Praegu on nii

Siin me siis oleme. Järgmine sünnipäev paistab ning oleks igati mõistlik üks tagasivaade teha. Üks aus tagasivaade. Ma ei saa öelda, et ma seda just väga tahaks, kuid ehk leevendab see natukene - nii näpuotsaga - sünnipäevaga seotud ärevust. No ja ärevust on omajagu. Üsna suur ja ümar number teine. Ja ma kavatsen seda mõnuga... mitte tähistada st ise midagi ei korralda.

Ah, et miks sünnipäevad minus ärevust tekitavad? Ega teiste omad väga... ah, ei, ma pidin siin täna aus olema. Teiste omad tekitavad kah, aga hoopis teisel põhjusel ja sellega saan ma kergemini hakkama. Enda sünnipäevad aga on rasked. Isegi kui ma 12 päeva enne oma sünnipäeva surnuaial oma vara- ja vabalahkunud venda tema sünnal vaatamas ei käi - ikka on raske. 

Kui ma mõtlen sünnipäevadele, kus ma kutseid saatsin ja salatit teha uhasin, siis meenub esimesena ärevus. Mul tekkis tohutu ärevus planeerimisest ja valimisest, et keda kutsuda. Siis sellest, mida söögiks teha. No ja siis sellest kui keegi polnud õigeks ajaks kohal. No ja kui siis esimene külastaja 10 minutilise hilinemisega kohale jõudis, olin ma juba hullumise äärel. (Tahaks ausalt öeldes kirbada "eneka äärel", mis poleks väga vale. Sellel hetkel on väga rämedalt mustvalge maailm, kus sa oled just saanud kinnituse, et keegi sinust ei hooli, sest muidu oleks nad ju kohal. Ju pole sind siis maailmale vaja. Kiire allamineku spiraal.) Ühesõnaga mõtted keevad üle ja üldse mitte need head mõtted - igaks juhuks täpsustan. No ja kui siis salat söödud, jutud aetud ja keegi pakkus veel välja et "Hei, lähme nüüd sinna peokohta edasi," siis minu vastus oli kindel ei. Ma olin omadega läbi nagu Läti raha (oot, neil on ka ju Eurod?). Mõtted olid mu nii läbi retsinud, et taastumiseks läks veel mitu nädalat. 

Kõlab nagu parim päev aastas, eks. Mõnus nagu tiramisu.

Ja selline olukord on juhtunud... korduvalt. Ma olen julgelt veerandi oma sünnipäevadest veetnud ka kodus teki all ning ma ei saa öelda, et need korrad oleks olnud teistest paremad või halvemad. Mõned korrad retsivad rohkem, teised vähem. Praegu on nii. Parim leevendus, mis ma olen leidnud, on lihtsalt seda päeva ignoreerida. Lihtsalt teha seda, mida ma muidu kah teeksin. Kui tuleb positiivne üllatus, on tore. Kui mitte, pole ma ka ootusi kõrgeks ajanud. Ja nii ongi.

Seekord on hinges ootamatu rahu. Ärevus on küll kohal aga pole kontimurdev (isegi kui ma olen hetkel kirjutades haige). "Vaimsest tervisest me ei räägi" stand-up seltskond (pluss peaasi.ee ja Kinoteater) on suures osas selles meelerahus süüdi. Vähemalt tean ma nüüdseks, et ma pole ainuke, kelle jaoks sünnipäevad rasked on*. No ja ma ei tunne end enam ka nii tulnukana - jah, natuke omamoodi, aga ikkagi ühiskonna osa. "Erind mitte erand," nagu üks imeline inimene õpetas. Sellest on abi. Lisaks meenub mulle vahel ka see, et kuulun toredatesse gruppidesse nagu improtajad, rollimängijad, ulmikud... seltskondi, kus ma olen omaks võetud, täitsa on, kui vaid korraks mõelda.

Häda on selles, et mu aju on tihtilugu väga osav mõtleja vaid väga kindlates suundades, vältides samal ajal fakte kui kulutuld. Noh nagu tõsiusklik lamemaalane, keda faktid ei sega. 

Nii lihtsalt on. Aga kui see nüüd kõrvale jätta, siis on elu ju täitsa... vahva.

Selle aasta suursaavutus oli samune stand-up tuur. Need tüübid... ebareaalne, et ma tean neid vähem kui aasta. Selline tunne nagu me oleks juba pikaaegsed semud. Ja see tunne, et sa saad rääkida ning sind kuulatakse ära, isegi kui äkki päris täielikult ei mõisteta. Minu tulnukatunnetusele on see midagi uut. Ehk ei julgenud ega osanud ma varem ka nii vabalt rääkida. See kogemus on mind muutnud. Piisavalt, et ma olen suutnud isegi oma pikaaegsest narrimaskist osaliselt lahti lasta. See on suur asi. Inimesed, kes mind pikemalt tunnevad teavad kui keeruline see on. Narrimask on mu pelgupaik. Nende semudega pole maski vaja. Oled nagu oled. Nemad on kah.

Samas pole ka maskivaba olek lihtne. Peale viimast etendust Pärnus tegime väikese istumise linnas ning ma avastasin end ühel hetkel väljas tossamas ja lihtsalt taevasse vaatamas. Mul oli vaja paar minutit puhata ja omaette olla. Mis sellest, et kõik oli tegelikult väga hästi. Seda kõike oli lihtsalt natuke liiga...palju. Nagu psühhiaater eelmisel aastal ütles - ju see suitsetamine täidab siis mingit eesmärki. See lause lasi mul kuidagi oma tossutamisega leppida.

Leppimist on ka teistes kohtades vaja olnud. Eriti viimasele aastale vaadates. Tagasihoidlikuks jäädes (ja ma olen kõige tagasihoidlikum inimene üldse!) on olnud ikka korralikku üles alla sõitu. Oma raamatu välja andmine ("Sulid ja sulased", mis on saanud üle ootuste hea tagasiside ning istub hetkel lugemiselamuste blogis), selle sisselugemine stuudios, selle kuuldemäng profi poolt. Esimene minu algupärasest jutust tehtud kuuldemäng (ma tänan Tumedad Tunnid), mida oli puhas nauding kuulata. Jutud raamatutes, Reaktoris, mõned intekad ja artiklid. Tätsa oleks nagu äge, jah. Selle kõrval selline emotsionaalne allakäik, et...  Noh, ekstreemseim näide oli ehk see, kuidas ma hakkasin ühel õhtul Pärnus kõndima, lootes et kõndimise käigus hinges olev torm laabub. Ei laabunud. Jõudsin hoopis Halingasse. Siis oli liiga pime ja hilja et edasi kõndida. Hakkasin jooksma. Ei mitte sellel öösel vaid üldiselt. Terapeut ütles, et jookse, äkki mõtted ei jõua järgi. Tal oli õigus. See aitab. Mulle meeldiks kui ei aitaks, sest mulle üldse ei meeldi joosta.

Samas poleks ma ehk ilma selle lainetuseta praegu siin - vaatamas enesele otsa öeldes "Praegu on nii." See on suur asi. 

Ma olen omajagu oma vaimse tervise probleemidest rääkinud, kuid see on toimunud vaid sõprade ja tuttavate ringis. Selle aasta alguses oli aga meie publikuks üle tuhande inimese. Ka see on suur asi. Mitmed tulid peale etendust tänama. Kui ikkagi hallipäine vanahärra surub peale etendust käppa, tänab südamest, sest neid lugusid oli vaja, ja ütleb, et tema ei julgeks sellistest asjadest rääkida, siis võtab ikka silma märjaks. Äkki teed õiget asja. Kui sada viiskümmend inimest saalis seisavad püsti ja plaksutavad, võtab samuti silma märjaks. No ja see muu tagasiside. Mõned leidsid sõnavara, mõttekaaslaseid, kinnituse selle kohta et nad pole üksi või kinnituse, et vaimne tervis on kah mingi asi. No ja naerda sai kah. Pisarateni. Need teised 11 tüüpi olid päris naljakad.

Omamoodi selgusehetk oli ka kui peale viimast etendust patsutas publikus olnud eks õlale ja sõnas et "Tore näha, et mõned asjad siin elus on muutumatud." Minu vaimse tervise väljakutsed pole mingiks üllatuseks inimestele, kes mind pikemalt teavad. See ebastabiilsus ja võitlus oma omamoodi stabiilsus.

Jõudsin hiljuti mõistmiseni, mis ei tule arvatavasti paljudele mingi üllatusena. Ma olen spektril. Mitte D&D kolli spekter otsas eks, vaid depressiooni (ilmselgelt!) ja ka ATH ja autismi omadel. Üllatus-üllatus, eks. Noh eks me kõik oleme tegelikult spektril (endiselt mitte kolli otsas). Küsimus pole mitte kas vaid kui palju ja kuidas see meie igapäevast toimetulekut ja elukvaliteeti mõjutab. Aga see mõistmine aitab aksepteerida:

Miks mul on mürarohkes kohas raske olla (mõned on märganud, et klapid on juba tükk aega minu kõrvade külge kui liimitud, sest müra on igapäevane... lapsed, neh). Miks ma ei suuda keskenduda vestlusele, kui taustal on linnulaul või lihtsalt raadio mängib? Miks ma ihkan sotsiaalsust, aga see väsitab mind tohutult? Miks ma märkasin oma lapse nuttu tihti paremini kui lapse ema (va magades. Magades ma ei märka midagi)? Miks ma olen tihti kas püsimatu või õnnetu? Miks vajan ma aega vaikuses ja omaette? Miks mu emotsioonid reageerivad vahel mõistmatult? Miks on mul nii palju hobisid, mida on minu arust ometi nii vähe? Miks ma tahan muutuseid? Miks ma tahan stabiilsust? Miks ma ei saa muutustega hakkama? Miks rutiin mind tapab? Miks ma alustan õhinaga uusi asju, siis jään aga toppama? Miks mulle jõuab informatsioon kohale vaid siis, kui mul on vestluspartneriga füüsiline kontakt (ei mingit wifit, puhas dial-up)? Miks mõistan ma mingeid emotsioone ja sotsiaalseid olukordi alles 15 aastat hiljem? Miks ma ei tunne ennast grupi liikmena, kui mul puudub füüsiline kontakt? Miks ma tunnen ennast tihti tulnukana, kes vaatab inimkonda kõrvalt? Miks ma ihkan lavale, samas kardan tähelepanu? Miks on mul raske võõrastega rääkida? Miks ma tahan võõrastega rääkida? Miks ma kasutan sotsiaalset maski, et hakkama saada? Miks ma mõtlen üle, kuigi ma mõtlen, et ma ei mõtle üle? Miks ma kogu aeg nalja teen? Miks ma näen mustreid? Miks ma unustan ära inimesed, keda ma pole mõni aeg näinud? Miks olen ma nii lihtne ja naiivne? Miks inimeste nimed ei püsi meeles? Miks ma unustan süüa ja ei tunne sellest tegevusest ka väga suurt naudingut? Miks? Miks? Miks? 

Sisemine kolmeaastane sai nüüd korraks välja lastud ja mõned valikküsimused küsida. 

Ahjaa, lastest rääkides...Kui nüüd täitsa aus olla, siis... Oleks ma teadnud, et laste kasvatamine on nii kurnav, poleks ma arvatavasti lapsevanem. Samas on mul ikka kuradi hea meel, et ma ei teadnud. Isadus on raske. Nagu Daniel Sloss ühes etenduses seda kirjeldas: Isaks saamine see on drastiline elumuutus, nagu oleks sa ühest jalast ilma jäänud. Ja sealjuures ei saa - isegi ei tohi mitte - kurta, sest laste ema kaotas samas lahingus mõlemad jalad ja käed. Mulle meeldib see kujund. Nagu ka tõdemus, et Genfi konventsioon keelab vangide unetusega piinamise, samas kui lapse esimese kahe eluaasta jooksul jääb vanematel magamata keskmiselt poole aasta uni. Lapsevanemlus on brutaalne ning pigistab kõik kogutud jõuvarud välja, samas on selles ka midagi toredat. Eeldusel, et sul on energiat alles, et seda nautida. Mul läks natuke pahasti. Mitmed keerulised elumuutused jooksid samasse aega kokku ja ma ei pidanud vastu. Aga see on möödas. Nüüd on parem.

Minnes tagasi eelnevate küsimuste juurde. siis tõsi, mitte kõik neist ei vihja spektrile, aga midagi siin on. Ning mis nende küsimuste vastus siis on? Täiesti tuim "Sest nii lihtsalt ongi". See veidruste pundar teeb minust selle, kes ma olen. Peamine, mida ma teha saan, on olla teadlikum, ennast jälgida, vahel suunata ning teinekord hoogu maha võtta. Jah, mõnda asja saab ka natuke parandada, aga sellel on omad piirid. Täiesti okei on vahel lihtsalt peatuda, öelda "Praegu on nii" ja edasi minna. Soovituslikult nii, et ma või keegi teine liialt katki ei läheks.

Minu jaoks on pikalt probleemiks olnud, et ma enamasti ei tea mida ma tahan ja mul puuduvad (nii karjääri kui ka muud) ambitsioonid. Ehk ei julge ma midagi tahta, sest... noh vaata eespool, mida sünnipäevaootused minuga teha võivad. Ei ole nagu äkki väga hea mõte. Seega turvalisem ja mõistlikum on mitte soovida ja tänutundega vastu võtta kõik, mis saatus pakub. Või nagu ma mõned aastad tagasi terapeudile ütlesin: tahaks lihtsalt oma asjadega toime tulla, mitte liialt kannatada või kannatusi tekitada ja rahulikku elu elada, eksole. Mu terapeut oleks selle lause peale toolilt maha kukkunud. Tõsilugu. Ma endiselt pole päris kindel miks.

Ma ei oska unistada. Täpsustus. Unistada nagu olla kuskil oma peas ja mõelda mõtteid oskan ma isegi liiga hästi. Ma lihtsalt ei oska tulevikult midagi soovida. Tulevik on selline hallollus. Selmet ka ambitsioonipuudus. Samas näen ma hetkel oma ajajoont sünnipäevast edasi, mis on juba saavutus - kunagi ei suutnud ma sellest päevast kaugemale planeerida. See oli justkui päev mil ajalugu sai otsa, et siis järgmisel päeval taaskord alata - enamasti koos usinate üle aja tiksunud ülesannetega. Nüüd on sellega parem.

Mis on veel paremaks läinud? See, et ma olen võtnud hoogu maha ja märkan väikseid igapäevaseid hetki - valguskuma läbi akna, linnulaulu, oravaid, visa-hinge taimi jne. Muidugi selle asemel, et kirjutada Sulid ja sulased järge, mida paljud ootavad. Aga nii on. Omas tempos. Pisitasa. Heatahtlikult ja halva huumoriga. No olgu, ma ikka kirjutan kah, aga see on mu enda naudinguks. Kui naudingut ei paku, siis ei kirjuta. Sundida ei saa ega tohi. Kuigi ma natuke igatsen seda kirjutamise rutiini mis mul paar aastat tagasi oli - selle võiks küll uuesti käiku lasta, saaks rohkemate tekstidega lõppu. Stand-upi kõrval lihtsalt polnud seda mahti.

Aga praegu on nii.

Ja tegelikult mind isegi enam ei häiri väga, et mu mõttemustrid nii kummalised ja tihti pigem negatiivsed on. No mis seal siis ikka. Kui olukord paraneb (läbi tegevuse. Ega ta tühjast kohast parane) on tore, kui mitte siis see on kah fine. Saab hakkama, kui turvavõrk olemas ja ise kätt pulsil hoida. No ja joosta - uhh, miks küll. Mõnel inimesel puudub sisekõne, teised ei suuda vaimusilmas asju näha. Minu aju on lihtsalt isemoodi kaldu. No ja eks me kõik ole kuidagi kaldu ja mitte ainult peast. Mõne puhul on see nähtavam (nagu Juhan Parts) teiste puhul aga rohkem varjatud. Kindel on aga see, et keegi meist pole ilma pragudeta. Mis teebki elu huvitavaks. Pealegi, eks pragudest just see kõige põnevam valus valgus sisse immitsegi.

Päikest! 

Teie,
Timo/Tim/Zarvik

___

* Üks sünnipäevaärevuse selgitus internetist: Some people with ADHD experience increased anxiety in the days leading up to their birthday due to a combination of anticipatory anxiety, executive dysfunction, and difficulty navigating implicit social norms. Birthdays carry unspoken expectations—who will reach out, how quickly to respond, whether to initiate plans—which creates cognitive load and decision fatigue. Because ADHD is associated with challenges in regulating attention and processing ambiguous social information, this uncertainty can lead to persistent rumination and a buildup of “mental noise” even before the event happens.

This is often intensified by rejection sensitive dysphoria (RSD), a common feature in ADHD involving heightened emotional responses to perceived rejection or neglect. Minor variations—like fewer messages or delayed responses—can trigger cognitive distortions such as personalization (“no one cares about me”) or all-or-nothing thinking. Combined with emotional dysregulation, this can make the birthday feel like a form of social evaluation threat rather than a neutral or positive event. The result is a feedback loop of anticipation, interpretation, and emotional amplification that explains why the anxiety often peaks before the actual day.