Paistab tulevat põnev osa
... ja mina veel arvasin, et kohalikud tõsielukad on igavad :P
Silma kirja likkus
... on üks asi, mida ma kohe üldse ei salli. Kui ikkagi tuleb televiisorist ürdilikööri reklaam, millele järgneb reklaam "kui palju sa jood?" siis see on silmakirjalik. Kui ikkagi tahetakse võidelda alkoholiga siis keelataks ka alkoholi reklaamid ära (eriti nii noore sihtgrupi puhul, kes enamuses Eesti otsib superstaari vaatab).
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Oma on ikka see kõige parem
Ärkasin täna kella kahe paiku koleda peavaluga. Tegelikult ärkasin ka korra öösel, kuid siis läksin lihtsama vastupanu teed - kugistasin ühe paraka sisse ja magasin edasi. Peale ärkamist aga eriti rohte sisse kallata ei taha. Eriti veel mitte tühja kõhu peale. No aga mida sa vaene hing teed kui peavalu eemaldab isegi söögiisu. Pealegi veel õhtul vaja tööd teha, ning kuidas sa vaene hing ikka arvuti aga passid, kui endal pea kõhub nagu Jumalaema kiriku kellalööja.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Sest need sõnad, need sõnad, need sõnad on ilusad.
Sõna, see on keele vähim terviklik (iseseisevalt kasutatav) üksus, millel on tähendus. Sõnade tundmist on juba ammustest aegadest tähtsaks peetud. Eks peitus neis tihti ka varjatud teadmine. Olid ka salasõnad, ussisõnad, lausumis-sõnad - sõnad, mida teadsid vaid valitud vähesed targad.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Maagia õpipoiss
"Maagia on kokkulangevuste kunst." - hea definitsioon ühest hiljuti loetud raamatust. Selle järgi võib julgelt öelda, et olen asunud maagiaselliks: jälgin kokkulangevusi ja ehk ise ka tekitan neid (viimases ei saa küll 100% kindel olla).
Parimateks kokkulangevuste näitajaks on unenäod. Teadusliku teooria kohaselt on aju magamise ajal vabajooksul - suht teeb, mis tahab - ei allu loogikale ega ratsionaalsusele. Kuidas siis seletada, et unenäos nähtud detailid järgmisel päeval täide lähevad. Juhus?
Siia ka mõned näited:
Üks öö nägin unes, kuidas mina ja Siim olime väikses ruumis, kus oli 2 raudvoodit ja pleekinud/kulunud seinad. Teadsin unes, et see oli arestimaja või midagi taolist. Lamasime vooditel ja ajasime juttu. (ülejäänud detaile ei hakka siis kirja panema, sest need ei oma antud kontekstis tähtsust.)
Ärkasin selle peale, et Siim mulle helistas (seda juhtub väga harva ja väga juhuslikult - no ehk keskmiselt korra poole aasta jooksul või nii).
Lõuna paiku sain teada, et õhtul on pidu, kuhu võiks kogu Tulika Gängiga minna. TLÜ rebaste pidu muide, Patarei vanglas. Käisime seal ka ekskursioonil, oli sarnane unenäos nähtuga, kuigi kaheseid ruume seekord ei näidatud.
Siis üks öö nägin, et olen kontori ees ja üritan suitsu põlema panna, aga tulemasin streikis. Seepeale pakkus mulle keegi sigarello otsast tuld.
Tulemasin läks teglikult katki juba enne õhtust tööd. Mõtlesin veel, et ja-jah see läks täppi, aga ülejäänu? Suitsetajaid õhtul kontoris on küll aga mitte ühtegi, kes teeks sigarellosid. Aga vot võta näpust, oligi üks inimene, kes seekord sigarellosid tegi. Ise veel kommenteeris, et viimati tegi suvel aga vot täna tuli isu.
Paarist näitest ehk piisab, et üldpilti luua.
Mõni aeg olen pidanud ka märkmeid unede kohta ning tahes tahtma kerkib esile küsimus: "Kas ma märkaks neid kokkulangevusi, kui ma ei kirjutaks unesid üles?" Praegu on nii, et kui ärkan ja unenägu on meeles, üritan ma seda võimalikult detailideni peas seedida ja panen siis kirja - kui ma seda ei teeks, lahkuks uni juba paari tunniga.
Samas mäletan ma lapsepõlvest päris mitut dejavu hetke - ei saa välistada, et juba siis nägin ma vahel unenägudes asju ette. Näiteks ühel suvel olin laagris (vanus 10-11 äkki) ja mind kutsuti telefonile (see aeg kui mobiilid ei olnud veel igaühe taskus). Helistati kodust, et selline lugu, et su hamster on surnud. Ja minu vastus "Jah, ma tean." Millegipärast oli mul tunne nagu oleks just eelmine õhtu mulle helistatud ja seda öeldud - ma teadsin ka väga selgelt, et eelmine õhtu oli disko (ja peale seda pudelikeerutamine ja tikumäng, khm) ning ei saanud olla mingit telefonikõnet.
Ja mu mälestustest leiab veel mõningaid taolisi dejavu hetki, kui otsida. Seesamune oli lihtsalt kõige eredam (mul on ka oma arvamus, mix see just kõige eredam oli, aga las see jääb enda teada)
Jätame nüüd unenäod sinnapaika ja räägime elulistest kokkulangevustest.
Mitmed arvatavasti teavad, et olen umbes aasta Taro kaartidega tegelenud. Enamuses ikka iseendale ladunud ja mõtteid lihvinud (kaartidest võib kunagi teha eraldi postituse, aga praegu lihtsalt pange kõrva taha, et tegelen ja ei ole üldse hirm-müstiline tegevus). Samas, huvi taro vastu võis olla põhjendatud ka eelmise aasta autoportreega - noh juba 2x punnis silmadega surmale otsa jõllitanud.
Juhtus siin mõni kuu tagasi, et pidin Pärnusse minema ja olin kokku leppinud, et laon ühele heale sõbrale kaarte. Esimene tõsine kaardiladumine kellegi teisele muide.
[Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ma võiks talle kah kaarte laduda, siis mõelge enne tõsiselt selle peale ... ja siis ma võin tulla ja rääkida mis ohte see võib endast kujutada ja kuidas asi töötab ... ja kui suudate mu lõpuks siiski ära seepida ja endiselt ladumist tahate, siis ehk isegi laon]
Niisiis, sõitsin bussiga peale tööd (jah tol hetkel läks õnneks ja tegin hommikul mitte öösel tööd) Pärnu poole. Istusin vasakul eelviimasel istmel, ratta kohal. Klapid peas - kuulasin Guano Apesi, mille oli just samal hommikul hankinud. Minu taga olid viimasel istmel miskid soome posid, kes õlut kaanisid ja lärmasid ja noh täiega seljas elasid. Hea meelega oleks kuhugi mujale istunud, aga kõik kohad olid võetud. Ja nii ma siis punnisin muusikat kuulata, millest sommide möla täiega üle käis. No täiesti siiralt (ja suht tusaselt juba) mõtlesin, et nad võiks ära kaduda.
Ja Põmaki!!!
Ei, sommid ei lendand minu mõtte peale õhku (it's a shame, isn't it:)), küll aga nägin ma kuidas mu pea kõrval akna taga kummitükid mööda vihisesid - kumm minu all oli lõhkenud. Buss jäi seisma ja passisime suht tunnikese tühja, samas kui bussijuht üritas kummiga midagi ette võtta. Vahetuskumm oli olemas küll aga rattakoopa plekk oli lahti läinud ja kraapis kummil kihi pealt ära - see oli lõhkumise põhjuseks ja sama oleks ju juhtunud ka uue kummiga. Sommid hääletasid minema ja Pärnusse sain järgmise bussi vahekäigus.
Kohale ma siiski jõudsin ja oli päris vahva õhtu.
Järgmisel päeval oli siis kaartideladumine ja üldse palju arutlust esoteerilistel teemadel. Seltskonnas oli ka Merlon, kes kaartidega kauem tegutsenud on ning kohati elavat esoteerikaleksikoni meenutab. Ladusime lõpuks koostöös - vastavalt oskustele ja kaardipakilistele erinevustele. Sujus päris hästi.
Õhtu venis pikaks ning Pärnu koju läksin lõpuks jala jõe äärt mööda (Janseni rada on vist selle nimi. Kunagi käisin sealt tihti kui hilja peale jäin u 2-3 km minna, aga vahepeal olid sinna valgustid pandud) Kuna olin parajalt väsinud, siis silmad ei talunud ka valgust. Nii kui ma mõtlesin, et liiga ere valgus on ja see võiks ära kustuda - et oleks mõnusam - see ka juhtus.
(hiljem uurides sain teada, et neid kustutatakse iga päev suht juhuslikul ajal - ei ole kindlat kella-aega)
Järgmise päeva hommik oli vaba ja peale lõunat oli plaanis Tallinna tagasi põrutada. Niisiis uitasin sõpradega linna peal jä käisime ka raamatupoes. Läksin raamatupoodi ja turvavärav piiksus sisenedes pahaendeliselt - kõndisin uuesti edasi tagasi läbi väravate, ja ei midagi.
Tallinna jõudsin hilja ja läksin Statoilist läbi, et piima, mida järgmine hommik kohvi peale panna, osta. Statoili turvaväravatega oli sama asi, mis raamatupoe omadega Pärnus.
Vot siis sellised kokkusattumused ühest nädalavahetusest. Kokkusattumustes kahelda ei saa, küsimus on pigem selles, kuidas asjasse suhtuda.
Igatahes, busside (ja teiste ühis transpordivahendite) "needus" on sellest nädalavahetusest saati küljes. Noh eriti siis kui on tusatuju (mida ikka juhtub, kui pool aastat on olnud sotsiaalelu puudulikuvõitu) või kui on kiire kipuvad nad lihtsalt peatuma ja mitte edasi liikuma (on see vihje, et võta aeg maha?).
Aitab küll praegu - kes ikka seda kõike lugeda jaksab.
Pealegi, mida siis näost näkku rääkida kui ma siin kõik ära pajatan?
Olge tublid!
Parimateks kokkulangevuste näitajaks on unenäod. Teadusliku teooria kohaselt on aju magamise ajal vabajooksul - suht teeb, mis tahab - ei allu loogikale ega ratsionaalsusele. Kuidas siis seletada, et unenäos nähtud detailid järgmisel päeval täide lähevad. Juhus?
Siia ka mõned näited:
Üks öö nägin unes, kuidas mina ja Siim olime väikses ruumis, kus oli 2 raudvoodit ja pleekinud/kulunud seinad. Teadsin unes, et see oli arestimaja või midagi taolist. Lamasime vooditel ja ajasime juttu. (ülejäänud detaile ei hakka siis kirja panema, sest need ei oma antud kontekstis tähtsust.)
Ärkasin selle peale, et Siim mulle helistas (seda juhtub väga harva ja väga juhuslikult - no ehk keskmiselt korra poole aasta jooksul või nii).
Lõuna paiku sain teada, et õhtul on pidu, kuhu võiks kogu Tulika Gängiga minna. TLÜ rebaste pidu muide, Patarei vanglas. Käisime seal ka ekskursioonil, oli sarnane unenäos nähtuga, kuigi kaheseid ruume seekord ei näidatud.
Siis üks öö nägin, et olen kontori ees ja üritan suitsu põlema panna, aga tulemasin streikis. Seepeale pakkus mulle keegi sigarello otsast tuld.
Tulemasin läks teglikult katki juba enne õhtust tööd. Mõtlesin veel, et ja-jah see läks täppi, aga ülejäänu? Suitsetajaid õhtul kontoris on küll aga mitte ühtegi, kes teeks sigarellosid. Aga vot võta näpust, oligi üks inimene, kes seekord sigarellosid tegi. Ise veel kommenteeris, et viimati tegi suvel aga vot täna tuli isu.
Paarist näitest ehk piisab, et üldpilti luua.
Mõni aeg olen pidanud ka märkmeid unede kohta ning tahes tahtma kerkib esile küsimus: "Kas ma märkaks neid kokkulangevusi, kui ma ei kirjutaks unesid üles?" Praegu on nii, et kui ärkan ja unenägu on meeles, üritan ma seda võimalikult detailideni peas seedida ja panen siis kirja - kui ma seda ei teeks, lahkuks uni juba paari tunniga.
Samas mäletan ma lapsepõlvest päris mitut dejavu hetke - ei saa välistada, et juba siis nägin ma vahel unenägudes asju ette. Näiteks ühel suvel olin laagris (vanus 10-11 äkki) ja mind kutsuti telefonile (see aeg kui mobiilid ei olnud veel igaühe taskus). Helistati kodust, et selline lugu, et su hamster on surnud. Ja minu vastus "Jah, ma tean." Millegipärast oli mul tunne nagu oleks just eelmine õhtu mulle helistatud ja seda öeldud - ma teadsin ka väga selgelt, et eelmine õhtu oli disko (ja peale seda pudelikeerutamine ja tikumäng, khm) ning ei saanud olla mingit telefonikõnet.
Ja mu mälestustest leiab veel mõningaid taolisi dejavu hetki, kui otsida. Seesamune oli lihtsalt kõige eredam (mul on ka oma arvamus, mix see just kõige eredam oli, aga las see jääb enda teada)
Jätame nüüd unenäod sinnapaika ja räägime elulistest kokkulangevustest.
Mitmed arvatavasti teavad, et olen umbes aasta Taro kaartidega tegelenud. Enamuses ikka iseendale ladunud ja mõtteid lihvinud (kaartidest võib kunagi teha eraldi postituse, aga praegu lihtsalt pange kõrva taha, et tegelen ja ei ole üldse hirm-müstiline tegevus). Samas, huvi taro vastu võis olla põhjendatud ka eelmise aasta autoportreega - noh juba 2x punnis silmadega surmale otsa jõllitanud.
Juhtus siin mõni kuu tagasi, et pidin Pärnusse minema ja olin kokku leppinud, et laon ühele heale sõbrale kaarte. Esimene tõsine kaardiladumine kellegi teisele muide.
[Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ma võiks talle kah kaarte laduda, siis mõelge enne tõsiselt selle peale ... ja siis ma võin tulla ja rääkida mis ohte see võib endast kujutada ja kuidas asi töötab ... ja kui suudate mu lõpuks siiski ära seepida ja endiselt ladumist tahate, siis ehk isegi laon]
Niisiis, sõitsin bussiga peale tööd (jah tol hetkel läks õnneks ja tegin hommikul mitte öösel tööd) Pärnu poole. Istusin vasakul eelviimasel istmel, ratta kohal. Klapid peas - kuulasin Guano Apesi, mille oli just samal hommikul hankinud. Minu taga olid viimasel istmel miskid soome posid, kes õlut kaanisid ja lärmasid ja noh täiega seljas elasid. Hea meelega oleks kuhugi mujale istunud, aga kõik kohad olid võetud. Ja nii ma siis punnisin muusikat kuulata, millest sommide möla täiega üle käis. No täiesti siiralt (ja suht tusaselt juba) mõtlesin, et nad võiks ära kaduda.
Ja Põmaki!!!
Ei, sommid ei lendand minu mõtte peale õhku (it's a shame, isn't it:)), küll aga nägin ma kuidas mu pea kõrval akna taga kummitükid mööda vihisesid - kumm minu all oli lõhkenud. Buss jäi seisma ja passisime suht tunnikese tühja, samas kui bussijuht üritas kummiga midagi ette võtta. Vahetuskumm oli olemas küll aga rattakoopa plekk oli lahti läinud ja kraapis kummil kihi pealt ära - see oli lõhkumise põhjuseks ja sama oleks ju juhtunud ka uue kummiga. Sommid hääletasid minema ja Pärnusse sain järgmise bussi vahekäigus.
Kohale ma siiski jõudsin ja oli päris vahva õhtu.
Järgmisel päeval oli siis kaartideladumine ja üldse palju arutlust esoteerilistel teemadel. Seltskonnas oli ka Merlon, kes kaartidega kauem tegutsenud on ning kohati elavat esoteerikaleksikoni meenutab. Ladusime lõpuks koostöös - vastavalt oskustele ja kaardipakilistele erinevustele. Sujus päris hästi.
Õhtu venis pikaks ning Pärnu koju läksin lõpuks jala jõe äärt mööda (Janseni rada on vist selle nimi. Kunagi käisin sealt tihti kui hilja peale jäin u 2-3 km minna, aga vahepeal olid sinna valgustid pandud) Kuna olin parajalt väsinud, siis silmad ei talunud ka valgust. Nii kui ma mõtlesin, et liiga ere valgus on ja see võiks ära kustuda - et oleks mõnusam - see ka juhtus.
(hiljem uurides sain teada, et neid kustutatakse iga päev suht juhuslikul ajal - ei ole kindlat kella-aega)
Järgmise päeva hommik oli vaba ja peale lõunat oli plaanis Tallinna tagasi põrutada. Niisiis uitasin sõpradega linna peal jä käisime ka raamatupoes. Läksin raamatupoodi ja turvavärav piiksus sisenedes pahaendeliselt - kõndisin uuesti edasi tagasi läbi väravate, ja ei midagi.
Tallinna jõudsin hilja ja läksin Statoilist läbi, et piima, mida järgmine hommik kohvi peale panna, osta. Statoili turvaväravatega oli sama asi, mis raamatupoe omadega Pärnus.
Vot siis sellised kokkusattumused ühest nädalavahetusest. Kokkusattumustes kahelda ei saa, küsimus on pigem selles, kuidas asjasse suhtuda.
Igatahes, busside (ja teiste ühis transpordivahendite) "needus" on sellest nädalavahetusest saati küljes. Noh eriti siis kui on tusatuju (mida ikka juhtub, kui pool aastat on olnud sotsiaalelu puudulikuvõitu) või kui on kiire kipuvad nad lihtsalt peatuma ja mitte edasi liikuma (on see vihje, et võta aeg maha?).
Aitab küll praegu - kes ikka seda kõike lugeda jaksab.
Pealegi, mida siis näost näkku rääkida kui ma siin kõik ära pajatan?
Olge tublid!
Subscribe to:
Posts (Atom)