusi sa näed seda rohkem suudad sa tajuda ka selle sündi laval. See on omaette mäng, kuid vajab natukene sisseharjutamist, mida ühest etendusest enamasti ei saa. Peale kahe - kolme etenduse nägemist tekib aga juba miski võrdlusmoment ja taju.

4. Fine, aga see on ju ikkagi alati naljakas.

No jaa, aga mitte kõik improteatrid pole võtnud huumorit eraldi eesmärgiks.  Kindel on see, et huumor tekib orgaaniliselt ootamatutest olukordadest laval. Ära ehmu aga, kui improteatri etendus kutsub sind karakteritele kaasa elama ning võib ka kurbusepisara silmanurka tuua kui nendega midagi halba juhtub. Nalja saab, aga etendus võib olla ka tõsine (ja ei, need ei ole vastandid. On võimalik olla tõsine ja naljakas samal ajal).

5. Improteater ei ole ju ikka päris teater.

Aga mis on päris teater? Mina (ja ka Wikipeedia) defineeriks nö päris teatrit nii: "Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riieturid, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised."

Improteatri puhul on koostöös näitlejad, formaadijuht ja/või juhendaja ja tehnik(ud). Rekvisiite ja riietust tihtilugu ei kasutata (kuigi ma olen näinud ka improviseeritud nukuetendust näiteks). Asja võlu on selles, et iga etenduse lugu või sisu on ainulaadne ning sünnib kohapeal kõikide koostöös - näitekirjaniku roll on jaotatud võrdselt. Kas see, et etenduse sisu pole kuskil eelnevalt kirjas teeb sellest mitte päris teatri?
Pole päris kindel? Okei, aga kui nö päris teatris läheb etenduse alguses midagi valesti ning nad improviseerivad terve ülejäänud etenduse, kas siis see mida nad teevad on päris teater? Ah et nemad on ikkagi päris teatrimajas ja päris näitlejad? Oot aga mis just kirjutatud sisu reeglist sai?

Tõsi, improteatri ja nö tavalise teatri vahel on erinevusi. On ka riike kus improteater on pigem alternatiiv-teatri rollis. Aga erinevusi on ka teiste teatrite vahel. Võrdle kasvõi No99 ja Linnateatrit. Lähenemine on erinev aga teater just samamoodi.

6. Päris näitlejad näevad palju vaeva, teie aga mõtlete selle lihtsalt kohapeal välja.

Ja sa arvad, et ilma käsikirjata laval olemine teeb asja lihtsamaks? Võibolla tõesti, kui sa ei taha seal midagi sisukat teha. Mine ja proovi aga grupiga koos nii tervet lugu jutustada stseen stseeni haaval. Proovi proovi. Ah, et on hirmus? Ah, et sul on palju häid mõtteid aga kõik kogu aeg rikuvad need laval ära? Ah, et sul on ammu lugu juba peas valmis aga laval üldse ei lähe õiges suunas? Ah, et sa ei saa kontrollida kuidas lavapartner käitub? Oih, ja nüüd oled sa kogemata laval stseenis koos teise karakteriga, kellega pole sul tõesti midagi ühist. Mis kurat nüüd saab?

Kui sa oled osav, suudad sa ehk ennast välja rabeleda. Kas aga peale etendust saad sa veel kaasnäitlejate ja publikuga hästi läbi on omaette küsimus. Ma sinu asemel igaks juhuks piletiraha ei küsiks.

Mida proovis harjutatakse, on peamiselt koostöö ning seal on ka omad reeglid. Ilma reegliteta kipuvad sellised asjad läbuks kätte ära minema - nii lihtsalt on.

Samuti, kui on kindel formaat, harjutatakse seda.

Selleks, et etendus oleks hea, on seal taga palju tööd. Selleks ongi proovid!

Ma olen näinud halbu improetendusi ja ka halbu käsikirjaga etendusi. Mõlema juures on palju higi ja vaeva, et see oleks hea. Olles teinud mõlemat, ei ütleks ma küll, et üks moodus teisest lihtsam on.

7. Haa, aga te harjutate. Järelikult ei ole see improviseeritud!

Läheme pallimängu juurde tagasi. Selleks, et olla jalkas osav harjutatakse jalgade tööd, liikumist, koostööd ja mida kõike veel. Iga mäng on aga erinev.

Tõsi on see, et me harjutame erinevaid elemente etenduse jaoks, küll aga on iga etendus ainulaadne ja erinev ning selle sisuline pool on alati kohapeal loodud.

8. Kuulge, tulge improviseerige meile teemast X.

Tehtav aga vahel väga keeruline. Impro üks põhivõlusid on see, et etenduse sisu sünnib kohapeal. Kui sa aga saad miski teema enne ette, siis hakkab ju aju asju ette mõtlema. Kui teema X on näiteks Western, siis jah fine, me võime selles teemas formaadi teha ja hoida selle westerni loo siiski iga kord uue. Küll aga on väga raske teha formaati näiteks kamast või küüslaugust - see peaks siis ikkagi tulema soovitusena publikust etenduse ajal.

9. Ma käisin vaatamas. See tundus kuidagi toores, te peaks seal seda stseeni seal veel lihvima.

Sa mõtled seda stseeni, mida kunagi tulevikus enam ei juhtu?

Tõsi, tagasiside on alati hea, aga mingi toorus jääb alati. Seda seepärast, et see sünnib kohapeal. See ei saagi olla täiesti valmis pakendatud produkt. Nii oleks mõistlik seda ka vaadata - kui tööd mis sünnib kohapeal. Vahel juhtuvad olukorrad, milleks me pole valmis ja see ongi osa mängust. Nüüd on meie asi laval see ootamatu juhtum võimalikult ilusasti ära põhjendada.

Kui publikus on teisi improviseerijaid, on neid keerulisi kohti nende reaktsioonist hästi märgata. Me kõik tajume neid. Üldiselt on improteatris ka põhimõte "I love you but I will fuck with you!" ehk siis vahel lükatakse meelega keegi laval keerulisse olukorda. Kui ta jääb jänni, aidatakse muidugi välja - seljatagune on turvaline. See on osa selle võlust ja mängust.

10. Ma käisin vaatamas. See oli küll ette valmistatud etendus.

Aitäh! See on improtajale ülim kompliment, kui etendus oli nii sujuv, et tundus ettevalmistatud. See tähendab lihtsalt, et grupidünaamika, koostöö ja formaat on lihtsalt väga tugevaks harjutatud proovides. Ma kinnitan käsi südamel aga, et sisu on alati uus. Tule aga järgmine kord uuesti vaatama, kui ei usu.

Selleks korraks kõik. Pildid Google otsingust. Kui mõni suurem eksiarvamus jäi välja, võib kommentaarides häält teha.

Cheers!