Üks sõber muigas hiljuti, et me sünnime siia maailma puhta ja vahetuna, siis õpetatakse meile, kuidas elama peab ning täiskasvanuna tegeleme me sellega, et paljust õpitust ja omandatust lahti saada ja kuidagi siin elus hakkama saada ja soovituslikult nii, et sa seda ka naudid. Täiesti jabur värk, kui nüüd mõtlema hakata, aga nii see paljuski on.
Ma olen alati muianud selle üle, kuidas vanemad inimesed tunnevad rõõmu väikestest lastest. Laps, oma vahetus uudishimus ja kasvavas olemises justkui meenutaks midagi ilusat, ärataks midagi inimese sees. Laste vahetu olemine läheb meile hinge, sest me õpime elu jooksul vahetut olemist vältima: pole ilus, pole viisakas, pole korralik, pole pole pole ... ning me õpime ennast sulgema - vahel asjakohaselt, vahel preventatiivselt ja vahel täiesti irratsionaalselt (inimesed on rämedalt irratsionaalsed). Me kohandame noorena ennast keskkonna ootustele - puhas loomulik ellujäämisinstinkt. Emotsioonid ei ole tegelikult aga välditavad. See, et sa neid välja ei ela, ei tähenda, et neid ei oleks.
Emotsioon on ühendav kogemus, nii sisemiselt kui ka välimiselt. Oled sa kunagi olnud nii vihane, et sa tunned, et iga sinu keharakk keeb? Või nii armunud, et tunned füüsiliselt ennast kerge ja lendlevana? Ma usun järjest rohkem, et emotsioon on tervik meie erinevate osade vahel. See pole ainult mõtteprotsess. Kui me selle mõttetasandil blokime, siis ma arvan, et see jääb meisse lihtsalt kuhugi mujale - kehamälu on suur. (kuid meid on õpetatud kõike mõistusega võtma ... ja keha ignoreerima... shalalaa ja müstilised valud kummalistes kehapiirkondades)
Ma olen korduvalt laval ja proovis tundnud seda vahetut kontakti, seda ehedat emotsiooni, mis tekib ausalt kahe inimese vahel. Nii, et on vaid emotsioon ja teine inimene ja ei midagi muud. Tihti nii tugevalt, et veel päevi ja kuid hiljem on see kõik meeles. Olgugi, et tegemist on ju tegelikult mitte-reaalsusega. Emotsioonid, tulevad meie hamstri-ajust, osast mis ei tee vahet reaalsusel ja mängul - tunne on tunne. See on kõigest näitemäng, aga vahel nii ehe, et publik hoiab hinge kinni ja elab kaasa, sest see kõik on samas ka lihtsalt nii ehe ja päris.
Päris elus on nii vahetut siirast kontakti aga kuidagi keerulisem saavutada.
Ma arvan, et me oleme emotsioonidest omamoodi sõltuvuses. Eriti, kuna me oleme õppinud end piirama ning vähem tundma. Aga tore on ju tunda ennast elus peale teatrietendust, kontserti, raamatut, kunstilist kogemust. Meil on seda vaja. Meil on vaja tundeid ja kontakti. See teeb meist inimese ning see muudab meid taas tervikuks. Küll vaid ajutiselt aga siiski tuletab see meile meelde, kes me oleme.
Eelmises proovis tegime me tööd vahetu olemise ja emotsioonide tundmisega, mis oli omamoodi irooniline, sest juba algusringis (see on meie proovi alustamise rituaal) sain ma aru, et emotsionaalselt olen ma täiesti null - ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. Lihtsalt tuim tükk liha. Võttes harjutustes eesmärgiks aga tundeid siiski võimalikult ehedalt tunda, selgus, et ma pole (ajutine värk) võimeline tundma puhtaid positiivseid emotsioone. Iga tugeva nö hea tunde juures (armastus, hellus jne) oma mälestustes sobrades, oli pea iga mälestuse ja tundega kaasas tume plekk negatiivsust (ma ei vääri seda; see on vaid ajutine; ta teeb seda kohustusest minu ees; miks keegi raiskab ennast minule... jne). Tõsi, panin siis juba tähele, et need negatiivsed mõttemustrid olid suht irratsionaalsed ning pakuksid kindlasti tööd mõnele terapeudile. Noh aga nii oli, mis siin ikka keerutada. Sama efekt oli ka negatiivsete tunnetega (kurbus, enesehaletsus, viha jne) kus keset tundesse sisse-elamist tõmbus suu kõrvuni muigesse, nagu öeldes peas This shit again? Haa! I know this shit so well! Yin ja Yang, mõlemas ka teise plekk sees. Viha ja kurbus oli aga püsiv toon.
Oli vaid üks tunne, mis oli puhas - ilma plekkideta (ja tugev, äärmiselt ratsionaalne, kahe jalaga maa peal ja peamiselt positiivne): Üksindus.
Mina olen! Ning isegi kui mind ükshetk enam ei ole, olen vaid mina see, kes ise-endale otsa peab suutma vaadata tol viimasel hetkel. Olla täielikult aus ise-endaga. Tunda oma eraldatust kõigist teistest ja ka seda, kuiväga on kõik teised sinust eraldatud. Tunda täielikku vastutust ise-enda eest. Minu elu. Minu vajadused. Minu valikud. Kas ei anna see arusaam mitte jõudu juurde?
Kui ühendav ja energiat andev oli tegelikult see emotsioon ja kui äärmiselt tähtis. Eriti kuna paljudele meist (ka minule) on õpetatud ennast tahaplaanile jätma ja teiste eest hoolitsema. No kuulge, mitmed meie vanemad ja vanavanemad elasid ajal, millal ise-enda ohverdamine pere või kogukonna heaolu ja/või kaitsmise nimel oli täiesti möödapääsmatu. Pole siis ka ime, et see on tugevalt sisse trimmitud nagu hilissuvine muru. Samas, kuidas saad sa aidata teisi, kui sa ise-ennast ei aita? Meie lahendamata probleemid on meie vaatevälja filtrid ning kui see filter on hunnikutes jääke ja prahti täis, on seda ka kogetav reaalsus. Ei ole kellegi teise asi seda filtrit sinu eest puhastada, ega vahetada, ning kui see on umbes on umbes ka see, mida suudad teistele pakkuda. Terapeurt, kes sinu aitamise puhul enda probleemidest rääkima hakkab, ei ole ju just väga efektiivne ega abistav, eksole.
Proovis tehtud harjutuste käigus leidsin ma samas ka positiivse koha, kus tunnetamise teadlik mahakeeramine on olnud eelnevalt äärmiselt kasulik tegevus ning on seda arvatavasti ka edaspidi. Nimelt märkasin ma, et ma olen paras rühkija, mis puudutab kõndimist. Kui ilm läheb külmemaks, vihmasemaks, tuulisemaks, siis minu samm muutub kiiremaks ja tempokamaks. Ei ole mingit passimist ja kügelemist - siht on selge, anna tuld. Mida kiiremini kõnnid, seda soojem sul on ja seda kiiremini jõuad kohale. Väga raske on mul seega laval markeerida vihmasadu, lumetormi või tugevat tuult, sest minu eluline lähenemine on igal puhul suht sama.
Palju mõtteid, mis seekord on suht nirusti seostatud ja ebaühtlased, aga mis teha. On nagu on. See on ka okei.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba