A day after the festival
I'm standing, sleepless, in front of my apartment building, having a cigarette. Two late joggers being the only people I see. A few cars are passing by on nearby street - I do not see them but I can hear the sound.
The whole world seems empty. Dead.
"It is not really so late, there should be more people," I think to myself. I had become so used to the the busy streets of London and the friendly faces of improvisers that it was a terrifying sight to see no-one.
No people.
I notice how this observation makes me quite sad.
Quite sad and lonely indeed.
I know there are lot of great people in the world, but for this moment, there is just me and my cigarette and I feel that I am not yet ready to face the world alone.
It's getting windy.
Most likely it will rain soon, as gray clouds are slowly filling the sky.
I am still sleepless - the price you pay for jet-lag, time difference, traveling in night-time and random power-napping on the go.
While feeling sad, lonely and sleepless, I also start to remember how it feels to be Estonian...
...and I smile.
The whole world seems empty. Dead.
"It is not really so late, there should be more people," I think to myself. I had become so used to the the busy streets of London and the friendly faces of improvisers that it was a terrifying sight to see no-one.
No people.
I notice how this observation makes me quite sad.
Quite sad and lonely indeed.
I know there are lot of great people in the world, but for this moment, there is just me and my cigarette and I feel that I am not yet ready to face the world alone.
It's getting windy.
Most likely it will rain soon, as gray clouds are slowly filling the sky.
I am still sleepless - the price you pay for jet-lag, time difference, traveling in night-time and random power-napping on the go.
While feeling sad, lonely and sleepless, I also start to remember how it feels to be Estonian...
...and I smile.
D&D stiilis impro formaat
Londonis festivalil käies avanes mu mõttemaailm ehk natukene rohkem impro erinevate võimaluste koha pealt. Seega olen paar päeva mõelnud, et ehk oleks võimalik kuidagi siduda D&D ja impro.
Sissejuhatus
D&D ise toimib umbes nii: Igal mängijal on oma roll. Mängujuht kirjeldab maailma ja mängib kõrvaltegelasi. Mängijad otsustavad oma tegevusi ise vastavalt rollile ja olukorrale. Kui on vaja arusaama, kas midagi õnnestus või ei õnnestunud, visatakse täringut. (see on mõnesmõttes üllatavalt hea kokkuvõte)
Impro toimib enamasti ühisloominguna ja nii maailm, tegelased, suhted, kui ka narratiiv luuakse ühiselt laval. Improt annab teha ka väga kindlas formaadis (007 teemaline, Venezueela seebiooperi teemaline jne)
Formaat
Paljuski oleks see formaat ehk Kirjaniku impromängu taoline. On üks narratiivi jälgija, looja ja suunaja ning on selle läbimängijad. Kooseis laval:
2-3 näitlejat. PC'd ehk püsikarakterid - kindlad seiklejad, elik püsitegelased, kellega kõik asjad juhtuvad. (Kui teha seda etendust mitu korda järjest, siis võiks olla miks mitte ka jätkulugu.)
Roll võiks siiski olla mitte eeldeklareeritud. Näiteks võiks laval olla posu nodi (raamat, suur haamer, miskid kindad, rapiir jne) millest publiku valikul üks PC'le satub ja sellest saab tema rollitähis. Kui sa saad suure karvase haamri, siis sa oled näiteks barbar ja saad sellest olenevalt oma suhtumist, füüsilist poolt muuta jooksutades peas lauset "Kui see on rolli suhtes tõene, siis mis võiks veel olla"
1-3 näitlejat. NPC'd ehk nende teha on kõik taustategelased. Kas varustust või nodi ka neil on, ma ei teagi.
1 DM ehk mängujuht. DM saab luua narratiive, ootamatuid pöördeid, lisada kõrvaltegelasi. Tema sekkumine vajab täpsustust ja proovimist (potensiaalselt võib ta ka täringut visata).
Samuti saab ta öelda kui hästi kellegil, miski tegevus välja tuleb ja sellega infot lisada. (D&D's on näiteks nii Mängija "Ma uurin seda kirvest lähemalt, kas sellel on midagi erilist." Viskab täringut toimingu peale. DM (kui täringuvise oli piisavalt suur) "Sa avastad, et selle peal on huvitavad süvendid, mis päikesevalguse käes justkui ära kaoks, kuid varjus selged on"....)
Ja sünnib lugu
Algus:
PC'd defineerivad laval ära oma rollid ja igapäevaelu, suhtumise üksteisse jne. Suure tõenäosusega on see stseen kõrtsus :D Kõik NPC'd saavad noh mängida ettekandjaid jne.
Keskpaik:
Kas võiks äkki siis küsida publikult tegelastele, miski ülesande/missiooni (päästa printsess, tuua kalliskivid, teha goblinitega läbirääkimisi vms) Või et kas juhtub midagi ootamatut (väljas hakkab konni sadama, siseneb npc kellel on miskit tähtsat infot vms).
Seltskond läheb teele. Pakkumised mängujuhi, NPC'de ja mängijate poolt.
Läbikukkumised ja õnnestumised. Mängujuht saab teha ka näiteks kiireid edasihüppeid (kui keegi defineeris et linn kuhu vaja minna ja seal midagi teha, on kolme nädala kaugusel, siis mängujuht saab teha fastforward sinna liikumise) või lisada komplikatsioone ("linnatänaval möödub teist tormakas poistekari ning peale seda märkate äkitselt et vöölt on kadunud nii misioonikaart kui ka rahakukrud")
Lõpp:
Kas antud ülesanne/missioon/eesmärk saab täidetud või siis nad ebaõnnestuvad sellega. Igal juhul arusaam, et see lugu jõudis lõpuni.
Kuidas tundub? Praegu veel suht brutaalne idee aga jumet ju nagu oleks. Aga leida neid inimesi kes käpad nii impros kui D&D maailmas on vast suht raske ja ega ma pole kindel ka, et sellel asjal just palju publikut oleks. Oleneb kuidas seda täpselt defineerida ja esitleda.
Cheers!
--------------------
EDIT 18.06.
Äkki võiks DM'il olla kaks mütsi/kaussi, kuhu on publikult küsitud tegelasi (üks kauss) ja objekte (teine) ning nende abil saab ta (kasutades nii ju publiku materjali) lugu jutustada. Näiteks:
"Te istute kõrtsus. Ühel hetkel ilmub teie juurde (võtab tegelase ja loeb) Punamütsike/võlur/mäekoll, kellel paistab olevat mure" Lavale NPC kes noh mängib seda tegelast ja natukene seletab, kui õige hetk/paras paus, jätkab mängujuht "Nimelt on tal vaja et te leiaksite üles tema (võtab objekti) lutipudeli/võlumõõga/kukli .... (optional: mille varastasid ... tegelane)" Elik juba quest luuakse publikupakkumistest. Jah see võib minna väga jaburaks, aga PC'd vähemalt peavad olema väga rollitruud ja grounded. See maailm laval on tõene!
Samuti saab objekti/tegelase kausse kasutada nö seiklusel olles. Luues ise midagi, aga lisades sinna mingi tegelase/objekti.
Formaadi enda nimi võiks sel juhul olla Random Encounter (DM'id muigavad)
Sissejuhatus
D&D ise toimib umbes nii: Igal mängijal on oma roll. Mängujuht kirjeldab maailma ja mängib kõrvaltegelasi. Mängijad otsustavad oma tegevusi ise vastavalt rollile ja olukorrale. Kui on vaja arusaama, kas midagi õnnestus või ei õnnestunud, visatakse täringut. (see on mõnesmõttes üllatavalt hea kokkuvõte)
Impro toimib enamasti ühisloominguna ja nii maailm, tegelased, suhted, kui ka narratiiv luuakse ühiselt laval. Improt annab teha ka väga kindlas formaadis (007 teemaline, Venezueela seebiooperi teemaline jne)
Formaat
Paljuski oleks see formaat ehk Kirjaniku impromängu taoline. On üks narratiivi jälgija, looja ja suunaja ning on selle läbimängijad. Kooseis laval:
2-3 näitlejat. PC'd ehk püsikarakterid - kindlad seiklejad, elik püsitegelased, kellega kõik asjad juhtuvad. (Kui teha seda etendust mitu korda järjest, siis võiks olla miks mitte ka jätkulugu.)
Roll võiks siiski olla mitte eeldeklareeritud. Näiteks võiks laval olla posu nodi (raamat, suur haamer, miskid kindad, rapiir jne) millest publiku valikul üks PC'le satub ja sellest saab tema rollitähis. Kui sa saad suure karvase haamri, siis sa oled näiteks barbar ja saad sellest olenevalt oma suhtumist, füüsilist poolt muuta jooksutades peas lauset "Kui see on rolli suhtes tõene, siis mis võiks veel olla"
1-3 näitlejat. NPC'd ehk nende teha on kõik taustategelased. Kas varustust või nodi ka neil on, ma ei teagi.
1 DM ehk mängujuht. DM saab luua narratiive, ootamatuid pöördeid, lisada kõrvaltegelasi. Tema sekkumine vajab täpsustust ja proovimist (potensiaalselt võib ta ka täringut visata).
Samuti saab ta öelda kui hästi kellegil, miski tegevus välja tuleb ja sellega infot lisada. (D&D's on näiteks nii Mängija "Ma uurin seda kirvest lähemalt, kas sellel on midagi erilist." Viskab täringut toimingu peale. DM (kui täringuvise oli piisavalt suur) "Sa avastad, et selle peal on huvitavad süvendid, mis päikesevalguse käes justkui ära kaoks, kuid varjus selged on"....)
Ja sünnib lugu
Algus:
PC'd defineerivad laval ära oma rollid ja igapäevaelu, suhtumise üksteisse jne. Suure tõenäosusega on see stseen kõrtsus :D Kõik NPC'd saavad noh mängida ettekandjaid jne.
Keskpaik:
Kas võiks äkki siis küsida publikult tegelastele, miski ülesande/missiooni (päästa printsess, tuua kalliskivid, teha goblinitega läbirääkimisi vms) Või et kas juhtub midagi ootamatut (väljas hakkab konni sadama, siseneb npc kellel on miskit tähtsat infot vms).
Seltskond läheb teele. Pakkumised mängujuhi, NPC'de ja mängijate poolt.
Läbikukkumised ja õnnestumised. Mängujuht saab teha ka näiteks kiireid edasihüppeid (kui keegi defineeris et linn kuhu vaja minna ja seal midagi teha, on kolme nädala kaugusel, siis mängujuht saab teha fastforward sinna liikumise) või lisada komplikatsioone ("linnatänaval möödub teist tormakas poistekari ning peale seda märkate äkitselt et vöölt on kadunud nii misioonikaart kui ka rahakukrud")
Lõpp:
Kas antud ülesanne/missioon/eesmärk saab täidetud või siis nad ebaõnnestuvad sellega. Igal juhul arusaam, et see lugu jõudis lõpuni.
Kuidas tundub? Praegu veel suht brutaalne idee aga jumet ju nagu oleks. Aga leida neid inimesi kes käpad nii impros kui D&D maailmas on vast suht raske ja ega ma pole kindel ka, et sellel asjal just palju publikut oleks. Oleneb kuidas seda täpselt defineerida ja esitleda.
Cheers!
--------------------
EDIT 18.06.
Äkki võiks DM'il olla kaks mütsi/kaussi, kuhu on publikult küsitud tegelasi (üks kauss) ja objekte (teine) ning nende abil saab ta (kasutades nii ju publiku materjali) lugu jutustada. Näiteks:
"Te istute kõrtsus. Ühel hetkel ilmub teie juurde (võtab tegelase ja loeb) Punamütsike/võlur/mäekoll, kellel paistab olevat mure" Lavale NPC kes noh mängib seda tegelast ja natukene seletab, kui õige hetk/paras paus, jätkab mängujuht "Nimelt on tal vaja et te leiaksite üles tema (võtab objekti) lutipudeli/võlumõõga/kukli .... (optional: mille varastasid ... tegelane)" Elik juba quest luuakse publikupakkumistest. Jah see võib minna väga jaburaks, aga PC'd vähemalt peavad olema väga rollitruud ja grounded. See maailm laval on tõene!
Samuti saab objekti/tegelase kausse kasutada nö seiklusel olles. Luues ise midagi, aga lisades sinna mingi tegelase/objekti.
Formaadi enda nimi võiks sel juhul olla Random Encounter (DM'id muigavad)
Ninapidi digiraamatus
Viimastel nädalatel on mind tihti nähtud nina telefonis. Aga ei, ma ei loe enamasti nii kärsaraamatut, ega vaata pilte vaid sukeldun mõtisklusse inimpsühholoogiast. Tegemist siis Fritz Perlsi esimese kirjatööga, millest sai alguse ka Gestalt teraapia. Lugedes tasub mudugi meeles pidada et selle esmatrükk oli aastal 1942 ning hilisemates trükkides ei ole väga suuri muudatusi tehtud, hoides ka selle ajaloolist väärtust. Perls, kes oli sakslane, ise alles õppis inglise keelt sel ajal kui ta seda kirjutas.Samuti oli sel ajal psühholoogias põhisuunaks ikkagi Freudi teooria.
Siin mõned nopped.
"Many people have developed hardly any other Ego functions than those of resistance, be it against their own impulses, or against demands made on them. They aim at developing a strong Ego, a character full of “willpower.” To them an efficient personality is identical with a “strong” character — one able to suppress smoking, sex impulses, hunger and so forth.
If one deprives them of these resisting and domineering functions, there is nothing left in which they are interested. They have never learned how to enjoy themselves, how to be aggressive, or how to love, and while their resistances are being analyzed, they become completely confused, while their identification with those vital functions has not yet been established."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 185). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"The importance of the subject of expression can hardly be overestimated if one bears in mind two facts:
(1) It is incorrect to speak of the repression of instincts. Instincts can never be repressed — only their expressions can be.
(2) In addition to the inhibited expression of instincts (mainly in action) every neurosis shows difficulties in expressing the “Self” (mainly in words). Expression is replaced by playacting, broadcasting, hypocrisy, self-consciousness and projecting.
Genuine expression is not deliberately created; it comes “from the heart,” but it is consciously molded. Every artist is an inventor, finding means and ways, sometimes new ways, of expressing himself. Projection is essentially an unconscious phenomenon. The projecting person cannot satisfactorily distinguish between the inside and outside world. He visualizes in the outside world those parts of his own personality with which he refuses to identify himself. The organism experiences them as being outside the Ego boundaries and reacts accordingly with aggression.[1]
Feelings of guilt are unpleasant to bear; therefore children and adults with an insufficiently developed sense of responsibility are inclined to project any anticipated blame onto something else. A child who has hurt itself on a chair blames the “naughty” chair. A man who ruins his business may throw the responsibility onto “bad times” or “fate” — some scapegoat or another will always be at hand.
These projections of guilt have the advantage of giving temporary relief, but they deprive the personality of the Ego functions of contact, identification and responsibility."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 188-189). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Not always is it the outside world, however, which serves as a screen for projections; they can also take place within the personality.
There are people whose stern conscience cannot be explained merely by introjection. Parents who, according to the introjection theory, reappear within the personality as conscience, may in reality be anything but stern. In one of my cases the parents had been extraordinarily sympathetic, but had killed their child’s aggression by kindness. This patient suffered from severe feelings of guilt and intense reproaches from his conscience. He had projected his aggression — his tendency to reproach — into his conscience, which he subsequently experienced as attacking him. As soon as he managed to be openly aggressive his conscience lost its grip on him, and his feelings of guilt disappeared.
An over-stern conscience can be cured only when self reproach changes into object approach.
The Russian “saints” in Soviet literature, by curbing their aggressiveness and renouncing sin, increased their feelings of guilt. On the other hand, a child may have very intolerant parents, but if it keeps up its fighting spirit and does not project its own aggression into the parents or into its conscience, it will remain healthy."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 190-191). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Projections are, in the strictest sense, hallucinations. The little boy’s nightmare is such a projective hallucination, which in genuine paranoia is a central symptom. Where enough sense of reality remains, the hallucinations are rationalized; we may then speak of a paranoid character. Typical of it is the looking for “points,” for reality which may serve as proof to the paranoid that he is not hallucinating. The morbidly jealous husband, for instance, will lie in wait and try to trap his wife in order to discover whether she smiles at anyone else; and if this happens, he interprets her smile in accordance with his preconceived ideas of jealousy.[2]
[2] Jealousy is always due to unexpressed, projected wishes."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 194). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
Pean tõdema et on tore lugeda. Ma olen koolis päris palju erinevate pühholoogia/teraapia suundadega kokku puutunud ning Gestalt tundub praegu kõige tervemõistuslikum ja elutervem.
Tähtsal kohal on terviklikkus (inimene kui tervik oma tunnete, mõtete ja füüsilise poolega); taust ja fookus põhimõte (korraga saab olla inimese jaoks vaid üks asi fookuses ... näiteks kui oled väga näljane, siis sa ei suuda enam muuga varsti tegeleda sest fookus läheb oma vajaduse rahuldamise peale); hetkeolukord (minevikus ja tulevikus surkimine pole alati vajalik, praegune toimimine on kõige tähtsam) ning isiklik vastutus ja areng.
Muidugi jah ma tean et ma ahmin praegu seda infot ja ei seedi kõike korralikult läbi - põnev on lihtsalt. Aga midagi jääb ikka pidama ja kunagi kindlasti loeb seda veel.
Cheers!
Siin mõned nopped.
"Many people have developed hardly any other Ego functions than those of resistance, be it against their own impulses, or against demands made on them. They aim at developing a strong Ego, a character full of “willpower.” To them an efficient personality is identical with a “strong” character — one able to suppress smoking, sex impulses, hunger and so forth.
If one deprives them of these resisting and domineering functions, there is nothing left in which they are interested. They have never learned how to enjoy themselves, how to be aggressive, or how to love, and while their resistances are being analyzed, they become completely confused, while their identification with those vital functions has not yet been established."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 185). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"The importance of the subject of expression can hardly be overestimated if one bears in mind two facts:
(1) It is incorrect to speak of the repression of instincts. Instincts can never be repressed — only their expressions can be.
(2) In addition to the inhibited expression of instincts (mainly in action) every neurosis shows difficulties in expressing the “Self” (mainly in words). Expression is replaced by playacting, broadcasting, hypocrisy, self-consciousness and projecting.
Genuine expression is not deliberately created; it comes “from the heart,” but it is consciously molded. Every artist is an inventor, finding means and ways, sometimes new ways, of expressing himself. Projection is essentially an unconscious phenomenon. The projecting person cannot satisfactorily distinguish between the inside and outside world. He visualizes in the outside world those parts of his own personality with which he refuses to identify himself. The organism experiences them as being outside the Ego boundaries and reacts accordingly with aggression.[1]
Feelings of guilt are unpleasant to bear; therefore children and adults with an insufficiently developed sense of responsibility are inclined to project any anticipated blame onto something else. A child who has hurt itself on a chair blames the “naughty” chair. A man who ruins his business may throw the responsibility onto “bad times” or “fate” — some scapegoat or another will always be at hand.
These projections of guilt have the advantage of giving temporary relief, but they deprive the personality of the Ego functions of contact, identification and responsibility."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 188-189). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Not always is it the outside world, however, which serves as a screen for projections; they can also take place within the personality.
There are people whose stern conscience cannot be explained merely by introjection. Parents who, according to the introjection theory, reappear within the personality as conscience, may in reality be anything but stern. In one of my cases the parents had been extraordinarily sympathetic, but had killed their child’s aggression by kindness. This patient suffered from severe feelings of guilt and intense reproaches from his conscience. He had projected his aggression — his tendency to reproach — into his conscience, which he subsequently experienced as attacking him. As soon as he managed to be openly aggressive his conscience lost its grip on him, and his feelings of guilt disappeared.
An over-stern conscience can be cured only when self reproach changes into object approach.
The Russian “saints” in Soviet literature, by curbing their aggressiveness and renouncing sin, increased their feelings of guilt. On the other hand, a child may have very intolerant parents, but if it keeps up its fighting spirit and does not project its own aggression into the parents or into its conscience, it will remain healthy."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (pp. 190-191). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
"Projections are, in the strictest sense, hallucinations. The little boy’s nightmare is such a projective hallucination, which in genuine paranoia is a central symptom. Where enough sense of reality remains, the hallucinations are rationalized; we may then speak of a paranoid character. Typical of it is the looking for “points,” for reality which may serve as proof to the paranoid that he is not hallucinating. The morbidly jealous husband, for instance, will lie in wait and try to trap his wife in order to discover whether she smiles at anyone else; and if this happens, he interprets her smile in accordance with his preconceived ideas of jealousy.[2]
[2] Jealousy is always due to unexpressed, projected wishes."
Perls, Frederick (Fritz) (2011-12-11). Ego, Hunger and Aggression: A Revision of Freud's Theory and Method (p. 194). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.
Pean tõdema et on tore lugeda. Ma olen koolis päris palju erinevate pühholoogia/teraapia suundadega kokku puutunud ning Gestalt tundub praegu kõige tervemõistuslikum ja elutervem.
Tähtsal kohal on terviklikkus (inimene kui tervik oma tunnete, mõtete ja füüsilise poolega); taust ja fookus põhimõte (korraga saab olla inimese jaoks vaid üks asi fookuses ... näiteks kui oled väga näljane, siis sa ei suuda enam muuga varsti tegeleda sest fookus läheb oma vajaduse rahuldamise peale); hetkeolukord (minevikus ja tulevikus surkimine pole alati vajalik, praegune toimimine on kõige tähtsam) ning isiklik vastutus ja areng.
Muidugi jah ma tean et ma ahmin praegu seda infot ja ei seedi kõike korralikult läbi - põnev on lihtsalt. Aga midagi jääb ikka pidama ja kunagi kindlasti loeb seda veel.
Cheers!
Mugavad ja ebamugavad valikud
Meil oli nädalavahetusel larp ning selle sees, rollis olles, olin ma lahingmeedikuna selle poole peal, kes oma vaenlastele tuumapommi saatis - olgugi, et ma ei nõustunud selle pommi väljasaatmisega ei rolliväliselt ega ka rollisiseselt. Aga rolli jaoks oli tegemist mugava valikuga - mina teen mida kästakse ja mida on vaja teha ja vastutust millegi eest ei võta.
Elu koosneb valikutest ning mul on tunne, et väga tihti jaotuvadki need valikud kaheks: mugav valik ja ebamugav valik. Samas tihti ei ole see mugav valik just õige (elik sinu kui terviku jaoks kasulik). Näiteks oleks selles mängus enda arvamuse avaldamine ja vastutöötamine olnud vägagi ebamugav valik. Ma oleks suure tõenäosusega omade käest kuuli saanud, kas varem või hiljem. Samas oleks ma saanud kuuli, olles enda (ja ka rolli) suhtes aus. Nüüd peab see roll "elama" oma südametunnistusega ja tundega, et ta ei võtnud midagi ette, kuigi tahtis. Seega ebamugav ja raske valik oleks tekitanud hingerahu, mugav kerge valik tekitas aga südametunnistuse piinasid. Kumb siis tegelikult meeldivam tundub (kui väja arvata see omade käest kuuli saamine ... aga seegi oleks ju toimunud südamerahuga)?
Mulle tundub, et selliseid mugav aga mittehea Vs ebamugav aga tegelikult hea valikuid on täis terve me elu.
Auto on Tallinnas liiklemiseks täielikult mugavuse küsimus - linna sees on võimalik suht igale poole saada ühistranspordi ja paari sammuga. See on see ebamugav valik, samas aga on kõndimine ju ka tervislik.
Öelda asju otse ja ausalt välja (nii head kui halba) on Eestlastel pigem ebamugav valik, samas pikemas perspektiivis keeravad ütlemata jäänud asjad (väljaelamata lõpetamata tunded) sulle endale käru.
Teleka vaatamine, netis surfamine, koristamine jne aja kui sa pead näiteks lõputööd või midagi muud kiireloomulist tegema on väga mugavad valikud, samas ei ole sellest kasu (fine, korraks midagi vaadata/teha, et ennast puhata ja mõtteid eemale saada, on okei. Aga kui ta enam puhkamisefekti ei oma...on tegemist suht halva valiku ja aja raiskamisega). Üldse ma kipun arvama, et mis-iganes olukorras on telekas mugav valik, sest kui sul seda ei ole, peaksid sa selle vaatamise ajal hoopis midagi muud ja arvatavasti ebamugavamat kui kastipassimine tegema.
Mulle tundub, et kui mugavad valikud on vahel omal kohal, siis pikemas perspektiivis on ebamugavatest valikutest meile endale rohkem kasu. Seal on tervisele ikka suur vahe kas sa sõidad 2 aastat iga päev 3 kilomeetrit autoga või sa kõnnid selle vahemaa.
Kui sa oled väsinud ja unine, siis on ju väga ebamugav ennast püsti ajada ja WC'sse minna, kui vajadus äkki peale tuleb. Samas pikemas perspektiivis on see ebamugav otsus kindlasti parem, kui see teine.
Ka lohutus-söömine või lohutus-joomine tunduvad nagu mugavad valikud. Sa ei tegele tegelt probleemiga vaid lihtsalt proovid kuidagi oma tunnetega hakkama saada. Aga egas probleem ju ära kao ning kui nii pikalt jätkata on sul lisaks algprobeemile ka söömishäired või alkoholism. Probleemidega tegelemine on ebamugav, aga see on ainus võimalus neid lahendada. Muid variante lihtsalt ei ole.
Vaikus on paljude jaoks ebamugav, sest siis hakkavad iagasugu mõtted pähe tulema. Selle vastu pannakse raadio mängima. Tõsi, siis on segaja peal, aga sa ei tegele sel juhul küsimusega miks need mõtted sulle tulevad ja miks need sind niiväga häirivad. Nende küsimustega tegelemine on aga ebamugav.
Rebida kildu, kui õhus on tõsised teemad, millega sa ei taha tegeleda, on mugav valik. Aga see ei ole mitte kuidagi arendav, uskuge mind.
Ma mäletan, kuidas eriseminari õppejõud mulle ühes tunnis ütles:"On ebamugav jah? Järelikult arened." Muutused (nii sise-elus kui ka väljaspool) pole kunagi mugavad, aga ilma nendeta ei toimu arengut, kasvu. Kõik uus on alguses alati ebamugav. Ma mäletan küll kuidas ma esimest korda gestalt teraapias käisin ja kui ebamugav kõik see oli ja kuidas ma seal tooli peal vaikuses nihelesin. Aga ma õppisin ebamugavusega leppima, sellega paremini toime tulema (hohohoo õppimisruumi ikka veel on, aga parem ikka kui enne) ja ka seda et vahel on vaja ka küsida ebamugavaid küsimusi ja anda ebamugavaid vastuseid, sest ainult nii saab sealt kuhugi edasi minna.
Elu koosneb valikutest ning mul on tunne, et väga tihti jaotuvadki need valikud kaheks: mugav valik ja ebamugav valik. Samas tihti ei ole see mugav valik just õige (elik sinu kui terviku jaoks kasulik). Näiteks oleks selles mängus enda arvamuse avaldamine ja vastutöötamine olnud vägagi ebamugav valik. Ma oleks suure tõenäosusega omade käest kuuli saanud, kas varem või hiljem. Samas oleks ma saanud kuuli, olles enda (ja ka rolli) suhtes aus. Nüüd peab see roll "elama" oma südametunnistusega ja tundega, et ta ei võtnud midagi ette, kuigi tahtis. Seega ebamugav ja raske valik oleks tekitanud hingerahu, mugav kerge valik tekitas aga südametunnistuse piinasid. Kumb siis tegelikult meeldivam tundub (kui väja arvata see omade käest kuuli saamine ... aga seegi oleks ju toimunud südamerahuga)?
Mulle tundub, et selliseid mugav aga mittehea Vs ebamugav aga tegelikult hea valikuid on täis terve me elu.
Auto on Tallinnas liiklemiseks täielikult mugavuse küsimus - linna sees on võimalik suht igale poole saada ühistranspordi ja paari sammuga. See on see ebamugav valik, samas aga on kõndimine ju ka tervislik.
Öelda asju otse ja ausalt välja (nii head kui halba) on Eestlastel pigem ebamugav valik, samas pikemas perspektiivis keeravad ütlemata jäänud asjad (väljaelamata lõpetamata tunded) sulle endale käru.
Teleka vaatamine, netis surfamine, koristamine jne aja kui sa pead näiteks lõputööd või midagi muud kiireloomulist tegema on väga mugavad valikud, samas ei ole sellest kasu (fine, korraks midagi vaadata/teha, et ennast puhata ja mõtteid eemale saada, on okei. Aga kui ta enam puhkamisefekti ei oma...on tegemist suht halva valiku ja aja raiskamisega). Üldse ma kipun arvama, et mis-iganes olukorras on telekas mugav valik, sest kui sul seda ei ole, peaksid sa selle vaatamise ajal hoopis midagi muud ja arvatavasti ebamugavamat kui kastipassimine tegema.
Mulle tundub, et kui mugavad valikud on vahel omal kohal, siis pikemas perspektiivis on ebamugavatest valikutest meile endale rohkem kasu. Seal on tervisele ikka suur vahe kas sa sõidad 2 aastat iga päev 3 kilomeetrit autoga või sa kõnnid selle vahemaa.
Kui sa oled väsinud ja unine, siis on ju väga ebamugav ennast püsti ajada ja WC'sse minna, kui vajadus äkki peale tuleb. Samas pikemas perspektiivis on see ebamugav otsus kindlasti parem, kui see teine.
Ka lohutus-söömine või lohutus-joomine tunduvad nagu mugavad valikud. Sa ei tegele tegelt probleemiga vaid lihtsalt proovid kuidagi oma tunnetega hakkama saada. Aga egas probleem ju ära kao ning kui nii pikalt jätkata on sul lisaks algprobeemile ka söömishäired või alkoholism. Probleemidega tegelemine on ebamugav, aga see on ainus võimalus neid lahendada. Muid variante lihtsalt ei ole.
Vaikus on paljude jaoks ebamugav, sest siis hakkavad iagasugu mõtted pähe tulema. Selle vastu pannakse raadio mängima. Tõsi, siis on segaja peal, aga sa ei tegele sel juhul küsimusega miks need mõtted sulle tulevad ja miks need sind niiväga häirivad. Nende küsimustega tegelemine on aga ebamugav.
Rebida kildu, kui õhus on tõsised teemad, millega sa ei taha tegeleda, on mugav valik. Aga see ei ole mitte kuidagi arendav, uskuge mind.
Ma mäletan, kuidas eriseminari õppejõud mulle ühes tunnis ütles:"On ebamugav jah? Järelikult arened." Muutused (nii sise-elus kui ka väljaspool) pole kunagi mugavad, aga ilma nendeta ei toimu arengut, kasvu. Kõik uus on alguses alati ebamugav. Ma mäletan küll kuidas ma esimest korda gestalt teraapias käisin ja kui ebamugav kõik see oli ja kuidas ma seal tooli peal vaikuses nihelesin. Aga ma õppisin ebamugavusega leppima, sellega paremini toime tulema (hohohoo õppimisruumi ikka veel on, aga parem ikka kui enne) ja ka seda et vahel on vaja ka küsida ebamugavaid küsimusi ja anda ebamugavaid vastuseid, sest ainult nii saab sealt kuhugi edasi minna.
Subscribe to:
Posts (Atom)