So last September I joined Improv Studio and joined the theater group in the beginning of the year.
It has been a roller coaster, a journey of finding myself.
It started like this, and now it is more like this.
A big change there is.
Last week we were in FiiF - an amazing experience.The shows we saw, the workshops we participated in, being on stage almost every evening, positive and supportive people all around... and of course the drinking together - I am still unable to put my emotions into words.
It all was just....
...ahhhh....
And now it is the beginning of summer, we will take some months off and I feel in a way sad and happy. The journey has just started, I have found my fellowship and the ring.
While it saddens me, I however also understand that we have to take it easy, so we could be even better in the next season.
Cheers!
Gecko, the real one
Inspired by the ideas here and some expansions (like "Gecko society is the only society where you will die when you try to wank yourself .... your hand is full of super glue, for gods sake don't put it down there") I was looking for a pedant with a gecko on it. Just as a reminder of the fun of it.And didn't find anything.
However, just after my birthday, I got the option to make one as a birthday present for myself with some help at Vana Karu Valukoda in Tartu.
It took most of one day to carve it out from wax (including the first wax gecko that I messed up ... he lost too many fingers and toes during the process and a part of the tail. You can see it on the first pic)
For gods sake. I just got a block of wax and had to carve it out in 3D with a saw and a small scalpel.
Not so easy.
So the second gecko I made had only one missing finger (improvement there), that was added back by local experts, who also added the big round eyes. Now all I had to do was to wait until they turn the wax into metal.
And now, a month later I am holding it in my hands. My self made metal gecko.
Here a pic I made:
And here is the pic made by the Valukoda
Hahaaa, cool, isn't it?
And since the visit in Tartu I have been carving a lot of more things,with my small inexperienced hands, and I love it.
Cheers!
Run to the Zen Park
Messed up dreams is my trademark.
I have seen disturbing things and a little bit less disturbing things.
In rare occasions however I have dreams that I can translate as metaphors, guidelines or reminders.
Here is one of them from yesterday (I slept 4 hours during the day):
I was finishing my work in hurry. Why in hurry?
Well Terry Pratchett, Amanda Palmer and Neil Gaiman were visiting Estonia and giving a gig in Zen park. What gig? I didn't know and didn't care. The 3 people that I admire were together in Estonia. I was late, already, at least an hour. And I did not have any tickets, I just wanted to see these people in real life, if only for a glimpse. So I finished my work .... and ... well I did not know where to go... (there is no such thing as a Zen Park in Estonia)
In my room was a huge naked overweight Dionysus (who looked like this guy) and for some reason I knew in the dream that he was my brother. So he started to have deep talk about relativity of the world and we started to move fast forward - he was floating next to me while still in horizontal position. He was trying to help me out by speeding things up for us.
We got out of the apartment, down the stairs and on the front door I asked him:
"Wait, do you even know where the Zen Park is?"
He said: "No..but.."
"Well then just piss off!"
And I left the god and started to run in random direction.
I was really in hurry and wanted to get there. (Speeding to get into Zen park, isn't it ironic?) The city was a mixture of Tallinn, Tartu and Pärnu - almost familiar, but still not. Some apartment buildings were slightly melting and others fixed into strange angles.
I was running between these buildings.
.. I was not lost. I just did not know where to go...
...and then I woke up feeling somewhat stressed but also in a way relaxed.
At least I don't get bored, even in my sleep.
Cheers!
I have seen disturbing things and a little bit less disturbing things.
In rare occasions however I have dreams that I can translate as metaphors, guidelines or reminders.
Here is one of them from yesterday (I slept 4 hours during the day):
I was finishing my work in hurry. Why in hurry?
Well Terry Pratchett, Amanda Palmer and Neil Gaiman were visiting Estonia and giving a gig in Zen park. What gig? I didn't know and didn't care. The 3 people that I admire were together in Estonia. I was late, already, at least an hour. And I did not have any tickets, I just wanted to see these people in real life, if only for a glimpse. So I finished my work .... and ... well I did not know where to go... (there is no such thing as a Zen Park in Estonia)
In my room was a huge naked overweight Dionysus (who looked like this guy) and for some reason I knew in the dream that he was my brother. So he started to have deep talk about relativity of the world and we started to move fast forward - he was floating next to me while still in horizontal position. He was trying to help me out by speeding things up for us.
We got out of the apartment, down the stairs and on the front door I asked him:
"Wait, do you even know where the Zen Park is?"
He said: "No..but.."
"Well then just piss off!"
And I left the god and started to run in random direction.
I was really in hurry and wanted to get there. (Speeding to get into Zen park, isn't it ironic?) The city was a mixture of Tallinn, Tartu and Pärnu - almost familiar, but still not. Some apartment buildings were slightly melting and others fixed into strange angles.
I was running between these buildings.
.. I was not lost. I just did not know where to go...
...and then I woke up feeling somewhat stressed but also in a way relaxed.
At least I don't get bored, even in my sleep.
Cheers!
Tagurpidi psühholoogia
Ei ole ju mingi üllatus, et meie emotsioonid mõjutavad meie füüsilist enesetunnet. Kui sul on ikka suur stress siis sa oled ka rohkem haige - selge see. Samuti mõjub füüsiline tegevus vaimule hästi.
Nagu juba vanad Roomlased ütlesid: keha ja vaim käivad ilusasti käsikäes.
Avastasin enda puhul aga omamoodi tagurpidi võlts reaktsiooni.
Käisin nimelt hiljuti silmakontrollis ja tellisin ka uued prillid. Silma uurimise käigus selgus aga tõsiasi, et mehed ei nuta ja see konkreetne mees-isiksus kohe üldse mitte. Silmade kuivuse sündroom. Kui tavaline silm toodab mõõdiku järgi 6 mm pisaraid antud ajavahemikus, siis minu silmad tegid napilt üle ühe mm. Ehk siis kuiv nagu Sahhaara kõrb. (ja läätsesid ei tohiks üldse kasutada)
Kuidas seda aga ravida? Eks ikka silmale meelde tuletades kui tore on märg olla ehk siis püsivalt tilgutades. Töö kõrval soovituslik iga kahe tunni tagant.
Ja ma olen korduvalt märganud kuidas niipea kui silmad tilkadest täis saavad läheb laksti emotsioon alla.
Aga miks?
Taustal käiv alateadlik loogika võiks äkki olla midagi sellist:
silmad on märjad järelikult on kurb
-> kui ei ole kurb, siis tuleb teha kurvaks, sest muidu pole märgadel silmadel põhjust.
Üks võimalik seletus vähemalt ja ma ei taju et ma seda veel väga kontrollida suudaks.
Täiesti tobe on igatahes ennast 4 korda tööpäeva jooksul (okok tegelikult enamasti ma unustan ja tilgutan 1-3 korda) emotsionaalselt põhja tilgutada ja siis jälle üles ronima hakata et saaks jälle põhja tilgutada, et saaks jälle üles ronida... jne (ving ja hala)
Vot nii
*pilt pärit internetist
Nagu juba vanad Roomlased ütlesid: keha ja vaim käivad ilusasti käsikäes.
Avastasin enda puhul aga omamoodi tagurpidi võlts reaktsiooni.
Käisin nimelt hiljuti silmakontrollis ja tellisin ka uued prillid. Silma uurimise käigus selgus aga tõsiasi, et mehed ei nuta ja see konkreetne mees-isiksus kohe üldse mitte. Silmade kuivuse sündroom. Kui tavaline silm toodab mõõdiku järgi 6 mm pisaraid antud ajavahemikus, siis minu silmad tegid napilt üle ühe mm. Ehk siis kuiv nagu Sahhaara kõrb. (ja läätsesid ei tohiks üldse kasutada)
Kuidas seda aga ravida? Eks ikka silmale meelde tuletades kui tore on märg olla ehk siis püsivalt tilgutades. Töö kõrval soovituslik iga kahe tunni tagant.
Ja ma olen korduvalt märganud kuidas niipea kui silmad tilkadest täis saavad läheb laksti emotsioon alla.
Aga miks?
silmad on märjad järelikult on kurb
-> kui ei ole kurb, siis tuleb teha kurvaks, sest muidu pole märgadel silmadel põhjust.
Üks võimalik seletus vähemalt ja ma ei taju et ma seda veel väga kontrollida suudaks.
Täiesti tobe on igatahes ennast 4 korda tööpäeva jooksul (okok tegelikult enamasti ma unustan ja tilgutan 1-3 korda) emotsionaalselt põhja tilgutada ja siis jälle üles ronima hakata et saaks jälle põhja tilgutada, et saaks jälle üles ronida... jne (ving ja hala)
Vot nii
*pilt pärit internetist
Naer läbi pisarate
Laupäeva hommik. Äratuskell piniseb kell 8:40. Uniselt lükkan äratuse edasi. Sitt on olla. Tõesti sitt. Selline päev kui ei tahaksi teki alt välja tulla. Pea lõhub nagu jagaja.
Mitte et oleks eelmine õhtu joonud. Ei ainult improproov oli ja siis jalutuskäik vanalinnas, mille käigus sai tulevase etenduse (esikas 19. aprill) plakateid üles pandud. Ja kuna oli suhteliselt soe ja mõnus olin ma palja peaga. No vot nüüd tagajärge. Kurat küll.
Aga ei saa edasi magada. Tööd on vaja teha. Pealegi õhtul plaanis proovida lavalaudu standupperina Nokus. Kuradi hea ajastus ikka.
Ajan end voodist välja, keeren tableti sisse ja proovin tööd teha. Ekraani kuma ärritab silmi ja kassikarvad ärritavad lõhnameeli. Iiveldama ajab, aga pole midagi teha.
Proovin tööle keskenduda. Läbi valu on see aga suhteliselt raske - tabletiraisk kah ei mõju.
Hakkab külm. Keeran ennast riietega teki alla ja proovin kõigest hoolimata tõsine olla. Vasak silm on nii jaburalt tundlik, et seon endale rätiku ümber pea ja silma ning teen vaid ühe silmaga tööd. Näen ühe silmaga välja nagu tänapäevane hipster voodipiraat. Mis teha, tervis on selline. Ja siiski, on ka hullemat peavalu olnud.
Mõtlen et kui irooniline on täna just standupi teha. Eile oli lahkunud venna sünnipäev, täna oli mu tütarlaps matustel ära, mina valudes maas, aga lavale minek oli kuu aega tagasi juba kokku lepitud - seda ei saa ju ära öelda. Kuidagi nii on see alati olnud - huumor läbi elupasa ja valu. Mu huumorimeel sai aluse just peale venna lahkumist - hakkasin siis paaniliselt anekdoodiraamatuid lugema, et kuidagi elusitale leevendust leida. Ja sealt sai mu huumorimeel alguse. Selles valutavas hetkes tundus see kõik nii kummaline.
Järjest raskem ja raskem on tööle keskenduda. Proovin taustamuusikat - on valus. Proovin ilma - tuleb uni. Jobtvõimatt. Õnneks aeg väga ei venigi. Vahelduseks ja meeldetuletuseks räägin õhtuse lavateksti paar korda diktofoni (5 min - ehk siis väike paus tööst). Proovin seda võimalikult elavalt teha et eluvaim sisse tuleks. Asi on aga ilmselge - nii nagu praegu olen ma laval...... noh nii halb et pole mõtet kirjeldadagi. Seega proovin tööasjad võimalikult kiiresti kokku tõmmata ning kohe peale seda keeran veel ühe tablaka sisse ja keeran ennast kebabi moodi teki sisse rulli - riided seljas ja puha, pimedust tekitav rätik silmadel ning äratus juba paari tunni pärast ootamas.
Ärkan higiloigus ja ebameeldivalt aga tegelikult on enesetunne paranenud. Jeee! Ruttu pessu ja Nokusse. Seal esimese asjana üks hommikukohvi.
Lava taga vaatan kuidas esinejad valmistuvad. Kellel on paks märkmik ees, kellel telefon ning texti kordamine käsil. Mõni kulistab õlut. Harjumatu aga muhe seltskond. Mõni kordab isegi teksti nö viimase minuti stiilis, nagu oleks just examile jõudnud ja alles nüüd õppima hakanud. Teatris on lavatagune valmistumine hoopis aktiivsem ja vähem tekstile suunatud.
Läks! Esimene sett on nagu linnutiivul läbi. Tundub, et publik on natuke raskevõitu. Mina ole kohe teise alguses. Louis soojendab nad ülese ja siis on kõik, minek, tee nüüd milleks end kirja panid, raisk.
Sissejuhatus saab narmist küll - mitte sitaks aga okeilt - kuskil keskel hakkab vaikselt ära vajuma ja olude sunnil ununeb mul paar mõtet mida tahtsin veel lisada, ongi parem - saab kiiremini lõppu kus saab tuju jälle üles tõmmata. Pealegi tunnen et närv on sees. Mitte võibolla nähtavalt aga kergelt paralüseerivalt küll. Mõte hea,töötas. Ja ongi viimane nali ja minema. Esimese korra kohta täitsa okei, võib veel teha. Pärast visatakse käppa kah ja antakse mõned juhtnöörid. Khuul.
Publikus sattus olema kolm sõpra. Üks neist viskas pärast lihtsalt käppa ja ütles, et hästi panid, teised kutsusid veel edasi enda juurde Dixit'it mängima ja viskit jooma. Noh und mul ju enam ei olnud, miks ka mitte.
Ja nüüd olen ma kodus. Parajalt väsinud, parajalt kutu aga samas ka rahul et enne seda sünnipäeva sai vähemalt üksk lollus lõpuks ära tehtud - läbi valu aga siiski.
Cheers!
Mitte et oleks eelmine õhtu joonud. Ei ainult improproov oli ja siis jalutuskäik vanalinnas, mille käigus sai tulevase etenduse (esikas 19. aprill) plakateid üles pandud. Ja kuna oli suhteliselt soe ja mõnus olin ma palja peaga. No vot nüüd tagajärge. Kurat küll.
Aga ei saa edasi magada. Tööd on vaja teha. Pealegi õhtul plaanis proovida lavalaudu standupperina Nokus. Kuradi hea ajastus ikka.
Ajan end voodist välja, keeren tableti sisse ja proovin tööd teha. Ekraani kuma ärritab silmi ja kassikarvad ärritavad lõhnameeli. Iiveldama ajab, aga pole midagi teha.
Proovin tööle keskenduda. Läbi valu on see aga suhteliselt raske - tabletiraisk kah ei mõju.
Hakkab külm. Keeran ennast riietega teki alla ja proovin kõigest hoolimata tõsine olla. Vasak silm on nii jaburalt tundlik, et seon endale rätiku ümber pea ja silma ning teen vaid ühe silmaga tööd. Näen ühe silmaga välja nagu tänapäevane hipster voodipiraat. Mis teha, tervis on selline. Ja siiski, on ka hullemat peavalu olnud.
Mõtlen et kui irooniline on täna just standupi teha. Eile oli lahkunud venna sünnipäev, täna oli mu tütarlaps matustel ära, mina valudes maas, aga lavale minek oli kuu aega tagasi juba kokku lepitud - seda ei saa ju ära öelda. Kuidagi nii on see alati olnud - huumor läbi elupasa ja valu. Mu huumorimeel sai aluse just peale venna lahkumist - hakkasin siis paaniliselt anekdoodiraamatuid lugema, et kuidagi elusitale leevendust leida. Ja sealt sai mu huumorimeel alguse. Selles valutavas hetkes tundus see kõik nii kummaline.
Järjest raskem ja raskem on tööle keskenduda. Proovin taustamuusikat - on valus. Proovin ilma - tuleb uni. Jobtvõimatt. Õnneks aeg väga ei venigi. Vahelduseks ja meeldetuletuseks räägin õhtuse lavateksti paar korda diktofoni (5 min - ehk siis väike paus tööst). Proovin seda võimalikult elavalt teha et eluvaim sisse tuleks. Asi on aga ilmselge - nii nagu praegu olen ma laval...... noh nii halb et pole mõtet kirjeldadagi. Seega proovin tööasjad võimalikult kiiresti kokku tõmmata ning kohe peale seda keeran veel ühe tablaka sisse ja keeran ennast kebabi moodi teki sisse rulli - riided seljas ja puha, pimedust tekitav rätik silmadel ning äratus juba paari tunni pärast ootamas.
Ärkan higiloigus ja ebameeldivalt aga tegelikult on enesetunne paranenud. Jeee! Ruttu pessu ja Nokusse. Seal esimese asjana üks hommikukohvi.
Lava taga vaatan kuidas esinejad valmistuvad. Kellel on paks märkmik ees, kellel telefon ning texti kordamine käsil. Mõni kulistab õlut. Harjumatu aga muhe seltskond. Mõni kordab isegi teksti nö viimase minuti stiilis, nagu oleks just examile jõudnud ja alles nüüd õppima hakanud. Teatris on lavatagune valmistumine hoopis aktiivsem ja vähem tekstile suunatud.
Läks! Esimene sett on nagu linnutiivul läbi. Tundub, et publik on natuke raskevõitu. Mina ole kohe teise alguses. Louis soojendab nad ülese ja siis on kõik, minek, tee nüüd milleks end kirja panid, raisk.
Sissejuhatus saab narmist küll - mitte sitaks aga okeilt - kuskil keskel hakkab vaikselt ära vajuma ja olude sunnil ununeb mul paar mõtet mida tahtsin veel lisada, ongi parem - saab kiiremini lõppu kus saab tuju jälle üles tõmmata. Pealegi tunnen et närv on sees. Mitte võibolla nähtavalt aga kergelt paralüseerivalt küll. Mõte hea,töötas. Ja ongi viimane nali ja minema. Esimese korra kohta täitsa okei, võib veel teha. Pärast visatakse käppa kah ja antakse mõned juhtnöörid. Khuul.
Publikus sattus olema kolm sõpra. Üks neist viskas pärast lihtsalt käppa ja ütles, et hästi panid, teised kutsusid veel edasi enda juurde Dixit'it mängima ja viskit jooma. Noh und mul ju enam ei olnud, miks ka mitte.
Ja nüüd olen ma kodus. Parajalt väsinud, parajalt kutu aga samas ka rahul et enne seda sünnipäeva sai vähemalt üksk lollus lõpuks ära tehtud - läbi valu aga siiski.
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)