HL5 Teine Päev - Maximi jutustus

On Kibe ja Kuum

Maxim ärkas viie paiku külmavärinate peale. Tuli telgi ahjus oli kustunud. Olgugi, et ta enda uni oli läinud, vaatas ta kõrval külmuvaid kaaslasi ja otsustas tule uuesti üles teha. Peale pikka pusimist ja susimist – ega Maxim kütt polnud, et selliseid asju osata - sai ta lõpuks tule üles. Ukse tagant kostus kriipimist ja väsinud häält „Lase sisse, külm on“. Üks vaene sõdur oli juhtimiskeskuse mäe peal maganud ning seal täiesti läbi külmunud. Maxim lasi ta sisse tingimusel, et ta ahju veel kütab ning mees keeras ennast ahju ette kerra.

Tuvastades, et ta on ainsana ärkvel terves laagris, otsustas Maxim ka lõkke üles teha, et saaks seal peal kõigile hommikusööki teha. Oli imekspandav, et keegi kogu selle ragistamise peale ei ärganud – aga küttematerjali oli ju vaja. Põie tühjendamine põõsaste vahel tuletas valusalt meelde kogu dedoxi, mida sai eelmisel õhtul tarbitud. Maxim hammustas huulde, et mitte valjult sajatada ja laagrit sellega üles ajada.

No pagan, isegi fuusialaste lendlehed olid kiletatud ja ei sobinud küttehakatiseks. Kui suure pusimise peale lõke lõpuks käima läks, oli telgi korstnast tulev suits juba otsas – selge, ka see ahjuvalvur jäi magama. Maxim muigas, et mida oleks tal küll teha, kui nüüd äkitsi fuusialased tuleks. Ihuüksi lõkke ääres keset magavat laagrit, nagu kuradima leemur keset kuradima lagendikku. Aga lõke oli mõnus. See oli isegi jumalate soojendamiseks sobilik.

Hommikuses vaikuses oli aega ka rahulikult mõtiskleda eelmise õhtu peale.

Hiljem kohale saabunud tuuker Cirmi abil leiti õhtuhämaruse varjus mürgistest ruumidest ka antenn ning Zeus oli töökorras. Kümnes tuumalõhkepea oli alles. Ainus, mis puudu oli, oli veel fuusiate nö peakontori koordinaadid. Kõik oli valmis.

Kas olime me tõesti valmis saatma teele tuumalõhkepead? Kas me olime valmis seda vastutust võtma? Mida tähendas see otsus tulevastele põlvedele?  Maxim arutas seda küsimust õhtul ka Marita ja Rõõsikuga, kellest viimane ütles otse välja, et tema tehnikuna võib kõike muud teha aga viimast kinnitusklahvi keeldub ta vajutamast. Seda vastutust tema ei võta.

 Mida teha siis kui me aga ei saa koordinaate? Sõõrik teadis koordinaate kus oli vaid vesi ja inimtegevust ei toimunud – sinna saates oleks saanud selle vähemalt kahjutuks teha. Ehk see olekski olnud õigem tegu?

Äkki paistis põõsa tagant liikuva inimese siluett. 

Maximi keha tõmbas pingesse. Relva polnud mõtet haarata. Kui see oli fuusialane ja tal oli automaat, siis polnud vinnastatava püstoliga midagi teha.
„Sass kuramus!“ hingas Maxim kergendatult.  

 Kütid olid juba liikvel – ka Robi oli kuskil kondamas – ja mäe peal magasid meie valvurid. Sass raporteeris, et fuusialased olid kuue paiku tegutsema hakanud ja häälte järgi oli neid kindlasti rohkem kui kolm. Siis vaatas ta kriitilise pilguga lõkke üle. „Nuh, polegi väga viga. Sa pane neid puid rohkem nii pidi, siis põleb paremini ja püsib kauem.“ Ja läind ta jälle oligi.
Mõni aeg hiljem astus laagrist läbi ka Robi ning näitas kaardi pealt täpsemalt, mis alad olid juba uuritud ja kuhu ta lõksud oli seadnud. Jänese ristmikust, mis asus kohe juhtimiskeskuse ees, otse jalutades saigi üsna pea fuusialaste tugiposti. Pagan, see oli ikka lähedal. Liiga kohutavalt lähedal.

Just siis kui lõkkel kruusis tehtud hommikurüübe valmis sai ärkas ka tuuker Cirm. Maxim jättis ta lõket valvama ning käis põiel ära. Seejärel sai Cirm põiele minna. „Tuli otsa,“ naeris Maxim talle järele. Kui teised olid saanud õhtul ühe annuse detoxi, mis juba põletas välja laskmisel nagu leegiheitja, siis tuuker, kes oli mürgises ruumis antenni otsinud, sai viiekordse annuse. Cirm ei kostnud selle peale midagi, kuid tema pilgus oli näha seda valu, mida ta töökohustused talle tekitasid. See ei olnud kohe kindlasti mitte meeldivaim osa tema tööst.

Ilm kiskus palavaks ning lõkke ääres oli veelgi palavam ja Maxim kooris oma riideid järjest vähemaks, et tulevase päevaga hakkama saada.

Peagi tõusid ka Margarita, Sõõrik (kelle nimi oli siiski Rõõsik, aga hakkas juba isegi enda päris nime unustama) ja Colt. Ka mõned sõdurid olid ennast püsti ajanud. Üks sõdur oli eelmisel õhtul tuvastanud ala, kust võis leida moona või nodi, kuid selle ülevaatamiseks oli tarvis tehnikut ja bio. Leitud koht oli suhteliselt lähedal fuusialaste baasile, nii et tasus seal võimalikult vara ära käia. Olgugi, et Rõõsiku nägemine ei funktsioneerinud veel korralikult – miski tehniku jama vist, arvas Maxim, sest meedikul ei olnud siin midagi teha – oli ta nõus ekspeditsioonile minema. Colt samas keeras hommikurüüpe sisse, nosis natuke ja läks võttis juhtimiskeskuse valvamise enda peale.

Paistis, et detox oli paljudele halvasti mõjunud, sest mitmele ärkajale pidi Maxim jagama ka närimissütt, et seedimist jälle korda saada. Vähemalt ta lootis, et see oli detoxist. Teine ja oluliselt hirmutavam võimalus oli, et varsti oli kogu laagril punn alt läinud ja seda küll praegu vaja ei olnud.

Ekspeditsioon jõudis edukalt tagasi. Margarita oli leidnud materjali stimulandi tegemiseks ning laenas selle dooside ettevalmistamiseks Maximilt süstalt. Õnneks ei olnud kohal Pohla ja Lillekest – sõdureid, kelle puhul Maxim juba eelmisel õhtul kahtlustas raskekujulist stimulandi sõltuvust. Sõltlasi ei tea kunagi ette. Maxim võttis 2 stimulanti endale ja jagas kaks tükki just ärganud Birgitile ning läks mäe peale uudistama.

Colt seisis stoilise rahuga üksinda juhtimiskeskuse katusel. Läheduses magas ka üks sõdur. Oli rahulik ehk isegi halvaendeliselt liiga rahulik. Ka öö oli möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Kuid fuusiad teadsid, et me olime siin. Konflikti tekkimine oli tõenäoline.

Raskete valikute küüsis

Lõunaks olid enamik tsiviilidest juhtimiskeskuse juures. Valve oli püsti. Mõned sõdurite ja spetsialistide salgad liikusid ka metsa vahel, saades vahel nende jaoks mõistmatuid teateid küttidelt, kes tegutsesid metsa all üksinda – nende keel ja maailm olid erinevad. Varsti jõudis kütt Robi juhtimiskeskuse juurde kotitäie sipelga munadega. Ega neil väga välimust ei olnud, aga maitsel ei olnudki väga viga, kui sa esimesest jälkustundest üle said.

Tuli teade, et kaks sõdurit olid tulevahetuse käigus langenud pantvangi. Kurat küll! Seda veel vaja!

Kõikide imestuseks ilmusid need kaks sõjavangi aga varsti välja rääkides kuidas fuusialased olid nende haavad imeliselt parandanud ja veel toitugi pakkunud. Ning lubanud neil lahkelt oma laagrisse tagasi minna. Midagi selles loos aga ei klappinud. Pealegi oli tegemist Pohla ja Lillekesega – sõduritega, kes olid maiad stimulandi järele. Maxim vaatas mehed üle. Haavad olid tõesti parandatud, kuid kuidagi kahtlaselt – võõra tehnoloogia abil. Ei, seda ei saanud usaldada.

Leena ja Birgiti järelevalve all opereeris Maxim Pohla kaelahaava lahti, et uurida mida sellega tehtud oli. Haav nagu haav ikka, mis oli kuidagi kummaliselt lihtsalt kokku kasvanud. Veider. Kuuliaugud riietes olid aga värsked ja ehedad. Lihtsalt haava kui sellist ei olnud enam kusagilt leida. Seejärel õmbles ta oma tekitatud haava uuesti kinni tagasi. Pohl oli tige. Oli ta enne ju ennast hästi ja tervena tundnud. Nüüd aga pidi ta vee mõnda aega kosuma, et Maximi torkimisest taastuda.

Lillekese kaelal märkas Maxim aga midagi kummalist. Naha all oli midagi tehnilist ning niipea, kui Maxim seda eemaldada proovis langes mees krambihoogudega siruli maha. Mis-iganes see oli, oli see kokku kasvanud Lillekese närvisüsteemiga. Saadeti sõna tehniku järele ning peagi saabus Rõõsik. Hoolimata eelnevast mittesallimisest oli Sõõrik Maximile kuidagi rohkem sümpatiseerima hakanud – eriti peale tema soovi tuumapea kasutamise asemel see vette lasta. Peale seda ei olnud ta Maximi silmis enam mõttetu laiskvorst, vaid midagi enamat … kuidagi rohkem täiskasvanud.

Lilleke sai posu valuvaigisteid sisse ning Maxim palus tal kõhuli heita. Ümbruses olid ka sõdurid, kuid teda jõuga maha väänata ei oleks olnud õige. Lilleke küll torises vastu, kuid nõustus. Maxim kergitas hellalt kiipi katvat nahka ning Rõõsik heitis pilgu peale. „Ohoo! … oota korra!“ sõnas ta ning oli peagi kohal oma tehnikukoti ja kahtlase väikese riistapuuga, mille antenniga ta kiibi juures liigutama hakkas. „Mmm. Väga huvitav. Paistab, et see on saatja.“ Mis informatsiooni ja kuhu see välja saatis ei olnud päris kindel. Oli see vaid Lillekese asukoht? Kõik mida ta kuulis ja nägi? Oli kiip ju ühendatud terve tema närvisüsteemiga. Ühes oli Rõõsik aga peaaegu kindel – informatsioon läks vaid välja. Sissetuleva informatsiooni jaoks ei olnud kiip võimeline.

Maxim kortsutas kulmu. Ühesõnaga meie ridades võis olla tahtmatu spioon. Pealegi, see kiip oli pool orgaaniline ja pool tehniline – tundmatu tehnoloogia – ei saanud välistada, et seal oli ka oma nõks sissetuleva informatsiooni jaoks. Siis oleks olnud meie tagalas fuusiate võitleja. Ühesõnaga tiksuv aegpomm. Pohl tegi Maximile nüüd veel rohkem muret. Ehk oli ka tema küljes kuskil kiip, kuid seda polnud lihtsalt võimalik tuvastada? Maxim pigistas oma relva käepidet, et valmistuda halastuslaskudeks.

See oli osa tema sõduri mõtlemisest, mustvalge maailma nägemus, mis leidis, et kõik mis ohustab missiooni tuleb elimineerida. Samas oli ta juba aastaid töötanud meedikuna, ning selle juures oli hoopis teine maailma nägemus. Inimelu oli püha. Nende poistega oli tehtud midagi nende enda tahte vastaselt - nemad ei olnud selles süüdi. Nad olid põhimõtteliselt haiged, keda oli vaja ravida. Maxim lasi relva käepideme lahti. See siin polnud tema otsus.

Automaadi tärin! 

Persse!

Suure siblimise ja opereerimise ajal oli ka valvemeeskod osaliselt oma postidelt uudistama tulnud ning nüüd seisis fuusialane kõrval mäe peal ja niitis automaadiga inimesi nagu muru. Nagu konn kuumal pannil kargas Maxim telliskividest vahitorni taha ja jäi seal hingeldades toimuvat kuulama. Automaadi tärin. Vastu täristamine. Haavatute oiged. Seda kõike oli liiga palju!

Vaenlasi tundus olevat vähemalt kolm. Haavatuid meie pool vähemalt sama palju, ehk isegi rohkem. 

Ka Lilleke, kelle relvad kaks minutit tagasi turvalisuse huvides tema käest ära võeti, oli oma käed automaadi külge saanud ning täristas usinasti fuusialaste pihta. Maxim lootis, et relv tema käes ei liigu tema tahte vastaselt omade suunas. Pohl aga tõstis käed üles ja jalutas läbirääkimisi üritades lähima fuusialase poole. Kuulid vilisesid temast mööda.

Maximi lähedal täristanud Karvuk sai ühe fuusialase maha, kuid tolle viimane lask langetas ka Karvuki. Maxim haaras oma koti kaenlasse ja tormas kohale. Paistis, et kaitsev tuli oli juba peal. Ka eemal laagri sissepääsu juures tundud üks langenu olevat, vist Helmut, kuid Karvuk oli hetkel lähemal. Kiirelt sidus Maxim tema peahaava kinni – õnnesärgis sündinud raisk, enamasti olid vigastused pähe ikkagi fataalsed või halvavad – kaalus korraks olukorda ning läks uudistas kõrval langenud fuusialase üle.

See oli ikkagi inimene, inimene tehis kestas, voolikute ja motoriseeritud eksoskeletiga. Kogu selle kesta funktsioonist ja võimalustest ei saanud Maxim täpselt aru. Kuna aga eelnevalt oli kuuldud lugusi kuidas langenud fuusialased peale mõningast lamamist taas täisfunktsionaalsuses püsti tõusid ja madinat jätkasid, võttis Maxim kurvameelselt oma meedikuvarustuse ja nüsis fuusialasel pea maha – vaid nii sai kindel olla. Aga see oli ju ikkagi inimene, vähemalt osaliselt.

Kui veriste kätega Maxim laagri sissepääsu juurde jõudis oli sealne langenu juba kadunud. Persse küll! Kindlasti võtsid fuusialased ta kaasa, et teha temast endasugust.

Edasi oli kaitse aga oluliselt kindlam. Lähedal asuva mäe otsas istus püsivalt tunnimees ning juhtimiskeskus ise oli ringkaitses. Sai natukene puhata ja plaani pidada. Ükshetk tekkis Maximil mõte, mitte küll kõige erksam, kuidas fuusialasi, kes olid siiski ju pigem loogilised masinad, kokku jooksutada. Ta läks istus Lillekese, kelle kaelal oli endiselt kiip, mis suure tõenäosusega informatsiooni saatis, kõrvale. „Kuule lilleke, kas sa sellist anekdooti tead?...“ alustas ta.

Kontakt

 Üsna pea tuli keskuse juurde taas kolm fuusialast. Otse, keset teed. Ülbed tõprad. „Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse“ korrutas üks neist raudsel häälel.

„Mitte sammugi lähemale!“ põrutas Colt mäe pealt. Mehed olid vaevu paranenud, kuid isegi veel  haavatutel oli käsi päästikul ja laskevalmis. Maxim jooksis ringi ja vaatas kelle haavad olid paranenud, et eemaldada neilt laskmist ja liikumist segavad sidemed. Nii mõnigi haav oli just napilt kokku kasvanud.

„Fuusia vüRRstiRRiigis vääRRtustatakse teid!“ põristas kolmest suurim fuusialane „Tõstke käed üles ja liituge meiega! Koostööd tunnustatakse, vastuhakku kaRRistatakse!“ 

Läbirääkimised, kui neid nii võib nimetada, kestsid mõni aeg – peamiselt oli tegemist fuusia propagandaga. Colt aga hoidis kontakti, sest sõdurite salk oli just liikumas fuusialaste selja taha. Üks hetk hakkas aga üks mäel olnud meestest nihelema. „Kui sa nendega lähed, saad kuuli selga,“ sõnas Colt kalgilt. „See pole minu sõda, mul pole midagi kaotada,“ ütles sõdurpoiss Sten, tõusis püsti, tõstis käed üles ja hakkas fuusialaste poole liikuma „Automaat jääb siia!“ karjus Colt ja võttis Steni sihikule. Automaat asetati maha. Kui Sten oli fuusialastega liitunud hakkasid nad lahkuma.

Colt oli pinges.
Mehed ei olnud veel positsioonidel.
Midagi tuli teha, et nad ära ei läheks ja kiirelt.

„Oodake!“ hüüdis Colt ning niipea kui fuusialased peatusid ja ümber keerasid tõmbas ta neile tule peale. Persse, nende seas oli ka ju oma mees, mõtles Maxim. Kuid vastaspoolele ülemineku eest oodanuks teda ükshetk nii-kui-nii surm. See oli sõdurite suusõnaline koodeks ja nüüdseks polnud enam väga vahel millal ta maha võetakse. Ka metsas olnud sõdurid tõmbasid tule peale. Niikaua kui fuusialased metsas oleva salgaga teglesid, liikus Colt mõne mehega mäe pealt alla ja lähemale. Maxim jooksis neile järgi. Mõned metsas olnud mehed olid juba haavatud, seda oli kuulda. Nüüd oli vaja lihtsalt tuli nende pealt ära juhtida, et meedik saaks tegutseda. Colt suunas Maximi metsa poole, kus vist Karu või Vikat oli haavata saanud. Maxim, kellel ei olnud ka raadiosaatjat ei suutnud tihedas võpsikus aga kedagi leida. Kui ta tee juurde tagasi jõudis oli ka seal õhk puhas. Samas lebas ka Karvuk - seekord kuuliga jalas. No pagan küll, mitu korda pead sa ühe päeva jooksul sama meest lappima.

Kuulduste järgi sidus üks sõduritest metsas haavata saanud mehe ise kinni. „Ise teavad,“ mõtles Maxim,“gangreen pole nalja asi, aga ehk läheb õnneks. Ja kui ümbersidumist ei vaja, siis ei vaja. Ega head tegu saa ka peale sundida.“

Eemal tee peal oli näha lahkuvate fuusialaste tumedaid kujusid. Ka Sten paistis nende seas olevat. „Pekki küll. Kõik kolm fuusialast olid püsti ja täiesti tegutsemisvalmid ja meie mehed … lipp lipi peal ja lapp lapi peal… nagu kuradi kapsad, ainult et nõelapistetega. Äkki oli nendega sõdimine mõttetu. Kas me olime just sorkinud kepiga herilasepesas?“ mõtles Maxim ja jälgis kuidas tumedad kujud silmapiiri taha kadusid.

Paar hetke hiljem tõusis samast kohast tolmupilv ja kostus mürinat. 

Mida kuradit? Mis see oli? 

Mingi masin? 

Maxim jälgis õudusega kuidas silmapiirile kerkis .. … rauast sõjamasin. 

Ei ole võimalik! Oli see soomuk? 

„No nüüd on küll täitsa putsis!!!“ karjus Maxim ja pages koos teiste tsiviilidega metsavahele peitu.  

Võidud, kaotused ja paranoia

„Mina enne metsast välja ei lähe kui on kindel, et on ohutu“ ütles Rõõsik. Suure tõenäosusega oli juba ohutu. Häälte järgi oli masin kohale jõudnud ja tuld polnud keegi avanud. Seega olid kas läbirääkimised või omad. Maxim maiustas veel natukene kuusevõrsetega, nende toitvast väärtusest pidas kütt Robi eelmisel õhtul pika loengu, ning läks siis juhtimiskeskuse juurde tagasi.

Olidki omad. Robi oli üles leidnud Poldiküla lisaväed ning need meie juurde juhtinud. Pealegi oli neil väga hea varustus kaasas. Nii laialt, kui nüüd, polnud keegi ammu enam naeratanud. Lootust veel oli.

Varsti hakkasid fuusialased tagasi saatma sõjavange, kelle nad olid võtnud. Maxim koos teiste tsiviilidega jälgis kerge õudusega, kuidas endised mehed põlvili käsutati ja riietest paljaks kooriti. See oli ju Helmut. Tema polnud selles süüdi et ta laibana ära lohistati ja nüüd ei võtnud omad teda enam omaks. Ka Pohl tuli tagasi ja vist paistis korraks ka Sten, kuid ta kadus silmapiirilt niipea kui oli tekkinud.

Lilleke, Pohl ja Helmut kooriti relvadest paljaks lükati seina äärde istuma. Valve peal. Tsiviilid astusid nende kaitseks välja. Nende arvates oli tegemist ilmselge väärkohtlemisega. Margarita oli püha viha täis. Need inimesed olid ju ometi omad! Maxim tajus selgelt tsiviilide ja militaaride mõttemaailma erinevust ja seda konflikti seal vahel. Ehk oli ka meie konflikt fuusialastega just samasugune? Lihtsalt kaks erinevat maailmavaadet konfliktis koos? Kuid ei tasunud unustada meie esimest kokkupuudet fuusialastega kus nad läbirääkimise ajal tsiviilidele tule peale tõmbasid. Oli ime, et paljud neist ellu jäid. Oli ehk nende praegune nö „ilusa näo“ tegemine vaid puhas propaganda?

Sõdurid kogusid ennast soomukisse, et hankida juurde moona ja kütust generaatorisse, ning hakati kustuma spetsialiste. „Mina olen täna juba jooksnud. Jookse sina. Saad hea koolituse,“ ütles Maxim Õpilasele ja saatis ta salgaga kaasa. Enamik tsiviile, vangid (Helmut, Lilleke ja Pohl) ja mõned sõdurid jäid juhtimiskeskusesse.

Tekkis tuline vaidlus mida vangidega, eriti Lillekesega, kelle küljes oli kiip, teha. Spetsialistid nimetasid neid piisavalt puhasteks, samas kui sõdurid olid valmis nad kõik maha laskma. „Järgmine kord vot saab see Karu ja teised sellised detoxi asemel minu käest botoxit. Mõjub teine sama hästi aga võtab kõhu kah lahti. Vaielgu veel spetsialistidega,“ sisises Margarita peale pikka ja tulist vaidlust. Colt hoidis külma närvi. Ta küll nõustus pigem sõduritega, aga ei tahtnud ka tsiviilidega tülli minna.

Esialgu jäeti vangid siiski ellu nö katsejänesteks.

Fuusia olemusest

Tsiviilidel ja vangidel oli aega rahulikult istuda ja arutleda fuusia olemsolu üle. Vangid olid siiski endega lähedalt kokku puutunud ja nende tehnikat ja võimalusi näinud – neil oli rohkem sissevaadet. Samas tundus, et ka propaganda oli nende peal paremini toiminud. Aga kes oli ikkagi fuusia? Kuidas olid nad tekkinud? Rõõsik oli vendunud, et midagi sellist ise ei teki, see pidi olema loodud. Arvatavasti inimkäte poolt. Aga miks ja millal?

Kõige tugevam teooria tundus olevat, et fuusiad loodi kunagi inimesi kaitsma. See oli arvutiprogramm, tehnika, mille ülim eesmärk oli kaitsta inimesi. Sellepärast ravisid nad ka kõik haavatud ära ja saatsid tagasi. Aga programm oli ilmselgelt vigane - inimesi tuli kaitsta ka nende endi eest. Inimesed on ebaloogilised ja sihitud ning nende kaitseks tuleb neid kontrollida. Esialgu kiibistada aga võimalusel nende juhtimine ka üle võtta – õilsa eesmärgi nimel. Võinoh, vähemalt nii sai Maxim sellest aru.

Muidugi oli kuulujutte sellest kuidas nad inimeste juppidest olid oma kehasid täiustanud. Kuid need olid kuulujutud.  

„Olid nad olemas juba enne pauku? Olid nad äkki isegi paugu põhjustajaks? Kas oli võimalik, et inimkond oma vabadusepüüdluses oli proovinud neid suure pauguga hävitada?“ mõtles Maxim. Kindlat infot käepärast ei olnud. Kuid oli kummaline kuidas ühel pool oli justkui igavese rahu, elu ja korra utoopiline ja perfektne kõrgelt arenenud ühiskond – või vähemalt sellist muljet proovisid fuusialased endast jätta – ning nende vastas meie: inimesed kõikide oma keerukuste, probleemide ja tohutu vabaduseihaga. Ka Margarita oli pigem tuumapommi vastane, kuid läbirääkimisel tekkinud mulje kohaselt tähendanuks koostöö fuusialastega siiski kiibistamist ja kontrolli , vabaduse piiramist ning see tundus liiga kõrge hind. Kas nad oleksid jätnud meid rahule? Kas perfektne kontrollitud maailm töötab, kui selle keskel on posu vabadust ihkavaid kaootilisi inimesi? Pigem mitte.

Selle teooria varjus tekkis Maximil mõte. “Kui fuusia eesmärk inimeste tervise eest hoolitseda, siis äkki see kiip annab hoopis meditsiinilist teavet Lillekese kohta? Vaata Pohl väriseb stimulandipuuduse järelnähtude käes, aga Lilleke mitte. Äkki see ravib ka?“ 

Selle mõtte peale korkis ta lahti oma puhta piirituse pudeli ning lükkas Lillekesele nina ette. 

„Joo! Vaatame mis juhtub!“ 

Lilleke võttis pudeli,  nuusutas, krimpsutas nina ja jõi.

Maxim jälgis põnevusega.

Mitte kui sittagi ei juhtunud.

Enam halvemaks minna ei saa

Pohl oli aga päris täbaras seisus oma jääknähtudega. Ühel hetkel haaras ta oma taskust ampulli stimulanti, mida ta vist viimaseks võimaluseks oli hoidnud, ning palus mõnel meedikul seda süstida. Maximi põhiargument oli enne, et stimulant on väärtuslik kraam ja seda ei raisata. Aga nüüd oli poisil oma annus. Muidugi täiskogust ei olnud mõtet panna. Et ravida tuleks jääknähtude vähendamiseks doosi järjest vähendada. Noh miks ka mitte, inimlikkuse huvides, tüüp nägi ikka jube sitt välja ju. Birgit paistis ka vähendatud koguse kasutamisega nõus olema. Maxim võttis veerand doosi süstalt täis ja oli valmis süstima. „Kui süstid, lasen maha,“ kostus Karu hääl. No mida kuradit. „Karu, see pole sinu otsus. Birgit ja Colt palun arutage see korralikult läbi ja andke konkreetne käsk,“ sõnas Maxim. No kurat kellele ikka meeldib, kui sind püssitoruga sihitakse. 

Lõpuks anti luba. Peale süsti vajus Pohl mõneks ajaks natuke ära ja siis ärkas üles ja käitus nagu täiesti normaalne inimene – ei mingeid jääknähte. Ilmselgelt ootas Karu midagi hullemat.

Ekspeditsioon jõudis tagasi ning hüüti meedikut ja nõuti detoxi. Raadio teel oli Margarita selgeks teinud, et korraliku detoxi jaoks oli vaja taimi samast mürgitatud piirkonnast, aga vangide kaitsemise ajal oli vee keema ajamine jäänud tegemata. Nüüd hakkasid biod kiirelt tööle ja detoxi keetma, Maxim aga tormas soomuki juurde. „Lükake tuukrile need tabletid sisse, siis vähemalt pole nii valus“ ulatas ta Juhtme Jussile valuvaigistid. Juss askeldas natuke „Kuule tule vaata üle, ta ei võta neid!“ Maxim ronis sisse. Cirm vedeles oma mantli alla peitununa soomuki põrandal. Maxim kontrollis hingamist ja vangutas pead. Siis pani ta sõrmed kaelale, katsus pulssi ja ohkas. „Detoxiga pole enam kiiret! Tuuker on läinud!“ hüüdis ta läbi soomukiluugi.

No kurat küll! Persse küll!

Maxim ronis välja, et mõelda, mida edasi teha. Cirm sai korraliku mürgistuse. Võimalik, et ka need kes temaga soomukis koos olid. Ei olnud mõistlik teistega riskeerida „Hei Juss ja Ants, tõstke ta sealt välja. Te olite temaga juba kogu sõidu koos, seega kui te olete mürgistuse saanud siis olete te selle juba saanud.“ Cirm tõsteti nurkralt teepervele ja Maxim läks otsima kohta kuhu teda matta. Kõik olid tujust ära. Maxim märgistas labidaga koha ja palus teistel auk valmis teha. Ise otsis kaks oksaraagu ja sidus need vana kulunud sidemega risti kokku, et saaks hauda tähistada. Selle ajaga oli kütt Sass nii augu valmis kaevanud kui ka Cirmi auku lohistanud. Maxim ainult ohkas „Sass, palun võta detoxi niipea kui see valmis saab“ ja asetas kokkuseotud oksad haua juurde püsti. Kurb oli. Kuradima kurb.

Ka see, et ekspeditsioonilt saadi nii koordinaadid kui ka kütust generaatori jaoks ei vähendanud seda kurbust. Siin oli üks surnud tubli mees … ja meie … meie olime valmis tuumapommi välja saatma. Maxim täitis vaid käsku ja proovis niipalju inimesi elus hoida kui võimalik, fuusiate tehnikaga oleks see kindlasti kergem olnud, aga see oli võõras ja seega ei saanud seda usaldada. Ta mõtles kas ka suur pauk ise ehk tekkis vaid tänu inimestele, kes lihtsalt … täitsid käsku. Oli see ikka õige, mida me tegime?

Biod, küll kaotusest kurvad, filtreerisid määrdunud kütuse ära. Maxim jälgis lähedalt, et nendega nüüd midagi ei juhtuks. Kiirkorras tehti filtreerimist paljakäsi. Varsti sai generaator käigu sisse ning mõne minuti pärast tuli kinnitus, et Zeus oli aktiveeritud ja kahe tunni pärast valmis laskma. Maxim polnud enam kindel kas see oli hea või halb uudis.

Südametunnistus annab märku

Mõne aja pärast märkas Maxim kuidas Leena seisis soomuki ees ja seal midagi seletas. Mida täpselt, sellest ei saanud ta aru. Küll aga niipalju, et ta oli just fuusialaste laagris käinud. Nähes et soomukis oli ka meediku õpilane ekspeditsiooniga kaasa minemas andis Leena tollele kaasa oma arstimite koti. Oli näha, et Leena oli käega löönud – kõigele. Kütt Robi jälgis soomuki peal olles kõike, seedis olukorda natuke ja käskis kiirelt Leena koti soomukist välja visata – ta ei usaldanud enam Leenat. Ekspeditsioon läks teele ja Birgit hakkas Leena käest aru pärima. Oh jumal. Leena oli käinud fuusialasi hoiatamas, et tuumapomm läheb kahe tunni pärast käiku. Missioon missiooniks, aga mis nüüd Leenast saab, mõtles Maxim. Oli ju Leena see, kes kunagi tema elu päästis ja meedikuks koolitas. Ja nüüd? Oli näha, et Birgit katsus korraks oma relva käepidet, kuid ohkas siis sügavalt ja mõtles ümber. See tähendas, et Leenat ootas tribunal, mis oli suure tõenäosusega vaid surmaotsuse pikendamine.

Margarita oli uudisest eriti löödud. Ta uskus, et olid olemas päris fuusialased, robotid, kes allutasid inimesi enda tahtele. Nüüd võis aga arvata, et fuusialased jõuavad evakueerida, samas kui nende inimestest kaasajooksikud jäetakse maha. Nüüd olid need inimkaotused eriti mõttetud. Maxim palus Jussil uurida, et ehk oleks olnud võimalik satelliidi või antenniga segada fuusialaste kommunikatsiooni, et vähendada selle võimalust.

Tühi kõht andis märku. Kuna nüüd oli juhtimiskeskus täieliku kaitse all sai selle kohal lõkkeplatsil õhtusööki valmistama hakata. Maxim süütas kolmanda lõkke päeva jooksul, tundes ennast natuke büromaanina, ja mõtles kui palju oli juhtunud hommikusöögi ja tulevase õhtusöögi vahel. Kõik oli muutunud. Terve maailm oli midagi muud, kui ta oli olnud hommikul. Isegi toit enam ei maitsenud.

Kurat! Cirm ja nüüd Leena kah! Eelmisel õhtul ütles üks spetsialist, et elu on niigi perses, ega hullemaks minna ei saa. Aga saab ikka küll. Mida raskem elu, seda rohkem hoiad sa kinni inimestest ja nüüd olid kaks neist … ohjahh

Zeusi kümnes rakett

Kui kahest tunnist oli veel 30 minutit jäänud läks sõduritel metsa vahel tegutsemiseks. Maxim aitas punkrit viimaseks vastuseisuks valmis panna: generaatorile leiti võimalikult turvaline koht ja tagavara sissepääsu ette lohistati täristaja. Õnneks testiti ka täristajat ning selgus, et selle juhtpult ei olnud enam töökorras – seda tuli käsitleda manuaalselt. Valve üles, kõik valmis ja edasi läks minutite lugemiseks.

Automaadi tärin! 

Rünnak! 

Generaator läks käima. 

Maxim hüppas punkrisse ja lasi spetsialistid sisse, hoides sõjavangide ees oma roostes relva. See oli kurb aga kriitiline koht. Me ei saanud neid siiski täielikult usaldada. Õnneks või kahjuks ei teadnud keegi vangidest, kui halva relvaga oli tegemist. Selle asemel varjusid nad Maximi needes väljas kuulirahe eest betooni ja eterniidihunniku taha. Maxim ronis kontrollkambrisse ja näitas tehnikule valgust. 

Minutid tundusid nagu tunnid. 

Väljas kostus plahvatusi ja täristamist. 

„Viisteist minutit veel!“ hüüdis tehnik ja info saadeti ka raadio teel sõduritele. Sisse toodi üks haavatu, Maxim sidus ta kinni.

10 minutit veel. Kuna inimesi oli punkris vähe hoidis ka Maxim vahepeal oma värisevat näppu täristaja nupu peal, valmis niipea laskma, kui keegi silmapiirile ilmub. Kurat! Liikumine! Maxim jälgis kuidas tagavara väljapääsu eest liikusid mööda kolm pantvangiks võetud sõdurit, nende järel fuusialane relvaga. Päästik jäi vajutamata. Seda sissepääsu polnud veel märgatud. Oli veel liiga vara.

Sõõrik tegi kiiresti valmis ka ühe miini ja asetas selle tagavara sissepääsu juurde, kuid hiljem otsustati ümber ning viidi ikkagi välja peasissepääsu juurde.

5 minutit veel. Närvid olid laes. 

Need hüüded ja täristamised seal väljas olid ju meie oma mehed. 

 Me olime siin kinni nagu kalad konservikarbis. Tagasiteed ei olnud. See oli ainus võimalus missioon lõpuni viia. 

Kõrv hakkas püsivate plahvatuste ja täristamisega juba ära harjuma.
   

Sassi närv ei pidanud vastu ja ta tormas tagavara väljapääsust välja, et ainult sekund hiljem lamada haavatuna tee peal. Maxim ainult vaatas, saamata midagi teha.

Nüüd oli vaja tuumapommi puhtalt selleks, et lõpetada fuusialaste tegevus, et oleks turvaline punkrist lahkuda. See, mis väljas toimus, oli täielik sõda.

Täis! 

Mida? 2 minutit masina kalibreerimiseks. No mida pekki! Veel pingelist passimist!

Zeus oli paigas. Lõpuks ometi!

Lask läks teele.

Veel viis minutit pingelist ootamist kokkupõrkeni.

Trepil oli alles veel kaks püsivalt täristavat sõdurit ja kontrollruumis sees oli üks. Kuulid olid otsakorral. 

Olid need ainsad kes meil veel alles olid?

Haavatuid oli kindlasti väljas palju. Oli Maximil veel aega, et nende juurde jõuda?

Viis

Neli

Kolm

Kaks

Üks

Kokkupõrge!

Rõõmu polnud kauaks. Peaukse poolt karjuti meedikut. Maxim pani ajama. Peauksest väljudes nägi ta hiiglasliku üüratu kuulipildujaga olevust, mis paistis rohkem masin kui mees olevat. Robot oli paigal seisatanud, samas kui tema kõrval olevad fuusialased olid kõik siruli maas. Täitsa perses!

Kurat! 

 Margarita!

Maxim tormas bio juurde, kes lamas seina ääres, käsi salliga kõhule surutud, vereloik ümber. Kiirelt haaras Maxim sideme ja …  persse küll. Sidumisel polnud enam mõtet. Ta oli läinud. Juba teine inimene sel päeval, kes napilt Maximi nina alt elust lahkus. Cirm tegi kurvaks, aga Margarita … ta oli olnud Maximiga samas leeris juba aastaid. Nad töötasid Unioonis koos. Margarita oli seda tüüpi inimene kellega oleks suutnud tol ajal isegi Konföderatsiooni sõdureid poolt vahetama sundida. See ilu. See heatahtlikkus. See inimlikkus.

Läinud!

Kõik!

Persses!

„KÄIVITADA TAGAVARA SÜSTEEM“ kõlas äkitselt Maximi selja tagant. 

Oh sa vitune viidikas! Robot ärkas uuesti ellu. Maxim andis jalgadele tuld, et laskeulatusest eemale pageda ja jälgis sealt, kuidas üks sõduritest, vist Vikat, kellel salv tühjaks sai, noa välja tõmbas, robotile kaela hüppas ning selle torud läbi tõmbas. 

Sisinaga vajus robot kokku.

Tehtud. Meie …

… võit?

Maxim jooksis Sassi lappima, suutmata kuidagi leppida nii paljude lähedaste inimeste surmaga. See lihtsalt ei olnud võimalik. Cirm, Margarita, Karvuk ja suure tõenäosusega tulevikus ka Leena. 

Soomuki sisse ei olnud ta siis veel vaadanud…

HL5 Esimene Päev - Maximi jutustus

Halb eelaimdus

Mõni ekspeditsiooni õhtu on lihtsalt ärevaks ajav. Seekord oli neid põhjuseid aga terve ühe käe sõrmede jagu.

Esiteks ajas Maximi närvi see, et esimese asjana võimaliku vastu liikumise piirialadele jõudes tuli oodata. Lihtsalt passida ja oodata lisavägesid, sest kuidagi oli peamiselt spetsialistidest koosnev  kamp jõudnud sõdurite põhiväest ette. See juba ainuüksi oli üks halb märk ja kohutavalt halb planeerimine.

Teiseks ajas teda närvi see, et kogu kamp kes oli kohal, oli täiesti sihitu ja organiseerimata. Kütid küll uudistasid juba lähimate põõsaste all ja tutvusid kohaliku fauna ja flooraga, aga ülejäänud passisid nagu kuradima leemurid keset kuradima lagendikku – hea sihtmärk kõigile.

Kolmandaks häiris Maximi see, et Sõõrik, st ptüi Rõõsik juba peaaegu põõnas mäevalli najal, mõistmata võimalikku ohtu meie ümber. Kuidas on võimalik, et see tehnik, kes vaevu isegi oma kotti kanda jaksas, veel elus oli?

Neljandaks jõudis Maximile alles siis kohale, et ta pidi olema lahingmeedik – see kes kuulirahe varjus haavatu juurde tormab ja sellel ajal, kui teised sõdurid tuld eemale juhivad, kiirlappimist teeb. Kurat küll, see oli see kõige ohtlikum ja raskem osa, kus tuli kiiresti tegutseda ja veel kiiremini määravaid otsuseid vastu võtta. Vahel võis olla õige otsus ka halastuslask ning Maxim pigistas oma relva käepidet – jah, muud selle vana, aeglase ja roostes rondiga teha ei olnud, enesekaitseks sellest asja polnud – võis vaid loota, et seekord polnud seda vaja kasutada.

Muidugi kohal oli ka teisi meedikuid. Oli Birgit, kuid tema oli samas ka tsiviiljuht ja seega oluline. Kohal oli ka Leena, kes kunagi ise Maximi (keda ta endiselt Vladimiks kutsus) kokku lappis ja sõdurpoisist lahingmeedikuks koolitas. Leena oli viimasel ajal aga põdura tervisega ning parem oli, kui ta liiga palju ringi ei jookseks. Lisaks oli ka Õpilane – nooruk, kellele oli arstiteadmisi õpetatud ning kes nüüd oma esimesel ekspeditsioonil oli. Veel pole mõtet Õpilase nime selgeks õppida, teadis Maxim omast käest. Esimene ekspeditsioon oli määrav. Kui ta sellega hakkama saab ja elus püsib, siis vaatab edasi. Muidu oli see lihtsalt ajuressursi raiskamine. Pealegi – nimi muutis inimesed kuidagi eristatavaks. Nad ei olnud enam hall mass. Kui sa teadsid kellegi nime, oli tema surmaga kuidagi oluliselt raskem leppida.

Viiendaks mõistis Maxim, et ta teadis siit enamike inimeste nimesid ja mõned olid tema jaoks isegi lähedaseks saanud. Paljud spetsialistid ja ka sõdurid olid vastu pidanud kaua. Mõnedega oli kunagi koos kraavides roomatud ja kuulirahe eest varjutud. Osadega isegi lahingus vaenupooltel üksteise vastu võideldud. Maxim oli nendega ära harjunud - oht oli alati, et neid kauaks enam ei ole. Kurat küll! Isegi Sõõrikust oleks tegelikult kahju, kui ta maha kärvaks.

Tuli käsk varjuda puude vahele. Jumal tänatud! Maximi võisid küll paljud asjad häirida, aga tal ei olnud võimu nende suhtes midagi ette võtta. Käsuahelas oli ta endiselt sama madalal, kui siis kui ta veel sõdurina mudas roomas - meedikuna oli tema elu lihtsalt natukene väärtuslikum.

Äkitsi kostus selja tagant lehtede sahistamist.
Persse! Siiski, oot … Omad!
Sõdurid olid lõpuks kohal. Minek.

Täristaja ja Esimesed Haavatud

Ehitis, milles väidetavalt asus Zeusi juhtimiskeskus, ei olud kaugel. See oli kulunud ja päevi näinud – mitmed ruumid täis mürgist gaasi – kuid endiselt püsti. Vähemalt enamus sellest oli püsti ning selle osa peal oli hea seista ja valvet pidada. Kiirelt leiti uks oletatavasse juhtimiskeskusesse, mis tuli õhtata. Sellel ajal kui tehnikud uksega mässasid toimus perimeetri uurimine ja kaitse üles seadmine. Siin tundis Maxim ennast lõpuks ometi suhteliselt turvaliselt - kaitse oli üleval ja betoonseinad, mille taha vajadusel varjuda, olemas – ning lükkas kergendusohkega pläru hambusse.

Samas seina ääres oli ka varustus ja toidumoon, mille skaudid olid meile jätnud. Seda oli ikka päris palju. Isegi kaks suurt kuulikindlat telki. Ohh, nende püsti panemine saab olema tüütu, seda võis juba ette aimata. 

Uks lendas kajava pauguga kildudeks ning kütt Sass tegi kindlaks et mürgistusohtu sisse minevas trepikäigus ei olnud. 

Äkitsi kostus automaadi tärin!
Persse küll!

Maxim tormas, pläru hammastega kinni hoides, ukseava poole, kust kostusid juba hüüded meediku järele. Esimene haavatu lebas ukseavast seespool oleval kitsal trepil. „Mis seal laseb?“ nõudis Maxim kindlal häälel, enne kui oli nõus haavatu juurde lähemale minema. Enne kellegi kokku sidumist oli vaja teada, et sidumine on ohutu ka sidujale endale – see oli iga lahingmeediku tähtsaim reegel (Tähtsuselt teine reegel oli see, et viimane stimulant jäi alati meedikule endale. Ka meedik ei saanud siduda, kui ta oli haavatud. Kolmas oli „Pole võimalik olla liiga puhas. Pese ja desinfitseeri käsi!“ Sealt edasi oli järjekord juba kaootilisem ja segasem. Sisaldades näiteks reegleid nagu „Piiritus on haavade, mitte kurgu steriliseerimiseks“ ja "Enne gangreeni opereerimist aseta haigele pulk hammaste vahele. Enne määri pulka moosiga. Moos hajutab ta tähelepanu.").  

Trepi alumise osa juures olevas ruumis oli automaatne tulistus-süsteem. Kas see reageeris liikumisele või soojusele, ei olnud veel kindel, kuid haavatu oli juba laskeulatusest väljas. Selge! Side ümber ja mees teiste toel punkrist välja. Maxim ise ronis ka välja, et kitsal trepil mitte ette jääda ja kustutas saapaninaga oma maha visatud sigaretikoni – halb ajastus. Suits jäi suure tuhina sees täiesti nautimata.

Kummaline, kuidas inimese aju spetsialiseerub kriisiolukorras vaid kindlatele detailidele. Nii võis Maxim detailselt kirjeldada toda esimest haava mida ta just sidus. Kuid keda ta sidus, oli see sõdur või spetsialist, seda enam ei mäletanud. See ei olnud tol hetkel tähtis. Elu ja surma küsimuste juures hakkasid näod ja nimed rolli mängima alles siis kui haavatuid oli rohkem kui üks.

Automaadi tärin ja hüüded! Kurat küll! Jälle!

Maxim ronis ukseavast sisse tagasi. Seekord olid kuulid õnneks mööda vilisenud – kütt Robi oli vaid trepil komistanud. Siduda polnud siin midagi vaja ja Maxim ronis aga välja tagasi ja lootis et rohkem edasi tagasi ronimist polnud vaja teha. Ukseava oli ikkagist vöö kõrgusel ja sealt liikumine oli suhteliselt väsitav. Ta ei hakanud kaugele minema, passis edasi ukseavas ja näitas trepile valgust.

Tulistus-süsteemi välja lülitada oli arvatavasti võimatu. Selleks oleks pidanud selle juurde jõudma ja selleks oli vaid otsetee suitseva automaaditoru ees. Ainus võimalus oli see tühjaks kulutada, hoolimata sellest, et laskemoon nii raisku läheb. „Saatke üks kumm,“ hüüti trepilt ning Maxim ulatas kõrval lebava autokummi ukseavast sisse. Kumm lükati täristaja poole sõitma ning see aktiveeris liikumisanduri. Kuulid vihisesid vastu betoonseina. „Töötas! Saatke teine veel!“ tulid käsud. Maxim ulatas ka järgmise kummi ning varsti ka viimase, kolmanda, mis olemas oli. Järgmisi oleks pidanud juba kaugemalt otsima hakkama ja sellega oleks kaotanud väärtuslikku aega. Lootus jäi, et kolmest piisas. „Puhas!“ tulid hüüded punkrist. Täristaja oli maas.

Rasked otsused ja fuusia näitab ennast

Näha oli, et militaarjuht Colt ja tsiviiljuht Birgit, pidid tegema raske otsuse kuhu rajada ööbimiskoht. Oli selge, et juhtimiskeskust pidi kaitsma. Selle peale oleks ehk heal juhul mahtunud ka mõlemad telgid, aga liikumine oleks olnud väga raskendatud. Samas laagri mujale asutamine oleks tähendanud kahe erineva asukoha turvamist. 

Juhtimiskeskusest leitud suured valgustid oleks terve keskuse ümbruse ala vajadusel ära valgustanud. Kas keskusest leitud generaatoris ka piisavalt kütust oli, oli muidugi ise küsimus. Pealegi oli generaator ainus voolu allikas ning vajalik ka juhtimiskeskuse süsteemiga opereerimiseks. Juhtimiskeskuse süsteem töötas endiselt, kuid ei saanud ühendust Zeusiga, tuumalõhkepeadega satelliidiga. Antenn oli puudu.

Päeva polnud enam kauaks jäänud ning otsus oli vaja teha kiiresti, et enne pimedat jõuaks veel laagri püsti ja kõhtu kinnitada. „Valikud on rasked, kuid õigeaegselt mitte valimine on enamasti kõige sitem valik,“ mõtles Maxim. Arstitöö oli jätnud oma jälje: „kui sul on ikkagi 50:50 ellujäämisvõimalusega haavatu ja sa valid halastuslasu ja operatsiooni vahel, siis vali kurat üks ära ja ära lase tal asjatult piinelda.“ – selle asja nimi oli meedikueetika.

Peagi otsustati et vähemalt suurt telk pannakse üles kaugemale. Selge! Tegutsema. Moon kaasa ja laager püsti! Isegi Sõõrik – mees, kes enda tehnikukoti tassimise enamasti kellelegi teisele üritas sokutada - tuli kaasa, samas kui teine tehnik Juhtme Juss jäi täristajat ümber programmeerima, et saaks seda juhtimiskeskuse kaitseks kasutada. 

Laagrisse asju transportides väitis Bio Margarita, et nägi puude vahel hiidoravat vilksamas. Keegi teine teda ei näinud, kuid tasus igaks juhuks valvas olla. Maxim mäletas selgelt seda võigast vaatepilti Poldiküla lähistel kus hiidorav ühe mehe laiali oli rappinud. See ei olnud kohe kindlasti mitte ilus.

Telgi raam polnud veel püstigi, kui tuli teade – kolm fuusialast liiguvad juhtimiskeskuse poole. Kurat võtaks! Kui peaks minema lahinguks, peab olema vähemalt üks jooksuvalmis meedik käepärast. Maxim haaras oma meedikukoti kaenlasse ja tormas mäe, mille all asus keskus, poole tagasi. Mäe peal oli mitu tsiviili ja posu sõdureid. Colt vaatas kindlal pilgul tee peale. Jah seal nad olid. Kolm tumedat kuju. Osad kehaosad metalse läikega. Olid nad masinad või inimesed? Nii kaugelt ei olnud rohkem detaile näha. Ja nad lihtsalt seisid seal! Lihtsalt keset teed! Justkui ootamas valangut enda pihta! Ülbed tõprad.

Oli näha, et mitmel sõduril näpp juba sügeles. „Enne ei lase, kui ma käsu annan!“ andis Colt selge korralduse. Laskemoon oli loetud ning nii kaugelt oleks see raisku läinud. Pealegi oli kahtlane, kas kuulid neid üldse korralikult tapsid. Eelnevate kogemuste järgi läks ikka mitu salve täristamist enne kui üks fuusialane maha saadi. Ja see oli vaid üks. Siin oli neid praegu kolm.

Fuusialased liikusid vahepeal metsavahel, vahepeal tee peal, vahepeal lähenesid, vahepeal kaugenesid. Nende teguviis ja motiiv oli arusaamatu. Ühel hetkel igatahes nad lahkusid. Kas käisid nad lihtsalt kontrollkäiku tegemas, meid üle lugemas või uurimas, oli arusaamatu. Kontakti igatahes ei toimunud.

Kui Maxim laagrisse tagasi jõudis, ei olnud telk ikka veel püsti. Telgikonstruktsiooni süsteem oli aga läbi hammustatud – oli tegemist ju võõra telgiga, mille skaudid meile olid jätnud. Kui raamistik sai püsti oli aga kaks raudpulka üle. „Kuulge kas need ei peaks mitte katusetalad olema?“ hüüdis keegi. Kurat küll, tal oli õigus. Langetasime telgi alla ja lisasime katusetalad. Kui juba telk langetatud oli, panime ka kuulikindla raske katte peale ja lükkasime telgi püsti tagasi. Tehtud! Nägi päris uhke välja. 

Nüüd sai asjad sisse vedada ja ka ahju paika sättida.

Mõne aja pärast saabus Karu oma salgaga laagrisse. Vaatas telki ühelt poolt ja teiselt poot, vangutas pead ning sõnas konkreetselt: „Nii, nüüd laseme selle telgi alla tagasi ja paneme selle telgiriide ikkagi õigetpidi peale. Praegu on see pahupidi. Vett ei kannata ja pingutada ei saa.“ No pagan küll. Öeldud, tehtud. Samas selgus, et laagriplatsi jalgealuse muru all oli kohe betoon nii, et telgi pingutamine jäi igal juhul tegemata.

Kui laager püsti sai asuda toidumoona kallale - istuda, mugida ja juttu ajada. Kuna oli juba hilja ja telgiahju oli vaja niikuinii kütta, jäi väljas lõkketegemine ära. Söödi seda, mis sobis külmalt – peamiselt paugueelseid konserve ja leivakääre. Maxim märkas, et mitmed sõdurid olid uued ja närvilised. Kaks neist olid eriti kahtlased. Ujusid püsivalt meedikute ja bio külje all ning nende silmad läksid särama niipea kui keegi mainis stimulante.

Valgus! Täristamine! Fuusiad meie laagri piirialadel! 

Persse!

Maxim ronis koos teiste tsiviilidega kibekiirelt telkide varju, valmis vajadusel sööstma inimesi lappima.

Õnneks olid telgid küll kuulikindlad, kuid kõhedaks tegi see sellegipoolest. See oli päris häiriv kui lähedale laagrile nad said liikuda. See oli see hind, mida me maksime, selle eest, et sõduritel oli vaja kahte kohta korraga valvata ja juhtimiskeskus oli siiski prioriteet.

Sõdurid jooksid probleemiga tegelema ning oli kuulda laske.
Selleks korraks suudeti nad eemale ajada.

Luuramas nähti neid ka hiljem. Õnneks ei astunud nad hiljem aga enam otse kontakti või tulevahetusse vaid poetasid lihtsalt oma propaganda lendlehti, mis kutsusid inimesi nendega liituma…

Kui tsiviilid magama läksid jooksid sõdurid ja kütid veel ringi..

[jätkub]

Aus värk

Alustasin see nädal sellise raamatu lugemisega nagu Radical Honesty: How to Transform Your Life by Telling the Truth ja niipalju kui ma lugeda olen jõudnud, on see olnud päris tore äratundmine. Eks me kõik otsi ju elust seda, mis kinnitaks meie arvamust või täpsustaks midagi, mille poole me oleme hakanud kalduma. Mitmed mu sõbrad väärtustavad just minu ausat ja otsekohest väljaütemist - mida ma küll pigem teen vaid siiski inimestega, kelle puhul ma tean, et nad saavad sellega hakkama.

Tegelikult tuleks seda aga teha rohkem. Tõsi, neid inimesi, kelle puhul ma usun, et nad kannatavad mind välja nii nagu ma olen, on juurde tulnud ja see on äärmiselt tore. See on vahetu inimene inimesega kontakt ja minu kogemuse järgi on seda lihtsam isegi luua teatrilaval, kui päriselus.
Aga miks?

 

Parem mitte öelda

Ma ei tea kuidas mu eakaaslastega on, aga mind kasvatati pigem suunas "Vaikimine kuld, rääkimine hõbe". See oli täiesti elementaarne, et asjadest ei räägitud. Võimalik, et selles suhtumises võib olla ka nõuka aja taak, kes teab. Näiteks kui mu 8 aastat kestnud suhe lõpes ja ma ilmusin vanavanemate juubelile üksinda, siis keegi isegi ei küsinud. See küsimus oli õhus, aga seda välditi. Oh kui meeldiv ja õhku puhastav see oli, kui üks tädipoeg nii muuseas kogemata küsis, et kuhu ma siis oma naise jätsin.Muidugi, peale seda tundis ta ennast elupiinlikult. Aga seda oli väga vaja. Aitäh.

Muidugi me kõik tahame olla "Head lapsed" ja see tähendab ka seda, et halvasti ei öelda. See tähendab, et isegi kui sa haavud (näiteks pereliikme peale), siis seda välja näidata ei tohi. Pigem vaiki, oo õnnetu, kui et sa salvad kedagi oma terava keelega. Mis kontaktist me siis räägime? Pigem ütle otse välja, las ta saab teada su emotsioonidest - ta on inimene, ta saab sellest üle - ja elu läheb edasi.

Tunded on ajutised ja muutuvad asjad. Vaadake näiteks väikseid lapsi, kes ükshetk vihkavad ja 30 minutit hiljem armastavad sind. Ega see emotsionaalsus oluliselt ei muutu, kui me suureks kasvame - me õpime lihtsalt viisakad olema, mitte välja näitama, nimetama tundeid teiste nimedega. Aga endiselt on tunded muutlikud - see lihtsalt on nagu on - ja me oleme piisavalt keerulised isendid, et tunda mitmeid (ka vastanduvaid) tundeid samal ajal. See kõik on okei ja osa inimeseks olemisest.

Samas on antud raamtud autor (30 aastat tegutses Gestalt terapeudina) veendunud, et ka väga paljud meie füüsilistest (kahtlased valud jne - keha ja vaim on ühine tervik)  ja vaimsetest (ärevushäired, depressioon jne) kaebustest on põhjustatud sellest, et me lihtsalt valetame liiga kuradima palju. Valetamine antud kontekstis on info mitte jagamine. Seega ka vaikimine on samamoodi valetamine.

Siinkohas meenuvad ka seigad elust, kus keegi on ära surnud ja leinajate poolt tulevad laused stiilis "Ma oleks tahtnud talle veel seda öelda" jne. Miks sa siis ei öelnud? Viisakusest? Vaikimise pärast? Sest niimoodi ei öelda? Sest sellest ei räägita? Kas mingid nõmedad kasvatus ja moraalinormid hoidsid sind vaka all? Kas sa siis tõesti ei teadnud, et ta on inimene ja inimestel on kombeks üks hetk kohe kindlasti ära surra? See teadmine peaks minu arust just motiveerima meid omavahel asjadest rääkima ausalt ja vahetult. Sa kunagi ei tea kauaks sind ennast või seda teist inimest on ja ausalt öeldes persse viisakus ja moraal, kui ta pärsib inimlikku kontakti - järelikult on siis sitt viisakus ja moraal.

 

Kivinägu

Kui sa ei ütle otse välja seda mida sa mõtled ja tunned, siis sa ei näita maailmale seda, kes sa oled. Kuidas saab siis kellegil olla sinuga intiimne päris kontakt, kui ta isegi ei tea kes sa oled? Noh ega ei saagi. Kui sa näitad kogu aeg inimestele head nägu/maski, et nad sind armastaks, siis nad ei armasta sind, vaid sinu maski, mida sa nii valvsalt hoiad. Täbar lugu, aga kuidas saaks nad midagi muud sinust armastada, kui nad pole midagi muud näinud? Sina aga stressad iga kohtumise pärast ja kulutad energiat maski ülevalhoidmisele ja muretsemisele, et kas ikka armastatakse. Blah. Ühesõnaga hea olukord ärevushäirete tekkimiseks ja miks mitte ka depressiooni, kui me siin juba oleme.

Ja nüüd mõelge eelmise lõigu peale ja klassikalise Eestlase kuvandi peale. Just. Me oleme maailmas tuntud kui kivinäod. Need, kelle nägu on stoiliselt muutumatu. Praktilised ja tundetud. Kui palju olen ma näinud oma elu jooksul (khm ja peab tõdema, et ka ise teinud) seda, kuidas üks eestlane ütleb "Ma olen õnnelik" või "Mul on hea meel" täiesti ebausutavalt nii, et inimese olemuse ja sõnade vahel on räige konflikt. Sõnad on õnnelikud, kuid nendega ei kaasne mitte kui mingit emotsiooni. Ja nii oleme me ka välismaalastele silma jäänud.

 

Mask

Maskist rääkides. Ma mäletan üht äärmiselt sooja suve, kui ma sattusin Viljandisse ning kui ma seal juba olin, siis astusin ka vanavanemate juurest läbi. Nende arvamus minust arvatavasti purunes sel suvel kildudeks. Mitte ainult ei saanud nad teada, et mul on tätoveeringud (no nii kuradima palav oli, et ei suutnud üldse särgiga olla) vaid said ka teada, et ma suitsetan. Ma olin nii nagu ma olen päriselt ja maailm ei kukkunudki kokku. Selle asemel oli aga kuidagi hoopis inimlikum ja ausam kontakt. Ma ei tea, kas nemad seda suve ja infojagamist mäletavad, minu jaoks igathes aga muutus meie suhe kohe kindlasti.

Oh kui mugav ja meeldiv on olla inimesega, kellega sa saad ükstaskõik millest rääkida, olla täiesti vahetu, vaba ja aus. Sellise kontakti sees tekkival kandval vaikusel on hoopis teine jõud. Võib ka lihtsalt olla, ei peagi rääkima. Sest te näete teineteist niigi, ausalt ja vahetult, kõige sellega, mis seal on.

Raamatu autori kohaselt on nö maski kandmine (näiteks mask et sa oled hea laps) pärit meie lapsepõlvest. Peamiselt teismelise.east, kus me proovime ennast kuidagi defineerida ja haarame kinni igast võimalikust õlekõrrest. Vaimselt täiskasvanud inimene aga ei kanna maski. Ta on maailmas alasti ja saab sellega hakkama. On vahel kurb ja vahel rõõmus - tunneb ja kogeb oma vahetu olemisega. Kõlab ju täitsa meeldivalt eksole.

Maski hoidmine on aga kurnav ja põhjustab paljuski: suitsetamist, joomist, ebatervislikku toitumist jne. Ma tean kui vajalik on üks sigarett, kui jõulude ajal on kogu suguvõsa koos, kõik on toredad ja viisakad, räägivad koogist (vt blogipostitust koogist), kõigil on ilus ja tore mask ees. Ükshetk on lihtsal vaja omaette olla. Ma pean tõdema, et neid inimesi on tore näha, aga ka äärmiselt väsitav. Ma ei kujutaks ette, mis juhtuks kui keegi meist tuleks kohale ja ütleks midagi stiilis "Ma olen omadega täiesti persses praegu, tööstress on kallal. Ja see kingituste ostmine puupüsti täis poodides. Ma ei jaksa naerunägu teha, aga teie lõbutsege", sest eks me kõik ole ju vahel väsinud ja kurnatud - jõulude ajal seda enam. Huvitav, mis siis saaks? Samas, äkki ma olen ainus, kes selleks puhuks ilusa maski ette pistab. Tõsi, ajalugu on näidanud, et päris jutud tulevad küll, aga seda peamiselt teel tagasi Tallinna poole (olen karanud nii tädimehe, kui ka tädipoegade autodele, mis samas suunas on liikunud). Võibolla on see põhjustatud ka auto poolt sätitud ruumipiirangust ja vähematest inimestest. Ei tea, Aga igatahes on need vestlused olnud vägagi toredad.

Igatahes ... life is messy aga vahel on ikka päris tore ka.

Ja ka natuke mussi lõppu. Cheers!

Lase oma sisemine loom välja

See hooaeg on kuidagi Eesti Otsib Superstaari saade ette jäänud. Alguses ehk seepärast, et osales ka üks sõber, aga nüüd on lihtsalt kuidagi harjumuseks saanud seda vaadata. Märkasin aga eile taaskord ühte huvitavat fenomeni: Kui osaleja saatest välja langeb ja peab siis veel viimast korda oma laulu laulma (kuniks tema laul on lauldud ... hehe), siis see viimane laul on oluliselt võimsam, vabam, hullumeelsem ja jõulisem kui kõik eelnevad.

Kui eelnevalt oli artistil peal pinge, et kõigile võimalikult palju meeldida ja võimalikult perfektselt esitada, siis sel hetkel on kõik pinged lahtunud - ta võib küll olla üdini kurb, aga tal pole enam midagi kaotada. Ja oi pagan, mis võimas power sealt välja tuleb kui ei punnitata.

Njah, eks ma ise ole laval ka sama asja tundud improga. Minu parimad lavarollid tulevad siis kui ma olen laval vaba ja ei pinguta üle. Vabadus, läheb nagu läheb, olen see kes ma olen ja see on piisav - annab kohutavalt palju jõudu. Pealegi, eks meis kõigis ole peidus ka loom, keda me naljalt välja ei julge lasta, aga just selles loomas on ka palju meie sisemisest särast. Kuidas aga teha igapäevaelus nii, et oleks rohkem vabadust ja võimalust ennast vabaks lasta, et meie tegelik jõud oleks vahetult väljas?

Mina ei tea, aga eks peab proovima.

Cheers!

Unehäired

Mõõdunud kahe nädala jooksul on olnud üks hommik, kui ma ärkasin äratuskella peale, lükkasin seda oma pool tundi endasi, põõnasin veel mõnuga ja siis tõusin üles, mõnusasti puhanud, rammestunud ja täis elujõudu. Ülejäänud hommikud, nagu oletada võite, on olnud täpselt vastupidised: Kella viiest või kuuest läheb uni ära (kas on käed ära surnud, pea valutab või ärkad lihtsalt ehmatusest), ärkad tundes hinges ärevust unenäo pärast (mis hetke veel on aga siis haihtub - ma ei mäleta neid), komberdad tund aega zombina kodus ringi, et ennast natukenegi inimese moodi tunda, pesed öö jooksul täis higistatud pea ära, jood tassi kohvi ja siis tunned ennast juba peaaegu nagu inimene. Sed mitte ainult tööpäeviti vaid ka nädalavahetusel.

Mul ei ole midagi varajase ärkamise vastu, aga see variant, kus sa ärkad vara aga ei puhka ennast välja, on täiesti jamps. Teeks siis ometi selle lisa planeerimata ajaga midagi. Mõni hommik olen suutnud kah, aga mitte enamasti. Tegevus on selle koha pealt kah hea, et aitab sul ebameeldivat olekut unustada - keskenduda milllelegi muule. Samas eks tegevused on ka natuke limiteeritud - on veel teisi magajaid korteris, kelle und ei tahaks segada. Mõtiskleda sel hetkel üldse ei tasu - psühholoogia on siis nii pekkis ja irratsionaalne, et siga ka ei näksi - meie mõtted, vaade minevikku ja tulevikku lähtub meie hetke olukorrast. Seega kui hetke olukord on äärmiselt ebameeldiv, tundub ka kogu minemik ja tulevik ebameeldiv.

Aga ausalt öeldes on mul sellistest hommikutest kopp ees. Üldse ei viitsi enam. Tea, äkki peaks laskma ennast mudida, et vähemalt keha pingetest vabamaks saada - äkki siis tuleb kvaliteetsem uni. Äkki on lihtsalt kehas midagi puudu? Vitamiinid või midagi? Äkki on asi selles, et mul on kerge köha ja nohu? Samas kui mõtted on pekkis ja sa ennast hästi välja ei puhka ja loomulik kaitsesüsteem on nõrgestatud, siis köha ja nohu on suht kerged asjad mida üles korjata saab.

Unehäired on üldiselt suht tuttav teema (lehitse kasvõi samust blogi aastast aastasse), aga ma tõesti naiivselt arvasin, et nüüd on kõik, et sellega on ühelpool. Aga paistab, et veel ei ole. Õnneks väga halb seis ei ole (võrreldest sellega, mida ma eelnevatest kordadest mäletan), lihtsalt omajgu ebameeldiv.