Klimberdus sõltuvusest

See postitus on mu ajus loksunud juba mõnda aega ning paistab, et ega ma enne rahu ei saa, kui ma selle kirja panen. Siin ta siis on.

Mõni aeg tagasi postitas üks sõber, kes töötab raamatukogus, näoraamatusse, et üks laps tuli ja laenutas anatoomiaõpiku, et saaks kõikidele oma sõpradele näidata, et mida suitsetamine nende kehaga teeb. Noh, et nad seda enam ei teeks.

Postitusel tundus olevat menu. Oli hunnikutes laike ja kaasa elavaid kommentaare. Ka postituse lisaja nägi seda, kui igati tublit ettevõtmist. Ma olen veendunud, et ka mitmed lugejad siin näevad seda kui õilsat ettevõtmist.

Mina aga olin sõnatu.

Ma lihtsalt ei mõistnud seda.

Minu jaoks tekitas see postitus ja sellele järgnenud hurraa, pigem hunniku küsimärke.

Mina, sõltlane

Tere, mina olen sõltlane ning olen seda olnud enamik oma elust.

Võibolla on sõltuvus geneetiline, aga kindlasti on selles ka oma eluline osa. Iga inimese tee on erinev, ning ka geneetika ei löö välja, kui selleks pole põhjust. Ma olen veendunud, et sõltuvus täidab miskit auku meie hinges või igapäevaelus ning kuigi seda on võimalik mingil määral mõjutada, ei ole see kõik päris nii mustvalge.

Noorena kadusin ma ära arvutimängudesse. Täiesti ära. Nii palju, et see hakkas mõjutama mu päris elu ja suhteid (sõltuvuse kirjeldus). Selle vältimiseks olen ma hiljem jäänud ainult sülearvutite peale - kui masinal võimsust mängu jaoks pole, siis sa ka väga ei mängi. Nutitelefon oli järgmine oht. Kui mõnikord on tõesti nii kutu olla, et tahaks midagi mängida, siis ma tõmban uue mängu, pelan seda maksimum nädal aega ja kustutan ära - et vähendada võimalust, et ma sellesse kinni jään. See on ka üks põhjuseid, miks ma armastan lauamänge ning rollimänge - need on sotsiaalsed ning oht, et sa ära kaod on oluliselt väiksem.

Minu elus on olnud perioode, kus neti porr ja/või sex on võtnud suure osa tähelepanust ja energiast, piisavalt et ma nimetaksin seda sõltuvuseks. Siin aitab jällegi inimlikkuse ja inimliku kontakti suurendamine. Alati on hea kui saab suurendada intiimset kontakti teise inimesega, ilma sexi kohustuseta. Pagan, mängige kasvõi alasti padjasõda. Kui aga partnerit käepärast pole, võib abi olla näiteks lehest nimega Beautiful Agony mis on midagi kunsti ja erootika vahepealset. Selle kontseptsioon on see, et tavalised inimesed on filmikaamera ees lindistanud oma teekonna orgasmini ning selle järelkaja - videos on näha aga ainult nägu. See on intiimne ja mitte ebarealistlik kui porr. Mida võib veel teha on vaadata porno blooper'eid - seal on päris inimesed päris intiimsuse ja jaburusega.

Kunagi arvasin ma, nagu paljud endiselt, et pidutsemine käib ainult koos alkoholiga. Õlut ei joo ma enam aastaid ning vast juhtub nii korra kuus, et miskit muud klaasi tõsta vaja on. Kindlasti oli siin suur abi improteatrist, mis õpetas lustima kaine peaga.

Ma olin/olen huumori sõltlane. Ma pigem teen halba nalja kui jagan ebamugavat emotsiooni - mis ilmselgelt pikas perspektiivis inimlikke suhteid just ei paranda. Vältimine ei vii kuhugi. Eks ma proovin selles paraneda ning vahel sean ka sammud terapeudile, kui emotsionaalne taak on jälle liiga suur.

Jah, ma olen teadlik oma sõltuvustest ning mõned sõltuvused olen suhteliselt kontrolli alla saanud. Küll aga kulub mul endiselt päevas nii viis-kuus tassi kohvi (või ka rohkem) ning kuni pakk sigarette ja ka huumor on endiselt üks mu sõltuvusi. Nii lihtsalt on. Ja olgugi, et ma kuulen iganädalaselt kui halb või rõve see on, olen ma suutnud seda vähemalt ise aktsepteerida.

Nii lihtsalt on.

Järgnevalt mõned minu mõtted sõltuvuse teemadel ning olgugi, et ma ei ole ekspert, arvan ma et seda teemat ei tohiks käsitleda liiga lihtsalt.

Teavitustöö?

Läheme nüüd esialgse postituse juurde tagasi ning miks see mind ärritas.

Ei ole võimalik, et sa teed suitsu ja sa ei tea, et see on halb ja rikub su keha. See lihtsalt ei ole võimalik. Meil on olnud usinasti reklaame ja teavitustööd. No ja kui see kõik on tõesti kuidagi mööda läinud, siis isegi suitsu paki peal on kirjas kui halb see on. Lausa nii suurelt, et igasugused kanguse märgistused on eemaldatud.

Ei ole võimalik, et sa seda ei tea. Seega, sealt raamatust ei tule suitsetajale midagi uut.

Kui sa tead, et midagi ei ole hea, siis see ei tähenda veel, et sa seda ei teeks. Me kõik teame, et lösutamine pole hea, magus pole tervislik, nutitelefoni ei tasuks liiga palju vaadata ning et hoida oma tervis korras tasuks iga hommik võimelda ning enda usinasti karastada. Tahaks nüüd näha käte merd, et kes meist kõiki neid eelnevalt mainitud asju teadis ja tänu sellele ka on kohe super tervislik ja kõike järgib.

Teadmine niisama ei muuda palju.

Oletame, et antud stsenaariumis oli tema sõprade puhul tegemist teiste teismelistega, kes tegid suitsu selleks, et lahe olla. Oletame, et seal ei olnud psühholoogilist ega füüsilist sõltuvust taga. Lihtsalt tahtsid olla lahedad ja teha midagi, mis oli keelatud. Enamik on teismelisena igasugu lolluseid teinud, et kas seltskonda sulanduda või lahe olla. Olgugi, et need tegevused olid keelatud. Kuigi tegemist on õilsa ettevõtmisega, siis ma kahtlen, et sellises kontekstis on lisa keelamisel või hirmutamisel suurt mõju.

Tõsi, hirmsa tulevikuga hirmutamine töötab mingil määral, eriti naisterahvaste peal (neil on äkki ka parem tuleviku taju?), aga ma kahtlen selle mõju suuruses antud olukorras.

Ma kardan, et noor maailmaparandaja ei oma suurt mõju ning suured kaasaelajad toetavad lihtsalt tema ebaõnnestumist. Idee oli muidugi hea, aga lähenemine läbimõtlemata.

Minu jaoks oli see pigem kurb.

Veel väikem on aga mõju, kui tema sõbrad on sõltlased. Mis on aga üldse sõltuvus?

Sõltuvus?

Olgugi, et noorte puhul ei pruugi tegemist olla sõltuvusega, tasub ka selle peale mõelda. Sõltuvus koosneb kahest osast: on Keemiline ja Psühholoogiline.

Kuigi kindlasti on ka keemilisel osal oma roll, usun ma et psühholoogiline osa on tihti tähtsam (mis puudutab lahjemaid asju nagu kohvi, internet, facebook, alkohol, mängimine, suitsetamine, porno jne).

Keemilise sõltuvuse "ravi" ilma psüholoogilise osaga tegelemata on kaheldava väärtusega - tihti vahend muutub aga sõltuvus jääb. Kõik suitsetajad teavad lugusid sellest, kuidas peale tossu maha jätmist on inimesne hakanud ülesööma. Või lugusid sellest kuidas jättis suitsu maha aga nüüd ärritub kergemini. Või peale joomise lõpetamist käib inimene lausa maniakaalselt iga päev kolm korda jõusaalis ja läheb täiesti endast välja kui ta seda teha ei saa. Sõltuvus pole siis mitte ravitud vaid asendatud. Vahel võib uus sõltuvus olla küll tervislikum, aga sõltuvus on ta sellegipoolest.

Kõige tähtsam asi sõltuvuse juures on mõista, et inimesed annavad endast parima ning sõltuvusel on tähtis roll nende elus.

Kui ma tegin koolipraktikat kasutati sõltuvuse kirjeldamiseks sellist kujundit nagu Emotsionaalne Klaver. Meil kõigil on kindlad tegevused, mida meil meeldib kindla meeleoluga teha. Kui me oleme õnnelikud, siis me tantsime, laulame, lollitame, kuulame muusikat, mängime jne. Kurvana meeldib vaadata naljakaid sarju. Igal emotsioonil on posu klahve, mida me saame kasutada või enamasti kasutame.

Sõltlasel on aga mõned klahvid katki või puudu - valikuvõimalus on oluliselt väiksem. Pudel võetakse näppu nii suurest kurvastusest kui ka selleks, et tähistada suurt sündmust.

Tihti võetakse sigarett näppu kui tuntakse end ebamugavalt (ja kas arvad, et on mugav kuulda, kui halb on su sõltuvus on? Ei! Peale loengut selle kahjust, on järgmise suitsu tegemine pigem isegi tõenäolisem. Vahi irooniat "heategija" suunas).

Pornosõltlased tunnevad ennast näiteks üksikuna ning tahavad lihtsalt end korraks hästi tunda... jne. Inimesiti erinev, aga mõte jääb samaks.

Sõltuvusel on põhjus! Teistmoodi lihtsalt ei osata.

Mul on mitmeid sõpru, kes ei oska end hästi tunda ja pidutseda ilma kangema kraamita ning kui on tööl olnud raske päev, tullakse koju ja võetakse üks õlu või pits. See ei ole selle pärast, et nad ei teaks, et see on halb. See on selle pärast, et teistmoodi ei osata.

Ja jah, see on sõltuvus.

Meil kõigil on oma taak ning sellega pole alati kerge toime tulla. Igaüks leiab omad vahendid. Muidugi on see vahel irooniline, kui keegi õllepudel näpus räägib mulle, kui halb on suits ja ma peaks lõpetama. Sigaretid on viimased aastad oluliselt suurema löögi all olnud kui alkohol, kuigi kumb neist inimesi rohkem tapab on raske öelda.

Kuidas siis aidata?

Kuidas aga seda psühholoogilist poolt "ravida", kui rääkimine selle kahjulikkusest ei aita.

Esiteks on tarvis mõista, et hukkamõist ei aita.

Inimene ei oska lihtsalt paremini. Võibolla ei saagi ta kunagi sõltuvusest lahti - ka see pole välistatud.  Võibolla vahetub üks sõltuvus teise vastu? Suudad sa teda võtta ja armastada ka sõltlasena? Suudad sa aksepteerida ka seda osa temast? Pea meeles, et just nagu sina, annab ka tema endast parima.

Teiseks, pea meeles, et sõltuvusel on põhjus.

Ma tean mitmeid suitsetajaid, kes keset suurt vaidlust lahkuvad ruumist, teevad ühe või paar sigareti ja rahunevad, ning siis suudavad jätkata oluliselt mõistlikumalt ja ratsionaalsemalt. Sellel hetkel on seda vaja, et võtta aeg maha. Võibolla ka selleks, et suures argumendis ei läheks silme eest mustaks ja ei öeldaks asju, mida pärast kahetsetakse. Või mis on veel võimalik - rahuneda, et ei läheks vägivaldseks (meis kõigis on see loomalik pool). Kumb siis on parem, kas vägivald või suitsetamine?

Kolmandaks, pea meeles, et sa ei tea paremini.

Suure tõenäosusega on sul endalgi mõni sõltuvus. Mitte võibolla nii karm ja eluohtlik. Ära arva, et sa oled sõltlasest parem! Sa ei tea mis teise inimese elus ja peas toimub.

Ma mäletan oma elust mitmeid päevi kui ma olin sügavas augus ning mängisin suitsiidi teemadega. Nendel päevadel elasin ma tihti suitsust suitsuni. Olgugi, et sigareti nautimine on umbes sama jabur, kui käia kitsastes kingades, et saaks need siis vahel kergendusega ära võtta, aitas see mind hoida joone peal. Selles kontekstis oli lausa jabur kui keegi küsis miks sa ennast sigaretiga tapad. Tõsilugu, saaks ju ka kiiremini, aga mingi elujanu oli veel alles, tänan küsimast.

Neljandaks, hooli inimesest.

See on see koht kus kõik need, keda ma olen siin sinisilmseteks naiivitarideks nimetanud saavad seda mulle vastu teha.

Ma usun, siiralt usun, et kui sa aksepteerid inimest ja hoolid temast, proovimata teda muuta, on sellest abi. Lihtsalt kuulamisest ja kohalolekust on abi. Inimlikust kontaktist on abi.

Kui ta tundub kurb, siis kuula. Ole kohal, emotsionaalselt. Proovi mõista. Ole toetav. Ära paku liialt lahendusi või anna nõu - see ei ole eesmärk.

Eesmärk on tunda huvi teise inimese heaolu vastu, olla temaga kohal selles jagamises.

Ning kes teab, äkki sa suudad nii luua tema klaverile lisaklahve.