10 Levinud Eksiarvamust Improteatrist

Improteater, kui eraldi teatrivorm, on siinmail tegutsenud varsti juba pea kümme aastat. Tõsi, improharjutused teatriproovides olid olemas ammu enne seda. See oli pigem näitlejatreeningu osa, mis jäi tahatubadesse kui üks samm näitlejameisterlikkuseni - lavale seda naljalt ei toodud.

Ligi kümme aastat on aga laval kohapeal sündinud teatrit nähtud.

Nagu iga uue asjaga on ka siin väga palju eksiarvamusi. Ma pole nii naiivne uskumaks, et see kirjutis palju muudab, aga äkki midagi. Järgnevalt kümme eksiarvamuslikku fraasi improteatri kohta, mida vast iga improtaja on kuulnud.

1. Improteatrites kiusatakse publikut.

Ei! Publikuga on suhtlust, aga see on austav ja mänguline.

Me ei koti esimest rida nagu mõned püstijalakoomikud. Tõsi on aga see, et me võime teid enne etenduse algust panna plaksutama, huilgama või jalgu trampima. Samuti on näiteks publiku soojendusmänge, kus keset stseeni on vaja publikul kindlat heli teha. Erinevalt klassikalisest teatrist on siin hääle tegemine lubatud. Naerge nii kõvasti kui tuleb, ei pea selle üle piinlikkust tundma.


On ka mänge kus on tarvis publikuliiget lavale, kuid see tähendab ka seda, et me hoolitseme publiku eest laval. Kõik mis te laval teete on meie asi ära põhjendada ja kasutada - teil ei ole võimalik eksida!
Nii et seda ei tasu liialt karta,

Meil olgu hea ning publikul olgu hea ning nii olgu. Aamen.

2. Kõik improteater on samasugune.

Ja kõik pallimängud (jalgpall, korvpall, võrkpall jne) on ka identsed, eksole?!

Tegelikult on improteatris palju formaate, lähenemisi, tehnikaid jne. Põhiline on, et kogu lavale toodava materjali sisu tekiks kohapeal koostöös publikuga. Suuremas plaanis võib improteatri jaotada kaheks:

* lühivorm - lühikesed naljakad stseenid/mängud kindlate reeglitega.

* pikkvorm - täispikk etendus, mis räägib mingi loo või on lihtsalt stseenid, mis on mingil moel seotud tervikuks.
Ja siis on ka vabavorm - kõik on lubatud (aga luuakse siiski mingid korduvad mustrid).

Sa võid teha kasvõi täispika etenduse inspireeritud Shakespeare'i teostest ning sellele järgneb etendus mille kogu tegevus toimub vee all kaheksajalgade maailmas - kõik on võimalik.

Ainus, mis on kindel: sisu sünnib kohapeal.

3. Ma olen korra improt juba näinud, ma tean küll seda värki.

Vaata uuesti eelmist punkti. Esiteks on iga etendus erinev ja teiseks on ka erinevad formaadid. Pealegi on erinevusi ka grupidünaamikas - erinevad grupid võivad sama formaati vägagi erinevalt esitada. Mida rohkem etendusi sa näed seda rohkem suudad sa tajuda ka selle sündi laval. See on omaette mäng, kuid vajab natukene sisseharjutamist, mida ühest etendusest enamasti ei saa. Peale kahe - kolme etenduse nägemist tekib aga juba miski võrdlusmoment ja taju.

4. Fine, aga see on ju ikkagi alati naljakas.

No jaa, aga mitte kõik improteatrid pole võtnud huumorit eraldi eesmärgiks.  Kindel on see, et huumor tekib orgaaniliselt ootamatutest olukordadest laval. Ära ehmu aga, kui improteatri etendus kutsub sind karakteritele kaasa elama ning võib ka kurbusepisara silmanurka tuua kui nendega midagi halba juhtub. Nalja saab, aga etendus võib olla ka tõsine (ja ei, need ei ole vastandid. On võimalik olla tõsine ja naljakas samal ajal).

5. Improteater ei ole ju ikka päris teater.

Aga mis on päris teater? Mina (ja ka Wikipeedia) defineeriks nö päris teatrit nii: "Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riieturid, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised."

Improteatri puhul on koostöös näitlejad, formaadijuht ja/või juhendaja ja tehnik(ud). Rekvisiite ja riietust tihtilugu ei kasutata (kuigi ma olen näinud ka improviseeritud nukuetendust näiteks). Asja võlu on selles, et iga etenduse lugu või sisu on ainulaadne ning sünnib kohapeal kõikide koostöös - näitekirjaniku roll on jaotatud võrdselt. Kas see, et etenduse sisu pole kuskil eelnevalt kirjas teeb sellest mitte päris teatri?
Pole päris kindel? Okei, aga kui nö päris teatris läheb etenduse alguses midagi valesti ning nad improviseerivad terve ülejäänud etenduse, kas siis see mida nad teevad on päris teater? Ah et nemad on ikkagi päris teatrimajas ja päris näitlejad? Oot aga mis just kirjutatud sisu reeglist sai?

Tõsi, improteatri ja nö tavalise teatri vahel on erinevusi. On ka riike kus improteater on pigem alternatiiv-teatri rollis. Aga erinevusi on ka teiste teatrite vahel. Võrdle kasvõi No99 ja Linnateatrit. Lähenemine on erinev aga teater just samamoodi.

6. Päris näitlejad näevad palju vaeva, teie aga mõtlete selle lihtsalt kohapeal välja.

Ja sa arvad, et ilma käsikirjata laval olemine teeb asja lihtsamaks? Võibolla tõesti, kui sa ei taha seal midagi sisukat teha. Mine ja proovi aga grupiga koos nii tervet lugu jutustada stseen stseeni haaval. Proovi proovi. Ah, et on hirmus? Ah, et sul on palju häid mõtteid aga kõik kogu aeg rikuvad need laval ära? Ah, et sul on ammu lugu juba peas valmis aga laval üldse ei lähe õiges suunas? Ah, et sa ei saa kontrollida kuidas lavapartner käitub? Oih, ja nüüd oled sa kogemata laval stseenis koos teise karakteriga, kellega pole sul tõesti midagi ühist. Mis kurat nüüd saab?

Kui sa oled osav, suudad sa ehk ennast välja rabeleda. Kas aga peale etendust saad sa veel kaasnäitlejate ja publikuga hästi läbi on omaette küsimus. Ma sinu asemel igaks juhuks piletiraha ei küsiks.

Mida proovis harjutatakse, on peamiselt koostöö ning seal on ka omad reeglid. Ilma reegliteta kipuvad sellised asjad läbuks kätte ära minema - nii lihtsalt on.

Samuti, kui on kindel formaat, harjutatakse seda.

Selleks, et etendus oleks hea, on seal taga palju tööd. Selleks ongi proovid!

Ma olen näinud halbu improetendusi ja ka halbu käsikirjaga etendusi. Mõlema juures on palju higi ja vaeva, et see oleks hea. Olles teinud mõlemat, ei ütleks ma küll, et üks moodus teisest lihtsam on.

7. Haa, aga te harjutate. Järelikult ei ole see improviseeritud!

Läheme pallimängu juurde tagasi. Selleks, et olla jalkas osav harjutatakse jalgade tööd, liikumist, koostööd ja mida kõike veel. Iga mäng on aga erinev.

Tõsi on see, et me harjutame erinevaid elemente etenduse jaoks, küll aga on iga etendus ainulaadne ja erinev ning selle sisuline pool on alati kohapeal loodud.

8. Kuulge, tulge improviseerige meile teemast X.

Tehtav aga vahel väga keeruline. Impro üks põhivõlusid on see, et etenduse sisu sünnib kohapeal. Kui sa aga saad miski teema enne ette, siis hakkab ju aju asju ette mõtlema. Kui teema X on näiteks Western, siis jah fine, me võime selles teemas formaadi teha ja hoida selle westerni loo siiski iga kord uue. Küll aga on väga raske teha formaati näiteks kamast või küüslaugust - see peaks siis ikkagi tulema soovitusena publikust etenduse ajal.

9. Ma käisin vaatamas. See tundus kuidagi toores, te peaks seal seda stseeni seal veel lihvima.

Sa mõtled seda stseeni, mida kunagi tulevikus enam ei juhtu?

Tõsi, tagasiside on alati hea, aga mingi toorus jääb alati. Seda seepärast, et see sünnib kohapeal. See ei saagi olla täiesti valmis pakendatud produkt. Nii oleks mõistlik seda ka vaadata - kui tööd mis sünnib kohapeal. Vahel juhtuvad olukorrad, milleks me pole valmis ja see ongi osa mängust. Nüüd on meie asi laval see ootamatu juhtum võimalikult ilusasti ära põhjendada.

Kui publikus on teisi improviseerijaid, on neid keerulisi kohti nende reaktsioonist hästi märgata. Me kõik tajume neid. Üldiselt on improteatris ka põhimõte "I love you but I will fuck with you!" ehk siis vahel lükatakse meelega keegi laval keerulisse olukorda. Kui ta jääb jänni, aidatakse muidugi välja - seljatagune on turvaline. See on osa selle võlust ja mängust.

10. Ma käisin vaatamas. See oli küll ette valmistatud etendus.

Aitäh! See on improtajale ülim kompliment, kui etendus oli nii sujuv, et tundus ettevalmistatud. See tähendab lihtsalt, et grupidünaamika, koostöö ja formaat on lihtsalt väga tugevaks harjutatud proovides. Ma kinnitan käsi südamel aga, et sisu on alati uus. Tule aga järgmine kord uuesti vaatama, kui ei usu.

Selleks korraks kõik. Pildid Google otsingust. Kui mõni suurem eksiarvamus jäi välja, võib kommentaarides häält teha.

Cheers!

Klimberdus sõltuvusest

See postitus on mu ajus loksunud juba mõnda aega ning paistab, et ega ma enne rahu ei saa, kui ma selle kirja panen. Siin ta siis on.

Mõni aeg tagasi postitas üks sõber, kes töötab raamatukogus, näoraamatusse, et üks laps tuli ja laenutas anatoomiaõpiku, et saaks kõikidele oma sõpradele näidata, et mida suitsetamine nende kehaga teeb. Noh, et nad seda enam ei teeks.

Postitusel tundus olevat menu. Oli hunnikutes laike ja kaasa elavaid kommentaare. Ka postituse lisaja nägi seda, kui igati tublit ettevõtmist. Ma olen veendunud, et ka mitmed lugejad siin näevad seda kui õilsat ettevõtmist.

Mina aga olin sõnatu.

Ma lihtsalt ei mõistnud seda.

Minu jaoks tekitas see postitus ja sellele järgnenud hurraa, pigem hunniku küsimärke.

Mina, sõltlane

Tere, mina olen sõltlane ning olen seda olnud enamik oma elust.

Võibolla on sõltuvus geneetiline, aga kindlasti on selles ka oma eluline osa. Iga inimese tee on erinev, ning ka geneetika ei löö välja, kui selleks pole põhjust. Ma olen veendunud, et sõltuvus täidab miskit auku meie hinges või igapäevaelus ning kuigi seda on võimalik mingil määral mõjutada, ei ole see kõik päris nii mustvalge.

Noorena kadusin ma ära arvutimängudesse. Täiesti ära. Nii palju, et see hakkas mõjutama mu päris elu ja suhteid (sõltuvuse kirjeldus). Selle vältimiseks olen ma hiljem jäänud ainult sülearvutite peale - kui masinal võimsust mängu jaoks pole, siis sa ka väga ei mängi. Nutitelefon oli järgmine oht. Kui mõnikord on tõesti nii kutu olla, et tahaks midagi mängida, siis ma tõmban uue mängu, pelan seda maksimum nädal aega ja kustutan ära - et vähendada võimalust, et ma sellesse kinni jään. See on ka üks põhjuseid, miks ma armastan lauamänge ning rollimänge - need on sotsiaalsed ning oht, et sa ära kaod on oluliselt väiksem.

Minu elus on olnud perioode, kus neti porr ja/või sex on võtnud suure osa tähelepanust ja energiast, piisavalt et ma nimetaksin seda sõltuvuseks. Siin aitab jällegi inimlikkuse ja inimliku kontakti suurendamine. Alati on hea kui saab suurendada intiimset kontakti teise inimesega, ilma sexi kohustuseta. Pagan, mängige kasvõi alasti padjasõda. Kui aga partnerit käepärast pole, võib abi olla näiteks lehest nimega Beautiful Agony mis on midagi kunsti ja erootika vahepealset. Selle kontseptsioon on see, et tavalised inimesed on filmikaamera ees lindistanud oma teekonna orgasmini ning selle järelkaja - videos on näha aga ainult nägu. See on intiimne ja mitte ebarealistlik kui porr. Mida võib veel teha on vaadata porno blooper'eid - seal on päris inimesed päris intiimsuse ja jaburusega.

Kunagi arvasin ma, nagu paljud endiselt, et pidutsemine käib ainult koos alkoholiga. Õlut ei joo ma enam aastaid ning vast juhtub nii korra kuus, et miskit muud klaasi tõsta vaja on. Kindlasti oli siin suur abi improteatrist, mis õpetas lustima kaine peaga.

Ma olin/olen huumori sõltlane. Ma pigem teen halba nalja kui jagan ebamugavat emotsiooni - mis ilmselgelt pikas perspektiivis inimlikke suhteid just ei paranda. Vältimine ei vii kuhugi. Eks ma proovin selles paraneda ning vahel sean ka sammud terapeudile, kui emotsionaalne taak on jälle liiga suur.

Jah, ma olen teadlik oma sõltuvustest ning mõned sõltuvused olen suhteliselt kontrolli alla saanud. Küll aga kulub mul endiselt päevas nii viis-kuus tassi kohvi (või ka rohkem) ning kuni pakk sigarette ja ka huumor on endiselt üks mu sõltuvusi. Nii lihtsalt on. Ja olgugi, et ma kuulen iganädalaselt kui halb või rõve see on, olen ma suutnud seda vähemalt ise aktsepteerida.

Nii lihtsalt on.

Järgnevalt mõned minu mõtted sõltuvuse teemadel ning olgugi, et ma ei ole ekspert, arvan ma et seda teemat ei tohiks käsitleda liiga lihtsalt.

Teavitustöö?

Läheme nüüd esialgse postituse juurde tagasi ning miks see mind ärritas.

Ei ole võimalik, et sa teed suitsu ja sa ei tea, et see on halb ja rikub su keha. See lihtsalt ei ole võimalik. Meil on olnud usinasti reklaame ja teavitustööd. No ja kui see kõik on tõesti kuidagi mööda läinud, siis isegi suitsu paki peal on kirjas kui halb see on. Lausa nii suurelt, et igasugused kanguse märgistused on eemaldatud.

Ei ole võimalik, et sa seda ei tea. Seega, sealt raamatust ei tule suitsetajale midagi uut.

Kui sa tead, et midagi ei ole hea, siis see ei tähenda veel, et sa seda ei teeks. Me kõik teame, et lösutamine pole hea, magus pole tervislik, nutitelefoni ei tasuks liiga palju vaadata ning et hoida oma tervis korras tasuks iga hommik võimelda ning enda usinasti karastada. Tahaks nüüd näha käte merd, et kes meist kõiki neid eelnevalt mainitud asju teadis ja tänu sellele ka on kohe super tervislik ja kõike järgib.

Teadmine niisama ei muuda palju.

Oletame, et antud stsenaariumis oli tema sõprade puhul tegemist teiste teismelistega, kes tegid suitsu selleks, et lahe olla. Oletame, et seal ei olnud psühholoogilist ega füüsilist sõltuvust taga. Lihtsalt tahtsid olla lahedad ja teha midagi, mis oli keelatud. Enamik on teismelisena igasugu lolluseid teinud, et kas seltskonda sulanduda või lahe olla. Olgugi, et need tegevused olid keelatud. Kuigi tegemist on õilsa ettevõtmisega, siis ma kahtlen, et sellises kontekstis on lisa keelamisel või hirmutamisel suurt mõju.

Tõsi, hirmsa tulevikuga hirmutamine töötab mingil määral, eriti naisterahvaste peal (neil on äkki ka parem tuleviku taju?), aga ma kahtlen selle mõju suuruses antud olukorras.

Ma kardan, et noor maailmaparandaja ei oma suurt mõju ning suured kaasaelajad toetavad lihtsalt tema ebaõnnestumist. Idee oli muidugi hea, aga lähenemine läbimõtlemata.

Minu jaoks oli see pigem kurb.

Veel väikem on aga mõju, kui tema sõbrad on sõltlased. Mis on aga üldse sõltuvus?

Sõltuvus?

Olgugi, et noorte puhul ei pruugi tegemist olla sõltuvusega, tasub ka selle peale mõelda. Sõltuvus koosneb kahest osast: on Keemiline ja Psühholoogiline.

Kuigi kindlasti on ka keemilisel osal oma roll, usun ma et psühholoogiline osa on tihti tähtsam (mis puudutab lahjemaid asju nagu kohvi, internet, facebook, alkohol, mängimine, suitsetamine, porno jne).

Keemilise sõltuvuse "ravi" ilma psüholoogilise osaga tegelemata on kaheldava väärtusega - tihti vahend muutub aga sõltuvus jääb. Kõik suitsetajad teavad lugusid sellest, kuidas peale tossu maha jätmist on inimesne hakanud ülesööma. Või lugusid sellest kuidas jättis suitsu maha aga nüüd ärritub kergemini. Või peale joomise lõpetamist käib inimene lausa maniakaalselt iga päev kolm korda jõusaalis ja läheb täiesti endast välja kui ta seda teha ei saa. Sõltuvus pole siis mitte ravitud vaid asendatud. Vahel võib uus sõltuvus olla küll tervislikum, aga sõltuvus on ta sellegipoolest.

Kõige tähtsam asi sõltuvuse juures on mõista, et inimesed annavad endast parima ning sõltuvusel on tähtis roll nende elus.

Kui ma tegin koolipraktikat kasutati sõltuvuse kirjeldamiseks sellist kujundit nagu Emotsionaalne Klaver. Meil kõigil on kindlad tegevused, mida meil meeldib kindla meeleoluga teha. Kui me oleme õnnelikud, siis me tantsime, laulame, lollitame, kuulame muusikat, mängime jne. Kurvana meeldib vaadata naljakaid sarju. Igal emotsioonil on posu klahve, mida me saame kasutada või enamasti kasutame.

Sõltlasel on aga mõned klahvid katki või puudu - valikuvõimalus on oluliselt väiksem. Pudel võetakse näppu nii suurest kurvastusest kui ka selleks, et tähistada suurt sündmust.

Tihti võetakse sigarett näppu kui tuntakse end ebamugavalt (ja kas arvad, et on mugav kuulda, kui halb on su sõltuvus on? Ei! Peale loengut selle kahjust, on järgmise suitsu tegemine pigem isegi tõenäolisem. Vahi irooniat "heategija" suunas).

Pornosõltlased tunnevad ennast näiteks üksikuna ning tahavad lihtsalt end korraks hästi tunda... jne. Inimesiti erinev, aga mõte jääb samaks.

Sõltuvusel on põhjus! Teistmoodi lihtsalt ei osata.

Mul on mitmeid sõpru, kes ei oska end hästi tunda ja pidutseda ilma kangema kraamita ning kui on tööl olnud raske päev, tullakse koju ja võetakse üks õlu või pits. See ei ole selle pärast, et nad ei teaks, et see on halb. See on selle pärast, et teistmoodi ei osata.

Ja jah, see on sõltuvus.

Meil kõigil on oma taak ning sellega pole alati kerge toime tulla. Igaüks leiab omad vahendid. Muidugi on see vahel irooniline, kui keegi õllepudel näpus räägib mulle, kui halb on suits ja ma peaks lõpetama. Sigaretid on viimased aastad oluliselt suurema löögi all olnud kui alkohol, kuigi kumb neist inimesi rohkem tapab on raske öelda.

Kuidas siis aidata?

Kuidas aga seda psühholoogilist poolt "ravida", kui rääkimine selle kahjulikkusest ei aita.

Esiteks on tarvis mõista, et hukkamõist ei aita.

Inimene ei oska lihtsalt paremini. Võibolla ei saagi ta kunagi sõltuvusest lahti - ka see pole välistatud.  Võibolla vahetub üks sõltuvus teise vastu? Suudad sa teda võtta ja armastada ka sõltlasena? Suudad sa aksepteerida ka seda osa temast? Pea meeles, et just nagu sina, annab ka tema endast parima.

Teiseks, pea meeles, et sõltuvusel on põhjus.

Ma tean mitmeid suitsetajaid, kes keset suurt vaidlust lahkuvad ruumist, teevad ühe või paar sigareti ja rahunevad, ning siis suudavad jätkata oluliselt mõistlikumalt ja ratsionaalsemalt. Sellel hetkel on seda vaja, et võtta aeg maha. Võibolla ka selleks, et suures argumendis ei läheks silme eest mustaks ja ei öeldaks asju, mida pärast kahetsetakse. Või mis on veel võimalik - rahuneda, et ei läheks vägivaldseks (meis kõigis on see loomalik pool). Kumb siis on parem, kas vägivald või suitsetamine?

Kolmandaks, pea meeles, et sa ei tea paremini.

Suure tõenäosusega on sul endalgi mõni sõltuvus. Mitte võibolla nii karm ja eluohtlik. Ära arva, et sa oled sõltlasest parem! Sa ei tea mis teise inimese elus ja peas toimub.

Ma mäletan oma elust mitmeid päevi kui ma olin sügavas augus ning mängisin suitsiidi teemadega. Nendel päevadel elasin ma tihti suitsust suitsuni. Olgugi, et sigareti nautimine on umbes sama jabur, kui käia kitsastes kingades, et saaks need siis vahel kergendusega ära võtta, aitas see mind hoida joone peal. Selles kontekstis oli lausa jabur kui keegi küsis miks sa ennast sigaretiga tapad. Tõsilugu, saaks ju ka kiiremini, aga mingi elujanu oli veel alles, tänan küsimast.

Neljandaks, hooli inimesest.

See on see koht kus kõik need, keda ma olen siin sinisilmseteks naiivitarideks nimetanud saavad seda mulle vastu teha.

Ma usun, siiralt usun, et kui sa aksepteerid inimest ja hoolid temast, proovimata teda muuta, on sellest abi. Lihtsalt kuulamisest ja kohalolekust on abi. Inimlikust kontaktist on abi.

Kui ta tundub kurb, siis kuula. Ole kohal, emotsionaalselt. Proovi mõista. Ole toetav. Ära paku liialt lahendusi või anna nõu - see ei ole eesmärk.

Eesmärk on tunda huvi teise inimese heaolu vastu, olla temaga kohal selles jagamises.

Ning kes teab, äkki sa suudad nii luua tema klaverile lisaklahve.

X-mas is coming

So, it is this time of the year again. The time of darkness and making gifts.
I have decided to write a blog post in advance to prevent any questions in type of "What do you want?" or "What do you need?", though wool socks would be fine choice just as well. However, here are some further ideas:

Help to make a book

I have a novel in progress, in stage of reading and collecting feedback (in English). It would make a great present to get any feedback on it before the years end. Weather on typos, who did you love in it, how did it make you feel and what more should I write - any feedback is welcome.

However, I fully understand that this takes time and reading (in english) is not for everyone. Also my sense of silliness and humour is not for everyone, I am sure of it.

Get a book

I noticed that, while I do have a Terry Pratchett section in my bookshelf, it could be bigger. Also, there are a lot of books that I read as a teenager and also in Estonian, so it would be lovely to re-read them and also have them there. So here is a list of books to pick from. A simple paperback in english would be the best. Discworld is preferred but not essential.

The Colour of Magic (1983) 
The Light Fantastic (1986) 
Mort (1987)
Equal Rites (1987) 
Wyrd Sisters (1988)
Truckers (1989)
Pyramids (1989) 
Guards! Guards! (1989) 
Diggers (1990) 
Moving Pictures (1990) 
Wings (1990) 
Witches Abroad (1991)
Reaper Man (1991) 
Lords and Ladies (1992)
Interesting Times (1994) 
Soul Music (1994) 
Maskerade (1995) 
Feet of Clay (1996)
Jingo (1997) 
The Last Continent (1998)
The Fifth Elephant (1999) 
The Truth (2000)
The Amazing Maurice and His Educated Rodents (2001)
The Last Hero (2001)
Night Watch (2002)
Monstrous Regiment (2003) 
Making Money (2007)
Nation (2008) 
Snuff (2011) 
Dodger (2012)
Raising Steam (2013)

I guess thats more less it. Though in case I get all of these books, I am in trouble - I have no space to put them.

That's all I wanted to say.

You can't die with an unfinished book. - Terry Pratchett

If you didn't know, I have been writing a book for over a year now. 

It all started just as a dizzy thought when I had fever (and not the cool kind of fever) last summer and after finishing a book from Sir Pratchett my brain suddenly started to work and produce stuff.

This writing, that grew from just something to do into a short story, into a novella has ended up in the size of a novel. Short one but still a novel. 

It is in a phase of getting feedback from friends who volunteered to test read it, making a few changes if needed and then finding a publisher (it's in English so not in Estonia). I don't know how the journey will continue for it. Will I get it published? Will it end up in Kindle self publishing or will I just convert it into pdf and post it on my blog some point? I don't know and while I would love to see it on paper, I could also accept any other outcome. Why? Because the journey has already been so awesome (and the journey is ongoing, next writing on the works already). 

I am not a published author (yet!?) but I do feel that I am a writer. I love to write and I write and this is good enough. I love to take my time in late evenings and just type in the peace and quiet or spend Friday evenings at home and play with my thoughts on the paper (actually on a screen) instead of getting drunk at a party. Way more fun and productive.

Also, it seems to me that when I have it ongoing, I am more sane. If I do not give a creative task to my brain to work on, it will turn creative with other things and it is not super good at it. There is good and bad creativity. Overthinking and worrying are examples of creativity gone bad and we do not want that, do we?

So here are some guidelines I use while I write.

1. Be a DM (not Damned Madman nor Direct Message)

I have been a DM (Dungeon Master) for more than ten years and I think I already know how to create a story and the world where it all happens. I also know that things rarely go in the game as you intended or planned - your players will do whatever they want to do (I usually don't railroad). The same is true in writing. When I'm in the flow, the text just comes and I have no idea of where it will go. All I can do is try to keep the world and characters as real as possible while the narrative runs amok. Just let it be Wilde like Oscar.

2. Be an Improviser (grounded, but not by parents)

Let your text surprise you, but don't try or force yourself to be super original all the time. Let it be messy. Just write it down as it comes. Accept it as it is. You will have the option later to redo and fix it over and over again. The first thing to do is to get something down and enjoy the process of doing it. It is not super serious, it can have silly puns, it can be weird - there are no limits.

However, as we try to keep things grounded in a long form show, so should the text be grounded. Take it just as another world that has a set of rules and things just are as they are, but they are real. Gravity is or is not, but not both in the same chapter without any good reason or explanation.

3. Be Ruthless (without Ruth?)

When you finish the text a different kind of game begins. 

Now it is time to go over it and find the main narrative. Remove the things that do not aid it and insert some that do. If there are too many characters, maybe you could remove some of them without a big change in the story. Maybe some of the characters could be multitasking?

I know, it is sometimes difficult to delete the jokes and puns that just do not fit into the big picture however, it is what you need for the clarity. 

Then let the text wait, until you forget about it, then reread it. How bad was it? Should you change something? I think my text is already a version 6 or 7 and now I would not say it is too bad. I even surprised myself in a good sense with it.

It is a process and I enjoy the ride, even though I don't know where it is going. 

The Unexplainable Truth of Improv

The more I do improv the more I understand how simple and at same time also how complex it is.

There is something that just cannot be explained in it. Oh, I have tried (even in this blog) and so many others have tried, but there is always something missing I feel.

It's like with so many things in life: you can take it into pieces and explain these, but the Gestalt - the connection of all the parts - is not the same as adding up individual parts. 

The problem I face is similar to the one many LARP'ers (Live Action Role Players) have when they try to explain why it is good and fun. You can talk about collaboration, learning history, developing your crafting skills etc, but this is just taking the whole picture into pieces.

It is not just the summary of all these parts. It is so much more.

You, as a human are not just collection of your parts, are you?

At the same time, improv at its core is stupid simple. 

It's just like a kids play.

But why do we not play anymore as grownups? Fine, some of us do have new games (mind games, computer games, dating, politics, etc) but it is not the same as we had as kids, is it? 

While growing up we turn protective. We don't want to do things we are unsure of anymore. We say, it's not practical or important. We can't stand to feel lost, unsure, emotional or stupid. We act tough, but we are scared shitless.

Why so? Because at some point in the way we got hurt badly.

Our trust, freedom, love and vulnerability get stabbed and we build walls to protect ourselves - this is just how it is. Everyone has some walls, but not all of them are actually healthy nor needed.

“Of all the things trauma takes away from us, the worst is our willingness, or even our ability, to be vulnerable. There's a reclaiming that has to happen.” says Brené Brown in her book Rising Strong. 

I feel that improv is one of the ways we can use to reclaim this lost part.

True, there are some techniques that work better for it than others but all and all already 'yes, and', 'listening' and 'supporting your partner' can be big and important steps.

Improv is not just having fun. It's not just an amazing art form. It is not just a way of living. It is a shortcut to the heart. It is reclaiming of your lost parts and using them to connect with people.

I don't know how to better explain it. The connection you have with an improviser - with whom you have only shared an workshop or a show together - can often be greater and more authentic than with a family member or a long-term friend. It just happens like this and as it does, it is true.

I will just leave you with this quote from the same book.

"I believe that vulnerability - the willingness to show up and be seen with no guarantee of outcome - is the only path to more love, belonging and joy."

Cheers!