Libajuubel

Vaatasin eile oma blogi statistikat ja ohoo, mis ma avastasin - üks postitus veel ja ongi 400 postitust.

Uskumatu.

Ja siis märkasin ma neid umbes viitekümmend mustandit, millest enamik olid vaid tühjad lehed. Oehh... ei olegi juubel veel. Aga kokkuvõtte teen ma sellegipoolest.

Blogi sai alguse Mai 2007 ning oli algselt Ubina (minu vana vana nibuga telefon, millega sai ka uduseid pilte teha) põhine. Sellest ei ole enam palju alles.

Pause ja ka äkilisi kirjutamisehooge on olnud palju. On siin olnud nii kirjaduslikke vaimukaid lugusid, depresiooni ja ärevuse ägamist, niisama mõtteteri, tähelepanekuid elust enesest, ürituste ja tegemiste kokkuvõtteid, reklaame ning kummalisi mõttemõlgutusi veel kummalisematel teemadel.

Kõige võikama postituse auhinna saab kindlasti see. Kõiki teisi kategooriaid on oluliselt keerulisem jagada.

Aga mis siin ikka ise lahmida, võtame aga statistika abiks. Ja kuna järjest rohkem ja rohkem on see blogi saanud peamiselt minu isikliku eneseväljenduse kohaks (viimase ärevushoo ajal, sel aastal, eemaldasin ka kommenteerimise võimaluse) siis on tegemist ikka üllatavalt suurte numbritega.

Mida kinkida? 22.04.2010	515
God save the Queen 21.08.2010	426
Seksuaalkasvatus 09.04.2012	295
Monday gibberish 04.06.2012	279
Rollimängude kasutegurist 25.04.2012	222
Kuninglikud pulmad ja kuninglikud matused 21.08.2013	190
Paneks Metat? 13.02.2011	177
Raamatud 03.08.2010	172
7 päeva haiglas 12.03.2008, 21 kommentaari	162
Woof! 22.12.2012	154

Nagu näha on hiljutine Mütofesti kokkuvõte ilusasti esikümnes nagu ka eelpool mainitud kõige võikam postitus. Hea on näha, et enamus esikümnest on vähemalt asjalikud analüüsivad või elust enesest postitused (mitte mingi deborimöla) ja ühes peegeldub minu roheline mõttemaailm (näe, mul on raamatud, mida ma ei vaja, keegi palun tulge võtke endale). Ja lausa üks postitus on inglise keelne. Polegi nii paha vast.

Vahel aga komistavad inimesed siia ka läbi erinevate otsingumootorite. Siin on siis selle top 10 (kuigi ma selles parajalt kahtlen. Google analytics näitas kunagi hoopis teisi ja põnevamaid kirjeid, aga millegipärast ütles see mingi hetk üles)

mida kinkida	207
englishman	118
guy fawkes	63
"rse" or "evaluation sociétale" or "notation sociétale"	53
zaavu.blogspot.com	45
presents clipart	37
mälu	30
hammas	25
seksuaalne frustratsioon	25
filmisoovitus	24

Tore on näha et esikümnes ilutseb 'seksuaalne frustratsioon' ja tõsilugu, kui teha selle fraasiga google otsing on blogu kohe esilehel (ja irooniliselt, artikkel millele ma viitasin selles teemas, ei tule üldse välja).
Lausa 45 korda on inimesed täpselt teadnud mida otsida.
Neljandal kohal on tekst, millest mul pole õrna aimugi. No tere tali.


6 blogi on minu ZAAVUt usinasti viidanud, vähemusinaid süsteem ei näita. Ja muidugi on suureks liikluse allikaks google ise ja ka FB (mis teadupärast ongi elu)

Juuni 2011 jooksul vaadati blogi lausa ligi neli tuhat korda. Neli kilo, inimesed.... nagu et mida sa siin nii palju vaadata on... postitusi on ju rohkem kui kümme korda vähem (ja sel ajal oli veelgi vähem). Kas mul oli sellel ajal mingi isiklik stalker, kes käis siin kogu aeg lugemas? Kokku on vaadatud üldse ligi 40 000 korda, seega ühes kuus tuli üks kümnendik. No ma ei saa aru.

Njah, muud tarka numbrid ei näitagi. Aga head libajuubelit mulle.

"Tiffany has been apprenticing as a witch by visiting people in need with her mentor. After meeting with one particularly sad case, she tells her mentor, "It shouldn't be like this." her mentor replies, "There isn't a way things should be. There's just what happens, and what we do."
— Terry Pratchett (A Hat Full of Sky)

Kickass

Vaatasin ära Kickass kahe ja olgugi, et film ise nagu oluliselt ei kõnetanud (duh) siis oli seal üks detail, mis oli jube muhedasti tuttav. Inimene oli enne käinud maskis ringi ja teisi aidanud ning kui ta maski ei kandnud  aitas ta endiselt hädal olevaid inimesi. Justkui see roll oli tema kangelasemängimisest tavaellu kaasa tulnud.
Meenutab larpi ja rolliteooriat. Igatahes hea näide sellest kuidas kuidas natukene lolli mängides oled sa pärast parem ja julgem inimene

Meie mentaliteet

"Suhe peaks andma tiivad, mitte neid kärpima" Kirjutasin ma kunagi ise-endale.
Njah, suhted on üks keeruline teema. Eriti paarisuhe, kus on ootused suuremad kui lihtsalt hea seks (fakkpadi suhted on enamasti väga selgete piiridega).Olen viimasel ajal kuulnud ikka päris kummalistest suhetest ja see on pannud mind mitme teema peale mõtlema.

Üks neist on Meie mentaliteet.

Kuidas juhtub see, et on kaks omavahel võrdset inimest kes vastutavad vaid ise enda eest ja elavad enda elu ... siis nad kohtuvad, leiavad teineteist ning mingi aeg äkitsi tulevad laused nagu
"Sina otsusta mida Meie täna õhtul teeme"

Aga kuhu kadus isiklik vastutus?
Kes on see müstiline Meie? Kas see ei olegi enam 2 inimest kes vastutavad ise-enda elu eest?

Ja keeruline on selles kontekstis isegi öelda, et kumb on top-dog ja kumb-under dog. Üks siis forseerib teist võtma vastutust mõlema inimese eest. Vastutuse võtja on justkui sunnitud top-dog seisuses.

Mulle kohutavalt meeldib see stseen filmist Turist. Sest see annab edasi minu üldise mõtte igasugu suhete kohta: Ma tean mida ma teha tahan ja ma oleksin ülimalt tänulik kui sa minuga liituksid.




Meie on üks paradoksaalne nähtus. Seda on vaja suhte hoidmiseks, aga kui seda saab liiga palju, hakkab ta suhte vastu toimima.

Meie nimel tehakse kompromisse. Ei tehta enam seda, mis on isiklikult tähtis, vaid tehakse midagi milles ka teine pool saaks osaleda. See on ju nii lihtne tulema. Muidugi võin ma ju homme oma asju teha ja täna veedame koos aega... (ning järgmine päev on täpselt sama vastus.... ja ülejärgmine ..)

Mis selles siis halba on? Mingile maale, ei midagi. Kui aga 2 võrdset inimest teevad vaid kompromisse ühise Meie nimel (jätmata täitmata oma isiklikud vajadused ja soovid), läheb suhe hämmastavalt kiiresti katki - mis on paganama irooniline.

Üks asi on see, et inimene hakkab tundma ennast piiratuna, kui ta tegeleb püsivalt vaid Meie asjadega ja nii irooniline kui see ka on, siis samal ajal väheneb ka tema atraktiivsus tema partneri jaoks.
Mõni aeg tagasi (täpselt uuringute pealkirja ei mäleta) uuriti paarikeste käest, millal tundub nende partner neile eriti atraktiivne. Ja vastus oli "Siis, kui Ta teeb seda mida Ta armastab. Kui ta silmades on säde ja Ta teeb midagi täieliku kirega." Olgugi, et ta võiks ju samal ajal tegeleda nö Meie asjadega, on just isikliku kirega tegelemine see, mis partneri jaoks sind atraktiivseks teeb. 





Vahel, mõnda liiga Meie keskset paarikest vaadates olen ma mõelnud sellele kui äärmuseni saab Meie mentaliteeti lükata. Siin on mõned näited päris elust:

* Iga õhtu peale tööd vaatab paarike koos seriaale ja arutab uudiseid - muud ühisosa ei ole, aga MIDAGI PEAB ju KOOS tegema.
* Üksinda ei minda kunagi kuhugi üritusele - on ju võimalik, et üksi sa veel tutvud mõne inimesega ja äkki ta meeldib sulle ja äkki see ohustab Meie olemasolu.
* Kui paarike on mõni aeg lahus (aka üks neist komandeeringus 2 päeva) läheb üks pool (enamasti see, kes piole komandeeringus, kellel on tol hetkel liiga palju vaba aega) peast sassi ära - sest sel hetkel on Meie asemel Mina ja Mina on ammu unustatud nähtus, mille eest ei osata enam vastutada.
* Partnerile lükatakse peale tingimusi Meie olemasoluks. Tahtlik üksteise muutmine ja sundimine, et oleks Meie.



Vahel, nähes selliseid asju, tahaks tõesti haarata kahe käega peast kinni ja küsida paarikese käest: Kuhu jäid need kaks võrdset ise-enese elu eest vastutavat partnerit?





Ja siis leidub veel inimesi, kes väidavad, et aga naine peabki vaid mehe jaoks asju tegema. Et mees tegeleb enda ja pere asjadega ning naise asi on teda toetada. Kutsuge mind šovinistlikuks feministiks aga kui piff ise mõtlemisega hakkama ei saa.... siis on ta mõtetu piff (oot see oli nüüd liiga loogiline)


Ma olen täielikult veendunud, et iga täiskasvanud inimene (kui just ei ole äärmiselt raske puudega tegemist) suudab võtta ise-enese eest vastutuse. Olgu ta mees või naine.

See, et naised kergemini vastutust mehe kaela ajavad on lihtsalt sotsiaalse kasvatuse tulemus. Kui sa oled ikkagi lapsest saati vahtind filme, multasid ja mänginud mänge kus kõik tüdrukud on printsessid kes ei saa ise enda probleemidega hakkama ja siis tuleb uljas mees-prints valgel hobusel kes sind päästab, siis mis muud tulemust saab siit oodata? Sellised filmid ja muinasjutud olid täiesti olemas juba minu noorusajal ja praegu on seda järjest rohkem ja rohkem

Jajaa me võime muidugi vaielda, et kui palju ikkagi filmid ja mängud inimest mõjutavad. Täiskasvanut arvatavasti mitte väga palju. Aga laps on käsn, kes võtab KÕIKE oma ümbritsevast sisse ja loob sellest endale isikliku maailmapildi.

Ja kindlasti on ka inimesi kes väidavat, set see on klassikaline kodu mudel, kus naine lihtsalt toetab meest. Mingi aeg oli küll.
Samas on küti-korilase kogukonnad olnud siiski suhteliselt võrdsete suhetega ja naiste igapäevaselt hangitav toit oli oluliselt kindlam ja püsivam, samal ajal kui mehed võisid tuua suure hunniku liha või ka mittemidagi. Mees ei olnud võimutseja ega naise ja laste ülalpidaja.


Seega kokkuvõtteks:
2 võrdset partnerit, kellel meeldib KA koos aega veeta.Mõlemal on omad asjad ajada, mõlemal on omad mõtted, maaimavaated ja tegemised ning kõige selle juures on ka loomulikult kattuv ühisosa mis on meie. Ja see ei tähenda, et nad kõiges samal nõul on (tead kui igav on nii suhelda) aga nad aksepteerivad teise täisväärtusliku inimese arvamust nii nagu see on. Respekt (teise aksepteerimine nii nagu ta on) ja suhtlemine (ilma suhtlemiseta ei ole suhet .... proovi proovi kellegiga suhet luua, kui sa üldse ei suhtle) ja huumor on minu jaoks vast need kolm kõige tähtsamat alustala ilma milleta ma ei kujuta ette isegi sõbra suhet mitte.

Liigne ja aastate pikkune Meietamine sulandab indiviidid lõpuks aga nii kokku, et kõik arvamused ja mõttemallid on liiga sarnased ning lõpuks oled sa lihtsalt koos oma identse aga vastast soost kaksikuga (iuuu) ja sul on igav.

Cheers!

Ohh ilu

Kulistab festivalipohmakat alla Dresden Dollsiga.
Ohh nad on siin veel nii noored



Ohh ilu