Puuks!

Ma leidsin ennast täna üles. Osa, mida ma ei osanud enam leida. Võinoh, leidsin juba paar päeva varem, aga täna tuli see kuidagi eriti selgelt välja.

Hommik oli kiire. Oli tarvis jõuda lastega perearsti juurde ning ühel hetkel avastasin ma end lastele laulmas, et nad kiiremini sööks. Natuke kurjustades ja tögades kah. Tacol läks tuju ära, nii et teel olles proovisin seda üles saada. Plakatil oli suur lehm kes näitas keelt. Näitasime kahekesi vastu - jorruja ei tahtud näidata, aga eks ta korra muigas selle pela nokatsi varjust. Siis jooksime bussile. Siis maha. Siis järgmisele.

Ja kogu see aeg, kiirustamine ja muu... ei olnud väsitav. Jah, ilma oleks olnud meeldivam, aga isegi jorruv Taco ei võtnud energiat maha. Ja siis oli sups arstil käidud ja tagasitee. Ja ma tõesti natutisin seda. Kiiret polnud kuhugi. Rääkisime krattidega jaburat juttu ja naersime valjult, lõime kohapeal laulujuppe ja jörisesime ühiselt kaasa, kõndisime nagu robotid ja kui jõudsime tagasi lehmaplakati juurde näitasime juba kolmekesi keelt vastu.

Ja selles oli mingi eriline totakas ilu. Elulust. Mängulisus.

Ma olen proovinud seda mõtteviisi või olekut sõnastada - juhuks kui ma ära vajun. Viimane on tõenäoline. Ma ikka üsna tihti jään sinna "olen tõsine täiskasvanu" raami kinni ja see ... no see ei ole elujaatav ega mõistlik. Ja sealt läheb spiraal alla. Üsna kergelt ja kiiresti.

Mõni aeg tagasi avastasin ma et kui ma ootasin midagi, siis see näitas head vaimset tervist. Väljaarvatud juhul, kui ma ootasin mingi olukorra, päeva või töö lõppu - see näitas just vajumist. See oli hea indikaator.

Aga kuidas sõnastada seda elulusti mis praegu on? Juustuselt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudaks seda kirja panna nii, et ühel hetkel ei tundu kirjutis nagu väga juustune värk - aga proovime.

Parim seletus, mis pähe tuleb on läbi tantsu metafoori. Tõsi, ma pole suurem asi tantsija, aga kui kõlaritest tuleb ikka hea kraam, siis ma rokin omas tempos ja olekuga kaasa - sest noh see lihtsalt tuleb. Sel hetkel on see õige. See võib olla totter, näha imelik välja, aga see pole ju tähtis - mulle lihtsalt meeldib nii liigutada ja muud polegi. Ma olen kohal. Ja ma ei tee seda eesmärgiga teistele meeldida või et nüüd kiiresti loo lõppu jõuda. Tegelt pole üldse eesmärki. No ja küll see lugu ükshetk läbi saab.

Elu ja meie tegemised võiks käia sama mõttega. Vahetu kohalolu, elulust ja totrus ja vahet pole mida teised arvavad. Ilma muu eesmärgita. Sest ühel hetkel saab see läbi. Naudi kuniks saad. Noh, nagu seks, et eesmärk pole võimalikult kiiresti finišisse jõuda vaid teekond ise.

Ma proovin seda suhtumist meeles hoida. See teeb kõik kuidagi oluliselt kergemaks.

Kohustused ei kao ära, aga neid on kergem kanda.

Päikest

Praegu on nii

Siin me siis oleme. Järgmine sünnipäev paistab ning oleks igati mõistlik üks tagasivaade teha. Üks aus tagasivaade. Ma ei saa öelda, et ma seda just väga tahaks, kuid ehk leevendab see natukene - nii näpuotsaga - sünnipäevaga seotud ärevust. No ja ärevust on omajagu. Üsna suur ja ümar number teine. Ja ma kavatsen seda mõnuga... mitte tähistada st ise midagi ei korralda.

Ah, et miks sünnipäevad minus ärevust tekitavad? Ega teiste omad väga... ah, ei, ma pidin siin täna aus olema. Teiste omad tekitavad kah, aga hoopis teisel põhjusel ja sellega saan ma kergemini hakkama. Enda sünnipäevad aga on rasked. Isegi kui ma 12 päeva enne oma sünnipäeva surnuaial oma vara- ja vabalahkunud venda tema sünnal vaatamas ei käi - ikka on raske. 

Kui ma mõtlen sünnipäevadele, kus ma kutseid saatsin ja salatit teha uhasin, siis meenub esimesena ärevus. Mul tekkis tohutu ärevus planeerimisest ja valimisest, et keda kutsuda. Siis sellest, mida söögiks teha. No ja siis sellest kui keegi polnud õigeks ajaks kohal. No ja kui siis esimene külastaja 10 minutilise hilinemisega kohale jõudis, olin ma juba hullumise äärel. (Tahaks ausalt öeldes kirbada "eneka äärel", mis poleks väga vale. Sellel hetkel on väga rämedalt mustvalge maailm, kus sa oled just saanud kinnituse, et keegi sinust ei hooli, sest muidu oleks nad ju kohal. Ju pole sind siis maailmale vaja. Kiire allamineku spiraal.) Ühesõnaga mõtted keevad üle ja üldse mitte need head mõtted - igaks juhuks täpsustan. No ja kui siis salat söödud, jutud aetud ja keegi pakkus veel välja et "Hei, lähme nüüd sinna peokohta edasi," siis minu vastus oli kindel ei. Ma olin omadega läbi nagu Läti raha (oot, neil on ka ju Eurod?). Mõtted olid mu nii läbi retsinud, et taastumiseks läks veel mitu nädalat. 

Kõlab nagu parim päev aastas, eks. Mõnus nagu tiramisu.

Ja selline olukord on juhtunud... korduvalt. Ma olen julgelt veerandi oma sünnipäevadest veetnud ka kodus teki all ning ma ei saa öelda, et need korrad oleks olnud teistest paremad või halvemad. Mõned korrad retsivad rohkem, teised vähem. Praegu on nii. Parim leevendus, mis ma olen leidnud, on lihtsalt seda päeva ignoreerida. Lihtsalt teha seda, mida ma muidu kah teeksin. Kui tuleb positiivne üllatus, on tore. Kui mitte, pole ma ka ootusi kõrgeks ajanud. Ja nii ongi.

Seekord on hinges ootamatu rahu. Ärevus on küll kohal aga pole kontimurdev (isegi kui ma olen hetkel kirjutades haige). "Vaimsest tervisest me ei räägi" stand-up seltskond (pluss peaasi.ee ja Kinoteater) on suures osas selles meelerahus süüdi. Vähemalt tean ma nüüdseks, et ma pole ainuke, kelle jaoks sünnipäevad rasked on*. No ja ma ei tunne end enam ka nii tulnukana - jah, natuke omamoodi, aga ikkagi ühiskonna osa. "Erind mitte erand," nagu üks imeline inimene õpetas. Sellest on abi. Lisaks meenub mulle vahel ka see, et kuulun toredatesse gruppidesse nagu improtajad, rollimängijad, ulmikud... seltskondi, kus ma olen omaks võetud, täitsa on, kui vaid korraks mõelda.

Häda on selles, et mu aju on tihtilugu väga osav mõtleja vaid väga kindlates suundades, vältides samal ajal fakte kui kulutuld. Noh nagu tõsiusklik lamemaalane, keda faktid ei sega. 

Nii lihtsalt on. Aga kui see nüüd kõrvale jätta, siis on elu ju täitsa... vahva.

Selle aasta suursaavutus oli samune stand-up tuur. Need tüübid... ebareaalne, et ma tean neid vähem kui aasta. Selline tunne nagu me oleks juba pikaaegsed semud. Ja see tunne, et sa saad rääkida ning sind kuulatakse ära, isegi kui äkki päris täielikult ei mõisteta. Minu tulnukatunnetusele on see midagi uut. Ehk ei julgenud ega osanud ma varem ka nii vabalt rääkida. See kogemus on mind muutnud. Piisavalt, et ma olen suutnud isegi oma pikaaegsest narrimaskist osaliselt lahti lasta. See on suur asi. Inimesed, kes mind pikemalt tunnevad teavad kui keeruline see on. Narrimask on mu pelgupaik. Nende semudega pole maski vaja. Oled nagu oled. Nemad on kah.

Samas pole ka maskivaba olek lihtne. Peale viimast etendust Pärnus tegime väikese istumise linnas ning ma avastasin end ühel hetkel väljas tossamas ja lihtsalt taevasse vaatamas. Mul oli vaja paar minutit puhata ja omaette olla. Mis sellest, et kõik oli tegelikult väga hästi. Seda kõike oli lihtsalt natuke liiga...palju. Nagu psühhiaater eelmisel aastal ütles - ju see suitsetamine täidab siis mingit eesmärki. See lause lasi mul kuidagi oma tossutamisega leppida.

Leppimist on ka teistes kohtades vaja olnud. Eriti viimasele aastale vaadates. Tagasihoidlikuks jäädes (ja ma olen kõige tagasihoidlikum inimene üldse!) on olnud ikka korralikku üles alla sõitu. Oma raamatu välja andmine ("Sulid ja sulased", mis on saanud üle ootuste hea tagasiside ning istub hetkel lugemiselamuste blogis), selle sisselugemine stuudios, selle kuuldemäng profi poolt. Esimene minu algupärasest jutust tehtud kuuldemäng (ma tänan Tumedad Tunnid), mida oli puhas nauding kuulata. Jutud raamatutes, Reaktoris, mõned intekad ja artiklid. Tätsa oleks nagu äge, jah. Selle kõrval selline emotsionaalne allakäik, et...  Noh, ekstreemseim näide oli ehk see, kuidas ma hakkasin ühel õhtul Pärnus kõndima, lootes et kõndimise käigus hinges olev torm laabub. Ei laabunud. Jõudsin hoopis Halingasse. Siis oli liiga pime ja hilja et edasi kõndida. Hakkasin jooksma. Ei mitte sellel öösel vaid üldiselt. Terapeut ütles, et jookse, äkki mõtted ei jõua järgi. Tal oli õigus. See aitab. Mulle meeldiks kui ei aitaks, sest mulle üldse ei meeldi joosta.

Samas poleks ma ehk ilma selle lainetuseta praegu siin - vaatamas enesele otsa öeldes "Praegu on nii." See on suur asi. 

Ma olen omajagu oma vaimse tervise probleemidest rääkinud, kuid see on toimunud vaid sõprade ja tuttavate ringis. Selle aasta alguses oli aga meie publikuks üle tuhande inimese. Ka see on suur asi. Mitmed tulid peale etendust tänama. Kui ikkagi hallipäine vanahärra surub peale etendust käppa, tänab südamest, sest neid lugusid oli vaja, ja ütleb, et tema ei julgeks sellistest asjadest rääkida, siis võtab ikka silma märjaks. Äkki teed õiget asja. Kui sada viiskümmend inimest saalis seisavad püsti ja plaksutavad, võtab samuti silma märjaks. No ja see muu tagasiside. Mõned leidsid sõnavara, mõttekaaslaseid, kinnituse selle kohta et nad pole üksi või kinnituse, et vaimne tervis on kah mingi asi. No ja naerda sai kah. Pisarateni. Need teised 11 tüüpi olid päris naljakad.

Omamoodi selgusehetk oli ka kui peale viimast etendust patsutas publikus olnud eks õlale ja sõnas et "Tore näha, et mõned asjad siin elus on muutumatud." Minu vaimse tervise väljakutsed pole mingiks üllatuseks inimestele, kes mind pikemalt teavad. See ebastabiilsus ja võitlus oma omamoodi stabiilsus.

Jõudsin hiljuti mõistmiseni, mis ei tule arvatavasti paljudele mingi üllatusena. Ma olen spektril. Mitte D&D kolli spekter otsas eks, vaid depressiooni (ilmselgelt!) ja ka ATH ja autismi omadel. Üllatus-üllatus, eks. Noh eks me kõik oleme tegelikult spektril (endiselt mitte kolli otsas). Küsimus pole mitte kas vaid kui palju ja kuidas see meie igapäevast toimetulekut ja elukvaliteeti mõjutab. Aga see mõistmine aitab aksepteerida:

Miks mul on mürarohkes kohas raske olla (mõned on märganud, et klapid on juba tükk aega minu kõrvade külge kui liimitud, sest müra on igapäevane... lapsed, neh). Miks ma ei suuda keskenduda vestlusele, kui taustal on linnulaul või lihtsalt raadio mängib? Miks ma ihkan sotsiaalsust, aga see väsitab mind tohutult? Miks ma märkasin oma lapse nuttu tihti paremini kui lapse ema (va magades. Magades ma ei märka midagi)? Miks ma olen tihti kas püsimatu või õnnetu? Miks vajan ma aega vaikuses ja omaette? Miks mu emotsioonid reageerivad vahel mõistmatult? Miks on mul nii palju hobisid, mida on minu arust ometi nii vähe? Miks ma tahan muutuseid? Miks ma tahan stabiilsust? Miks ma ei saa muutustega hakkama? Miks rutiin mind tapab? Miks ma alustan õhinaga uusi asju, siis jään aga toppama? Miks mulle jõuab informatsioon kohale vaid siis, kui mul on vestluspartneriga füüsiline kontakt (ei mingit wifit, puhas dial-up)? Miks mõistan ma mingeid emotsioone ja sotsiaalseid olukordi alles 15 aastat hiljem? Miks ma ei tunne ennast grupi liikmena, kui mul puudub füüsiline kontakt? Miks ma tunnen ennast tihti tulnukana, kes vaatab inimkonda kõrvalt? Miks ma ihkan lavale, samas kardan tähelepanu? Miks on mul raske võõrastega rääkida? Miks ma tahan võõrastega rääkida? Miks ma kasutan sotsiaalset maski, et hakkama saada? Miks ma mõtlen üle, kuigi ma mõtlen, et ma ei mõtle üle? Miks ma kogu aeg nalja teen? Miks ma näen mustreid? Miks ma unustan ära inimesed, keda ma pole mõni aeg näinud? Miks olen ma nii lihtne ja naiivne? Miks inimeste nimed ei püsi meeles? Miks ma unustan süüa ja ei tunne sellest tegevusest ka väga suurt naudingut? Miks? Miks? Miks? 

Sisemine kolmeaastane sai nüüd korraks välja lastud ja mõned valikküsimused küsida. 

Ahjaa, lastest rääkides...Kui nüüd täitsa aus olla, siis... Oleks ma teadnud, et laste kasvatamine on nii kurnav, poleks ma arvatavasti lapsevanem. Samas on mul ikka kuradi hea meel, et ma ei teadnud. Isadus on raske. Nagu Daniel Sloss ühes etenduses seda kirjeldas: Isaks saamine see on drastiline elumuutus, nagu oleks sa ühest jalast ilma jäänud. Ja sealjuures ei saa - isegi ei tohi mitte - kurta, sest laste ema kaotas samas lahingus mõlemad jalad ja käed. Mulle meeldib see kujund. Nagu ka tõdemus, et Genfi konventsioon keelab vangide unetusega piinamise, samas kui lapse esimese kahe eluaasta jooksul jääb vanematel magamata keskmiselt poole aasta uni. Lapsevanemlus on brutaalne ning pigistab kõik kogutud jõuvarud välja, samas on selles ka midagi toredat. Eeldusel, et sul on energiat alles, et seda nautida. Mul läks natuke pahasti. Mitmed keerulised elumuutused jooksid samasse aega kokku ja ma ei pidanud vastu. Aga see on möödas. Nüüd on parem.

Minnes tagasi eelnevate küsimuste juurde. siis tõsi, mitte kõik neist ei vihja spektrile, aga midagi siin on. Ning mis nende küsimuste vastus siis on? Täiesti tuim "Sest nii lihtsalt ongi". See veidruste pundar teeb minust selle, kes ma olen. Peamine, mida ma teha saan, on olla teadlikum, ennast jälgida, vahel suunata ning teinekord hoogu maha võtta. Jah, mõnda asja saab ka natuke parandada, aga sellel on omad piirid. Täiesti okei on vahel lihtsalt peatuda, öelda "Praegu on nii" ja edasi minna. Soovituslikult nii, et ma või keegi teine liialt katki ei läheks.

Minu jaoks on pikalt probleemiks olnud, et ma enamasti ei tea mida ma tahan ja mul puuduvad (nii karjääri kui ka muud) ambitsioonid. Ehk ei julge ma midagi tahta, sest... noh vaata eespool, mida sünnipäevaootused minuga teha võivad. Ei ole nagu äkki väga hea mõte. Seega turvalisem ja mõistlikum on mitte soovida ja tänutundega vastu võtta kõik, mis saatus pakub. Või nagu ma mõned aastad tagasi terapeudile ütlesin: tahaks lihtsalt oma asjadega toime tulla, mitte liialt kannatada või kannatusi tekitada ja rahulikku elu elada, eksole. Mu terapeut oleks selle lause peale toolilt maha kukkunud. Tõsilugu. Ma endiselt pole päris kindel miks.

Ma ei oska unistada. Täpsustus. Unistada nagu olla kuskil oma peas ja mõelda mõtteid oskan ma isegi liiga hästi. Ma lihtsalt ei oska tulevikult midagi soovida. Tulevik on selline hallollus. Selmet ka ambitsioonipuudus. Samas näen ma hetkel oma ajajoont sünnipäevast edasi, mis on juba saavutus - kunagi ei suutnud ma sellest päevast kaugemale planeerida. See oli justkui päev mil ajalugu sai otsa, et siis järgmisel päeval taaskord alata - enamasti koos usinate üle aja tiksunud ülesannetega. Nüüd on sellega parem.

Mis on veel paremaks läinud? See, et ma olen võtnud hoogu maha ja märkan väikseid igapäevaseid hetki - valguskuma läbi akna, linnulaulu, oravaid, visa-hinge taimi jne. Muidugi selle asemel, et kirjutada Sulid ja sulased järge, mida paljud ootavad. Aga nii on. Omas tempos. Pisitasa. Heatahtlikult ja halva huumoriga. No olgu, ma ikka kirjutan kah, aga see on mu enda naudinguks. Kui naudingut ei paku, siis ei kirjuta. Sundida ei saa ega tohi. Kuigi ma natuke igatsen seda kirjutamise rutiini mis mul paar aastat tagasi oli - selle võiks küll uuesti käiku lasta, saaks rohkemate tekstidega lõppu. Stand-upi kõrval lihtsalt polnud seda mahti.

Aga praegu on nii.

Ja tegelikult mind isegi enam ei häiri väga, et mu mõttemustrid nii kummalised ja tihti pigem negatiivsed on. No mis seal siis ikka. Kui olukord paraneb (läbi tegevuse. Ega ta tühjast kohast parane) on tore, kui mitte siis see on kah fine. Saab hakkama, kui turvavõrk olemas ja ise kätt pulsil hoida. No ja joosta - uhh, miks küll. Mõnel inimesel puudub sisekõne, teised ei suuda vaimusilmas asju näha. Minu aju on lihtsalt isemoodi kaldu. No ja eks me kõik ole kuidagi kaldu ja mitte ainult peast. Mõne puhul on see nähtavam (nagu Juhan Parts) teiste puhul aga rohkem varjatud. Kindel on aga see, et keegi meist pole ilma pragudeta. Mis teebki elu huvitavaks. Pealegi, eks pragudest just see kõige põnevam valus valgus sisse immitsegi.

Päikest! 

Teie,
Timo/Tim/Zarvik

___

* Üks sünnipäevaärevuse selgitus internetist: Some people with ADHD experience increased anxiety in the days leading up to their birthday due to a combination of anticipatory anxiety, executive dysfunction, and difficulty navigating implicit social norms. Birthdays carry unspoken expectations—who will reach out, how quickly to respond, whether to initiate plans—which creates cognitive load and decision fatigue. Because ADHD is associated with challenges in regulating attention and processing ambiguous social information, this uncertainty can lead to persistent rumination and a buildup of “mental noise” even before the event happens.

This is often intensified by rejection sensitive dysphoria (RSD), a common feature in ADHD involving heightened emotional responses to perceived rejection or neglect. Minor variations—like fewer messages or delayed responses—can trigger cognitive distortions such as personalization (“no one cares about me”) or all-or-nothing thinking. Combined with emotional dysregulation, this can make the birthday feel like a form of social evaluation threat rather than a neutral or positive event. The result is a feedback loop of anticipation, interpretation, and emotional amplification that explains why the anxiety often peaks before the actual day.

Kakstuhat kakskümmend viis - Mis siis?

Aasta liigub oma vankumatul sammul lõpu poole ning on paras aeg tagasi vaadata. Üsna kummaline aasta on olnud, täis tarmukaid tõuse ja madalaid mõõnasid. Aga võtame siis sabast kinni ja vaatame sellele loomale otsa.

Kirjutamine

Selle aasta võib isiklikult kirja panna kui kirjanduse aasta. Enamik avaldatud tekste polnud küll sel aastal kirjutatud, kuid ometi tulid siin välja. Eks järgmise aasta Stalkeritel näeb, mis kohalik ulmekogukond kogu sellest kraamist arvab.

Umbes kakskümmend aastat tagasi proovisin ma ulmet kirjutada ning saatsin mitmed tekstid ka lendu. Vastuseks tuli "See on saast. Ära palun kunagi rohkem kirjuta." Ma oletan, et seda kribanud inimene tegi mu raamatut nähes vähemalt kaks tagurpidi topeltsaltot ja tõmbas oma selja ära. (Või noh, loodan natuke vähemalt)

1. Raamat "Sulid ja sulased"

Mul tuli aasta alguses (Eesti Raamat kirjastus) raamat välja ja selle vastuvõtt on (heas mõttes) ületanud minu jaoks igasuguse terve mõistuse piiri. Inimestele päriselt meeldib. Kassidele väidetavalt kah. Ostetakse, loetakse ja jagatakse. Isegi mu esimene õpetaja tuli esitlusele kohale ja kinkis kommikarbi ja kaardi. See oli äärmiselt liigutav. Rääkimata sellest, kuidas sõbrad kaasa elasid (elavad) ja aitasid isegi esitlust korraldada.

Ja see seiklus jätkus. Lugesin sisse audioraamatu, Vikerraadio Järjejutt tegi raamatu algusest mitu osa ning Tallinna Raamatukogud panid selle oma kevadisse lugemisprogrammi. Mitmed blogid on raamatut torkinud (kes kui pika pulgaga. Mõned on seda ka kallistanud), see on läbi lipanud lugemisringidest ja ERRist. Olen käinud seda esitlemas kui ka niisama kirjanikuna laval eesti ulmest rääkimas. Olen nüüdseks kribanud raamatu sisse pühendusi headele sõpradele kui ka võhivõõrastele. Ka kirjanduslike auhindade teemades on raamat saanud mainimist. Ja mulle saadetakse endiselt pilte Instagrammi (kus mul kontot pole) postitustest, kus keegi raamatut mainib.

Ja ma ei oska seda tunnet kuidagi sõnadesse panna. See on täiesti absurdne ja uskumatu. Kõik on muutunud. Samas on kõik täpselt samasugune nagu varem, lihtsalt ma kirjutasin raamatu. Mul on siiralt hea meel, et minu aju toodetud kraam ka teistele meeldib. Tõsi, mitte kõigile, aga see oleks ka suht võimatu.

Elu läheb edasi. Kirjutan samamoodi omas rütmis. Vahel kriban mõne pühenduse ja ütlen paar tänusõna, kui keegi tänab. Suurim muudatus on aga see, et ma ei hakka enam tõmblema kui keegi nimetab mind kirjanikuks.

Tõsi, aasta alguses ma veel tõmblesin. Mis autor mina? Aga kui sind valatakse ikkagi tagasiside laviiniga üle ja nõutakse lisa, ju siis päris pahn polegi. Isegi kui sa kirjutad, et kärp on näriline.

2. Kaks juttu kogumikus

Taaskord tõestus sellest, et äkki päris jama ei kirjutagi. Esiteks siis jutt „Zen-tri-fuuga”, mis ilmus kogumikus "Lumetüdruk", teiseks "Legendaarne professor Jänespüks," mis ilmus kogumikus "Nelja aastaaja aed". Võite kümme korda arvata kumb neist juttudest tõsisem on. Kui esmese puhul sai peale keerata oma sisemise õuduse ja nilbiku kraanid, siis teise puhul lustliku absurdi. Professor Jänespüks sündis tegelikult pühade ajal kui minu ajul oli igav ja sõber tahtis midagi tööstressi leevendamiseks lugeda no ja siis ma kribasin iga päev väikse jupi juurde ja sõber sai ka kohe lugeda.

3. Tumedad Tunnid ja Punaste liivade Rahel

Oi kuidas ma ootasin, et see jutt saaks kuuldemänguks. Punaste liivade Rahel (esialgselt RAD-Rahel) sai kribatud rohkem kui kaks aastat tagasi. Ma rihtisin seda lootuspunk'i kogumikku. Sinna aga jutt ei mahtunud. Ometi helises see endiselt minu sees - just kuuldemänguna. 

Selle loo juures on palju abilisi olnud. Mõni aitas muusikat leida. Keegi teine põrgatada ideid, kuidas lisada õõva. Kolmas andis nõu kuidas Eestit Fallout maailma pista. Neljas saatis klippe nõukogude aegsetest võigastest teaduskatsetest. Ühesõnaga kirjutamine ise oli juba paras seiklus.

On lootust, et need, kes kuuldemänge ei salli, saavad teksti peagi ka Reaktoris nautida.

4. Poolikud tööd

Jah, Sulide ja Sulaste järg vaikselt kasvab. On ka 2-3 pikemat juttu tegemisel. Midagi on inglise keeles. On ka mingi idee kuidas Raheli seiklust edasi viia. Selle aasta sees tahaks üle käia ka ühe postapo romaani, mis inspireetitud rollimängudest. Võtan rahulikult ja mõnuga. Kirjutamine on ikkagi hobi. Ma kirjutan, sest ma naudin seda. Sundida ei saa ega tohi. Kui lugejatele kah meeldib, on see lisaboonus.

Lisaks olen õppinud oma vigadest. Mida ma tihti teen (ja mis oli ka raamatus natukene probleemiks) on head hopping - ehk siis lippan ühe tegelase peast sujuvalt teise tegelase pähe. Mul on tore, aga lugeja on segaduses - eriti kui seda juhtub samas lõigus 4 korda järjest. Proovin paremini.

Teiseks leidsin (tänu naljakirjutamise koolitusele) mindmap tehnika, mis aitab vähemalt minul maailma täpsustada ja kirjeldusi luua.

Kolmandaks olen avastanud, et kui keegi saadab mulle lugemiseks teksti, siis ma juba tajun mida võiks seal paremaks teha või kuidas rütmi parandada. See on üks tore tõdemus, mis töötab ka mu enda tekstide peal, kui ma pole neid tükk aega näppinud.

5. Reaktor ja muu ajakirjandus

Kirjutamine Reaktorisse jätkub usinalt. Iga kuu juttu ei tulnud, kuid tekste siiski rohkem, kui kuid. Mulle meeldib see koostöö. Kes teab ehk kunagi aitan Reaktori kaudu ka kellegil teisel lugusid lihvida. Ei välista.

Tuli ka paar mitte-ilukirjandusega seotud artiklit aasta alguses. Mõned kribasin veel aga no ei läinud peale (või jäid kuhugi toppama). See aasta väga tava-ajakirjandusse ei jõudnud ja see on täiesti okei.

Vaimne tervis

Oh sa pele. No nii põhjas kui ma see aasta ära käisin pole ikka ammu käinud. Käisin isegi psühhiaatri juures, kes sisuliselt ütles, et noh ADHD paistab ja üldse mitte kaugelt. Sul on lihtsalt selline aju mida tuleb natukene rohkem hoida ja kas tahad testi kah teha, et paberit saada. Ei tahtnud.

Terapeut viskas kah lõpuks käed ahastuses üles, et no mida me siis teeme. Rohte oled võtnud ja muud oleme kah proovinud. Hakka siis jooksma või midagi. Kurat hakkasingi. Hakkas parem. Nüüd jooksen juba piisavalt kiiresti, et probleemid ei jõuagi järgi. 

Aga tõsiselt rääkides on jooksmise ebamugavus aidanud mul muu ebamugavusega paremini toime tulla. Jooksmisele (ebamugavusega harjutamisele) lisaks on veel mõned tõdemused sellest aastast:

Olen hakanud otsima maailmas ilu - just seda enda oma. Ma ei ole selles osav, kuid mõned asjad olen leidnud. Näiteks mul on sümpaatia taimede vastu, mis kasvavad äärmiselt ebamugavates kohtades. Visad hinged, kes ajavad oma juured kasvõi betooni endasse, et elus püsida. Hoonete varemed, mis on puid täisa kasvanud, on minu jaoks ilusad.

Ka füüsiline kontakt on minu jaoks oluline. Võinoh... mul on tunne, et ma olen see ahv, kes tahab sõbra seljast putukaid otsida, samal ajal kui keegi seda sama minu seljaga teeb. Igasugune füüsiline kontakt on mulle eluliselt tähtis ja kinnitab miskil alateadlikul tasandil gruppi kuulumist.

Lisaks olen märganud, et mulle meeldib ootusärevus. Kui silmapiiril on miskit, mida ma tõesti ootan, siis saan ma oma tegemistega oluliselt paremini hakkama. Ka vaimne tervis hoiab end paremini koos.

Vahel on vaja ka teisi inimesi (või loomi või haldjaid või hirveprintsesse), kes tuletaks meelde, et elu on elamist väärt. Ma ise nimelt unustan vahel ära. Mälu on hea, aga vot lühike.

Vaimse tervise juures tasub mainida ka sügisel toimunud Peaasjad Naljakirjutamise koolitust. 20 tüüpi, kõik diagnoosiga. Vaimne tervis nagu huumorimeel - halb. Ma ei ütleks, et ma olen nüüd meister naljakirjutaja ning ka sõpru ei saanud äkki väga juurde. Samas on mul parem arusaam nalja ülesehitusest ja rütmist, vaimsest tervisest ning austus 20 säga vastu, kel kõigil omad deemonid. Lisaks tundus, et osad deemonid olid üsna sarnased. Nii saab nad koos mängima lasta. Mõned deemonid on viisakad. Kassidega see näiteks väga ei töötaks.

Sise-elu on kohati endiselt keeruline ja kipub vajuma süngeks. Negatiivsed kogemused, tihti need mida ma vaid kõrvalt näen, tõmbavad emotsioonid kergesti põhja. Seda iroonilisem, kui inimest, kellega see halb asi juhtus tegelikult olukord üldse nii palju ei segagi. Aga vot mind segab. Selline ma olen.

Mis siis teha? Noh see eelnev nimekiri aitab. Mul on vaja ka loomingulist ventiili, et sellega toime tulla. Lisaks ka maskivaba aega, mida on üllatavalt raske leida või endale lubada. Ma ei oska maskita olla. Vaimne mask on nagu mukk - kui seda liiga palju kanda, läheb selle all päris nägu käest ära, tulevad punnid ja muud nahahädad. Lõpuks peab muki kogust aina suurendama, et üldse normaalne välja näha.

Isegi naljakirjutamise töötoa lõpus, kus me pidime sisuliselt ette kandma oma u 5 min standup kava, öeldi mulle tagasisideks, et oled laval julge küll, aga keera nüüd seda karakterit usinasti vähemaks. Me tahaks näha, kes sa tegelikult oled.
Tore tagasiside. Ma ausalt öeldes tahaks kah. See oleks meile kõigile üllatus.

Imelised inimesed

Ma unustan vahel ära inimesed enda ümber. Eriti need, kellega ma püsivalt kokku ei puutu. No muidugi ma tean, et nad on olemas, aga minu emotsionaalne side ... kuidagi hajub. Fookus on mujal. Ja siis ühel hetkel leiab mu aju, et oi polegi ju kedagi. On ainult kohustused. 

See muidugi pole tõene, aga vajab vahel vaidlustamist. 

Vahel ma unustan, et minu elus on inimesed, kelle jaoks ma olen oluline, isegi kui näeb ainult korra-paar aastas. Või isegi kui peaaegu üldse ei näe, aga on huvitav netis suhelda või saata kasvõi üksteisele halbe meeme. See on vajalik - aitab ajule meelde tuletada, et pole mitte üksi siin ilmas (näe, tõestusmaterjal).

See, et minu elus on rollimängijad on paras päästerõngas - see on üks seltskond, kus ma ei tunne tihti maski vajadust, kus ma olen füüsiline, katsuv ja totter... Ja see on okei, maailm ei lähegi katki ja ma tunnen, et olen oma karja loom. Pealegi need toredad inimesed on ka piisavalt vabad, et ütlevad otse, kui ma üle piiri peaks minema. Tõsi, rollimängijate kokkutuleku teisel päeval ärgata pohmas, endal krokodillid pähe punutud ja sõrmeotsad tudisemas, sest sai õhtul 5-6 inimest möödaminnes läbi muditud, oli veits veider, aga sellegipoolest tore.

Rollimängijate kõrval on muidugi ka improteater. Särinad, meie väike mõnus punt. Käisime laval. Mitu korda. Oli täitsa tore ja võiks veel teha. Mulle meeldib kui mitmekesine see seltskond meil on. Suure tõenäosusega me ei suhtleks, kui teater meid ei ühendaks. Ja see on nii huvitav ja tore. Inimesed on huvitavad.

Uue töökoha võib samuti siia pista. Töö ise on... seda on veel raske öelda, ma alles õpin, aga inimesed ümber on huvitavad ja inspireerivad.

No ja vist saigi suuremad asjad kirja. Nii üleüldiselt, kui mulle hetkel sobib.

Ahjaa, korra olin ka väikeses autoavariis. Seekord siis ise autos, mitte kapotil, eksole. Midagi väga hullu ei juhtunud.

No ja sai käidud matkal lõuna Eestis.

Ja sai porrut keerutada.

Palavikus olla.

Õhtut juhtida.

Vaadata päikeseloojangut.

Vaadata, kuidas inimesed riideid ära võtavad.

Batuudil hüpata (sellel, kus sa oled kummirihmadega kinni)

Lauamänge mängida.

Lugeda.

Koristada.

Kõndida suurest ängist 25 km jutti.

Nautida vaikust ja kohalolu.

Tunda tänutunnet.

Ja palju muud.

Kokkuvõtvalt... no johaidii, mis aasta. Vist olen nüüd ka natukene vanem ja targem. Loodetavasti. Olgu see siin meeldetuletuseks, kuidas endaga hakkama saada.

Päikest!

Filmiarvustus: Täiuslikud Päevad

Eile võtsin ette filmi, mida on mulle korduvalt soovitatud. Peamiselt kuna see oli Jupiteris kergesti vaadatav ning mul oli selleks aega. Just viimast on selle filmi jaoks ka hädasti tarvis, et seda täielikult nautida. Ei, tegemist polnud mitte nelja tuni pikkuse "Sõrmuste isanda" eriversiooniga ega ka mitte laevapikkuse "Titanic" filmiga, vaid kahetunnise kulgemisega, mil nimeks Täiuslikud päevad.

Ja milline mõnus kulgemine see oli. Juba esimese kümne minuti jooksul sai selgeks, et see film liikus omas rütmis ja olekus - selle aja jooksul võis kuulda/näha ekraanil vaid paari üksikut lauset ning neidki mitte loo peategelase poolt.

Jaapani ja Saksamaa koostööl tehtud Täiuslikud päevad (Perfect Days) räägib Hirayama elust. Viiekümnendates eluaastates poissmees Hirayama elab lihtsat elu koristades igapäevaselt Tokyo avalikke tualette. See pole amet, mida enamik meist hinnata oskaks, kuid ometi tõuseb Hirayama igal varavalgel naeratusega ning teeb tööd ja elab oma elu täie pühendusega. Tööle sõites kuulab ta kassettidelt oma lemmikmuusikat, töö lõunapausi naudib pühal templimäel istudes ja loodust nautides, ning õhtuti käib avalikus pesumajas (avalik saun) end küürimas. Igale ööle eelneb raamatulugemine nii nagu igalele töölesõidule eelneb taimede kastmine. Hirayama elu ei ole meie mõistes ideaalne ega ka luksust täis, kuid selles on sisu ja tasakaalu. Ta märkab ja naudib väikeseid asju: linnulaulu, päikest, puid, inimesi, kohalolu. Ta ei diskrimineeri vaid suhtub igasse inimesse austusega, ka neisse, keda teised ühiskonna liikmed ei märka.

Sealjuures möödub enamik tema elust sõnadeta, ometi olles inimestega kontaktis. Hirayama meenutab oma olekuga eesti vanaisa, kel sõnad arvel. Ta räägib vähe, kuid kui ta midagi ütleb, on see päris. See-eest oskab ta olla kohal, lihtsalt kuulata ja tähele panna.

Erinevalt harjumuspärastest filmidest ei ole siin väga selget algust ega lõppu. Me näeme justkui miskit ajaperioodi Hirayama elust ja paari seika selles, mis panevad teda enda sisse vaatama. On mõtteid elu ajutisuse kui ka jaburuse kohta. Me näeme tema töökaaslaseid ja mõnda sugulast, saame teada, et Hirayama on pärit perekonnast, kus on rikkus, kuid sellega kogu selgitus ka piirdub. 

Kõike pole tarvis seletada.

Pean tõdema, et filmi vaatamisest tekkinud vaikuse lummus kestab mul praeguseni. Ma pole kuulanud muusikat ega kuulanud ka väga audioraamatut. Ma olen rohkem kohal ja seega valmis ka märkama. Hommikune jalutuskäik sügiseses ilmas tõi nii ootamatuid hetkekohtumisi juhuslike inimestega kui ka nauditavaid märkamisi loodusest ja endalegi üllatuseks oli enamik ajast mul kerge, kuid see-eest siiras muie näol. 

Kui palju läheb meil elust kaduma, kuna meil on kiire, kuna me pole valmis märkama, kuna me pole kohal vaid istume nutiseadmes, muusikas või oma mõtetes? Elu ei toimu nutiseadmes ega mitte ka sinu mõtetes. See on siinsamas. Sa pead lihtsalt kohal olema. 

Täuslikud päevad kutsub meid just seda tegema. 

Tühja Päeva fenomen

Ma pole seda vist varem sõnadesse proovinud panna, kuid järele mõeldes, on see üsna veider. Nimelt ma teen vahel ning üldsegi mitte tahtlikult midagi üsnagi kummalist. Ma tegutsen ja kaon täielikult  oma mulli ära. Klapid lähevad pähe ning käed otsivad tööd - midagi lihtsat, mida ma siis aeglasemas tempos omaette nokitsen. Töö saab tehtud (aeglasemalt kui siis, kui ma sellele keskenduks) kuid miski muu ei saa tähelepanu, ei tule väga isegi mõttesse mitte.

Nagu rong mis liigub vaid ühes suunas, on mu vaiki tähelepanu vaid sellel ühel tegevusel. Kõik muu on sellel ajal vaid segaja. Rõhk sõnal KÕIK. Kui üks töö saab tehtud otsivad käed aga uue.

Vahel kestab selline seisund mõned tunnid, teinekord terve päeva. Miks ma seda aga Tühjaks Päevaks nimetan?

Ma usun, et kõik me tahame vahel argielust puhata, kuid minu mulli tõmbumise juures on 2 kummalist lisaelementi. Esiteks, ma tõesti ei märka ega registreeri midagi muud – sellel ajal on kogu fookus tegevusel. Kõik muu pole tähtis. Ei aeg, ei inimesed, ei söök. See on nagu olla robot – mul on automaatne töö, mida ma lihtsalt teen. Ma olen lihtsalt tühi kest mis toimetab. 

Teiseks, mu aju ei salvesta seda päeva või perioodi. Kui see möödub, on ajataju sassis. Seda perioodi pole olnud, ma polnud kohal, kui see juhtus. Et siis ma olen justkui täielikult kohal, olemata üldse kohal.

Ma ei tea, miks ma seda teen ning enamasti märkan ma seda peale sellist perioodi. On see proov puhata või mõneks ajaks ära olla? Selles on midagi sarnast raamatute lugemisega, kui sa ka lihtsalt kaod kuhugi ära ja pärast, kui raamat läbi, tuled tagasi. Ainult, et raamatu lugemise ajal olen ma siiski kuidagi rohkem kontaktivõimeline. Tühja Päeva puhul võin ma küll noogutada ja rääkida, aga emotsioone ega kohalolu pole.

Igatahes tahtsin kirja panna, et seda jälgida. Pealegi äkki kellegil teisel osineb ka midagi sarnast.

Inimene on üks keeruline loom.

LARPi pisik, vol 2

See oli 14 aastat tagasi, kui ma tegin kokkuvõtte LARPidest, kus käidud, ning karakteritest, mida mängitud (leitav siit). On viimane aeg uus kokkuvõte teha. Alustame sealt, kust pooleli jäi.
Mõned vajalikud mõisted: OG - Out of Game ehk mänguväline; IG - In Game ehk mängusisene; NPC - Non-Player Character ehk vajalik taustategelane, kes aga pole põhifookuses.

2012 Hiline Lõikus 2.5 "Öö" Vanapagana Metsaonn 
Meedik Maxim sumpas Uniooni küttidega põlvini lumes, seljas tagavara-relvad, toidumoon ja meditsiinivarustus. Oli külm, raske ja halb. Eemalt paistis lohutust pakkuv metsaonn. Probleem oli vaid selles, et see metsaonn oli juba Konföderatsiooni küttide poolt hõivatud.
Väljas oli lumine, külm ja ohtlik. Koos oli tõenäosus ellu jääda suurem...võibolla.
Üheks ööks maeti vaenukirves padja alla ning ... ei saadud sõbakestki und. Öö oli täis ohte, väljast kostuvaid huilgeid ja inimesi hulluks ajavaid parasiite. Ja nilbeid nalju kaminatule kumas. Jah, peamiselt nilbeid nalju.
Häid pilte karaterist ei saanud, aga see-eest on soe (ja äärmiselt paranoiline) mälestus.

2012 Mütofest, Kassinurme 
Sepp Vader, kellest sai kuningas Vader.
Juba pahandust ette aimates sai nii endale, kui ka paremale käele hiiglaslik haamer  (mis on endiselt alles ning tuleb taaskord hiljem mängudes kasutusele) tehtud. Muljed mängust siin blogis.
Antud karakter oli üsna vägiste väljaütlemistega.

2013 Hiline Lõikus 3.5: Luiged Lõunasse, Raudteemuuseum Lavassaares
Ma pole enam päris kindel kas ma olin seal taaskord Maxim või vist pigem kohalik NPC. Igatahes alustasin ma oma kurikuulsat (aga see-eest lühikest) seiklust teises riietuses (teine karakter) ning sooviga mängijaid natuke kimbutada. See kulmineerus ohtrate kuulihaavadega ning lumel lebamisega. Päris kaua lebasin ja ootasin, et salk edasi läheks ja ma saaks OG ära lipata.

Igatahes oli raudteemuuseum tore ning väljas sigakülm. 

2013 Mütofest Kuninglik Verepulm, Kassinurme
Kuningas Vader pidi näitama võimupositsiooni ja soovituslikult ning ebatraditsiooniliselt (eriti vaadates eelnevaid aastaid) ka ellu jääma. Ellu ta igatahes jäi, kuigi kuningatroonist pidi viimaks ikkagi loobuma. Viimast läbi eepilise jõukatsumise, kus ma kandsin ka esimest korda päris rauda ja lõin halja teraga. Vastane oli seda eelnevalt harjutanud, mistõttu oli mu kaotus kerge tulema, aga sellegipoolest oli see ilus hetk. (OG muljed blogis, mitte kaugel on ka mängu rollimängu ehk IG kokkuvõte)
Egas kuninga elu pole kerge. Ausalt.

2014 Limbo, Kadrina Leerimaja Kõmmkärajad ehk Gõmka sees toimunud lühilarp, mis jättis piisavalt kustumatu mulje, et olen ka ise seda mängu nüüdseks kaks korda läbi viinud. (lühilarbile omaselt polnud muud kostüümi, kui see, mis seljas, seega pilti pole).
Kui ma õigesti mäletan, sai samal üritusel tehtud ka üht ajarännu teemalist lühilarpi.




2014 Red Scorpion
Suur airsoft üritus Command & Conquer maailmas, kuhu kutsuti ka posu rollimängijaid, et nad mängiks tsiviile külas, mille ümber on aastaid möllanud sõda. Kui OG oli küla vaja selleks, et nö "päris mängijad" saaks kuskilt Queste, siis meie võtsime seda ülesannet täie tõsidusega. Tõsidusega, mida pole ausalt öeldes võimalik pildile püüda. Meil oli mängueelne koosolek, kus me proovisime oma raskele elule võimalikult vunki peale keerata.
Tulemus: meie rollimäng algas matustest. Meie küla viimase normaalse inimese matustest.
Me seisime tummalt, ümber tuhisemas kuuliderahe.
Kõik oli halb.
Isegi keefiir ei maitsenud.
See oli nii kohutavalt tore!

2015 Baltic Warriors. Suur Tõll
Rahvusvaheline mäng, mille keskmes roheline mõtteviis. Selle mõtteviisi vägivaldseteks suunajateks mängu teises pooles kohale ilmunud kurjad Viiking-Zombid. Jup, olin NPC, kes sai täis-kostüümi ja muki. Lisaks pidin vahepeal ka vereampulli suus katki hammustama, et ma eriti võigas välja näeks.

Nimetu tegelane ja ka rääkimine polnud teema, aga see-eest sain omajagu inimesi ümber pööratud.

2015 Hiline Lõikus 5, Pahkla

Meedik Maxim lappis teisi ja lappis end. Peamiselt põgenes kuulirahe eest. Korduvalt. Vana hea postapo maailm, kus fuusia küborgid käisid meid, ilmsüüta inimesi, kimbutamas.
Küll me neile näitasime!
Või noh, kui nüüd aus olla, siis näitasime nii hästi, et isegi OG oli tarvis seda veel mitu kuud seedida.
Tegemist oli väga eepilise lõpuga väga eepilisele ja inspireerivale mänguseeriale.
Blogis on kirjas Maximi esimene päev ja Maximi teine päev.


2015 Kuutõbiste Piknik, Hara sadam
Üsnagi pöörane mäng üsnagi pöörases maailmas. Kogu selle pöörasuse vahel jalutas aga vapper Tarakanimüüja oma naisega ja pakkus informatsiooni või varanduse eest maitsvat snäkki. Oli laheda olustikuga ning ööpimeduses üsnagi hirmus. 

2021 Hiline Lõikus 0: Instituut
Aweron ja Pagan võtsid HL maailma uuesti kätte ning asusid seda teiste nurkade alt vaatlema.
Seekordne mäng toimus mitmeid generatsioone peale Teist Pauku (millega esimene mänguseeria lõppes). Tegemist oli pigem olustikumänguga ning ma sain olla lihtne sõdur Nuki. 
Muljed Reaktoris.
Mida pilt ega muljed edasi ei anna on üsna pirakas torudesüsteem, mis mu seljal jooksis. IG filtreeris see õhku, OG piiras liikumist ja oli kohutavalt tüütu ja ebamugav. Ma ei saanud isegi mitte normaalselt istuda.

2022 Jaam nr66, Black Magic Estonia 
Olustikumäng kosmose piirialadel vaikselt tiksuvas jaamas, kus oli kohal karvaseid ja sulelisi (mõtle mutionu pidu, ainult kosmoses). Olin kassi-laadne tulnukas, kes oli väga alkoholimaias ja rääkis igasugu jura kokku. Lisaks õppis üsna kiiresti kui võimatu on elada nii pikkade kunstküüntega.Karakterist ja mängust inspireeritud jutuke Reaktoris.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia
Kui HL esmese seeria lõpus oli Fuusia meie põhipahalane, siis nüüd mängisime me just neid. Ja seda poliitilises ja intriige täis olustikus.
Siin mängus tuli uuesti välja ka minu nunnu pirakas haamer nimega Valu. Tõsi, seda tingimusega, et mul pidid olema robotkäed. Nii sündis Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viis, kes väga palju just ei seletanud, aga nägi üsna hirmutav välja. Eriti kui ta tummalt ja suure haamriga su kõrval seisis. 
Mängumuljed Reaktoris, OG muljed Rujanaudis.

2023 Hiline Lõikus: Fuusia 2

Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku esindanud Viis oli taas kohal ning intriig jätkus. Seekord polnud esindatud ei meie poliitjuhti ega ka tema paremat kätt nii, et kõik oli viisakalt öeldes paras rooste.  Ilustatud mängumulje Reaktoris, koos mõningate melu piltidega.



2024 Põhjala Pööripäev, Kassinurme
Ah, et keda mängida baltikumi suurimal lahinglarpil? Oleneb, kas sa tahad mängida roll või võita. Viimase puhul ei soovita ma liiga keerulist ja rasket riietust, tükilist kihiti turvist, jalgade ümber seotud nartse, riietust, kust ei tohi paista lapikestki paljast hahka, kaelas rippuvaid konte, ebatraditsioonilist relva ega ka lateksmaski. Kust ma seda tean? Sest ma mängisin orki-snaga - orja, kes nuutis ja keda nuuditi. Mängumulje nagu ikka Reaktoris.

Aastake peale mängu snaga orja karakterile tehtud CV

2025 Hiline Lõikus: Fuusia 3

Sinine Viis oli taaskord Volta esindusega kohal. Seekord oli tarvis saada tehing Prohvetiga - tegelasega, kes paljudel aladel rahvast enda usku pööras. Viis oli pigem jälgija kui sebija. Ilustatud mängukokkuvõte Reaktoris.

2025 HL Volta Presiidiumi üldkoosolek

Lühimäng saunamajas, kus mõned tunnid ajas Volta esindus asjalikku juttu, tegi sõjaplaani ja tegi kokkuvõtte Prohvetiga tehtud lepingust jne. Mul on isegi mängu kokkuvõtte dokument suure märkega "Ülimalt salajane! Mitte kirja panna!!!"
Edasi oli saun.

Ja saigi vist kõik.
Ah ei, ka abis olen mõnedel mängudel olnud (mingil Põhjala Pööripäeval olin abi-GM) ja ka paari pisimängu olen läbi viinud, kuid nende pilte ega isegi kuupäeva ei suutnud meenutada. Igal juhul on olnud väga palju ja väga erinevaid rolle, mille juures on hakanud ka sulg lippama - algul blogis, seejärel juba Reaktoris. Viimase puhul oli abiks toimetajate tiim (kummardus tehase/Volta inimestele). Ma proovisin Reaktorisse saadetud mängumuljed alati valada ka vormi, mis oleks ka mänguvõõrale või rollimänguvõõrale inimesele seeditav ja ehk isegi natuke nauditav.
Suur tänu kaasmängijatele ja korraldajatele. Te olete toredad (ja natuke hullumeelsed, aga üks ei välista teist, eksole)!

Päris äge. Siia paneme koma. Järgmiste mängudeni.
- Zarvik

Algaja jooksja katsumused - Esimene kuu

Ma olin jõudnud teha vaevalt kümme sammu, kui äkki saabus äge torkiv valu kõhus. Äge, mitte nagu lahe, vaid see teine... ja see valu polnud pistmine. Pistmisega olin ma juba harjunud ning sain hakkama. See oli midagi uut, kuid piisavalt valulikku, et ma ei suutnud edasi joosta.

„Olgu siis nii,“ ohkasin omaette ja jäin seisma. Kümme närust sammu. See distants oli isegi lühem, kui mu esimesel jooksul kuu aega tagasi. Aga polnud midagi teha. Valu kõhus oli liiga suur, et edasi joosta.

Mul polnud valule ka seletust. Ehk oli asi keha väsimuses - eelnev öö jäi üsna lühikeseks. Võibolla sõin ma eelmisel päeval midagi, mis kõhule ei sobinud? Pealegi oli väljas ka sillerdav päike ja põrgukuumus - Eesti klassikalist suve silmas pidades positiivne üllatus, kuid jooksjaile paras väljakutse.

Ma olin suutnud kuu aega iga päev joosta ning nüüd äkki selline mure. Aga keha tuli kuulata.

Võibolla sain ma õhtul uuesti proovida või siis lihtsalt pikema jalutuse teha?

Jah, kuu aega jooksu oli juba kirjas. Ja kui ma ütlen kirjas, siis ma mõtlen, et minu peas kirjas. See jooks oli minu vajadus, vastutus ja jälgimine, sest mul oli seda vaja. Mitte kellegil teisel.
Ja ausalt öeldes oli kuu aega igapäevast jooksu uskumatu. saavutus Jah, eesmärk oli joosta vähemalt kuus nädalat, mis pidavat psühholoogiat positiivselt mõjutama, kuid juba kuu oli minu kohta väga suur saavutus. Ausalt öeldes oli isegi nädal suur saavutus... võinoh, ka päev oli tegelikult suur saavutus. Jooksmine oli alati minu jaoks öäkk ja oksemaik, kuid ma olin suutnud seda kuu aega järjest teha. Kuniks nüüd siis see torkiv valu.

Mornilt astusin ma tuppa tagasi. Peagi kadus see mure ja valu igapäevatoimetuste taha. Seda kuniks järgmise hommikuni, kui juhtus täpselt sama. Umbes kümme sammu ning saabus räme torkiv valu kõhus. Seekord suutsin ma jälgida ka, mis nende sammude ajal täpselt juhtus. Kõht mulksus ja korises, kui oleks seal palju gaase, ning siis ühel hetkel ... valu.

Taaskord seadsin sammud koju tagasi. Seekord vihasena ja kindla veendumusega, et nii ma seda ei jäta. Oh, ei! Eelmisel päeval vahele jäänud jooksu võisin ma veel endale kinkida, noh väikeseks preemiaks kuu aja eest, aga see ei saanud muutuda rutiiniks. Mul oli juba oma rutiin ja ma tahtsin seda hoida.

Jah, ma nautisin seda igapäevast jooksu ja oleks sellest puudust tundnud. Jah, vot, ütlesingi ära, et ma nautisin jooksmist - seda öäkk ja oksemaik tegevust.

Siinkohas tasub mainida, et ma nägin omajagu vaeva, et jooksmise nautimiseni jõuda. See tähendas, et ma kuulasin mitmete inimeste nõuandeid võttes omaks selle, mis kõnetas. Ehk siis ma ignoreerisin neid pea 100%. Täiesti tuimalt ja süüdimatult. Need nõuanded lihtsalt ei kõnetanud mind.

Enamik, kes kunagi jooksid, tegid seda spordi eesmärgil. Mul oli teine eesmärk. Ma ei tahtnud saada kiiremaks või osavamaks, võtta aega või jälgida distantsi. Mul oli vaja omaette ähkimist ja puhkimist, omas tempos ja olekus ning omal trajektooril, mille ma avastasin jooksmise käigus, sest nii oli tegevus põnevam ja toredam. Ma avastasin joostes tänavaid, mida ma ei tundnud, märkasin detaile, mis muidu jäid kahe silma vahele. Eriti mõnus oli seda teha varahommikul, kui tänavad olid tühjad ja võis märgata linnulaulu, oravaid, rotte, jäneseid, kasse ja muid loomi toimetamas.
Minu jooksmine polnud mitte staadionil aja peale tiirutamine vaid "märka oma kodulinna" tuur.
Seepärast võttiski mõnel päeval jooks 20 minutit, kui mõnel teisel pea kolmveerand tundi. Mõnikord kuulasin audioraamatut, teinekord – seda just vihmase ilmaga – jooksin alasti (aka ilma tehikata) ja kuulasin oma mõtteid. Mõlemad olid nauditavad.

Jooks oli aeg endale ning see oli ka põhjus, miks ma ei otsinud jooksupartnerit või gruppi. Teine põhjus oli see, et ma oleks hakanud kiirelt nende tempot peegeldama ja siis oma rütmi kaotanud.
See oli minu aeg ja ma kavatsesin selle egoistlikult endale hoida.

Lisaks oli sellest juba kasu olnud. Näiteks andis jooksmine võhma, igapäevarutiini, mingit enesekindlust ja eneseusku ning oskust ebamugavustega hakkama saamiseks. Viimane tuli eelmisel nädalal telkimas käies, ning sääskedega kohtudes, eriti kasuks. Sääsed armastavad mind, pole midagi teha - seekord see lihtsalt ei härinud mind nii palju.

Ühesõnaga, ma olin avastanud oma jooksmise supervõime ja keeldusin sellest loobumast. Seega peale väikest hommikusööki läksin oma jooksu-juurte juurde tagasi. Peale esimest jooksu, mis tundus kui kiire (kuid ometi mitte piisavalt kiire) suremine tänaval, sörkisin ma mõned päevad korteris, otsides hingamist ja rütmi. Nüüd oli aeg seda uuesti proovida, et mõista, mis mu kehas toimus.

Audioraamat käimas, tuiasin ma korteris edasi tagasi ja jälgisin keha. Mida aga polnud ega tulnud, oli valu. Ja see ei tulnud ka peale kümmet minutit. See oli üllatav, kuid andis äkki ka seletuse. Ma tegin jooksu alati esimese asjana hommikul, ööst tühja kõhuga. Nüüd oli mu kõht täis. Äkki tasus enne jooksma minekut lihtsat kiirelt midagi ampsata?

Oma teooria testimiseks ajasin õueriided selga ning läksin välja sörkima ning valu tõesti ei tulnud.

Tuli hoopis 30 minutit üsnagi nauditavat aega iseendale.

Algaja jooksja katsumused - Esimene nädal

Ma pole kunagi jooksmist nautinud. Ei koolis kehalise kasvatuse tunnis, ei Cooperi testi tehes, ei bussile tormates. Juba noorena lahkusin ma maadlustrennist, kui uus treener otsustas igat treeningut pooletunnise jooksuga alustada. Jooksmine oli ja on rõve.

Kuid ometi nüüd olin ma sunnitud selle ette võtma. Seda iroonilisem, et psühhoterapeudi soovitusel - kõik muu oli lihtsalt juba proovitud. Keha püsis üsna vormis ka ilma jooksuta, vaim aga vajus kui kivi pimedasse kaevusügavikku.

Inimese bioloogia pole mõeldud paigal istumiseks ning meie savannis elutsevad ja jooksvad esivanemad ei maadelnud vaimse tervisega. Tõsi, neil polnud elu eest põgenedes ja võideldes selleks ka väga võimalusi, kuid tõsi on ka see, et meie keha ja vaim mõjutavad teineteist.

Minu vanaisa käis igal hommikul jooksmas ja oli terava mõistusega elupäevade lõpuni. Ka minu parim sõber, kes mõned aastad tagasi manalateed läks, armastas jooksmist kuniks ta tervis seda lubas. Kui ta enam joosta ei suutnud läks vaimne tervis kiirelt käest.

Seega oli mul tõestus jooksmise positiivsest mõjust olemas. Jah, mina, kes ma olin viimased 25 aastat maksimaalset bussi peale tormanud, olin valmis igapäevaselt jooksma hakkama. Või noh, vähemalt seda proovima.

Aga kust alustada? Kas jooksmiseks pole mitte vaja jooksuriideid ja jalanõusid?

Kiire tiir pikalt välditud sporidipoodi ütles, et mul polnud sellest maailmast aimugi. See visiit meenutas vaid uuesti, miks mul oli vaja joosta – poes oli liiga palju inimesi ja asju, et mu aju oleks suutnud seda hallata. Jooksujalanõud, jooksuriided, isegi jooksusokid… “Ei, kileviineriks ennast küll ei tee,” otsustasin peas. Kui tõesti vajadus tekkis, sai asju juurde osta. Praegu aga tasus alustada ja vaadata, kas ma üldse suutsin sellega hakkama saada.


1. Jooks

Veel samal õhtul, kui päevased toimetamised tehtud, vedasin ennast välja, et joosta. Teoorias vähemalt. Praktikas käisin ma korraks väljas suremas. Suitsetatud kops ei pidanud vastu rohkem, kui mõni minut jooksu, mille järel tuli õhu ahmimine, silme ees virvendav pilt ja oksemaik suus. Jalad, kopsud ja kõik muu pärisid aru, et kus on see karu kelle eest me põgeneme. Ah, et polegi? Johaidii, miks sa siis tõmbled?

Ma suutsin kasvõi 25 km järjest jalutada, aga jooks oli rõve. Ometi sundisin ma sel õhtul end peaaegu 10 minutit rõvedust ära kannatama. Jah, see oli vaid pool psühholoogi soovitatud ajast, kuid asi seegi. Hingeldades ja köhides, süda rinnus peksmas, läksin koju tagasi.

Algus oli tehtud. Ebameeldiv kuid vajalik algus.



2. Jooks

Tagantjärele tundus ilmselge, miks mu esimene jooks ei õnnestunud. Esiteks olin ma liiga paksult riides, pakkides end sisse pigem sportlikumaks jalutuskäiguks. Teiseks toimus jooks hilisõhtul, kui energia oli sisuliselt juba otsakorral ja kops täis tossatud. Kolmandaks oskasin ma vaid bussi peale tormata - pool minutit üli-intensiivset lihaspingutust, millele järgnes viisteist minutit hingeldamist. Tõsi, meie esivanemaid võis selline tormamine elus hoida ja bussi peale jõudis nii kah, kuid 20 minutit jooksu ei saanud sama intensiivsusega toimida.

Otsustasin mitte kohe tänavale tagasi minna - noh, äkki pole vaja näidata kõigile kuidas ma väga vaevaliselt suren - ja kodus rütmi paika saada. Vaatasin korteris kõige pikema trajektoori saades umbes kuus meetrit, koos paari põiklemisega ukse juures, ja asusin aeglaselt sörkima. Eesmärk oli saada rütm paika ning püsida liikumas ka siis, kui hakkas halb - asi, mida ma isegi noorena Cooperi testi tehes, millest enamik sai jalutatud, ei suutnud.

Kuid nüüd oli olukord teine. Jooksu oli vaja mul, ainult mul. See jooks polnud ei hinde peale ega kellelegi mulje avaldamiseks. Ruum oli kitsas, kuid see sundis olema liikumisega leidlik. Edasi liikumine oli kohati vaevumärgatav, vahepeal tegin mõned jooksusammud ka tagurpidi ja kohapeal, kuid ometi sain ma hingamise ja rütmi paika. Noh ja naabrid said aknast sisse piiludes äkki natuke naerda. Minu piir oli 16 minutit.

Õhtune jalutuskäik, millega jalgadele tuttava tegevusega leevendust anda, oli umbes tunnike. Selle jooksul möödus minust mitmeid jooksjaid ning endalegi üllatuseks tundsin ma nüüd nende vastu sügavat austust.



3. Jooks

Kaks päeva “jooksmist” olid tekitanud ootamatuid kõrvalnähtusid. Esiteks jäid püksid kitsaks - sääremarjad olid turses. Teiseks oli kehatemperatuur püsivalt kõrgem: mul oli tavaliste tuttavate riietega palav. Kolmandaks oli söögiisu suurenenud. Neljandaks, ma tundsin toidu maitset. Viimane oli ootamatu. Söök on pea alati olnud minu jaoks midagi, mida ma pean konsumeerima, et elus püsida. Nüüd äkki tekkis selle juurde ka nautimine.

Kuna kodutänavale minekuks kindlust veel piisavalt polnud ja plaanis õhtul Pärnus „Tour de öö“ raames pikemalt vändata, otsustasin ka sel päeval korteris tasajooksu teha.

Seekord oli tähelepanu rohkem kehal ning mõtetel ning endalegi üllatuseks piilusin ma kella vaid üksikud korrad. Oli see vähem rõve kui esimene jooks? Jah, aga mitte oluliselt. Piiriks sai seekord 18 minutit, aga asi seegi. Vaatasin välja õhemad riided, millega Pärnus joosta ja pakkisin ära.



4. Jooks

Oli süüdi hommikune aknast sisse piiluv päike või võõras koht, kuid ma ärkasin vara. Viiest oli uni läinud ning ei plaaninud tagasi tulla. Seega ajasin varustuse selga ja, jättes ülejäänud suguvõsa magama, lippasin kõrvalise maante äärde hingeldama.

Õhk oli jahe, jalalihased pahased. Selg, turi ja kõht andsid eelmistest jooksudest tunda. Mul polnud aimugi, et jooksmine võis ka neid kohti mõjutada, kuid see tundus loogiline.

Peas kõrvaklapid, käes telefon, proovisin leida jooksu taustaks sobivat muusikat. Ei leidnud. Läks hoopis audioraamat. Endalegi üllatuseks suutsin ma üsna hästi raamatule keskenduda.

Kui ööbimiskohast jooksuga alustamine oli ülimalt rõve siis tagasi tulek oli juba meeldiv. Ehk tuli tasu selle eest, et õudne jalg-jalale tammumine lõpuks läbi saab, ette ära.

Kirja läks ei rohkem ega vähem kui 20 minutit õudust.

Terapeut ütles, et positiivne mõju võis vajada vähemalt paari nädalat igapäevast jooksmist, kuid tegelikult oli mõju juba kohal. Olles päeva piinlemisega alustanud ei tundunudki muu enam nii hull. Ma olin vahetum ja otsekohesem. Emotsioonid olid selgemad ja ei jäänud kuhugi ajusoppi ketrama. Ehk oli abiks ka see, et ma võtsin rohkem aega, et olla omaette, käies mõned korrad õhtul ka üksi jalutamas. Ja kuna aeg seda lubas põõnasin lõuna ajal ka korra diivanil - pühad ju ikkagi.



5. Jooks

Taaskord ärkasin vara ja hiilisin magavate inimeste kõrvalt välja. Öösel oli olnud külm ning seda võis looduses märgata. Metsatuka kõrval asus pisikeste puudega ala, mis auras hommikupäikese paituste käes - puude jalad udu kui vati sees. Linnud laulsid, varesed ja hakid vedasid prügikastist prahti laiali ning maailm oli roheline. Endalegi üllatuseks ei jäänud ma mitte kella vahtima vaid jooksin hoopis ümbritsevaid piirkondi uudistama. Siin oli tänavaid ja teid, kus ma polnud varem käinud. Miks tammuda tuimalt sama teed pidi, kui saab seda põnevamaks teha? Seega polnud imestada, et jooks kestis seekord lausa 26 minutit.

Tõsi, õhtune jalutuskäik oli veel pikem - ka selle käigus proovisin ma leida veel käimata kohti.

Nende kahe tegevuse vahele mahtus ohtralt grill-liha söömist ja lõunauinak diivanil. Enesetundel polnud väga viga, ei vaimsel ega füüsilisel.



6. Jooks

Mind tervitas varahommikune hall taevas ja vihmapilved, mis peagi leidsid endale sihtmärgi jooksva inimese näol. Seekord ei otsinud ma mitte põnevaid radu vaid tihedamaid puid, mille all joosta, et mitte liialt märjaks saada. Riiete pärast ma ei muretsenud, kuid klapid olid ikkagi tehnika ning ka telefon, mis oli kramplikult käes, polnud veekindel. Kuid peatuda ma ei tahtnud. Nüüd oli jooksu juures ka mingi eneseületamise element. Vihma trotsides kulus jooksule ligi pool tundi, peale mida sai soojemad riided selga ning üksi aias istuda. Teised veel magasid ning kohvi tegemine oleks olnud liiga lärmakas. Seega istusin ma vihma vaadates, e-sigaretti tossates ning audioraamatut kuulates tunnikese varikatuse all. Jalad andsid tunda, kuid õhtune jalutuskäik leevendas seda. Meel oli terve päev kuidagi vaiksem ja rahulikum.



7. Jooks

“Ära mõtle üle!” lajatasin sisemisele häälele, mis hakkas varakult vastu vaidlema.

Ma olin kodulinnas tagasi ning nüüd ka kindel selles, et ma ei hakanud jooksmisest tänaval surema. Oli aeg minna! Probleemiks vaid jahe ja vihmane ilm. Aknast vaadates tundub ju ikka ilm hullem, kui see tegelikult on. Klapid ja telefon jäid koju – need oleks muidu otsa saanud.

Koduvõtmed peos alustasin jooksu samas kohas, kus ma vaid napp nädalake tagasi kõngesin. Seekord... ei kõngenud. Esialgne plaan oli joosta tänava lõppu ja siis tagasi. Endalegi üllatuseks ei tahtnud ma jooksu veel nii vara lõpetada ning võtsin ette suurema tiiru.

Koju jõudes näitas kell, et olin jooksnud 40 minutit. Ausalt öeldes oleks suutnud veelgi.

Jah, seda enda vaikses tempos, kuid kellele teisele seda jooksu vaja oli, kui mitte mulle endale.

Ma ei saanud öelda, et ma oleks jooksmist endiselt väga nautinud, kuid mul polnud ka enam midagi selle vastu. Nüüd tuli seda lihtsalt regulaarselt jätkata.

Mudaahvi postitus

Nonii, siin ma jälle olen üle hirm-pika aja, aga nagu kogemus on näidanud siis blogi pidamine on pikas perspektiivis hea mõte. Isegi kui tuleb vaid üks postitus aastas, annab see vähemalt mingi meenutuse sellest ajaperioodist elus.

Jah, ilukirjaduse tootmine on tore ning ka ajakirjandusse asjade kirjutamine võib olla tore (vahel ka natukene tasuv), aga igal kohal on oma raam. Isikliku blogi raam on see, et kirjuta mida tahad. Võibolla keegi kunagi loeb seda, võibolla mitte, aga see on rohkem heietus iseendale. Seega, kui seda loed, ole hoiatatud.

Et hoida mingit struktuuri ja mõtetega sihilikult liikuda, on mul küsimused, mille ma oma blogiavarustest leidsin. Toona ma neile ei vastanud ning ehk oli ka liiga vara või vale aeg - pidavat need olema keskeakriisis vaevlevatele inimestele. Nüüd tundub õigem.
Läksime nüüd.

Millise tundega ma elan oma igapäevast elu?

Aus vastus on see, et enamasti mitte just väga hea tundega (ja see on väga viisakalt öeldud). Viimased aastad on läinud lappesse ja sisemine tasakaal paigast ära. Fookus on olnud kõigel muul kui enda vajadustel ja ma olen hakanud uskuma seda, mida aju mulle sosistab. Vihje - minu aju pole just hea seltsiline.

Ma olen summutanud sisemisi hääli audioraamatute, anime, kirjutamise, koomiksite lugemise ja muu "mitteasjaliku" tegevusega. Nojah, audioraamatu kõrval on lihtne teha ka asjalikke, aga mitte väga keerulisi ülesandeid, nagu trimmerdamine. Suuremaid asju pole väga suutnud ette võtta.
Ei tundu väga mõistlik? Jup, ega olegi. Paneme aga kuulihaavale plaastri peale ja loodame, et läheb ära. No ei lähe. Ainult hullemaks läheb. Põletik läheb sisse. Ära võib kah surra. Ei ole mõistlik.

Vahel on vaja, et keegi küsiks, et kas sa ise kah usud kogu seda jama, mida su aju sulle räägib. Lihtne, eks? Aga selleks peab olema olukord, kus sa jagad oma aju-jutte, ja ka keegi, kes kuulab ja küsib. Neid on oluliselt keerulisem leida.

Näruse olukorra teadvustamine on olnud abiks. Ma olen juba natukene parem inimene, mulle vähemalt tundub, nii näpuotsaga. Aga tee on pikk. Kuuli eemaldamine ja keha kokkulappimine on üks pikk operatsioon, aga sellele järgneb väga pikk taastusravi, eksole. Võibolla on vaja isegi uuesti käima õppida.(vabsee, mis kujundid täna, aga vist töötab)

Mis on mulle tähtis; mis teeb mind õnnelikuks?

Tahaks öelda et suhted on tähtsad aga ... olen ma neisse panustanud? Päriselt? Ei ole ju. Suht lappes on, kullake. Tugivõrgustik, mis kunagi nii hästi toimis, on nüüd üksikud rippuvad niidid.
Kui joppab on mõni neist õigel hetkel ka käeulatuses. Praeguseni on pigem õnneks läinud.

Mis teeb mind õnnelikuks? Raske öelda, aga on mõned asjad/tegevused on, mis enesetunnet parandavad.
Kirjutamine aitab vahel ja improteater. No jaa, ja see teeb mind kah õnnelikuks, kui minu looming (milline iganes) on kedagi aidanud või kõnetanud. See on tore.

Või kui tekivad huvitavad loomingulised seosed peas. Või kui kellegiga on hea klapp. Kui saab nalja.

Või kui sajab sooja vihma ja päike paistab. Või kui öösel lendab pargis mööda laperdav nahkhiir.

Mida aeg edasi, seda rohkem saan ma ka aru, et minu esivanemad olid parajad ahvid ja andsid kõik need pärdiku geenid mulle edasi. Kuidas ahvidel suhete hoidmine ja tugevdamine käib? Sugemisega. Ma olen selles vallas ilmselgelt paras ahv. Mul on vaja sugemist, katsumist, embamist...ühesõnaga füüsilist kontakti ja seda üsna palju. Nii anda kui ka saada. Kui seda pole, siis ma ei ole õnnelik ja ei usu, et ma olen väärtuslik ühiskonna liige.
Jup, täpselt nagu ahv ja sõnad ei suuda seda vajadust pikalt täita. Põhjus, miks ma olen see säga, kes alati pidudel inimesi kallistab või masseerib.
Aga ma ei tee seda sosistades õrnalt kõrva "Tule tee mind õnnelikuks."
Samas, kui soovite...

Kuhu ma panustan aega ja raha ja millistesse projektidesse, suhetesse ja inimestesse panustan oma energiat?

Oppa, nonii. Kirves kätte ja halud alla.
Öeldakse, et panusta sellesse, mida sa tahad oma elus rohkem näha. Selle järgi tundub, et ma tahan näha rohkem valu ja ajutist plaastrit.
Samas olen ma siiski hambad ristis suutnud kirjutamist üleval hoida. See on... midagi. Täitsa tubli areng selles vallas vähemalt.
Ja olgugi, et tugivõrk on üsna puru, on ulmikud, rollimängijad ja improtajad. Enamikega pole väga sügavaid suhteid, aga midagi on. Seda ei tasu alahinnata.
No ja olen vedanud ennast ka mõnele üritusele kohale. Tõsi, ma pole alati olnud kindel, kas see on olnud vaeva väärt, aga kohale ilmumine on juba tubli sooritus, eks.

Kuidas on seis minu tööalase eneseteostusega? Milline on minu rahaline seis?

Nonii. Kas peaks veel halgusid alla panema? Lihtne vastus on see, et väga raske on mõelda tööalase eneseteostuse peale, kui sa püsid vaevu koos. Isegi kui see tekitab süümekaid ja lisahaavu.

Kirjutamine pole (veel) töö, see ei too nii palju raha sisse. Samas, kui vaim poleks nii nõrk, siis äkki suudaks ka sellest rohkem välja pigistada.

Kui rahul olen ma oma koduga?

Hurraa! Lõpuks ometi üks koht, kus saab kiidelda. 

Ma olen rahul. Remondid on kõik tehtud ja korteril pole häda miskit. Ja remondid läksid ka üsna valutult - ma olen kuulnud nii palju hirmulugusid tuttavatelt ja sõpradelt. Meil läks hästi.
Kodu on oma, hubane ja kassikarvu täis. Ja isegi kui tahaks vahel mõne asja üle vinguda (põhjuse leiab alati) on need väikesed asjad. Tegelikult on koduga jumalast timm.

Millest annab märku minu tervis; mida ma söön; kuidas ma liigun, puhkan, hingan?

Noh, saaks hullemini ja saaks ka paremini. Keha pole viimased 10 aastat pea üldse muutunud, ainult karvu tuleb juurde. Ahv noh.
Söömist suudan vahel isegi nautida.
Trenni pole väga kunagi nautinud, aga käin jalutamas, teen improt ja füüsilisi toimetusi kus võimalik.

Ühel päeval aprilli lõpus läks tuju lausa nii käest ära, et jalutasin oma frustratsioonis 25 km linnast välja, nii et füüsilise tervisega on vist üsna hea seis (vaimsega samas? Njaa...)

Puhates olen hakanud kõrvaklappe peast ära võtma, et oleks kehas kohal.
Hingamine... ma vist hingan, muidu ei tuleks see tekst just väga pikk. 

Millised on minu suhted ja miks? Milliseid suhteid ma tahaksin?

Üsna pealiskaudsed, aga see on minu enda taga kinni. Kes ikka tahaks näidata oma plaasterdatud molu, kui on võimalik kanda ilusat head maski ees, eksole. No sellega on siis muidugi see häda, et ega keegi ei tea, et sul on plaastritega juba ammu kitsas käes.

Autentne olek oleks ideaalne, aga kogemus on näidanud, et mitte kõik ei kannata seda välja.

Kas ma hoolitsen oma hinge eest ja kuidas?

Oh, mis küsimus. 

Mitte püsivalt aga teinekord natukene saab ka hing pai, jaa.

Vahel ilukirjutistes, teinekord luuletustes või kunstis. Ka siinsamas blogis on mitu teksti, mis on hingele pai tegemiseks kirjutatud. Kuigi ma kipun endiselt minevikku kinni jääma.

Üritusi, mis teeks hingele pai, pole viimastel aastatel väga olnud. Samas seltskondi, kes seda kuidagi poolkogemata teevad, on juurde tekkinud. See on tore.

Ega ma liiga tõsiseks täiskasvanuks pole hakanud: millal ma viimati olin õues paljajalu, mängisin kellegagi padja- või lumesõda; puhusin seebimulle, paitasin kutsikat või laulsin duši all? Millal ma viimati südamest naersin, nii et pisarad silmanurkades?

Ai, ai, ai. Nojaa, olen ikka üsna tõsine ja tõre täiskasvanu.

Vahel tuleb meelde, et ei pea olema, aga ka siis olen ma pigem see onu, kes räägib jaburat juttu, selle asemel et võtta lapsed ning teha nendega mööblist ja tekkidest onn, milles koopainimesi mängida.

Midagi on kaotsi läinud. See sära ja jaburus. See hullus, et läheks äkki keksides poodi nagu üks täiskasvanu seda kunagi ei tee.

Laval tuleb see muidugi meelde, lihasmälu, aga tavaellu pole viimasel ajal väga jõudnud.

Mis tasakaalustab mind, kui olen stressis või kurnatud?

Audioraamatud võtavad teravuse maha. Muusika aitab. Embamine ja sugemine aitab kõige rohkem - ahv noh.
Teater aitab ka, sest mõneks ajaks oled sa keegi teine, teises rollis.
Ja hea seltskond aitab, eriti kui on nilbed naljad ja/või lõõpimine.

Milliseid harjumusi ma tahaksin asendada ja millega? Mis aitab mul oma harjumusi muuta?

Harjumus? Pigem võiks nikotiinisõltuvusest lahti saada. See oleks suur asi.
Aga kui tõesti harjumusi otsida, siis see, et minu esmane emotsionaalne reaktsioon ebamugavas/ärevas olukorras on irratsionaalselt über-negatiivne. Jah ma vaidlustan selle küll kiiresti ja vahel olen sellest ka juba ette üle, aga reaktsioon on ikkagi seal. Ma ei hakka isegi näiteid kirja panema.

Rääkimata kroonilisest vajadusest maskide taha peituda. Jup, see on üsna halb harjumus. Egas maskid pea ega saa ära kaduda, lihtsalt neid ei tohi kogu aeg kanda.

Peab harjutama end turvalises kohas neid vähem kandma - see aitab. Teraapia ma usun kah.

Kas ma tegelen oma uskumuste ja hirmude analüüsimise ja muutmisega, emotsioonide valitsemisega?

Mitte nii palju kui vaja oleks, ilmselgelt.
Esmaspäeval teraapias loodetavasti saab sellega rohkem tegeletud.

Kui mu elu läheb edasi nii nagu seni ja seda veel 5–10 aastat, siis kuidas ma ennast tunneksin?

Silmitseb paar hetke oma paranevaid veene. Kass tegi, aga võigas sellegipoolest.
Ausalt öeldes, kui vaadata praegust hetke, siis äkki polegi kõige hullem. 
Kui vaadata eelnevat paari aastat, siis see võtab hinge kinni - ei aitäh. Kuigi raamatu välja saamine oli tore, pole sisemaailmaga piisavat rahu, et see 5-10 aastat üldse usutav tundub. 
Kuigi ilmselgelt oli seda pausi millegiks vaja. Äkki selleks, et ahv lükkaks lõpuks jalad kannika alt välja, kääriks käised üles, tõmbaks kummikud jalga ja läheks mudasse sumpama.
 

Väike Volta kunstinurk

Rootoril õli ja roostele surm.

Kauguses kumamas kiirguse hurm.

Merena mingu me sinised väed!

Me süda ei tilgu, vaid verised käed.

Lilled

Mulle kingiti peotäis lilli

Ilusad lilled

Kuid polnud neid kuhugi panna

Võtsin siis südame välja

ja voolisin sellest vaasi

et lilled seda ilustaksid.

Vaas tuli ilus

ilus ja õrn

Teist sellist ei leidunud

Laual olles võis see kergelt kukkuda

Minna tuhandeks killuks

Peitsin südame-vaasi riiulisse

nõude ja pottide taha

et õrn ja ilus asi

kogemata katki ei läheks

Siis võtsin lilled

need nõmedad lilled

ja viskasin ära.

Mõtisklusi õõvakuu pühadest

 Ma mäletan seda aega, kui mu vanaisa oli tõre ja maailmas pettunud. Tema näost oli näha, et rohi oli kunagi rohelisem. Ümbritsev maailm pahandas teda südamepõhjani. Teda segasid pisikesed igapäevased asjad. See, kuidas jõulude aeg ei laulnud pea keegi enam kaasa (rääkimata mitmehäälsest laulmisest). See, et poes olid müügil vorstid, milles liha pea olematu. See, et lapsed ei käitunud nii, nagu tema noorusajal kombeks oli. Musttuhat pisikest asja, mis olid muutunud ja seda suunas, mis talle ei meeldinud. Ausalt öeldes ei uskunud keegi meist tol ajal, et ta nii, elus kibestununa, enam kaua vastu peab.

Kuid meid ootas üllatus. Ühel hetkel ta leebus ja nautis lihtsalt selles maailmas olemist. Ta võttis elu ja maailma, nii nagu see oli, proovimata seda oma mälestuste vormi sundida. Maailm ei pidanudki olema selline, nagu see oli tema nooruses, küll aga oli ta alati valmis oma elukogemusi teistega jagama. Ja nii pidas ta vastu veel kaua. Isegi tema elutee lõpus ei olnud seal kibestumist.

Miks alustan ma oma juttu õõvakuu pühadest oma vanaisast? Sest ma tunnen halloweeni peale mõeldes sedasama kibestumist.
Ma tahaksin trampida rusikaga rinnale öeldes, et kui mina käisin santi jooksmas, siis ma nägin selle nimel ikka vaeva. Ei olnud mingi “komm või pomm”. Me õppisime laule ja tantse, õppisime, kuidas õnne tuua, ning loopisime usinasti vilja raskesti puhastatavatele esikuvaipadele. Minu nooruses oli mardipäev suur asi, samas kadripäev oli tolleks ajaks juba peaaegu hingusele läinud.Ka minu vanaisa nooruses tähistati mardipäeva, kuid see oli hoopis teisest puust loom.
Ehk kõige suurem erinevus oli selles, et peale sandi jooksmist sai kogu küla kokku (nii väiksed kui suured) ja kõike kokku korjatud kraami nositi ühiselt. Ilmselgelt polnud see päris sama püha, mille ajal ma egoistlikult enda kõhu liigsetest kommidest valusaks sõin.
Kas minu vanaisa trampis rusikaga rinnale öeldes, et tema aeg olid asjad õigemini? Oma suhtumisega mõni aeg küll, kuid see ei toonud rõõmu ei temale endale ega ka teistele tema ümber. Seega, miks seda vaja on? Miks kakelda muutustega?

OK - toober ja Halloo! viin

Oli aeg, mil halloween oli Ameerikas püha, mida kardeti ja tauniti. Selle nähtuse tõi endaga kaasa riiki lisandunud odav tööjõud. See oli püha, mil maskid ees, võis end umbe juua ja kuraditempe teha.Olukord muutus, kui toodi sisse võimalus kuradikesed kinni maksta, et nad ei teeks tempe - komm või pomm.
Halloween on ajas väga palju muutunud ja kohanenud. Ka kõrvits pole algupärane sümbol, olles tuletatud õõnestatud juurviljadest.

Kõige suurem muutus halloweeni pühale tuli aga filmide ja popkultuuriga. Kui ikkagi kinolinal on õudusfilm nimega “Halloween”, siis ilmselgelt sobib selleteemaline kostüüm ka püha jaoks ning kui juba ühed filmitegelased käivad pimedas ringi, siis miks mitte ka teised. Nii saigi halloweenist pehmikpüha, mille ajal sa võid riietuda kelleks iganes ja saad selle eest kommi kah. Seda kõike ilma suurema vaevata.

Pole ka siis ime, et see kõigile meeldib, kulutulena üle maailma liigub ja kanda kinnitab. Mardipäeval samas on hetkel lootus ellu jääda vaid nostalgilise kohaliku hõnguna. Suure tõenäosusega ei päästaks siin ka kommete muutmine ja lisamine, kuna halloween on oma laia ulatusega juba ees. Halloweeni populaarsust saaks ehk ületada mõne mardipäevateemalise filmiga, mis tooks selle uuesti au sisse, kuid ma julgen kahelda, et isegi selline asi pikas plaanis midagi muudaks. Nii nagu inglise keel pureb end tänu sotsiaalmeediale ja internetile noorte keelekasutusse teevad seda ka kombed. Masinat, mis selle protsessi teispidi käima lükkaks, pole veel leiutatud.

Miks suured võivad?

Halloween on olnud siinmail juba mõnda aega. Minu nooruses oli see pigem noortele täiskasvanutele suunatud - ikka olid klubides halloweeni-teemalised peod ja üritused, samas kui mardi- ja kadripäeval seda naljalt ei juhtunud.
Ka praegu on täiskasvanutele suunatud halloweeni-peod üsna tavalised. Kes siis ei tahaks end kostüümi panna? Samas leidub siinmail ka juba omajagu lapsi, kes halloweeni ajal ukselt uksele käivad, oma kostüümiga eputavad ja ähvarduse saatel kommi nõuavad. Kui neilt küsida, miks nad hoopis mardi- või kadrisanti ei jookse, tulevad vastuseks vastikustunnet täis hääled. Ja ma tegelikult saan sellest täiesti aru. Kes tahab olla kasukas mardisant kaugelt maalt, kui sa saad olla hoopis ämblikmees otse kinolinalt?

Muidugi oleks ju tore kui mardipäev mingil kujul säliks, kuid me peame siinkohal meeles pidama, et see on viimane jupp nendest sügisaja pühadest. Kunagi olid mardisandid, kadrisandid ja mitmetes kohtades ka hingesandid, kes hingedepäevapaiku riigi hiilisid. Viimased kaks on peaaegu täielikult kadunud. Halloween aga tungib uksest ja aknast sisse. See on filmides, multikates ja raamatutes. See on rahvusvaheline ja üldtuntud. Tänapäeva lapsed teavad halloweeni kombeid tihti paremini kui mardipäeva omi.

Hambad risti ja edasi?

See on koht, kus ma jõuan oma vanaisani tagasi. Ikka ja jälle meenub mulle see aeg, kui mu vanaisa oli kibestunud. See polnud meeldiv ei temale ega teistele. Ma arvan et see on koht, kust õppida.
Mulle ei meeldi, kuidas halloween võtab meie enda kombed üle. Samas, mis kasu on kibestumisest ja reaalsuse vastu võitlemisest? Kas sellel sõdimisel ja oma pühade nõudmisel on mõtet, kui see pole nauditav ei lastele ega lapsevanematele?
Miks raisata oma jõudu tuuleveskitega võitlemise peale, kui lihtsam ja ka palju toredam oleks vooluga kaasa minna ja teha seda võimalikult ägedalt? Kui laps tahab minna halloweeni ajal kommi nõudma, siis miks peaksin ma panema talle käe ette, kui ma võiksin hoopis aidata juba mitu kuud võimalikult uhket kostüümi teha? 

See ei tähenda, et me peaks omad pühad ära unustama. Suur osa halloweeni-kultusest on Ameerikas ka aiadekoratsioonid. Kodu pühade puhul kaunistamine on ju tegelikult väga lahe mõte. Me teeme seda nii ehk naa jõulude ajal (mis on samuti muutunud kommertspühaks). Miks ei võiks siis pealuud, ämblikud, varjud ja muu õudne olla meie kodudes nähtaval terve õõvakuu, saates nii halloweeni, hingedepäeva, mardipäeva kui ka kadripäeva.
Idee on kõigil neil pühadel ju üsnagi sarnane - tervitada pimeduse saabumise puhul teise ilma rahvast ja mõelda nende peale.
Kas on tõesti suurt vahet, mis päeval ja täpselt kuidas me seda teeme?

Eluterve räme nali

Tööstuse tänav oli üllatavalt tühi, kui me liikuma hakkasime. Ilm oli ilus - päike kumas läbi roheliste puulatvade, kleepides vanadele puumajadele lustlikke liikuvaid varje. 

Kuid me ei jäänud välja ilma nautima. Meid ootas keldrikäik, mille kõrvalmaja seinale oli keegi sodinud “save our souls” (päästke me hinged). Pimedasse keldrisse liikudes tundus see lause igati kohane. Peagi oli algamas etteaste, mille jooksul võtsid inimesed riideid seljast ära. 

Heldekese pisikene saal oli puupüsti rahvast täis. Leidus neid, kes tulid kohale T-särgis, kuid ka neid, kes kandsid glamuursemaid riideid. Seda nii naiste kui ka meeste puhul. Pealtvaatajad istusid külg külje vastas, et veel rohkem inimesi ära mahutada. Ometi polnud istumist palju. Esimene etteaste kestis vähem kui kümme minutit. Peale seda tuli kümme kuni viisteist minutit pausi, et keelt kasta ja juttu ajada. Nii jätkus see järgnevad kaks tundi, mille jooksul oli laval vaid viis lühikest etteastet, kuid publik oli rahul. 

Miks ronivad inimesed ilusa ilmaga keldrisse, et raha eest paljast ihu vaadata? Kas internet pole seda juba mitte ääreni täis? Kas me ei ela niigi juba üleseksualiseeritud maailmas, kus isegi igapäevaseid tarbeesemeid müüakse naiselike kurvidega? Kuid ometi on Heldeke! igal burleskiõhtul ääreni täis. 

Mis on burleskis sellist, mis inimesi nii kõnetab ja mida mujalt ei saa?

Burlesk pole mitte lihtsalt kurvid ja paljas ihu. See on etendus. Etendus, mille eesmärk on tekitada emotsiooni. See võib olla naljakas, erootiline ja isegi segadusse ajav. Jah, selle käigus võetakse ka riided seljast ära, kuid see tegevus on raamistatud mingi loo sisse. 

Sõna burlesque (kasutusel ka burlesk) tähendab otsetõlkes rämedat nalja: burla tähendab itaalia keeles nalja, naeruväärsust või tögamist, grotesque aga moonutatud, räiget ja liialdatud.

Laval on mäng, mis on mõeldud täiskasvanutele. Selleks on loodud ülepaisutatud karakterid. Näiteks nagu Titi De Sweetie kelmikas kloun, kes tüdineb klounaadist ning hakkab otsima omale sobivat muusikat. Hot Blade’i sepp, kellel ei paista miski õnnestuvat, kuniks ta mõistab, mida ja kuidas ta taguma peab. Või siis Tartu tänavafilosoof Wickler Wilde, kes tuleb lavale õlut jooma ja publikule silma tegema ning satub kurameerimise ja joomisega hoogu. 

Need kõik on ülepaisutatud karakterid ja lood, millele on puistatud kamaluga täiskasvanuhuumorit. 

Seda meelelahutust ei saa mujalt ja kui esialgsest punastamiset üle saada (ma olen veendunud, et kõik punastavad seda esimest korda nähes), on publikul tegemist, et oma naerulihaseid mitte liialt ära kurnata. Selles rämedas naljas on midagi väga elutervet. Naer vabastab ja aitab keeruliste teemadega hakkama saada ning nii naturaalne kui see väidetavalt ka on, on inimeste seksuaalsus keeruline.Jah, võibolla need lood ja karakterid ei sobi kõigile, kuid täis saal näitab, et paljude jaoks on selline tögamine nauditav.

Lisaks on burleski laval veel midagi väga erilist: erinevates vanustes ja erinevate kehaehitustega inimesed, kes kõik tunnevad end oma kehas ja alastuses mugavalt. Kui tihti me tegelikult sellist asja tänapäeval näeme? Harva, kui üldse. 

Paljas ihu, ka enda oma, on paljude jaoks tabu, sest seda proovitakse sobitada tihti ebarealistlike ideaalide sisse. Burlesk aga ütleb, et igaüks, hoolimata vanusest, soost või kehaehitusest, on ilus ja võib olla seksikas, kui ta seda soovib.

Kas see pole mitte ilus sõnum?

“See oli tõesti väga hea,” sõnas mu sõber peale kolmandat etteastet. Esineja, kes just lõpetas, oli burleskilaval alles kolmandat korda - algaja, kes ometi sai väga hästi hakkama.  See, et tegemist oli meesterahvaga, kes etenduse lõpuks oli laval vaid läikivas pitspesus, ei olnud tähtis - show ise oli võimas ja vaimukas.

“Oli,” vastan, pühkides naermisest märgi silmi.

Me kumbki pole selle ala eksperdid ja see pole ka eesmärk. Eesmärk on etendust nautida.

Iga mõne kuu tagant saame me jälle kokku, räägime, kuidas elu ja perekond on, ja vaatame koos burleski. “Issid ja tissid,” nagu me oleme hakanud seda kutsuma. Meie pisikene traditsioon, et puhata, naerda ja mitte unustada, et töö ja isaks olemise kõrval on elus veel muudki.

Osa Burlesque Estonia sõbralikust perest

“Kes teist arvab, et nõusoleku küsimine pole seksikas? Äkki olete te vägistajad?”

Ka Eestis käinud püstijalakoomikul Jimmy Carr’il tuli paar nädalat tagasi välja uus Netflix’i show Natural Born Killer ja kui aus olla siis see üllatas mind. Ma ei oodanud, et rõvedate, piiripealsete ja isegi piire ületavate naljadega tuntuks saanud koomik hakkab laval rääkima nõusolekust, vägistamisest, abordist ja sellest, millal on mõistlik võtta oma peenis välja. 

No olgu, tegelikult võis seda ju tema puhul oodata. Mis oli ootamatu oli see kuidas ta kõigest sellest rääkis. Ta haris publikut, tegi asjad puust ja punaseks ja samas naljakaks. Jah, ületades vahel piire, nagu tal see kombeks on, kuid ometi oli seal väga vajalik ja ootamatu õpetlik sisu. Eriti just viimased 15 minutit showst, kus publik oli juba üles soojendatud.

See oli esimene kord minu elus, kui avaliku püstijalakomöödia lindistuse vaatamine pani mind pikemaks ajaks mõtlema. Bo Burnham sai sellega hakkama oma viimase Netflix’i showga Inside, kus ta koroona epideemia ajal tegi üksinda oma kodus nalja, kuid seal puudus publik.
Just Carri etteaste publiku reaktsioon oli see, mis jäi mul kuidagi sisse kriipima: mitmes kohas plaksutasid ja naersid peamiselt naised.

Miks oli see üllatav?
Kes Jimmy Carr’i eelnevat loomingut tunnevad oskavad ehk minuga siinkohas samastuda. Tema forte on kiired naljad, mis on ootamatu pöördega. Väga tihti on need äärmiselt rõvedad, ebaeetilised või isegi kriminaalsete alatoonidega (näit lapsepilastamine). See on tema teadlik ja valitud stiil. Jah, kõik koomikud kirjutavad vahel nalju, mis lähevad kohutavalt üle piiri, kuid sellele järgneb valik, kas nad panevad selle lavale või mitte. Carr on teinud teadliku valiku jalutada teiselpool meile vastuvõetavate asjade piiri ja seal lustlikult vilet lasta ning on teinud seda juba aastaid.
Ta lahmib kõigile, kaasaarvatud publikule, ja teeb seda rajult. Kuid seekord võttis ta ette ka sotsiaalse mädapaise ja pitsitas seda ning seda oli hädasti tarvis.
Näiteks õpetab ta ühele mehehakatisest publikuliikmele: “Ei on alati Ei, kuid Jah pole alati Jah. Lihtne reegel - kui naine ütleb Jah, kuid on rohkem pinges kui sinu peenis … ära seksi temaga.”
Rõve? Jah, kuid samas õpetlik.

Tihti seostatakse labaseid nalju inimestega, kes pole just väga asjalikud - noh nagu suured lapsed. Jimmy Carr on aga väga arukas ja töökas inimene. Kui töökas? Tal on keskmiselt 300 esinemist aastas ja seda üle terve maailma. Kui arukas? Soovitan vaadata tema kahte vestlust Diary of a CEO podcast’is. Mõlemad on mõnusad ja ka väga üllatavad, kui te tunnete vaid tema maski lava pealt. Laval on tal karakter - see on vaid osa temast.

Kas tal on peas kõik korras? Kes teab, kuid ta funktsioneerib ja nüüd natuke vanemas eas ja peale isaks saamist on lisanud oma huumorile ka sotsiaalse ja õpetliku aspekti ning see on kohutavalt tore.
Ma ei saa öelda, et Billy Connolly huumor oleks väga minu maitse, kuid see kuidas ta juba kogenud hallipäise koomikuna laval lugusid rääkis, oli naljakas ja südantsoojendav. Ka George Carlin tegi oma parima kraami peale eluaeg treenimist ja harjutamist.
Mulle tundub, et ka Jimmy Carr on võtnud oma viimase showga uue suuna ja see on väga tore.
On asju, millest peab rääkima ja kui sa oskad seda teha nii, et publik naerab, kuid saab samal ajal ka targemaks, on see igati teretulnud.