Meil oli nädalavahetusel larp ning selle sees, rollis olles, olin ma lahingmeedikuna selle poole peal, kes oma vaenlastele tuumapommi saatis - olgugi, et ma ei nõustunud selle pommi väljasaatmisega ei rolliväliselt ega ka rollisiseselt. Aga rolli jaoks oli tegemist mugava valikuga - mina teen mida kästakse ja mida on vaja teha ja vastutust millegi eest ei võta.
Elu koosneb valikutest ning mul on tunne, et väga tihti jaotuvadki need valikud kaheks: mugav valik ja ebamugav valik. Samas tihti ei ole see mugav valik just õige (elik sinu kui terviku jaoks kasulik). Näiteks oleks selles mängus enda arvamuse avaldamine ja vastutöötamine olnud vägagi ebamugav valik. Ma oleks suure tõenäosusega omade käest kuuli saanud, kas varem või hiljem. Samas oleks ma saanud kuuli, olles enda (ja ka rolli) suhtes aus. Nüüd peab see roll "elama" oma südametunnistusega ja tundega, et ta ei võtnud midagi ette, kuigi tahtis. Seega ebamugav ja raske valik oleks tekitanud hingerahu, mugav kerge valik tekitas aga südametunnistuse piinasid. Kumb siis tegelikult meeldivam tundub (kui väja arvata see omade käest kuuli saamine ... aga seegi oleks ju toimunud südamerahuga)?
Mulle tundub, et selliseid mugav aga mittehea Vs ebamugav aga tegelikult hea valikuid on täis terve me elu.
Auto on Tallinnas liiklemiseks täielikult mugavuse küsimus - linna sees on võimalik suht igale poole saada ühistranspordi ja paari sammuga. See on see ebamugav valik, samas aga on kõndimine ju ka tervislik.
Öelda asju otse ja ausalt välja (nii head kui halba) on Eestlastel pigem ebamugav valik, samas pikemas perspektiivis keeravad ütlemata jäänud asjad (väljaelamata lõpetamata tunded) sulle endale käru.
Teleka vaatamine, netis surfamine, koristamine jne aja kui sa pead näiteks lõputööd või midagi muud kiireloomulist tegema on väga mugavad valikud, samas ei ole sellest kasu (fine, korraks midagi vaadata/teha, et ennast puhata ja mõtteid eemale saada, on okei. Aga kui ta enam puhkamisefekti ei oma...on tegemist suht halva valiku ja aja raiskamisega). Üldse ma kipun arvama, et mis-iganes olukorras on telekas mugav valik, sest kui sul seda ei ole, peaksid sa selle vaatamise ajal hoopis midagi muud ja arvatavasti ebamugavamat kui kastipassimine tegema.
Mulle tundub, et kui mugavad valikud on vahel omal kohal, siis pikemas perspektiivis on ebamugavatest valikutest meile endale rohkem kasu. Seal on tervisele ikka suur vahe kas sa sõidad 2 aastat iga päev 3 kilomeetrit autoga või sa kõnnid selle vahemaa.
Kui sa oled väsinud ja unine, siis on ju väga ebamugav ennast püsti ajada ja WC'sse minna, kui vajadus äkki peale tuleb. Samas pikemas perspektiivis on see ebamugav otsus kindlasti parem, kui see teine.
Ka lohutus-söömine või lohutus-joomine tunduvad nagu mugavad valikud. Sa ei tegele tegelt probleemiga vaid lihtsalt proovid kuidagi oma tunnetega hakkama saada. Aga egas probleem ju ära kao ning kui nii pikalt jätkata on sul lisaks algprobeemile ka söömishäired või alkoholism. Probleemidega tegelemine on ebamugav, aga see on ainus võimalus neid lahendada. Muid variante lihtsalt ei ole.
Vaikus on paljude jaoks ebamugav, sest siis hakkavad iagasugu mõtted pähe tulema. Selle vastu pannakse raadio mängima. Tõsi, siis on segaja peal, aga sa ei tegele sel juhul küsimusega miks need mõtted sulle tulevad ja miks need sind niiväga häirivad. Nende küsimustega tegelemine on aga ebamugav.
Rebida kildu, kui õhus on tõsised teemad, millega sa ei taha tegeleda, on mugav valik. Aga see ei ole mitte kuidagi arendav, uskuge mind.
Ma mäletan, kuidas eriseminari õppejõud mulle ühes tunnis ütles:"On ebamugav jah? Järelikult arened." Muutused (nii sise-elus kui ka väljaspool) pole kunagi mugavad, aga ilma nendeta ei toimu arengut, kasvu. Kõik uus on alguses alati ebamugav. Ma mäletan küll kuidas ma esimest korda gestalt teraapias käisin ja kui ebamugav kõik see oli ja kuidas ma seal tooli peal vaikuses nihelesin. Aga ma õppisin ebamugavusega leppima, sellega paremini toime tulema (hohohoo õppimisruumi ikka veel on, aga parem ikka kui enne) ja ka seda et vahel on vaja ka küsida ebamugavaid küsimusi ja anda ebamugavaid vastuseid, sest ainult nii saab sealt kuhugi edasi minna.
Oleks see nii lihtne! Ei ole nii, et mugav, kohe hea, kuid lõpptulemusena kasutu valik vs kohe halb, ent kasulik ja lõpliku hea tunde valik. Kohe head ja mugavat valikut nagu polegi tegelikult, mingit head tunnet ei paku teleka vaatamine või söömine-joomine-autoga sõitmine, ongi valida kas halb tunne kohe, hilisema heaga või halb tunne kogu aeg. Nii nõme, aga kuidagi tõesem, sest need arukad inimesed, keda ma tean (ja ma tean üsna mitut) ei tunne end mugavusvalikuid tehes kuigi mugavalt, kohe hakkab süütunne pitsitama.
ReplyDelete