Niisiis järjekordsed hullud uned. Viimase paari nädala jookul juba nii 6 öökest. Ja oh ei ma ei räägi tavalistest luupainajatest, kollidest ja koletistest. Ma räägin unedest, milles tekkiv emotsioon jätab mõistusele sita maitse suhu ja mitte mõneks minutiks vaid mõneks päevaks. Ma räägin unenägudest, millest ärgates oled sa keegi teine ja ärgates ei ole sul enam mingit energiat midagi teha (kohvi võiks ju teha ja tööd kah) - vaevu on energiat et üldse olla. Ning kui see kordub ja kordub ja kordub ..... siis seda sitta emotsiooni aina koguneb ja koguneb..... ja lõpuks? noh kas sita lahtumine või plahvatus, ega muid varjante väga polegi.
Kujutage ette, et te näete unes oma Freudilikku alateadvust, kõiki soove, hirme ja kaotusi... kõike millele tahaks mitte mõelda. Ma ei mäleta küll kõike (jummal tänatud) aga ma olen unes seksinud litsiga pärnu uulitsatel, tantsinud end ogaraks, saanud arstilt jaburaid ja hirmutavaid diagnoose, kaotanud töö, vaielnud iseendaga ühe inimese surma üle, kaotanud loomingu ja võime luua .... ja mida kõike veel. Kõik mida aju suutis genereerida minevikuks, olevikuks, tulevikuks. Eks kõigil meil ole omad hirmud ja varjatud mõtted ning tegeleda nendega ajal, mil peaksid tegelikult puhkama on ******* **** ** [tsenseeritud]
Lõpplahendusena olin ma eile nii tikker omadega, et kuulasin lihtsalt "Battle of Mice" albumit uuesti ja uuesti, proovides vältida inimkontakti. (igaks juhuks ... plahvatusoht!) Kontoris kontakti vältida pole mitte niisama lihtne. Aga kes siis töö juures plahvatab? Punnitasin mis ma punnitasin ja kannatasin mis ma kannatasin aga kui jõudsin koju lippas mõte juba loomingus. Ma suutsin poolel teel töölt koju suunata oma tikri luuleridadesse ... täiesti ootamatult... ja inglise keeles ... ja ma ütleks, et ehk isegi mitte väga halvasti (Poognas ;))Paistab, et nüüd hakkab see tsükkel mööduma (ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla), sest see öine uni oli lahendusega ja seega mitte nii väsitav. Unes läksin teatrilavale 100% ilma ettevalmistuseta, napilt sain enne õige raamatu (näidendi) näppu ja leidsin õige lõigu üles. Agama polnud seda isegi mitte läbi lugenud ja pidin kohe esitama suurele publikule. Lahendus oli lihtne. Vaatasin raamatu kaant, et mida ma siis üldse esitama pidin minema, nägin kirjanikku (õnneks või kahjuks ei mäleta nime) ja naeratasin. Naeratasin ja läksin lavale teadmisega, et selle kirjaniku teosed on ju niikuinii nii sitad, et minu lavaline tegevus ei suuda seda mittekuidagi sitemaks teha.
Siis ärkasin.
Ja olgem ausad, parem selline lahendus kui mittemingit lahendust. Ja oluliselt parem kui olles unes endale öö läbi tõestanud et üks inimene elab, ärgata reaalsusesse, kus sa tead et teda enam ei ole. Näiteks.
Nüüd on tänane töö tehtud, päike sirab ja tujul pole väga vigagi. Aga painab küsimus, et miks siis sellised uned. WTF? Mis toimub? Olgem ausad, mul pole selle aja jooksul olnud võimalust seda läbi mõelda. Kui pole meeleolu ja energiat siis ei ole ka analüüsivõimet - mittemingisugust mõttevõimet pole.
Ehk on asi selles, et eelmine aasta samal ajal olin ma parajalt kutupiilu - takso juhtum siis. Ja kuigi sain eelmine aasta aprillis nädalakeseks tööle, suutsin ka peale seda ilusasti haigeks jääda.
Ja võibolla on need uned lihtsalt .... kehamälu.
Teine võimalus on siseheitlus. Maailmavaatelised muudatused ja mõtted. Ei tahaks väga siiski uskuda, et see päris nii karmilt mõjuks.
Kolmas põhjus on aeg. Aeg on üks kuradima kaval vennike ja tema kasuks räägib see, et ka teistel sõpradel/tuttavatel on unedega probleeme (ja ka meeleoluga). Kevad ja järelikult veel midagi, mis lükkab inimese siseheitlusesse.
Nagu me teame, ei saa unesid päris korralikult tõlgendada ratsionaalse loogikaga, sest unenägu maailm ei ole koht kus töötaks ratsionaalne loogika.
Niisiis proovime leida mitteratsionaalseid vahendeid, et saada teada mis toimub :)
