Sukeldudes üle pika pika aja taaskord D&D maailma ja seletades algajatele erinevaid nähtusi, termineid, mõisteid hakkad sa neid kuidagi paremini nägema ka oma tavaelus. Eks on ju kõik karakterid ikkagi mingil määral lihtsustatud inimesed (või päkapikud, gnoomid, haljad jne) ja neist paremini sotti saamiseks on ju hea leida neile vasteid ka tavaelust.
Näiteks Alignment (meelelaad) Chaotic
( kaootiline, sihipäratu) ja Lawful
(seaduslik, õiguspärane) võiks olla Eesti keskkonnas umbes sellised:
Lawful: järgib sotsiaalseid norme, traditsioone ja tavasid, eetika reegleid, ka nö kirjutamata reegleid. Enamike asjade kohta on olemas "nii on õige". Argumenteerimse koha pealt on pädev "Nii tehakse, sest nii lihtsalt tehakse/kõik teevad nii." Planeerime, püsiv töö. Koer, kass, maja, poolteist last (aka keskmine ... see mis on norm) Eelistab olla valmistunud ning mitte tegeleda sponstaansete ja ootamatute olukordadega
Chaotic: vaidlustab ja painutab kõiki sotsiaalseid reegleid ja norme (muidugi loob enda sisemisi rituaale ja süsteeme, ilma selleta ei saa). Tegevus stiilis "Kui miskit juhtub, siis vaatab mis teeb, enne pole mõtet liialt muretseda" Peamiselt kohalolek siin ja praegu. Palju pigem lühemaajalisi projekte. Planeerimine kas üldse mitte või lühema aja peale. Impulssiivne, pigem oma tunnete pealt tegutseja.
Ei arva palju rituaalidest, tavadest sellest mis on õige või mida arvatakse õigeks.
Meeldivad ootamatud ja spontaansed olukorrad.
Lawful kipub arvama et Chaotic inimene on impulsiivne ja ebausaldusväärne. Samas kui Chaotic näeb Lawful inimest pigem kui totra süsteemi vangi, kes ei tea mis on vabadus.
(Poliitikat ja nö seaduste-, riigiustavust ma Eesti keskkonnas sellesse valimisse üldse ei paneks.)
Seega siit seletus, miks ma täielikult oma perega ei klapi: nende baasjuurikas on pigem Lawful ja minul Chaotic (tänu sellele on ka see tekst arvatavasti siin pigem chaotic kallutatud). Täiesti erinevad maailmavaated ja suhtumised asjadesse ning suhteliselt
keeruline üksteisest aru saada. Sa võid küll õppida teist poolt mõistma, aga antud meelelaad on pigem isikuomadus, mida ei anna muuta.
Toome ka mõned näited.
a) Käisime hiljuti vennaga koos katsikul-sünnipäeval ning kuna meid on sarnaselt kasvatatud, mõtlesime me mõlemad, et tegemist siiski kergelt viisakama koosviibimisega.
Venna kergelt viisakas riietus: Heledad kingad; triibuga viisaka olemisega püksid; ühevärviline triiksärk, mis otseloomulikult püksi topitud.
Minu kergelt viisakas riietus: plätud; suvised heledad pikad püksid; suhteliselt kortsus* valge triiksärk mis otseloomulikult EI ole püksi topitud; hele suvekaabu.
* mul pole isegi triikrauda ja ma ei tunne sellest üldse puudust.
b) Mainisin katsikule minnes, et kui Neiul ei oleks midagi muud ees, oleks ka ehk tema kaasa võtnud. Vend leidis selle peale, et see ei oleks ju õige, sest vanemad pole ju Neiut veel näinud. Kuidas miskid kaugemad sugulased nävad Neiut enne kui vanemad?
Minu jaoks aga sellist dilemmat ei ole. Minu jaoks on küsimus, et kas asi on loomulik või on see pigem selline
fake "näe tõin Neiu teile puuri sees, vaadake nüüd nagu looma" ebaloomulik olemine. Siirus, vahetus, ausus ja hea enesetunne on minu jaoks oluliselt tähtsam kui miski "Nii peab".
c) Minu jaoks on vahetu ausus ja otsekohesus oluliselt tähtsamad kui viisakusreeglid. Ma võin vabalt saata näiteks oma sugulasi pikalt perse (tundmata sealjuures oluliselt süümepiinu) kui nad räägivad mingit juttu, mis mind tugevalt ärritab või mida ma olen juba 250 korda kuulnud samade inimeste poolt. Okei, vanavanemate puhul kasutaks natukene teist kõnepruuki aga kukele saadeks ikka. Sellega saavad nad aru minu meelsusest selle jutu suhtes ja äkki ei hakka enam seda rääkima - neil on tagasiside ja võimalus õppida. Ma ei kavatse viisakusest miskit minu jaoks täiesti ebavajalikku möla kannatada.
Asi pole mitte selles et nad tahaks tulla ja väidelda või arutleda antud teema peal. Ei, nad lihtsalt ei saa aru minu maailmavaatest ja käitumisest antud valdkonnas ja siis nad tulevad enda arvamust mulle peale suruma, sest sest nende arvamus on ju õige ja ilmselgelt ma ju ei tea mis on õige, sest ma ju ei käitu nii nagu on õige. Ja selles ongi kogu probleem.
Näidisteemad: autojuhiload; sutsetamine; tätoveeringud; rollimängud; minu eriala koolis jne
Näiteks kui keegi küsib, et miks mul autojuhilube pole ja mis mees ma ilma lubadeta olen (mida ma olen kuulnud sugulaste käest juba oioioi 10 faking aastat ), on mul 3 vastusevarjanti:
1) saata ta perse.(kiire ja brutaalne ja teema on laksti lõpetatud) aga kui kõrval on keegi lawful, siis ta kutsub mu korrale ja teema ei olegi lõpetatud**
2) öelda, et mul ei ole seda vaja ja minu jaoks on tervis on tähtsam kui mugavus. Näe, autot ei ole, seega liigun rohkem ja lihaseid rohkem kui sinul (ja kõht pole kah nii pekkis). Ja peenisepikendust kah vaja ei ole, aitähh pakkumast. (ehk siis kütame vastu) aga kui kõrval on keegi lawful, siis ta võib kutsuda mu korrale ja teema ei olegi lõpetatud**
3) lihtsalt ignoreerida.
Varjant 3 ei tule muidugi loomulikult - see on õpitud. Seepärast olen ma enamasti peale perekondlikke üritusi nii sitaks väsinud - enesekontroll võtab energiat.
Samas on näiteks aga oma ema perse saatmine ju tungivalt ebaeetiline. Seega kui sellise situatsiooni kõrval on Lawful inimene, kes leiab et tal on antud olukorras õigus mind korrale kutsuda sest see EI ole ju ometi viisakas käitumine, siis seda ta ka teeb. Mis on kuradima totter.
**Kirjeldame näidis olukorda:
Ema räägib mulle juba 250dat korda, et miks ma suitsetan, sest see on ju halb. Mina, olles esiteks solvatud sellest, et mul pole võimalust isegi ennast kaitsa ja keegi oma argumenti mulle peale surub, ja teiseks pahandatud korduvast tüütust käitumisest saadan ta
pikalt perse. Kõrval on vend, kes hakkab mulle kohe loengut pidama et NII EI TOHI TEHA.
Tulemus: Minul on halb tunne, sest minu õigust avaldada oma arvamust ignoreeritakse, samas kui teine pereliige võib mulle aastaid pinda käia sama jutuga ja see on justkui okei.
Samas ei mõelda sellele miks ma perse saatsin (ehk siis jutu teema) vaid mõeldakse sellele, et kuidas ma sain olla nii ebaviisakas.
Konflikti näete?
Küsimus pole tegelikult mitte viisakuses ja ebaviisakuses vaid erinevates maailmavaadetes. Mis kelle jaoks tähtis on. Kelle jaoks on oluline viisakus ja kelle jaoks vahetu tagasiside. Lawful vs Chaotic
Lawful inimene ütleks, et see on ju elementaarne viisakus. Mina jällegi väidan, et ei olemas elementaarset viisakust (sa ei lupsa tupest välja öeldes arstionule "Tere") vaid on olemas õpitud baasviisakus (elu jooksul omandatud, peres, koolis jne) ja see on pigem
guideline kui
must do.
d) Mul on hunnikutes hobisid ja pisiprojekte, et mul ei hakkaks igav. Püsivus ja rutiin tapab mu jube kiiresti ära. Seega on töö kõrval veel: ülikool, T-Teater, Improgrupp JAA, Improstuudio, suvel ka improjämmid, LARP, D&D, Stand-up (nii ise teha kui vaadata), nikerdus/kunsti projektid: gecko, larpinodi (riided, bofferrelvad, nerfrelvad) mööblivunkimine, joonistused, vahel ka miskeid ootamatuid asju laval nagu näit näidendi lugemine jne
Ehk alati on midagi käimas. Teistmoodi ei saa. Põhiline on midagi teha, isegi siis kui see ei ole perfektne, või pikemas plaanis nii tähtis. Mida reeglitevabam, seda rohkem energiat see mulle annab (spontaanne improtamine).
e) Mulle meeldib vaidlustada teemasid mida tihti võetakse elementaarsete "Nii lihtsalt on" nähtustena. Lehitsege natukene blogi ja te peaks päris mitu sellist vaidlustust leidma.
See ja
see on kindlasti mittetraditsioonilised vaated.
f) Ja ma teen asju stiilis "Sups ja tehtud!" ehk ei ole mõtet tulla kolme päeva pärast minuga seda blogiposti arutama, sest mul on juba uus asi tegemisel ja energia mujal. Njaa, püsiva töö tegemise teeb see küll omamoodi keeruliseks - samas on igal tööl võimalik alati midagi uut teha ja õppida.
Kokkuvõtteks: Eks meil kõigil ole nii chaotic kui ka lawful elemente sees, aga kõigil on ikkagi ka oma baasjuurikas - mis määrab ära, milline ta loomuomaselt on. Ja selle järgi tundub, et ma olen ikkagi barbar, kes sotsiaalsetest väärtustest palju ei pea ning paremini loodusega läbi saab kui, et inimestega. Igal asjal omad plussid ja miinused, eksole. Ja eks ka sotsiaalsetel reeglitel peab olemas olema erand, kes kinnitab reeglit. Seega ma siiski täidan sotsiaalselt tähtsat rolli :P
