If I loose my mind ...
... it feels sometimes as if there are three guys in my head. One of them tries to keep a more-less happy face and keep the story going. The second one is somewhere in the background and repeatedly reminds that something is wrong. And the third one just trashes around randomly.
Something like this:
Something like this:
Pere ja teater
Homme saab jälle lavale ja seekord isegi laulma (seda muidugi impro-võtmes) Lisainfo siit, kes soovib saab ise vaadata.
Ma olen viimasel ajal aga päris mitu korda mõelnud selle üle kuidas mu pere minu teatri hobiga kohe üldse seotud ei ole.
See oli kuus aastat tagasi, kui ma sain Tallinnas olles teatripisiku sisse ja liitusin T-Teatriga. Mäletan hästi, seda esimest etendust, kus ma (duublina) parajas kabuhirmus laval olin. Isegi vennas käis seda vaatamas. T-Teatri puhul jägi asi duubli (Etendustes: Invasioon; Partzival; A on keegi teine) ja heli-valgusmehe rolli.
Nii kaks aastat tagasi hakkasin aga aktiivsemalt tegutsema improradadel ja liitusin Improgrupp Jaa!-ga. See on olnud oluliselt usinam laval käimine (keskmiselt vähemalt korra kuus laval) ja tegutsemine (improv.ee haldamine, sebimine, plakatimäsu, Tilt orgunn jne). Ehk siis teater on osa minu elust olnud juba suht pikka aega ja viimane paar aastat isegi enam.
Seda kummalisem, et mu enda vanemad nägid mind viimati laval miski põhikoolis tehtud etenduse ajal ja kui ma õigesti mäletan, siis vennas nägi mind viimati laval just T-Teatri esimesel etendusel. Tädiperekond ja rahvas sealpool heal juhul teab, et ma midagi teatrilist teen aga laval pole neist keegi mind kunagi näinud - vanavanematega on suht sama seis.
Hmm, peaks äkki perekonna kokku ajama ja tegema neile privaatetenduse. Muidu jälle küsivad küsimusi teemade kohta mis mind oluliselt ei inspireeri (kool; töö ja autojuhiload näiteks).
Samas, kas nad saavad selle võlust aru nii nagu mina seda tunnen?
Ja kas on üldse vaja, et nad minu, praegu oooo nii salajast, maailma näeks?
Mõtleb veel selle asja peale. Ega see perekonna kokku ajamine kah nii imelihtne ei ole. Aga võimalik et kunagi tuleb etendus Keilas ja Pärnut ei saa ka välistada.
Kui anne raisatud siis andeks sa ei saa...
Mul on tihtilugu tunne, et ma peaksin oma eluga midagi enamat tegema.
Nagu midagi oleks puudu.
Nagu kõik oleks kergelt ebareaalne.
Nagu ma teeksin midagi valesti.
Nagu ma poleks päris see, kes ma peaksin tegelt olema (mitte, et ma teaks, kes ma siis peaks olema).
Justkui kogu praegune tegevus, looming ja mõtted oleks vaid virvendus vee peal - vaid miskit, mis on kivide vahelt läbi immitsenud. Aga vesi on puutumata. Sügavused on läbi kammimata,
Muidugi, tõsi, ma olen laisk inimene. Mulle meeldib mugavus. Mulle meeldib omada püsivat sissetulekut loomingu kõrval, olgugi, et see võtab ära enamiku ajast ja energiast.
Võibolla oleks loomingut rohkem, kui see oleks mu põhiline sissetulek. Aga kas ma oleksin selleks valmis? Pigem mitte.
Kuid siiski on vahel tunne, kuidas ma raiskan igapäevaselt oma andeid.
Nagu midagi oleks puudu.
Nagu kõik oleks kergelt ebareaalne.
Nagu ma teeksin midagi valesti.
Nagu ma poleks päris see, kes ma peaksin tegelt olema (mitte, et ma teaks, kes ma siis peaks olema).
Justkui kogu praegune tegevus, looming ja mõtted oleks vaid virvendus vee peal - vaid miskit, mis on kivide vahelt läbi immitsenud. Aga vesi on puutumata. Sügavused on läbi kammimata,
Muidugi, tõsi, ma olen laisk inimene. Mulle meeldib mugavus. Mulle meeldib omada püsivat sissetulekut loomingu kõrval, olgugi, et see võtab ära enamiku ajast ja energiast.
Võibolla oleks loomingut rohkem, kui see oleks mu põhiline sissetulek. Aga kas ma oleksin selleks valmis? Pigem mitte.
Kuid siiski on vahel tunne, kuidas ma raiskan igapäevaselt oma andeid.
Subscribe to:
Posts (Atom)