Loen siin jäle üht tarka raamatut, Lynne McTaggart'i "Väli" seekord, ning tarkadel raamatutel on kohutav komme mõtlema panna. Kusjuurs, mõttevälgatused lähevad raamatu peateemast ikka kõrvale.
Nimelt on tänapäeva teadused kuidagi tükeldatud ja eraldiseisvad, mis tekitab mulje et füüsika on lihtsalt füüsika ja matemaatika on lihtsalt matemaatika, aga neil pole mittemidagi seost filosoofia ja bioloogiaga. Otseloomulikult on selline käsitlus mustvalge ja väär.
Tegelikkuses pole tehtud ühtegi teaduslikku avastust, mille taga poleks seisnud vähemalt mingigi vaimsus. (Vaimsuse all mõtlen siinkohas maailmavaadet-filosoofiat, mis pole 100% teaduslikult tõestatav...või midagi sellist väheamlt)
Iidses Maiade kultuuris oli astronoomia ja religioon ja elu üks suur segapundar. Me võime küll öelda, et inimeste rutiine veristamine pole just väga vaime tegevus, kuid see oli osa nende kultuurist. Nagu ka paljud astronoomilised avastused, mis said kinnituse alles viimasel sajandil.
Samuti on huvitav näide Pythagoras, kes ei jätnud meile mitte ainult "kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga" vaid ka palju enamat. Ta oli vanakreeka filosoof ja matemaatik ning rajas lausa omaette koolkonna. On ehk lausa irooniline, et inimene, kelle nime automaatselt matemaatikaga seostatakse,leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.
Härrasmees Isaac Newton, tuntud õunaloopija, ei olnud mitte tänapäeva mõistes füüsik vaid alkeemik. Alkeemia oli praktiline, spirituaalne ja filosoofiline distsipliin. Ka Albert Einstein oli väidetavalt uurinud Alkeemia õpetusi.
Kuigi tänapäeval arvatakse tihti, et alkeemia oli paras kamalajura, peab siiski tõdema, et see kamalajura sai paganama hästi hakkama meie tänapäeva füüsikale nurgakivide panekuga.
No muidugi oli ka neid alkeemikuid, kes parajat jura tegid - tegemist oli siiski individuaalse ja salajase õppega (kõigil ikka ei õnnestu kah)Pealegi oli see veel ajal, kui taolise teguviisiga oleks sooja koha tuleriidal saanud.
Seost füüsika ja vaimsuse vahel võib otsida aga ka veel lähemast ajast. Kui kvantfüüsika teerajajad - Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg, Niels Bohr ja Wolfgang Pauli - oma avastuste juures kaasaegse teadusega tupikusse jooksid, haarasid ka nemad abiks vanemad filosoofiad ja vaimsed õpetused. (kvantfüüsika ja nö tavafüüsika on ka tänapäeval paljuski vastuolus)Pauli uuris psühhoanalüüsi, arhetüüpe ja kabalat, Bohr taoismi ja hiina filosoofiat, Schrödinger tutvus hinduistliku filosoofiaga ning Heisenberg Vana-Kreeka platonistlike teooriatega.
Miks siis nii? Igal ideel on vaja tausüsteemi, seda toetavaid mõtteid. Kvantfüüsika ei sobinud kokku tavateaduse taustsüsteemiga, seega tuli leida midagi muud.(ja rohkem kui 2000 aastat vanad vaimsed doktriinid ei ole just paha valik :P )
Algselt sisaldas kvantfüüsika ka päris mitmeid vaimseid/filosoofilisi oletusi. See polnud kaugeltki mitte prefektne teooria kuid loogline ja seostatud suureks tervikuks.
Alles hiljem tulid teesid nagu: väikestele asjadele kehtib üks tõde aga palju suurematele teine; elusate asjade kohta üks tõde ja elutute kohta teine.
Selliseid mõtteid siis seekord.
On aeg Une Matiga kohtingule minna.
Kajatage vastu kui soovite midagi vastu kajada.
Ning lõpetuseks masu aja mõttetera:
Kui oled kaelani pasas - ära lase pead norgu!
Kohalikud tõsieluseriaalid
Paistab tulevat põnev osa
... ja mina veel arvasin, et kohalikud tõsielukad on igavad :P
Silma kirja likkus
... on üks asi, mida ma kohe üldse ei salli. Kui ikkagi tuleb televiisorist ürdilikööri reklaam, millele järgneb reklaam "kui palju sa jood?" siis see on silmakirjalik. Kui ikkagi tahetakse võidelda alkoholiga siis keelataks ka alkoholi reklaamid ära (eriti nii noore sihtgrupi puhul, kes enamuses Eesti otsib superstaari vaatab).
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Oma on ikka see kõige parem
Ärkasin täna kella kahe paiku koleda peavaluga. Tegelikult ärkasin ka korra öösel, kuid siis läksin lihtsama vastupanu teed - kugistasin ühe paraka sisse ja magasin edasi. Peale ärkamist aga eriti rohte sisse kallata ei taha. Eriti veel mitte tühja kõhu peale. No aga mida sa vaene hing teed kui peavalu eemaldab isegi söögiisu. Pealegi veel õhtul vaja tööd teha, ning kuidas sa vaene hing ikka arvuti aga passid, kui endal pea kõhub nagu Jumalaema kiriku kellalööja.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Sest need sõnad, need sõnad, need sõnad on ilusad.
Sõna, see on keele vähim terviklik (iseseisevalt kasutatav) üksus, millel on tähendus. Sõnade tundmist on juba ammustest aegadest tähtsaks peetud. Eks peitus neis tihti ka varjatud teadmine. Olid ka salasõnad, ussisõnad, lausumis-sõnad - sõnad, mida teadsid vaid valitud vähesed targad.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Subscribe to:
Posts (Atom)