Proovi ja lihtsalt anna endast parim

Ma olen varemgi rääkinud improteatri ja igapäevaelu sarnasustest ja vastastikmõjust, sest eks ka elu on ju paras impro. Me ei tea, mis juhtuma hakkab ja see ehk ongi hea. Muidu oleks ju paganama igav. Elus mustandit teha ei saa, me paneme kogu aeg puhtalt, nagu ütles Andrus Vaarik.

Seekordse kirjutise inspireeris meie tänaõhtune etendus Philly Joe's. Juba lavale minnes tuikas mu pea kahtlaselt ning teise poole keskel oli olukord juba päris vastik. Samas ma olen tähele pannud, et kerge füüsiline probleem (kõhuvalu, peavalu jne) kas võtab mu täiesti jalust maha või aitab mul paremini fookuses olla ja keskenduda. Su ressursid ja energia on piiratud, ülemõtlemist ja analüüsi ei ole liiga palju. Igati sobilik impro jaoks. 

Seekord oli siis versioon kaks ning pärastise tableti toel olen ma praegu juba päris inimene. Küll aga ma märkasin midagi eriskummalist. Me oleme oma trupiga viimasel ajal läinud väga tehniliseks. Me oleme lihvinud mänge nii, et laastud lendavad. Loonud lisa taustareegleid, et meil mingeid mänge lihtsam teha oleks. Iga etenduse järel on meil jagamine kus me üksipulgi analüüsime läbi, mis oleks võinud laval paremini minna (Jah, me ise oleme enda kõige kurjemad kriitikud). jne See on hea, aga on midagi, mis on minu arust sellega ka justkui kaduma läinud.

Mitmed trupi liikmed tõid lõpuringis välja, et üks arvamismäng läks pekki. Mina aga nii ei arva. Tõsi, mina ja mu kaks lavapartnerit selles mängus jooksime laval kokku. Me olime täiega plindris. See muutus mingi hetk ehk publiku jaoks ka igavaks - kaua sa ikka vaatad kuidas keegi plindris on? Ja uskuge mind, seda pinget oli laval küll ja veel. Me ei mänginud seda turvaliselt, teades et me kindla peale hakkama saame ja ka publik sai sellel hetkel sellest väga hästi aru, ning see tekitas neil lisa uudishimu - kas ja kuidas nad nüüd sellega hakkama saavad? Jah, nad on plindris, seda on ju näha, aga kas ja kuidas nad nüüd välja tulevad?

Publikule meeldib tegelikult see, mis läheb valesti. See annab asjale võlu. Doseerima peab muidugi väga täpselt, aga me märkame seda publikus olles kiiresti. (vt näiteks neid baleriine)

See oligi mängu ilu, valu ja võlu. See, et ei tulnud kohe puusalt vaid, et me pidime ikka omajagu vingerdama. Ma ei usu, et see mäng oleks minu jaoks nii intensiivne ja nautitav olnud, kui see oleks kohe laksti välja tulnud. Või kui keegi oleks selle poolitanud, sest "Ei tööta ju!" Võlu oligi ebaõnnestumises ja sellest edukalt välja tulemises. Kusjuures ka ühes teises arvamismängus oli sarnast kokkujooksmist, ning samamoodi sellest kokkujooksmisest sai omamoodi mäng. Mäng mis võinuks ka pekki minna, aga vedas ennast väga ilusasti välja. Mitte ainult polnud seda publikul lõbus vaadata, vaid ka huvitav. Huvitav, et mis küll nüüd edasi saab.

Ma ei ütle muidugi, et igas mängus peaks kokku jooksma. Küll aga ma julgustan eksima. Julgustan olema see tola, kes võibolla saab hakkama ja võibolla mitte, aga ta proovib ja annab endast parima. Mitte ei ole turvaliste reeglite turvalises maailmas. Mida rohkem on reegleid, seda rohkem on turvalisust ning seda vähem on ruumi spontaanseteks hetkedeks, mis ongi paljuski ju asja võlu.

Kui ma õpetaks kedagi laval loengut pidama või näitlema, ei õpetaks ma talle kuidas oma keha hoida või kuidas täpselt sõnu hääldada. Läbiv ja kõige tähtsam õpetus oleks see, kuidas saada hakkama olukordadega, mis lähevad pekki. Sest pekki asjad lähevad ning rohkem kui arvata võiks. Tähtis pole mitte lihtsalt pekist üle minna vaid see ka omaks võtta ja ära kasutada (kontekstist väljas oleks see lause väga ... mmm ... kummaline). Mitte lihtsalt muuta komistus osaks tantsuks vaid sealt edasi teha komistustantsu.

Mida rohkem on reegleid, seda rohkem saab nende vastu ka eksida. Nii on ka elus. Vahel läheb teistmoodi kui tahtsime või plaanisime. Tihti ei ole meie halva tuju põhjuseks aga mitte reaalsus ise vaid meie murtud sisemised reeglid/soovid/plaanid. See murtus ei lase meil näha aga ilu ja võimalusi, mis on endiselt maailmas alles, sest meie enam ei ole. Meie oleme enda peas ja mõtleme kuidas asjad halvasti läksid. Kuidas plaan ei töötand. Praktiline tõsine inimene ütleb, et nii peabki. Ma leian, et ega ikka ei pea. Praktiliselt võttes:meie aeg on limiteeritud. Me sureme üks hetk ära. Fakt. Miks täita seda aega mis meil on mõeldes asjadele, mis teevad meie elu ebameeldivaks ja ei luba meil märgata ilu ja uusi võimalusi meie ümber. Juhtus, mis juhtus, elu läheb edasi.

Ma tegin seekord laval võibolla rohkem ootamatut mörti (sidesupport, elik kõrvalt toetus), ootamatut isegi enda jaoks. Seda puhtalt selle pärast, et tundus, et oli vaja. Kõik. Mõned korrad läks natuke pekki ehk kah, aga vähemalt proovisin. Mida mul on kaotada? Kardan, et teen ennast tolaks? No ja siis? Teen midagi valesti? Laval ei ole õiget ega valet. Niikaua kuni sa oma partnerit toetad on kõik okei. Üks reegel (fine, selle alla kuulub päris palju asju) ja mulle tundub, et rohkem ei olegi vaja. Sellest piisab. Kõik muu on võimalused.

Ja nii on ka elus. Sul on võimalus millegi peale pahandada või nähvata. Sul on võimalus olla täiesti väljakannatamatu fallos (pardon my french). Sul on samamoodi võimalus ka mitte pahandada. Mitte suruda oma tundeid alla vaid muuta nende lähtekohta. Iga nähv, jonn, solvumine, pahameel jne mis meil kellegi suunas on, on sellepärast, et see keegi ei austanud meie sisemisi reegleid - ei teinud nii nagu meie oleks tahtnud (ja võibolla oleme me talle sellest juba korduvalt ja korduvalt rääkinud aga näe ikka tegi nii. On ikka sitapea, miks ta ei tee nii nagu meie tahame?). Meil on võimalik ka öelda oma peas endale "Uus valik" ning valida miskit helgemat. Fine, võibolla ta tõesti ei olnud minuga kõige toetavam praegu, aga äkki ma ka alati ei ole. See ei tähenda, et ma peaks samaga vastama. Samaga vastamine on minu arust lihtne tee. Samas kui sul on nii lihtne kaasa minna kellegi nähvamise või virisemisega, äkki tal on sama lihtne kaasa minna ka sinu toetava sõbraliku suhtumisega? Ma ei ütle, et seda alati mugav teha on. See on valik. Mugavustsoonist väljaminek. Ning see on see koht, kus me inimestena kasvame. 

No ja äkki tõesti ei kliki. Äkki pikemas plaanis asjad ei tööta. Mingilt maalt saab pang täis. Äkki ta tõesti on üks paras fallos ja lihtsalt ühest hetkest alates ei ole enam jaksu sellega tegeleda. 

Ega ei pea.

Ka see on valik ja ka alati mitte mugav.

Tähtis on aga valikuid ja võimalusi näha ning olla nende tegemises julge.

praod

mäletad
kunagi mängisime seda mängu
kivilt kivile hüpates
ära prao peale astu
see on põlev laava

nüüd me oleme suured
mäng käib aga edasi
mitte tänaval vaid meie sees
kus põleva laava asemel
on pimedus

Kes sa selline omast arust oled?

Ma olen korduvalt mõelnud selle peale, et võiks oma nö hobidega ka natukene taskut raskemaks saada. Teha midagi, mis sulle meeldib ning selle eest ka miskit tasu saada oleks ju igati ideaalne. Samas suunas müksas mind ka karjäärinõustaja, lisades et ideaalis võiks ju kõik teha tööd, mida neile meeldib teha. Küsimus on aga, mida sulle meeldib teha. Mida sa teed isegi siis kui keegi sulle selle tegevuse eest ei maksa.

Mulle väga meeldib kirjutada. 

Täiesti ausalt. See aitab mul saada mõtteid selgemaks, konkretiseerida ideid, ennast vabaks muljetada ning leida sarnaselt mõtlevaid inimesi. Ega muidu poleks ma seda blogi 8 aastat pidanud ja tore on näha, et mõned siin jagatud kirjutised on jõudnud ka näiteks Reaktor'i veergudele ning mõned postitused on saanud usinasti jagamist näoraamatus. Isegi rohkem südantsoojendav on aga see, kui peale teksti avaldamist helistab sulle sõber (või kirjutab Skypes või mujal) ning ütleb aitäh. Aitäh, et sa kirjutasid. Aitäh, et sa jagasid oma mõtteid, sest mul on samad mõtted, aga ma ei teadnud kas teistel on kaa. Või kui keegi räägib kuidas ta keset igavat loengut mu blogi luges ja prahvatas üle auditooriumi naerma.

Kes on blogi lugejaskond? Ma tean mõningaid inimesi. Mõned sõbrad ikka piiluvad siia - sõbrad väga erinevatest valdkondadest (nende seas on ka äärmiselt inteligentseid ja osavaid inimesi, keda ma sügavalt austan ja kelle osavust ma ikka vahel kadestan)  Ma tean, et mu vanemad vahel loevad, proovides hakkama saada ka inglise keelsete kirjutistega. Kuna Eesti on väike, olen kogemata kokku sattunud ka mõne lugejaga, keda ma varemalt isiklikult pole tundud. Need kohtumised on mind alati mõtlema pannud. Kas ma tõesti siis kirjutan midagi sellist, mida ka võhivõõral on huvitav lugeda? Äkki see, mida ma kirjutan, polegi nii hull?

Mida räägib aga blogi statistika? Kuus on lugemisi umbes tuhande kanti (blogspot muutis oma süsteeme 2010 alguses, seega vanemat statistikat mul ei ole) - juunis 2012 oli korra ka nelja tuhande kanti aga ma kahtlustan, et tegemist on miski veaga ning blogisse sattusid äkki inimesed, kes seda üldse ei otsinud. Vähemalt paar korda on blogi läbi lipsanud ka blog.tr.ee blogide top 100 nimekirjast. Pole paha, kui mõelda sellele kui avalikule päevikule, kuhu ma kirjutan nii nagu juhtub ja siis kui juhtub. Minu uskumus on, et püsi-lugejaskonna jaoks peaks olema ka püsiv ja regulaarne kirjutamine, mida minul kindlasti ei ole. Tekstid tulevad siis, kui nad tulevad.

Kui blogi on enamasti isiklikum, arutlevam ja reaalsusega seotud, siis selle kõrval on ka omajagu ilukirjandust. Katsetusi ilukirjanduse vallas olen tegelikult teinud teismelisest saati, peamiselt pseudonüümi Tim Hornet all, ning ei saa salata, et on toimunud ka arengut. Lugedes oma esimesi avaldatud tekste Algernonis hakkab ikka omajagu piinlik - sisu vajaks puhastamist ning vormistus samuti. Samas leidub ka tekste mille üle ma olen tõsiselt uhke - mis ületasid minu ootuseid ning üllatavad mind praeguseni. Lühiproosa kõrval on muidugi ka posu luulet (mis on paljuski kaduma läinud sest poogen.ee on maas) ning katsetusi pikas vormis - see sügis valmis mul lausa inglise keelne novella (pikem kui lühijutt, lühem kui novell) ning teine sama mõõtu tekst on kirjutamisel. Mis nendest tekstidest edasi saab? Ei tea. Võiks ju saada kuskil avaldatud, aga kui ei saa, siis ka kirjutamise protsess ise oli nauditav.

Seega kirjutada nagu isegi oskaks.

Mulle väga meeldib olla prožektori valguses

Äkki on see vaid isiklik edevus, mis on saatnud mind lasteaiast saati, ning justkui sundinud mind lavale. Ma ei sallinud laulmist või laval luuletuste lugemist, aga näitlemine, see ol hoopis midagi muud. 

Samas peab tõdema, et mulle meeldis väiksena igasugune tähelepanu, kuniks enam ei meeldinud. Põhikooli keskelt alates hakkasin ma kaevuma sissepoole ning olgugi, et ma osalesin ka siis mitmes tegevuses, mis lavale viisid (bänd, rebaste ristimise etendused, jõuluetendused jne), tegin ma seda passiivselt. Ma tundsin ennast rohkem nagu kui statist, kes täidab lihtsalt laval oleva augu ära. Ausalt, ma tõesti arvasin, et ma olen introvert.

Tallinnas sai aga teater taasavastatud tänu T-Teatrile. Nagu tolleaegne lavastaja Margo Teder ütles, oli T-Teater mitte niiväga teater vaid pigem sotsiaalne eksperiment.Võibolla oli just see sotsiaalne toetav keskkond see, mida ma vajasin, et oma huvi ja julgus taaskord avastada. Nii ta aga läks. Nüüdseks näen ma teatrimeetoditel mitmeid rakenduslikke võimalusi, käin ringi Kustiteraapia Draama suuna bakalaureuse paber taskus ning ronin lavale teadmata, mis seal toimuma hakkab (elik teen improteatrit). Ma olen nii inimesena kui ka näitlejana laval väga palju kasvanud.

Nagu üks sõber, kes viimast etendust vaatamas käis kommenteeris: "No 3 aastat tagasi või millal ma neid esimesi improetendusi käisin vaatamas, ei olnud sind tingimata just valus vaadata, aga sa olid kuidagi rohkem kinni ja puine ja vägistasid surnud kassi rohkem nats, noh, kui sa nüüd aru saad, mida ma silmas pean. Aga seekord oli vahe ikka väga näha, sa ei olnud üldse puine, ühtegi pindu ei tulnud ära, vastupidi, väga ehe ja pingutamata ja päris värk oli."

Sama etenduse lõpus küsis ka üks publiku liige garderoobis, et kus teatrites ma veel näitlen. Vau, aitäh. See on tõesti tunnustus.

Mulle väga meeldib koolitamine - grupitöö

See oli küll aastaid tagasi, aga ma mäletan seda tunnet. Kolm inimest meie osakonnast saadeti komandeeringusse informatsiooni ja kogemusi koguma, mis hiljem tuli oma osakonnale tagasi tuua. Kui teised kaks reisikaaslast olid koolitajad juba ameti poolest, siis minu jaoks oli see must maa. Esimesed kokkuvõtted, mis ma tegin ei avaldanud ülemustele mittemingisugust muljet ning ma ei mäleta et varm oleks keegi minu peale nii palju karjunud. Ma isegi ei teadnud et läbi Skype kõne on võimalik karjuda. See oli täielik stress. Ma veetsin Jaanipäeva enamuses võhivõõraste keskel kirjutades ümber powerpoint'i. See oli ka viimane kord kui ma tõesti jõin ennast nii üle, et mis läks sisse, tuli ka sama teed pidi lõpuks välja. Aga ma sain sellega hakkama ja see tunne kui sa oled laval loengut pidamas, tähelepanu keskel ning tead oma materjali nii hästi, et poolkogemata paned seal olles paika ka oma ülemuse, kes küsis täiesti eba-adekvaatse küsimuse, oli joovastav. Adrekas oli ka muidugi sees.

Hiljem olen ma järjest vähem kasutanud slaide ning järjest rohkem grupi tegevust. Nii on saanud tehtud ka nii mõnigi improteatri teemaline koolitus. Üks nendest oli vaid mõnetunnise etteteatamis-ajaga, aga inimesed jäid rahule ning mõned lihtsad impromängud jäid käiku veel pikaks ajaks.

Mulle väga meeldib huumor

Seda on näha ehk näoraamatus, twitteris, jutuajamistel, laval kui ka kirjutistes (sorry, et see tekst pole väga humoorikas). Huumor on mu hea sõber ja kaaslane olnud enamiku elust. Tegelikult on mul ka posu nalju kõrvale kogutud, et nendega üksi lavale seisma minna - panna kokku oma edevus ja huumorisoon. Korra sai standupi teha isegi proovitud, aga see ei olnud päris see. Nüüd peaks tulema midagi paremat, lihtsalt vaja leida sobiv avatud mikker.

Mulle meeldib kui inimesed naeravad. Sa ei saa südamest naerda ja mitte olla päris.

Mulle väga meeldib aidata

Ma väga hea meelega kuulan inimesi ära, kui neil on mingi mure või raske olukord elus ja mul endal on jaksu neid selles toetada (see viimane punkt on VÄGA tähtis). Kui on soovi, võin ka peegeldada, jagada enda kogemusi või miskeid mõtteid. (kuulamine ise on muidugi kõige tähtsam. Mul on hea meel et ma oskan tänu gestaldile paremini kuulata ja rääkijaga kaasas olla) Ma tean mida tähendab depressioon ja augus olek. Olgugi, et mul ei ole ju miskit nõustaja või psühhologi paberit, on mul omajagu kogemusi surma, suitsiidi, leina, depressiooni, teraapia ja õnnelikkuse otsmise valdkonnas. Kui sa ei ela aktiivselt siis sa vaatled aktiivselt. Ma olen palju vaadelnud ja mõelnud nende teemade üle. Pealegi, see aitab mõtestada isiklikku pimedust, kui sa saad seda kasutada kellegi teise aitamiseks.

Inimene on sotsiaalne loom ning läbi kogemuste jagamise tajume ka oma sarnasusi ja seotust.

Mulle väga meeldib ...

Seda on natuke raske kokkuvõtvalt sõnastada, aga ma lisaksin siia eraldi kategooria hullumeelsete projektide tarvis. Hullumeelne projekt oli näiteks Shadowrun: Lihtne Tööots LARPi korraldamine (millega saime kohalikus rollimängukogukonnas omajagu tunnustust) või näiteks eelmisel aastalõpul rahva tujurikkuja sketšide tegemine (millest üks sai ka saatesse). Hullumeelne projekt on see, kus sa ei tea täpselt mida sa teed, sul on aga idee/kontseptsioon ning sa tahad selle ellu viia ja usud, et see võiks toimida. Kui vaja, hoiad ise kaamerat. Kui vaja teed ise photoshopi. Kui vaja monteerid ise kogu kupatuse kokku jne Ühesõnaga teed mida iganes, et idee saaks kuidagigi valmis.

Või Improfestivali Tilt korraldamine. Kui vaja, paned lava püsti ning jooksed tehnikuga ringi, et heli ja valgus saaks ikka õigeks ajaks töökorda.

Miks mitte siia alla pista ka LARPidel osalemine. Küll natuke väiksemas mõõdus hullumeelne projekt aga on olnud mänge mille varustust olen ma ka kuu aega ette valmistanud.

Aga kes sa selline omast arust oled?

Nonii, suuremad asjad said vist mainitud. Vaadates seda nimekirja siis võimalusi täitsa nagu oleks. Võiks ju kirjutada kuhugi ajakirja, mitte siia blogisse. Võiks õpetada inimestele edasi seda, mida ma olen oma lavakogemusega omandanud. Võiks, mitte lihtsalt võtta vastu vaid isegi korraldada uusi väljakutseid lavalaudadel... jne. Kui lasta mõtted käima, saab siit väga huvitavaid kombinatsioone.

Ning nüüd jõuame me lõpuks pealkirjani välja. Iga kord kui ma selliste asjade peale mõtlen jõuan ma lõpuks sees piniseva anonüümse netikommentaatori hääleni oma peas, mis ütleb: 

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Ma vaatan kerge kadeduse ja aupaklikkusega sõpru, kes korraldavad meeleavaldusi, sest nad leiavad et midagi on vaja öelda. Kirjutavad ajalehe artikleid, sest midagi on hingel kripeldamas. Sõpru, kes teevad LARPi festivale, sest nad tunnevad, et seda on vaja. Sõpru, kes laulavad muusikalides. Sõpru, kes võtavad vastu väljakutseid ja muudavad maailma ja ausalt mul on nii tihti karp lahti vaadates, mille kõigega need inimesed hakkama saavad.

Ning ma tunnen ennast hädisena. Ma tunnen ennast täiesti mõttetuna. (kas see pole mitte see argument, et Facebook põhjustab meeleolu langust?) Jah, ma olen ka mingeid asju teinud oma elus. Jah, ma olen vallutanud oma lavahirmu ning ehk ära peletanud oma depressioonipisiku. Jah, ma olen panustanud omajagu Eesti impro-kogukonda. Olen kirjutanud mingeid asju. Ehk olen ma isegi mõne inimese päeva paari halva naljaga paremaks teinud. Aga ma tunnen, et ma võiksin teha nii palju rohkem. Et ma peaksin tegema rohkem.

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Kas ma julgeksin kirjutada mõnda ajakirja teemast, mille kohta ei ole mul kvalifikatsiooni? Kas ma julgeksin rääkida tõisitest teemadest, teades et minu teadmised ja pädevus selles vallas on heal juhul vaid kogemuslikud?

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma võin ratsionaliseerida seda tunnet, öelda, et see on puhtalt väljamõeldis, et seda ei ole olemas. Aga ma tunnen ennast väikese inimesena. Hammasrattana suures masinavärgis. 

"Kes sa selline omast arust oled?"

 Ma ei ole tähtis. Minu arvamus ja mõtted ei ole tähtsad.

"Kes sa selline omast arust oled?"

... mu jaks saab otsa ... milleks

"Kes sa selline omast arust oled?"

...

Ma tuletan meelde vanemat härrasmeest Skype'i kontori suitsunurgas, kellega sai arutatud poliitilistel, filosoofilistel ja elulistel teemadel. Kuna ma mingi vahe kandsin kaabut, ütles ta mind nähes alati "Tervist Härra!" (sest härrad kannavad kaabut, nagu ta seda seletas). Hoolimata meie suurest vanusevahest tundsin ma, et ta nautis neid vestluseid ja hindas mind ning minu arvamust. Kui sinust vähemalt poole vanem inimene kutsub sind härraks... see on ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde, et mu sõprade seas on mitmeid kes on minust vanemad. Hoopis teine generatsioon. Osadega sai tutvutud läbi venna. Nüüd helistavad nad mulle ise ja küsivad, mis õhtul plaanis. Ma ei ole nende jaoks noor ja rumal ja mõttetu. Nad hindavad ja väärtustavad mind. Ma olen inimene.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde viimast kohtumnist T-Teatri inimestega. Seda tunnet, et sa oled täiesti oma inimene, olgugi et pole väga kaua näinud. Seda õlg õla vastas tunnet ja tunnet, et sa oled alati oodatud.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde prantslasi meie improfestivalil, kes olid lihtsalt nii siirad ja avatud... ehk siis prantslased. Rumeenlasi, kellega sai räägitud Pratchettist. Itaallasi eelmisest aastast, kes olid vaimustunud kõigest ning täis emotsioone. Ma meenutan viipekeelt, mida nad õpetasid. Ma meenutan kõiki neid näitlejaid, kellega on jagatud suuri siiraid hetki - tõsi, vaid lavareaalsuses, aga siiraid ja tugevaid sellegipoolest.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde erinevaid kohtumisi sõpradega, mis on olnud nii südantsoojendavad. 

Ma tuletan meelde seda, kuidas sõbrad on saanud oma rajale tagasi, peale pikka siirast vestlust ja peegeldamist. 

Ma tuletan meelde, kuidas ma olen raskeid teemasid üksi kandnud, kuniks olukord muutus kergemaks ja sai ka teisi sellesse pühendada. 

Ma tuletan meelde neid naeratusi, mida mulle on jagatud. 

Ma tuletan meelde, kui mulle on öeldud aitäh.

Ma tuletan meelde kallistusi.

Ma tuletan meelde ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Mina olen mina. 

Aga, kes kurat sina oled?

Lõpetamata lood

Irooniliselt on see postitus kirjutamist juba mõned päevad oodanud. Valmis oli vaid pealkiri ja ideid täis pea. Peab tõdema, et tekkis ka soov lihtsalt pealkiri avaldada ilma sisuta. Noh, nagu on legend ühest iidsest lõpukirjandist pealkirjaga Risk: õpilane kirjutas pealkirja lehele ning andis töö ära, sai maksimum punktid. Aga see selleks.

Tagasi teema juurde, mis kasvas mu peas eelmise nädala lõpus: Lõpetamata lood ehk mõtisklusi improst, sarjadest, mõtlemisest ja lõppu jõudmisest.

Improst ja teleseriaalidest

Meie reedene Seistes Püsti etendus oli lihtsalt suurepärane - seda võivad rääkida nii publik kui ka näitlejad. Kõik, kes olid laval, jäid sellega rahule, mida ei juhtu just tihti (enesekriitika ja analüüs on tegelikult väga suur). Tõsi, oli asju mida oleks kindlasti saanud veel paremini teha, aga üldine tunne oli kõrvust tõstev. 

Mis aga eristas seda etendust eelmisest etendusest? 

 Mis tegi selle nii heaks? 

Tõsi, me olime teinud tööd tehnikate ja sihitud soojendusega, mis kindlasti laval kaasa aitasid. Mis tundus minu jaoks aga eriline, oli see, et juba esimesest stseenist alates oli meil laval narratiiv, lugu. 

Seistes Püsti formaadi teebki paljuski keeruliseks see, et kõik on lubatud, niikaua kuni sa suudad luua ja lavale tuua päris inimesi ja päris suhteid. Selle raami sees võiks vabalt kütta ka tund aega järjest sidumata stseene vabavormi improt (ing. freeform) ja see oleks täiesti pädev. Muidugi ei leidu palju inimesi, kes vabavormi suudaksid pikalt vaadata (olen ise üks nendest) ning ka seda pikalt teha on kuidagi väsitav. Ma olen korduvalt pikka vabavormi näinud ning olgugi, et ma hindan kõrgelt lavaosavust sellise vormi juures, väsin ma seda vaadates ära. See ei anna mulle energiat, pigem võtab seda.

Ma arvan, et põhjus on emotsionaalses pühendumises. Isegi kui laval on tegelasi kellele kaasa elada, on seda raske teha - see on justkui tunnete raiskamine, sest sa ei pruugi seda tegelast ja suhet enam kunagi rohkem näha. 

Selle kõige kaduvus, mis on selle vormi võlu, on samas ka selle needus.Mul on tunne, et me kõik - laval, publikus, elus - otsime tervikut, me otsime justkui miskit lugu. Seepärast on päris vabavorm ka nii raske - sul on palju sissejuhatusi, aga lood ei lähe edasi. 

Selle sügise esimesel Seistes Püsti etendusel oli nii vabavormi kui ka narratiivi ning mitmed publiku liikmed olid hiljem segaduses - ei tekkinud ühist tervikpilti. Mitmed lood jäid lõpetamata ja õhku rippuma, mis oli küll ka taotluslik aga tundus, et ei pakkunud nii palju naudingut ei näitlejatele ega ka publikule. Seekord oli narratiivi ja sidusust oluliselt rohkem ning see lubas nii näitlejatel kui ka publikul tegelastele rohkem kaasa elada ja lõppu jõuda.

Mulle tundub, et me otsime lõpetatust ja seda mitte ainult teatrilaval.

Meid kammitsevad teleseriaalide viimased minutid, milles meelega jäetakse midagi õhku rippuma, et uus osa kindlasti huvi pakuks. Me ootame pinevusega järjefilme, mille eelmistes osades anti kergeid vihjeid ja viiteid uuele filmile. Me tahame teada, mis edasi saab. Lugu on lõpetamata.

Mõtlemisest

Nädalavahetusel olid mul vanemad külas ning ma avastasin veel ühe teema, kus me tihti proovime lõppu jõuda: mõtlemine. 

Mõte on nagu loo alge, mida me tahaks edasi ja edasi uurida. Sel ajal kui me seda aga uurime, liigub maailm omasoodu edasi ning ei pruugi meie mõtteprotsessiga enam üldse seotud olla. Nii juhtuski korduvalt, et ma pidin oma isale ühte ja sama asja mitu korda seletama. Ei ole dementsus, mõtlemine hoopis - inimene ei suuda samal ajal mitut asja korralikult teha ja on loomulik, et kui mõtted on keskpunktis kaob kontakt hetke kontekstiga. Nii pole ka imestada, et mõningad jutuajamised tundusid kohati päris kummalised. Näiteks rääkisime isaga ühest teemast pikalt ja laialt, siis tuias ta teises toas, samas kui me vennanaisega arutasime juba täiesti midagi uut. Mõne minuti pärast tuli isa tagasi ja jätkas enda teemaga, justkui me oleks me temaga kogu see aeg kaasa mõelnud. Olukord oli aga juba muutunud - meie jaoks ei olnud see enam ammu õhus. Rääkis oma mõtted ära, kadus taaskord ning jätkas jälle paari minuti pärast samamoodi. Tundub ju päris kummaline kui aus olla, samas ei saa seda ka kuidagi pahaks panna. See oli väga heatahtlik, asjalik ja põhjalikult läbi mõeldud jutt, ainult et maailm ei olnud selle jaoks enam valmis - olukord ja kontekst oli muutunud ning seda mitu korda.

Tõsi, selle konteksti sobitamiseks aitavad sissejuhatavad laused nagu "See tuletas mulle meelde, et..." või "Ma siin mõtlesin natuke selle teema üle ...". Ma tean, väga raske on vahel austada muutuvat maailma, kui su mõtted vuhavad täiskiirusel.

Olen isegi tähele pannud kui keeruline on vahel mõnest mõttest loobuda, samas ka kui vajalik see kohati on. Tead küll, kuulad oma head sõpra, oled temaga emotsionaalselt kaasas ja kohal ning sul tekib teda kuulates miski oma mõte mida jagada, vahele segada aga ei taha ning ei paista, et jutt jõuaks kohe miski lõpuni. Kui sa sellel hetkel oma mõttest lahti ei ütle, on asi pekkis - sa ei suuda samal ajal olla päriselt kohal, kuulav, toetav ja kaasas, kui su mõtted arutavad peas oma teemat (mul hakkab teema kiirelt ise ennast arendama, kui ta liiga palju tähelepanu saab. Nagu hulkuv kass kes tuleb tänaval järgi kui sa oled talle pai teinud). Või vähemalt mina ei suuda. (Oleneb jagatavate emotsioonide tugevusest samas). Jah, me kõik oskame teha nägu, et me oleme olemas ja kuulame, aga see ei ole ju päris see. Kas me ka päriselt kuulame?

On inimesi kelle jaoks kuulamine ongi see, et sa võtad, analüüsid oma peas läbi ja jagad tagasisidet. Professionaalses keskkonnas on see suurepärane lähenemine, lähisuhetes aga mitte. Tihti tahavad inimesed, et keegi neid lihtsalt kuulaks, mitte ei annaks nõu või probleemilahendust, vaid oleks lihtsalt emotsionaalselt kohal.

Ma arvan, et gestalt teraapia ja impro on aidanud mul oma mõtteid rohkem analüüsida, jälgida, usaldada ning vajadusel ka nendest lahti öelda. Minnes improlavale oma kindla mõttega ning ilma paindumisvõimaluseta oled sa seal suhteliselt hukule mõeldud.

Lõppu jõudmisest

Kui rääkida aga elulisematest asjadest, millega ehk mitte-impro inimesed ka samastuda suudaksid, siis märkasin eelmine nädal kuidas ma kaitsesin ise-ennast oma peas. Sisemonoloog oli justkui sisedialoog "vaenlasega" keda polnud kohal ning kelle ees ma oma tegevusi, mõtteid ja seisukohti püsivalt kaitsesin. Seda oli päris raske tunnistada, raske omaks võtta ning ma sain ka aru kui palju energiat mul selle peale kadus (muidugi oli see sisedialoog ju emotsionaalselt laetud ja ängistav). Saades aru, et see sisekonflikt ei vii kuhugi, kirjutasin ma need teemad üles ja jagasin inimesega, kellega ma oma peas konfliktis ja kaitsepositsioonis olin. Meie omavaheline suhe paranes oluliselt ja ükski nendest mõtetest pole mu pähe tagasi tulnud.

Mõtlemine pole tegemine nagu mu esimene terapeut (kognitiiv-käitumuslik) kunagi rõhutas. Sa võidki jääda asjade üle mõtlema, neid oma peas juurutama ühte ja teistpidi, kuid kui sa nendega midagi reaalset ei tee (kasvõi üles kirjutamine ja jagamine) ei jõua sa lõpetatuseni. Mõtted ei suuda ise lõppu jõuda, selleks on vaja tegevust. Sa võid mõelda öö läbi hommiku peale, aga sellest pole enamasti miskit kasu. Tegevus on see, mis määrab.

Gestalt teraapia järgi on palju meie tegevusest mõjutatud kunagistest lõpetamata teemadest. See, et me ei ole jõudnud mõne teemaga enda jaoks rahuldavasse lõppu on jätnud oma negatiivse jälje (siin oleks nii lihtne teha halba nalja, aga ma ei tee) ning me otsime alateadlikult meetodeid kuidas kas jõuda lõppu või leevendada antud jälge. Lõppu jõudmine on tähtis (sisesta halb nali siia). Kujuta ette anekdooti mille viimane rida ehk kogu asja iva ära ununeb. Kujuta ette, et sa loed kriminulli ning keegi õel inimene on selle viimased kümme lehekülge välja rebinud nii et sa ei saagi teada, kes mõrvar oli. Kujuta ette, et eelmäng oli tore ja tegevus oli tore aga napilt napilt lõppu ei jõudnud. Päris kole, eksole. 

Nüüd aga kujuta ette, et sa jõudsid just pika ja segasevõitu blogipostituse lõppu, mille lõpus autor kiidab su vastupidavust ja tänab lugemise eest. Päris äge, eksole.

Narkootikumidest, härra ja proua Smith'ist ja viha abordist

Ma tean, ma tean - see pealkiri kõlab nagu proov originaalitseda, tähelepanu tõmmata ja klikke koguda. Päris nii see plaanis ei olnud ja tegelikult kavatsen ma ka kõigest sellest rääkida.

Omajagu aega tagasi sattusin peale ühele kokkuvõtvale pisivideole, mis rääkis natukene teist lugu narkootikumidest ja sõltuvusest, kui see millega me harjunud oleme. Nimelt on rottide peal tehtud katsed tõestanud, et kui luua neile keskkond, kus nad on eluga rahul, väheneb drastiliselt nende huvi narkootiliste ainete vastu. Samas üksinda ja isolatsioonis on huvi suur, lausa surmav. Sama on märgatud ka inimeste juures.

See video ja mõte on kummitanud mu peas sellest korrast saati. Iga kord süüdates sigareti olen ma mõelnud, miks ma seda teen. Eks ole ka sigaret ju sõltuvus. Ja tõsilugu on see, et väga tihti suitsetan ma olukorrast puhkamiseks. Selleks, et väljuda miskist keskkonnast, tundest, kus ma ennast niiväga hästi ei tunne. Selleks, et ennast rahustada, et võtta aega endale. Jah ma tundun üks jube rahulik sell, aga see, mis pinna all keeb on vahel päris õudne (pealegi, ma olen näitleja).

Sõltuvusest rääkides tasub mõelda ka alkoholi peale. Mulle on aastaid juba suvine alkoholilembus silma jäänud. Kuna ma ise pigem lahjat alkoholi (näiteks õlu) ei joo siis tundub mulle selle ohter tarbimine ehk liiast. Ma näen seda kõrvalt ja seda tõesti on palju. Ah et on janu? Limpsi või vett sa ei jooks ju nii palju. Kas on see osa ajaloost? (osad väidavad et tarbimine on oluliselt suurem kui ennevanasti ... pealegi, kus on piir traditsiooni hoidmise ja lolluste generatsioonide viisi edasi tegemise vahel) Kas on see osav alkoholi reklaami ajupesu? Või äkki on asi selles, et me lihtsalt ei oska kainena olla vabad, ausad ja omavahel seotud? 

Kunagi leinalaagris praktikat tehes kirjeldati alkoholismi kui olukorda, kus inimene ei oska oma emotsioone enam teistmoodi väljendada - kui tal on oma emotsioonide klaveril vaid üks klahv: alkohol (enamasti on seal palju muud kah, muusika kuulamine, jooksmine, joonistamine, lugemine jne, mis kellele meeldib). Ilus kujund.

Eestlane olla on omamoodi taak.

Eelmisel nädalal rääkisin ühe sõbraga erinevate kultuuride ärisuhtlusest ning vestluse lõpus proovisime me ära määratleda Eestlase käitumist. Olgem ausad, kui ma ei oleks siit kultuurist siis ma tõesti arvaks, et Eestlased on lollid või pika taibuga. Miks? Sest meie kultuuri osa on sõnade väärtustamine. Me oleme praktilised, ratsionaalsed ja räägime siis, kui asi on läbi mõeldud. Läbi mõtlemine võtab aga aega ja vaikust. Pannes selle käitumise nüüd perekonna konteksti selgub, et midagi on puudu. See on tehniliselt korrektne aga inimliku poole pealt suhteliselt ... ebainimlik. Rääkimine ei ole ju enamasti praktiline ja ratsionaalne. Pealegi äkki on mõni rääkimata asi ka emotsiooniga seotud ning Eestlastel ei ole kombeks emotsioonidega mässata. Kas te olete kuulnud anekdooti Eesti mehest, kes peale nelikümmend aastat naisega kooselu suutis talle peaaegu armastust avaldada? Emotsioonid ei ole praktilised ega ratsionaalsed. Seega need ei sobi meie kultuuri just väga hästi. Emotsioon on aga just see, mis meid ühendab ja teeb elu elamisväärseks.

Pühapäeval tuli telekast Härra ja Proua Smith (Mr and Mrs Smith) ning ma nautisin seda äratundmist filmi esimeses pooles. See oli lihtsalt "nii ilus" suhe. Kuidas räägitakse küll, aga tegelikult mitte midagi ei öelda. Kuidas suhe justkui on, aga tegelikult elavad koos võõrad. Kuidas õhk on rääkimata asjadest paks. Kuidas kõige tähtsam asi millest omavahel räägitakse ja kakeldakse on kardinad. Päriselt? Kardinad? Film on muidugi väljamõeldis. Piinlik lugu on, et ma olen ise samasuguses suhtes olnud ning ma olen neid ka kõrvalt näinud. Neid on ümberringi liigagi palju. Muidugi on igas suhtes omad eripärad, aga seda on näha kui inimesed päriselt jagavad ennast üksteisega. Seda on näha juba paarikese mitteverbaalsest suhtlemisest ja koos olemise mugavusest. Paljude kooselu on aga pigem praktiline - pole ju väga viga kah ja kellegi uue otsimine oleks tüütu ja ebapraktiline. Probleemidega tegelemine ja asjadest päriselt rääkimine oleks emotsionaalne ja ebamugav. Ja keegi ei saa ju öelda, et me ei suhtle, me ju räägime uudistest ja kardinatest. Emotsioonid, mured, eksistentsiaalsed küsimused ja kõhklused? Nendega ei pea ju ometi tegelema, veel vähem jagama... ning inimzombidena koos elu lõpuni. Fassaad on ju ilus.

Ja siis me imestame, miks inimesed nii kurvad on. Miks ühistranspordis sõites ei näe ühtegi naeratavat nägu? Miks tuntakse ennast nii üksikuna? Miks hoolitakse endast ja kaasmaallastest nii vähe? Miks abivalmis ja sõbralik inimene on pigem erand, kui reegel? Miks me jalutame tuima näoga mööda, kui näeme abivajajat?

Me kõik mõtleme, et meie oleme paremad ja tõsi, vahel on ka meil hea päev kui me naeratame võõrale ja jätame paar eurot Balti Jaama tunnelis mängivale kitarristile, mõeldes et tubli poiss, vähemalt ei varasta. Kui tihti seda aga on? Meid pole õpetatud elu nautima ja õnnelik olema. Paljudel seostub juba nende väljenditega koheselt alkohol. Elu nautimine ja sisemine õnnelikkus aga on just see millest kasvab välja ka teistest hoolimine. Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi ütleks heatahtlikult ja toetavalt: "Jaa see sell seal, ta naudib elu." Pigem on elu nautimine ikkagi midagi halvustavat. 

Elu ei ole ju mõeldud nautimiseks. Kuidas me saame siis imestada suitsiidirohkuse üle?

Käisin eile õhtul ühel lühilarpil ning endalegi üllatuseks sain sellest vägagi tugeva emotsiooni. Ehk isegi oli see kõige tugevam positiivne emotsioon viimase kolme nädala jooksul. See ühtekuuluvustunne ja mitteverbaalne suhtlemine oli lihtsalt kuidagi väga väga äge ja hingeliselt kosutav. Kui palju annab tegelikult öelda ilma sõnadeta ning kui hästi me sellest aru saame? Mitteverbaalne suhtlus on meis kõigis olemas, lihtsalt mõtted ja sõnad on selle igapäevaselt ära vallutanud. See juurikas on aga kõigis ja pagan see on oma lihtsuses hämmastavalt tugev.

Mängu dünaamika oli selge ja lihtne - igal osalejal oli oma nö sõber keda toetada ja oma nö vaenlane keda kiusata. Teiste osalejatega võis suhelda nii nagu tahtsid. Mitmed mängus osalejad jõudsid aga lõpuks samale arusaamisele - väga raske on kedagi kiusata, kui ta naeratab ja kallistab sind või paneb teki õlgadele ja hoiab. Kes lööb see armastab, eksole. Või nagu üks osaleja lõpuringis Chalice'i laulu sõnu tsiteeris "Viha sünnitab viha, suudle vaenlast - See on abort".  Nii on.

Väga lihtne oleks seda mõtet laiendada aktuaalsetele teemadele, aga ma ei tee seda - eks igaüks mõtle ja tunne ise.