Time to change.

Eng:

So this is it. New layout & style – still working on it – but the change is needed.
Also, will have more posts in english now and also will do all I can to add my own illustrations (however bad they are)  Lets set this post here as a startup for change. Lets share the inspiration.

------------------------------

Est:

Ühühüüü uus kujundus (võib veel lähiajal muutuda)  ja uus suund. Edaspidi võivad kirjed tulla noh nii inglise kui eesti keeles, sest kirjutamine tuleb keeles, milles ma mõtlen ja igasugune ületõlkimine tundub paraja narrusena. Samuti proovin illustratsioone ise kriitseldada.  Olgem loomingulised ja jagagem inspiratsiooni ja võiobolla ma selle käigus ka arenen (vähetõenäoline, aga noh potensiaalne võimalus)
Niisiis nautige ja juba varsti alustame uue hooga!


Cheers!

Sisemine Laps

Täheldan, noh mitte küll väga, aga piisavalt tihti, et on inimesi kelle jaoks mu mõttemõlgutused ja ideed tunduvad vahel lapsikute või naiivsetena.  Tõepoolest, eks ole ka kohti kus ma ei kasuta väga enesekriitikat (blogi ja loominguline eneseväljendus peamiselt). Samas on mul tunne, et  ma olengi lihtsalt selline parajalt lapsik, et minu elu on viinud selleni, et just sellised mõttemallid on jäänud püsima. Ja nagu terapeut kunagi lausus „Jah, su elus on tõesti rohkem sitta olnud kui paljudel teistel“ ja vast just tänu sellele ei suuda  ma elu liialt tõsiselt võtta ning otsin alati võimalikult lihtsaid lahendusi ja käsitlusi. Eks sellel ole omad plussid ja miinused. Samas ei ole see midagi, mida niiväga sundkorras muuta annaks. Küll ma kasvan, kui ma kasvan.  Loodetavasti  on selle lapsikuse vahel vahel ka midagi sisukat.

Aga äkki olen ma lihtsalt saanud nii palju ajutraumasid, et olengi nüüd paras lihtsameelne ullike :P
Samas – kui mingi osa nõrgeneb, siis mõni muu osa ehk tugevneb (ja ma ei räägi ajukoorest).

Eh?! Pagan seda teab...

cheers

z

Rollimängude kasutegurist

[Mõned järgnevatest mõtetest on püsivale blogikülastajale kindlasti tuttavad. Samas ehk leidub ka midagi uut, ning vast on see ka kompaktsemalt koos.Tänud ka toimetajale]


Vahetevahel on endiselt kuulda arvamusi, et rollimängud on üks veidrikute pärusmaa - nende inimeste huumor on arusaamatu, rääkimata mängukirjeldustest. Mõned pildid ja videoklipid on ajakirjanduses lausa kerget draamat tekitanud - seda paljuski tänu sellele, et neil puudub kontekst. Halvemal juhul nimetatakse rollimängijaid üldse sektiks.

Rollimängude kasutegurit on aga tihtilugu keeruline teemavõõrastele inimestele seletada. Küll on panustatud sellele, et läbi mängu õpitakse ajalugu ning käsitööd, meeskonnatööd ja loomingulisust jne, mis kõik on tegelikult ju pigem rollimängu kõrvalproduktid.

Minu arvates on kõige tähtsam aga rollimäng ise ning olgugi, et enamik rollimängijatest ei ole arvatavasti teadlikud rolliteooriast, on nad kindlasti seda kogenud.

Me kasutame rolle igapäevaselt. Sõpradega oleme me teises rollis kui võhivõõrastega, tööl kolmandas rollis, õpilasena veel omamoodi rollis. Igal inimesel on oma rollikonserv – harjumuspäraste rollide kogu – ning metaroll, mis valib vajadusele vastava rolli antud valikust. Metarolli võib nimetada ka“jälgivaks minaks“ või „vaatlevaks egoks“. See on osa meist, kes jälgib meie käitumist erinevates kontekstides ning ning modifitseerib seda vastavalt vajadusele. Enamik psühhoteraapia suundi tegelevad peamiselt just selle rolliga meist.

Probleem tekib aga siis kui meil ei ole mingi olukorra/konteksti jaoks päris sobivat rolli – kui rollikonserv on pisike. See ei jäta mitte ainult meid ennast raskesse olukorda vaid raskendab meil ka teistest arusaamist. Kuidas aga suurendada rollide hulka konservis?

Rollid ei teki ise õhust ja armastusest. Me võime küll mõelda, et võttes mingi rolli peaksime me käituma mingit kindlat moodi, aga see ei tähenda, et me mõistaks rolli olemust. Ainus võimalus kindlaks teha, kas meie arvamus reaalse rollieeldusega klapib, on mängida antud rolli suhtes teiste inimestega. Roll saab elu ainult läbi suhete.

Jabura näitena: ma võin ju arvata kuidas inimesed käituvad kui ma käin verise näoga ringi, aga ma ei tea seda ju tegelikult enne, kui ma olen seda proovinud. Ja selgub, et tähtis pole mitte ainult roll, vaid ka kontekst, kus me seda kasutame. Verise näoga EMO ukse taga ootamine on kindlasti midagi muud, kui sedasi Viru keskuses sisseoste teha.

Nagu eelnevalt mainitud tegeleb konteksti sobiva rolli valikuga metaroll ning nagu tuleb välja eelnenud näitest, saab ka metaroll iga uue rolliga uue kogemuse ning teadmise, kus seda oleks mõistlik kasutada. Metaroll tugevneb iga rollikogemusega.

Ma ei taha mitte öelda, et jookske nüüd kõik Viru keskusesse sisseoste tegema, endal näod verised, et vaid selle kogemust saada. Pigem tahtsin ma jõuda selleni, et kui on loodud turvaline keskkond mingi rolli katsetamiseks, annab selle tegemine meile nii uue rolli rollikonservi sisse, mida saame tulevikus vajadusel kasutada, kui ka arendab enesejälgimist erinevates olukordades.

Võib ju vaielda, et rollid pole rollimängude puhul alati nö pädevad – et nad ei peegelda piisavalt päris elu. Samas ei ole olemas valet rollimängu, on vaid “sa kas mängid või ei mängi“. Nii nagu ka väikeste laste „rollimängud“ mis peegeldavad tihti „päris elu“ (või multikat või raamatut) mida nad on näinud või kuulnud.

Öeldakse, et alguses mängib igaüks ise-ennast. Meil on raske loobuda oma harjumuspärastest rollidest. Kui keskkond ja inimesed aga toetavad uut rolli, on seda oluliselt lihtsam teha ning enesearenduslikult oleks tähtis just katsetada rolli, mis on sinu jaoks võõras.

Kasutades paljudes olukordades ühte ja sama rolli, arendame me küll seda rolli ennast, kuid kaotame teatud paindlikkuse. Mis juhtub siis, kui seda rolli ei ole võimalik mingis olukorras kasutada? Mida me siis teeme?

Ma tean paljusid inimesi, kes on enda nö tugeva rolliga igasugu elujamadest läbi tulnud, kuid siis sattunud olukorda kus roll hakkab pigem kammitsema ning see võib olla väga raske, kui pole muid valikuid.

Igal rollil on nimelt omad piirangud, mis põhjustavad nähtuse, mida nimetatakse rollipingeks. Need piirangud on nii sotsiaalsed kui isiklikud. Olgem ausad, meil kõigil on oma arvamus, milline peaks olema üks õige õpetaja, taksojuht, president, ema jne, ning olles nendes rollides, proovime alateadlikult täita nii ühiskonna kui ka meie enda arvamusi antud rollist – mis siis põhjustabki pinge. Võtkem kasvõi Hamlet, kes just talle pandud rollipinge tõttu nö ära keeras, mis on ka loomulik reaktsioon. Seda pinget peab leevendama.

Kultuuriliselt on selle pingega toimetulekuks erinevaid vahendeid. On alkohol, festivalid jne kus on võimalik olla teises rollis võrreldes oma tavapärase rolliga. Osades kultuurises on isegi päev, kus abielumeestele on lubatud unustada üheks päevaks oma abielu. See on omamoodi ventiil liigse õhu väljalaskmiseks, et sa saaksid oma rolle edukalt edasi täita.

Omades aga rohkem rollivariante ning neid valikuliselt kasutades tekib pinge raskemini ning murdepunkt ei ole nii karm. Mingil määral on erinevad rollid, mida me tihti kasutame, üksteistele ventiilideks.

Olgugi, et rollimäng millest ma siin räägin on peaasjalikult meelelahutuslik, on võimalik, et „laval“ juhtub meie sisemusega nii mõndagi. On ometi meilgi Eestis kasutusel Psühhodraama grupiteraapia meetod, mis kasutab elu ja inimsuhete kirjeldamiseks, analüüsiks ja lahendamiseks just lava ja rollimängu (vt http://www.morenokeskus.ee). Lava (olgu selleks kasvõi piiritletud metsatukk) ja rollimäng on võimsad vahendid ning sisemuses toimuvaid muutusi ei tasuks karta. Küll aga oleks hea kui vajadusel oleks olemas ka inimesed, kellega sellest rääkida saaks.

Nii nagu igat grupiteraapia teraapiaseanssi alustatakse algusringiga ning lõpetatakse lõpuringiga soovitaksin ka LARPi korraldamisel pidada silmas, et oleks kindlasti olemas sissejuhatav briif ning ka aftekas peale mängu kus saaks teha mänguga seotud jagamisi, et midagi ei jääks õhku rippuma. Me oleme kõigest inimesed ning solvumisi ja pahandamisi juhtub ju isegi laste mängudes. Seega oleks ju hea rõhutada, et see oli kõigest mäng, ning need emotsioonid olid küll ehtsad, aga vaid selles rollis, kontekstis ja nendes rollisuhetes, ning nüüd peale mängu on nii rollid kui ka rollisuhted teised.

tribute sünnipäevadele

[disclaimer: see on nüüd väga aus ja avameelne postitus, mis ei taha liigset tähelepanu telefonikõnede või kommentaaride näol]

Ma olen alati arvanud, et sünnipäevade tähistamine on omamoodi tobe. See on ju lihtsalt kokkulepitud numbri tähistamine. Samamoodi võiks kokku leppida, et ma loen nüüd numbereid ja kui ma jõuan 15-neni siis teeme peo. Seda iroonilisem, et sünnipäevad on just viimasel ajal osutunud mu elus kuidagi kummalisteks ja muutusi põhjustavateks päevadeks.

Väga väiksena pidasin ma oma sünnipäeva meeles selle järgi, et see oli täpselt 12 päeva peale venna oma - hiljem tähendas see siis 12 päeva peale surnuaias käiku. Mis vast seletab hästi, et tegemist pole pole mu jaoks teabmis positiivse päevaga ning kuuldes enda suunas "Ta elaguu", lisan ma vahel oma peas sinna sekka "Jah, Mina elan". Mis siis seletab mu melanhoolsust ja ebaadekvaatsust antud päevaga seoses (aga ma olen hea näitleja).  

2 aastat tagasi oli esimene sünnipäev kui ma tegin kingituse ise-endale: tätoveeringu, millega sai rahu tehtud enda minevikuga. Ning sellest kasvas välja ka muutusteahel elus, milles ma endiselt elan ning mis nõuab ilmselgelt ka sünnipäevasse suhtumise muutmist. 

Seal vahel on olnud ka sünnipäevi, kui ma olen aru saanud enda üksindusest, koristades peojärgsel hommikul üksinda sünnipäevapaika....

On olnud kordi, kui ma olen end tõsiselt välja vihastanud või solvunud ... olgem ausad, tegelikult on neid kordi olnud päris palju, aga seda vast ka sepärast et ma olengi sel ajal emotsionaalselt ebastabiilsem ja ka ebasiiram, sest ei taha inimestele haiget teha.... elagu näitlemisoskused

Olen olnud ka sünnari ajal ka 39 palavikus, võimetu midagi tähistama, süües tähistamiseks vaid ühe muffini...

Ja mingi vahe ma üldse ei tähistanud... pingem kartuses haiget saada või teha.

Vist tänu kõigele sellele on mu sünnipäev ja selle lähiaeg alati isiklikult kuidagi väga õrn. Ma ei oska selle sünnipäevalapse rolliga nagu midagi peale hakata ning on täiesti võimalik, et kui pole tehtud eelnevaid plaane sünnipäeva peale istun ma selle õhtu lihtsalt üksi kodus ja nokin nina. Võinoh arvatavasti ei noki ma õhtu läbi nina vaid trimpan melanhoolselt kangemat kraami või midagi sinna kanti. Julgemata tegelikult ka kellelegi helistada... peljates, et mulle pakutakse seltskonda puhtsalt selle pärast et mul on sünnar ja noh pole ju ilus jätta sünnarilast üksinda. Nagu justkui ülepakutud tähtsustamine ...

... samas jälle ootan ma mingit tähtsustamist, mingit tähelepanu, mingit rõhku sellele, et mind väärtustatakse, et ma olen tähtis. JA see ei tähenda, et keegi peaks midagi sellist ütlema. Sõnad on lihtsalt sõnad ... nende väärtus ei kesta kaua. Polegi vaja midagi suurt, pigem tähenduslikku....

Päris totter.

Eile tuli selline tähtsustamine. Kursaõde oli teel kooli haaranud kaasa ühe tordiviilu ja küünla. Ja olgugi, et tort oli kotis natukene kannatada saanud ja küünal küsimärgikujuline, sest mu vanust ei teatud ja et küünal et tahtnud kuidagi põleda nii et tegelikult puhusin ma surnuks tulemasina - see oli lihtsalt väga armas... ja võttis mind tükiks ajaks sõnakasinaks. .. Sinna lisaks tuli ka pisike õnnetalisman Jaapanist ja kookosekomm.


Ma ei teagi mida täpselt selle päevaga tulevikus peale hakata. Eks näis.
Samas näitab vanglaseinale, vabandust ma tahtsin öelda taimlainile, postitatud oma sadakond õnnitlust, et millegiga olen ma tegemistes vast kunagi täppi pannud. Tõsi kindlasti on nende seas ka sotsiaal-survelisi õnnitlusi, aga kindlasti mitte kõik. Samuti ka oma viisteist või nii personaalset pingimist, kolm telefonikõne ja 2 postkaarti. Mitte, et ma tahaks mingit skoori pidada ...

.... lihtsalt..
 
...ehk näitavad need numbrid et midagi minus ikkagi on...
..olgu selleks kasvõi Tšernobõli sära...

..igatahes võtan omaks.
Aitähh!

Meta-roll ja RPG

Ma usun, et paljud inimesed teavad või vähemalt tajuvad mingil määral, mida rolliteoooria endast kujutab: Meil on inimestena mitmeid erinevaid rolle, mida me vastavalt vajadusele kasutame. Need on justkui erinevad küljed meist. Me oleme ju erinevad inimesed õpilastena, õpetajatena, töötajatena, partneritena, võõrastena jne. Isiklike harjumuspäraste rollide kogumikku kutsutakse hellitlevalt rollikonserviks.

Rollikonservi sees kui ka väljas on aga meta-roll. See on nö dirigendi roll - see, kes teab su erinevaid rolle ja käitumismustreid, ning teab mida valida antud olukordade jaoks. See, mis aitab vaadata antud olukordi ja rollivalikut selles olukorras kõrvalt.

Iga roll tugevneb ajaga. Mida rohkem me mõnda rolli kasutame, seda tugevamaks ja iseloomulikumaks ta justkui muutub. Sama kehtib ka meta-rolli kohta. Kuidas aga treenida meta-rolli? Muidugi eluliste olukordadega ja kõrvalt jälgimisega võttes arvesse konteksti ja sotsiomeetriat.

Pelades eile Fallout’i sain ma aru, et mängides RPG’d oleme me mängu tegelase suhtes meta-rollis. Me vaatame kuidas ta kasvab, muudame ja modifitseerime, suuname ... vaatame tegelast kõrvalt. Päris hea võrdlus.

Samuti annavad RPG’d tihti võimaluse tahtejõu arendamiseks, pakkudes valikuid stiilis: kas kohene kasu praegu või suurem kasu pikemas plaanis ja hiljem. Mis võib tulevikus olla abiks ka eluliste pikemaplaaniliste otsuste tegemisel.

Ma eiteagi nüüd kuhu see jutt lõpuks jõudma pidi, aga vast sai mingi pooliku iva kirja.

Cheers!