Mitte olemine

Olles masenduses või depressioonis, ei tule mõte "Ma sooviksin surra" kergelt. Enne niivõrd konkreetset ja ka mingil moel teostatavat ideed käib meie peadest enamasti läbi palju pisemaid, ebarealistlikumaid ja ellujäämisinstiktiga mitte nii vastuolus olevaid (ja ka teiste ees vähem süümepiinu tekitavaid) mõtteid. Üks nendest, mida ma usun, et me kõik oleme mingi hetk vähemalt korra mõelnud, on see, et "Võiks juhtuda nii, et ma poleks kunagi sündinud", mida on omajagu idealiseeritud miskites filmides:"Oo mis kõik on teistmoodi siin ilmas kui ühte töllmokka ei ole,... oota samas see töllmokk ikkagi ju on, sest kuidas muidu ta saab vaadata, mis maailmas teistmoodi on...? Seega tegelikult sa ju ikkagi oled, aga lihtsalt unustatud?

Ma nägin täna öösel unes just sedasamust vigast Holliwoodi versiooni unes. Ja see polnud mitte stiilis "Oo sa kae vaid, mis kõik oleks teistmoodi siin ilmas ilma sinuta", vaid pigem tõdemusega, et elu läheb edasi ja väga vahet ju ei ole ja et "Nii kullake, sa eksisteerid maailms, kus mitte keegi sind ei mäleta, sul pole enam sõpru, perekonda, hobisid, tööd ... jne Sa oled ainus, kes mäletab, et sul üldse midagi sellist on olnud. Aga sa ärkad ikkagi kõige selle keskel nagu tavaliselt."
Kui selle peale nüüd mõtlema hakata siis see on hirmus. See on tõsiselt hirmus. Hirmsam, kui suremine ma ütleks. Hirmsam kui mittekunagi mitte eksisteerimine. See, et sa oled ja sa oled täiesti üksi - sinu aastate jooksul ehitatud kogemused, suhted, tugigrupp on kõik lihtsalt kadunud... läinud. Sa oled oma parimatele sõpradele, armsamatele täiesti võõras inimene, samas kui sinul endal on nendega seoses tunded.Sa oled täielikult unustatud, aga sa ikkagi oled olemas.

Samas, kes teab, äkki see ei olnudki unenägu ja äkki mulle pandigi seesugune needus peale?
Kass igatahes oli täna hommikul sõbralik - samas ta oleks ju sõbralik iga inimesega, kes võiks talle potensiaalselt süüa anda. 
Kui kontorsse jõuab, siis näeb, mis oli uni ja mis mitte. Enne vist ärkvel inimestega ei kohtu.


Aga kui surm juba teemaks tuli, siis mõned päevad tagasi plätserdasin ka ühe surmapildi, mille idee on mu peas kaua olnud ja ootand kannatlikult. Ei tulnud üldse nii hea, kui mu peas oli, aga samas ei tulnud ka nii kole kui ma kartsin. Näh, käib kah.

Lullar pildil:

The high cost of living 

All stories have a beginning 
All stories must have an end. 
But when it comes to the living 
We all like to pretend 

That there is always tomorrow 
and there is always time 
The shock, the pain, the sorrow 
Is death for us bitter as lime 

They say it's the high cost of living 
That everything will end one day 
She is but both taking and giving 
How else could we find our-own way? 

Projekti-Inimese piinad

Lähedased inimesed teavad kui vastik Projekti-Inimene ma olen - mul on üks projekt ja teema põhifookuses ja kõik muu elus on kohandatud tolleks ajaks selle ümber. Kusjuures, kui suurem projekt on käims, siis selle varjus saab ära tehtud ka posu väiksemaid, sest on lihtsalt vaja saada mõtted peast välja ja pealegi, selle suure varjus on see ju imelihtne. Nii sai ka lõputöö kribamise ajal kiiruga tujurikkuja sketse tehtud ja ka improlagrit ette valmistatud ja ennast Tartus improalaselt koolitamas käidud jne. Kõik muu tundub selle suurema teema varjus oluliselt vähem hirmutav. Samas teen ma äkitsi siis nii palju asju ja sotsiaalne ja kodune elu kannatavad selle all päris usinasti.

Aga mis juhtub siis, kui mul ei ole suuremat projekti käimas? Ma ei teagi. Ei mäleta enam seda tunnet. Viimased neli ja pool aastat on eesmärgiks olnud ikkagi bakapaberi kättesaamine ja see sai nüüd tehtud. Tõsi, antud eriala pole mu hetke ametiga peaaegu mittekuidagi seotud, samas oli seda huvitav õppida ja kindlasti toimus selle ajal palju isiklikku kasvu. Aga tehtud!

Nüüd aga on kuidagi kummaline, võibolla isegi tühi, tunne. Peab proovima ja harjutama, et kuidas ma sellega hakkama saan. Eelnev kogemus on näidanud, et kui ajul ei ole piisavalt palju tegemist, hakkab ta ise seda looma igasugu paranoiade, sundmõtete ja asjadega. Samas oleks ju tore kui suuremaid teemasid niipea ette ei võta. Et võttagi suhteliselt rahulikult ja vaadata, mis saab. Proovida, et kas ma suudan vahel ka rohkem niisama olla ilma, et posu kohustusi haamria kuklasse peksaks.

Cheers!

Mida ma siis tegelikult usun?

Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.

Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).

Praktiline spirituaalsus

Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.

Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.

Mõistmine

Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud  - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.

 

Duaalsus

Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid).  Ja ka elu ja surm käivad koos.

Surm

On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.

Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."

Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.

Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)

Vastutus

Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma. 

Tolvan elukeerises

Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.

Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.

Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).


Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.

"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.

Cheers!

[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]

Meised ja Nahed

Mulle üldiselt meeldib, et viimastel aastatel on Eestis naisõiguslased aktiivsemalt tegutsema hakanud. Mulle meeldib see, et pööratakse rohkem tähelepanu tõsistele teemadele nagu üksikvanemad ja perevägivald. Mulle meeldib, et tegeletakse riigi tasemel võrdõiguslusega.

Mis mulle aga ei meeldi, on see, et meie "võrdõiguslikkus" läheb vaikselt Ameerikaliku absurdi poole, kus ühe soo vajadused on tähtsad ning teine aga on justkui juba sünnist saati rikutud ja tema õigused ei ole nii tähtsad. (mitmes Ameerika osariigis on seaduse järgi suhteliselt võimatu meest vägistada. Samuti on toredad seadused, et kui sa mehena pakud õhtul tütarlapsele veini ja te peale koos joomist seksite, siis oled sa seaduse silmis vägistaja, sest sa mõjutasid temakese otsustusvõimet...  samas kui see toimiks vastupidi, siis poleks tegemist vägistamisega ... jne)
Haigeid näiteid on maailmast palju tuua, aga ma prooviks jääda siin kirjutises Eesti konteksti.

See oli vist mõned aastad tagasi kui meil oli suur reklaamikampaania, kus linn oli täis postreid tekstiga "Issi, kus sa oled?". Tore ettevõtmine et üksikvanemate probleemile tähelepanu tõmmata, aga kus on üksikisade õigused, kelle juurest lapse ema on lahkunud? Kas nende olukord ei ole tähtis? Kui see küsimus ajakirjanduses tõstatati, tuli vastuseks et üksikemasid on Eestis oluliselt rohkem kui üksikisasid ja seega seda tahku probleemist ei käsitletud. Noh, selle suhtumise järgi võib ju samahästi öelda, et lapsi, kes kasvavad koos kahe vanemaga on rohkem kui üksikvanemate lapsi, nii et milleks seda kampaaniat üldse vaja oli?

Teine kampaania, mis mul ausalt öeldes harja punaseks viskas oli eelmine aasta, kus plakatitel räägiti koduvägivallast. Enamik plakateid olid küll ilusasti neutraalsed, aga osad ütlesid otse välja et mees on vägivallatseja ja naine kannataja - vastupidise väitega plakateid ma kuskil ei näinud. Jällegi tutvustati ainult ühte mündi poolt. Jah arvatavasti on neid peresid vähem, kus naine vägivallatseb mehe peal, aga need on kindlasti olemas ja neid ei tohiks tolereerida või kinni mätsida. Pealegi on mehe kannatamine antud suhtes keerulisem, kui naisel oleks, sest:
* meest on õpetatud et naisi ei lööda
* mees ei saa sellest avalikult rääkida sest ta oleks kohe naerualune, keda naine kodus peksab
* kui palju varjupaike on meil Eestis meestele?
Ma ei ütle, et naiste jaoks oleks perevägivald lihtne, aga kui sa vaatad uuesti eelnenud kolme punkti siis pead sa tõdema, et isegi kui meeste puhul esineb seda probleemi vähem, on selle all kantajatel vähem ühiskondlikku tuge. Ja nüüd neid jälle ignoreeriti. Samas kui põhjendus on, et enamasti mees ikkagi peksab naist, siis sama hästi võiks öelda, et enamasti ei ole üldse koduvägivalda, seega milleks seda kampaaniat üldse teha?

Huvitav on jutt meeste ja naiste palgalõhest. Väidetavalt saavad mehed sama töö eest rohkem palka kui naised (Eesti statistikat selle kohta ma väga uurinud ei ole, seega ütlen väidetavalt). Loogiliselt võttes, kui naised teevad sama palju tööd ja vähema raha eest, peaks meil ju ainult mehed töötud olema sest naised on odavam tööjõud.. ja neid on soodsam tööle võtta? Ei?

Samas lugesin ma hiljuti huumoriajakirjast Naine24, kuidas meestel on geneetiline kalduvus olla jobu. Seega mehed on jobud aga saavad ikkagi rohkem palka? Kas pole mitte väike loogikaviga?

Samas, seda et meestel on rohkem riskikäitumist on tõestatud palju - ma ei nimetaks seda kohe jobususeks, vaid omaduseks, millel on omad plussid ja miinused. Tõsi mehed võivad tänu oma kergemale riskikäitumisele ohustada rohkem oma tervist. Samas kas ei aita julge ja riskantne käitumine vahel kaasa ärimaailmas? Kas on äkki selles mingil määral seletatud ka sissetuleku erinevuse põhjus?

Kui me juba statistikat näpime siis siin on natukene süngemaid numbreid Eesti statistikaametilt:

 

Mehed sinine, Naised punane

Nagu teada on Eestis enesetapuga täbarad lood. Keskmiselt tehakse neid üle 300 aastas, mida on ikka kohutavalt liiga palju. Tore on näha, et peale 1994 aasta "buumi" on numbrid järjest vähenenuid. Samas on ilmselgelt suur erinevus naiste ja meeste vahel. Kui võtta kogu info kokku, on näha, et ligi 4/5 enesetappudest eestis vahemikus 1989 - 2013 on sooritatud meeste poolt.

Meeste ja naiste enesetappude suhe vahemikus 1989-2013

 
Kuigi langus on tajutav on meeste ja naiste vaheline erinevus siin püsivalt suur. 2012 tegi 190 meest enesetapu, samas kui naisi läks sellele teele vaid 45. Miks teevad mehed 4 korda (kokku keskmine) tihedamini enesetappe kui naised? Äkki on siin oma osa eelmainitud riskikäitumisel? Äkki on meestel ka raske elu? Äkki ei ole meeste tunnete väljaelamine sotsiaalselt aksepteeritav, sest mehed ju ei nuta ja kannatavad viimase piisani? Äkki mehi on õpetatud mitte virisema ja mitte välja elama ja kuidagi hakkama saama? Äkki mehed huvituvad ainult arvutitest ja autodest ja seksist ja muu pole nende jaoks tähtis? Äkki on meeste psühholoogia  lihtsalt jäigem ja kui see murdub siis ikka nii et ...

Mehed sinine, Naised punane

Statistikaametil on ka numbrid psüühika ja käitumishäiretest põhjustatud surmade kohta. Kuigi me ei räägi siin nii suurtest arvudest, nagu enesetappude puhul, on näha et ka siin panevad mehed naistele pika puuga ära.

["Õudne! Mehed tapavad ennast rohkem, on rohkem riskialtimad, omavad tõsisemate tulemustega psüühika ja käitumishäireid, saavad rohkem palka - kus on võrdõigusvoliniku silmad?? Suidsiidiarvud võrdseks!!!" ... ei hüüa vist ükski naisõiguslane]

Pagan mind võtaks kui ma täpselt tean, mis selle põhjus on, et meestega nii hullusti on, aga sellise statistika kõrval häirivad mind eelpool mainitud meestest mitte hoolivad kampaaniad oluliselt rohkem - eriti kui samal ajal on õhus ka väidetava võrdõiguslikkuse teemad.

[Ja mind häirib juba põhimõtteliselt see, et meie võrdõigusvoliniku juures töötavad vaid naisterahvad, samas kui osa nende tööst on jälgida, et erinevatel erialadel oleks rohkem võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Praegu tundub see lihtsalt ... silmakirjalik.]

Muidugi ei ole meie ühiskonnas kõik ilus ja tore ning kohe kindlasti mitte võrdne. Mine vaata kasvõi suvalise poe ajakirjaletti ning proovi sealt eristada meestele ja naistele suunatud ajakirjade kogust ja sisulist erinevust. Mehed peavad aega teenima. Naised peavad tasuta ööklubisse sisse saama jne. Meil on omad kiiksud. Kunagi kandsid mehed sukkpükse, parukaid ja meiki (kurikuulus Robin Hood oleks tänapäeva maailmas väga kummaline vaadata), nüüd on see naiste pärusmaa. Riidepoodides, mis nii meestele kui ka naistele on enamasti 3/4 naiste asju ja kuskil taga nurgas vaikselt peidetud meeste sektsioon. Kui naised kannavad meeste riideid on see okei ja osade arvates isegi seksikas,samas kui mehed kannavad naiste riideid on see pigem sotsiaalselt mitte-okei. Ma usun, et kui kooseluseadus oleks puudutanud ainult lesbilises suhtes naisi, oleks see läbi läinud - kaks intiimses suhtes meest on pigem see, mis inimesi rohkem häirib (vähemalt selline tunne on mulle jäänud).

Mõlemal sool on omad plussid ja miinused. Ei tasu väita et ühel on elu kergem ja teisel raskem - see on lihtsalt ... erinev. Seadused, kampaaniad ja ettevõtmised peaksid toetama inimest, mitte rõhuma veelgi enam soostereotüüpidele. Iga inimene peaks tundma endal vabadust valida eriala või elukutse, mis teda huvitab, ilma et teda selle üle diskrimineeritakse. Iga inimene peaks tundma endal ka vastutust ... et ta vastutab ise oma valikute ja tegude eest ... et seadus ei ole erinevale soole erinev...

Ja põhiline.... oled sa mees või naine ... ole inimene... ja hooli ka teistest inimestest.

Kohati tuttav