Vaatasin mõni aeg tagasi saadet "Eesti tätoveerib" ja see võttis täitsa mõtlema. Saate idee oli ju iseenesest hea, rääkida tätoveerimisest Eestis, selle ajaloost ja ka arvamustest selle kohta. Paljud asjad olid aga väga isikukesksed ning statistika praktiliselt olematu. Samuti, kui inimesed tahavad tõesti teada, mida arvab teine inimene tänavalt mõne teema kohta, siis enamasti ei mõelda "inimene tänavalt" all inimest kes ka tänaval elab, joob ja magab.
Eriti pani mind mõtlema aga sealne psühhoterapeut, kes suhtus tätoveerimisse kui haigusesse. Kunagi laeval töötades üritas ta püsivalt meremeestele selgeks teha, et nad ennast ei tätoveeriks. Ma saan täiesti aru kui traumeeriv see kogemus võis tema jaoks olla, aga ajad on muutunud Rääkimata sellest, et professionaalina - kelle asi on inimesi aidata - selliseid väljaütlemisi teha ei tundu just kuigi taibukas. Peaks ta ju aktsepteerima inimesi nii nagu nad on ja pigem soovituslikult suunama ja toetama.
Minu arvates on tatoo olemus Eesti ühiskonnas drastiliselt muutunud. Kui varem oli tegemist meremeeste ja vangide ajaviite-hobiga, siis nüüd väljendub selles justkui isiklik ilujanu ja eneseotsing. Eesti vanglas pole enam peaaegu võimalik tätoveerida ning selle eest karistatakse karmilt. Meremeeste kohta ma ei tea. Küll aga on mu tutvusringkonnas väga palju avatud kunsti-inimesi (kas siis neid kes ka igapäevaselt ja avalikult loominguga tegelevad, kui ka nö kodukunstnikke) kes on nahale pildistatud. Selles väljendub enamasti ikka mingi eneseleidmise või mineviku ülestäheldus.
Niisiis segane jutt kokku: tatoo võib tänapäeval olla justkui oma isikliku fakti konstanteerimine. Eneseväljendus ise-endale, mis hoiab sul midagi meeles.
Ehk siis mitte enam vangide-meremeeste-sõjameeste värk vaid väljendusviis inimesele, kes enda sees on leidnud miskit tähtsat ja jäädvustamisväärset.
Seega terapeutiliselt pigem ju positiivne nähtus, kui inimene saab mingi asja endale lõplikult selgeks, ning laseb selle endale peale teha, et see ei ununeks. Olgu selleks siis suured sisemised eneseotsingud, armastus puudlite vastu või oma lapse nimi mida tahetakse jäädvustada, naha "rikkumine" on selle puhul küll üks väiksemaid asju mille pärast muretseda. Pealegi on tänapäeva inimese käitumises minu arust oluliselt rohkem haiguslikke tegevusi, kui eneseotsimine - näiteks enesekaotamine materiaalsetes väärtustes. Olgugi et pildi tähendus võib ju inimese jaoks ajas muutuda, on tegemist justkui isikliku mineviku ülestäheldusega. Pealegi, mälu tuhmub kiiremini ja kergemini kui tatoo :P
Ise-eneset on ju kummaline et nähtus, mis oli algselt põliskultuurides staatuse märkimiseks ehk sotsiaalse eesmärgiga, on tänapäeva individualistlikus keskkonnas hakanud levima just eneseotsingute käigus.
Ahjaa, mis puudutab sümboolikat, siis ka siin toetaksin ma humanistina individuaalset lähenemist. See mida inimene endale soovib peale teha, on täiest tema enda valik, samuti ka kujundid ja sümbolid omavad tähendust tema enda jaoks. Vares kellegi õlal võib kandjale tähendada vabana lendamist, kõrvaltvaatajale aga hoopis surma. Kumma arvamus on aga ikkagi tähtis?
Seda et nö "surma sümboolika" kutsub kurje vaime kohale puhtalt juba oma olemusest, ma küll ei usu. Võibolla kutsub sümbol oma kandjast usku saades kohale seda, mida selle kanda sellele omistab. Nii nagu õnnekivi taskupõhjas kandmine tekitab inimesele rohkem õnne. Ma tõesti ei tea, aga see tundub mulle loogilisem, kui et "on ajas muutumatud sümbolid, mis alati soodustavad täpselt sama." Sümbolite tähendused ja nendega seotud emotsioonid muutuvad ajas, seepärast ongi just tähtis inimese enda arvamus ja uskumine millegi kohta, mitte mingid "universaalsed blablabla..d". Haakrist on endiselt universaalset päikesesümbol, eksole?
Nohjah kui ma vaatan mingeid vanu sinise tindiga tehtud tekste või pilte nahal nagu farmi Gabrielil, siis ega ei ole küll just ilusad. Tehnika on aga oluliselt arenenud ja tänapäeval võid sa saada isegi Monalisa täpse koopia oma selja peale, kui see on sinu soov.
Selle on igatahes minu arvamus ja segane jutt öösel.
Ma lähen nüüd magama ära.
Cheers!
N-Imetajad
Mitte keegi ei tea enam kindlalt, mis andis sel saatuslikul päeval viimase lükke. Oli selleks eelmisel päeval pähe saadud obadus, mis oli ennast kirjult ja lõbusalt ülespaistetanud? Või hiljutisest õnnetust kukkumisest põhjustatud peatrauma? Või ehk ei olnud päikesetõusu ajal söödud imeliku maitsega viinamarjad teps mitte viinamarjad?
Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.
Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.
Nii sai see kõik alguse.
Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.
Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.
Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?
Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.
Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.
Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.
Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.
Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.
Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.
Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.
Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.
Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.
Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.
Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.
Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.
Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.
Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).
Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.
Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.
Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.
Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:
Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.
Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.
Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.
Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.
Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.
Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.
Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.
Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.
Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.
On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.
Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.
Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.
Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.
Nii sai see kõik alguse.
Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.
Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?
Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.
Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.
Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.
Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.
Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.
Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.
Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.
Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.
Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.
Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.
Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.
Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.
Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.
Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).
Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.
Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.
Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.
Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:
Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.
Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.
Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.
Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.
Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.
Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.
Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.
Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.
Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.
On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.
Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.
---------------------
Tegemist on ilukirjandusliku teosega, mis võib sisaldada pähkleid.
Pildid ei kuulu mulle ja on illustreeriva tähendusega.
Tekst üleval ka poognas.
Kel meeldib, võib seda ka öelda. Kellele mitte, noh võib kah.
Cheers!
kevadkokkuvõte
Arvasite, et olen juba kuhugi ära kadunud? Heh! Te eksisite, olen ikka siin ja olemas. Lihtsalt, et.... noh jube palju tegemist on kogu aeg.
Aga siin siis pisike kokkuvõte huvilistele:
KOOL
Semester on peaaegu läbi ja tulemustega võib igati rahule jääda. Seekord andis kõige rohkem juurde ikkagi kodutööna tehtud kirjutis. Uurisin nimelt traumat ja selle kogemuse silumist erinevate meetoditega. Äärmiselt põnev .. ja kui aus olla siis ka kuidagi tuttavavõitu (kuigi trauma bioloogilist aspekti ma tõesti väga ei teadnud). See tekitas sihukse paraja sisekaemuse - kuigi ütlen ausalt, et läbi oma kogemuste seda kirjutada oli ... brrr
Njah, teised asjad koolis olid rohkem sotsiaalse arenguga. Sisemist arengut vaid pisikeste sammudega. Aga lõppudelõpuks on need ikkagi üksikud piisad, mis lombi moodustavad.
Kuna aga kevadel ei olnud aega sisekaemusega tegeleda, siis jätkame sellega vaiksetviisi suvel (meie ehk mina ja minu ego, ID ja superego)
TEATER
Jah, käisin ka seekord laval ära. Igavene duubel nagu ma olen. Ja tänu sellele sain paariks korraks ka heli-valguspuldi tagant ära. Aga igati väärt kogus on täiesti võhivõõas linnas ja kohas, suures teatris 3 tundi enne etendust kukalt sügada ja mõelda, et millist neist kohalikust viiekümnest prožektorist nüüd kasutada tuleks?
Teater on nauditav ja ainulaadne (meie oma on paras sotsiaalne eksperiment), kui ta vaid nii palju aega ja tähelepanu ära ei võtaks.
Peas aga liiguvad toredad mõtted seostada mõni kooli asi teatriga - oleks nagu 2 ühes. Vaja veel seedida.
TÖÖ
Täiskohaga kool, töö ja teater on suhteliselt suidsidaalne kombinatsioon (kuigi nauditav). Eks ta tõsi ole, et kui sul on põnevamaid tegevusi rohke, pöörad sa vähem tähelepanu asjadele, mis niiväga ei eruta. Seega on mul nüüd hea võimalus taaskord korralikult tööle pühenduda.
LOOMING
Tuleb, tuleb, tuleb .. kui on aega. Mõtteid ikka liigub ja vahel sellises tempos ja segamini, et isegi ei usu. Nüd sessi lõpus on ka üks novelliraas (võinoh midagi sinna kanti äkki, mida mina žanritest tean) hakkanud end pastakast välja tilgutama. Ja inspiratsiooni on vahepeal tulnud küll ja veel.
Ahjaa, koduse visuaalkunstiga olen hakanud rohkem tegelema ja ka üks trumm (mitte kapten) kuluks koju ära.
SOTSIAALNE ELU
Andke andeks sõbrad, et pole aega olnud (tõsi, aega oleks võibolla isegi kuskilt saanud natuke naksata, aga see-eest mitte tähelepanu. Ma ei ole nii võimekas.). Aga küll me teeme selle aja tasa.
See, et mul pole aega, ei tähenda, et ma ei tahaks vahel sõpradega üht kohvi või õlunaadi võtta.
Kevadine sotsiaalne elu ongi piirdunud enamuses kooli, töö ja teatriga, vahele ka sünnipäevapidamine ja mõned munchkiniõhtud ning kõiki neid olen ma proovinud nautida niipalju kui võimalik.
Niih, midagi tarka siia kirja vist ei saanud, aga vähemasti mingi ülevaade on olemas.
Ahjaa, see novell, mis tegemisel, tuleb arvatavasti üles nii blogisse kui poognasse - usun juba ette ära, et selles on mingi iva sees, mis justkui väärib mitmel rindel jagamist (jajah, mul on suur ego).
Olge terved!
Cheers!
Aga siin siis pisike kokkuvõte huvilistele:
KOOL
Semester on peaaegu läbi ja tulemustega võib igati rahule jääda. Seekord andis kõige rohkem juurde ikkagi kodutööna tehtud kirjutis. Uurisin nimelt traumat ja selle kogemuse silumist erinevate meetoditega. Äärmiselt põnev .. ja kui aus olla siis ka kuidagi tuttavavõitu (kuigi trauma bioloogilist aspekti ma tõesti väga ei teadnud). See tekitas sihukse paraja sisekaemuse - kuigi ütlen ausalt, et läbi oma kogemuste seda kirjutada oli ... brrr
Njah, teised asjad koolis olid rohkem sotsiaalse arenguga. Sisemist arengut vaid pisikeste sammudega. Aga lõppudelõpuks on need ikkagi üksikud piisad, mis lombi moodustavad.
Kuna aga kevadel ei olnud aega sisekaemusega tegeleda, siis jätkame sellega vaiksetviisi suvel (meie ehk mina ja minu ego, ID ja superego)
TEATER
Jah, käisin ka seekord laval ära. Igavene duubel nagu ma olen. Ja tänu sellele sain paariks korraks ka heli-valguspuldi tagant ära. Aga igati väärt kogus on täiesti võhivõõas linnas ja kohas, suures teatris 3 tundi enne etendust kukalt sügada ja mõelda, et millist neist kohalikust viiekümnest prožektorist nüüd kasutada tuleks?
Teater on nauditav ja ainulaadne (meie oma on paras sotsiaalne eksperiment), kui ta vaid nii palju aega ja tähelepanu ära ei võtaks.
Peas aga liiguvad toredad mõtted seostada mõni kooli asi teatriga - oleks nagu 2 ühes. Vaja veel seedida.
TÖÖ
Täiskohaga kool, töö ja teater on suhteliselt suidsidaalne kombinatsioon (kuigi nauditav). Eks ta tõsi ole, et kui sul on põnevamaid tegevusi rohke, pöörad sa vähem tähelepanu asjadele, mis niiväga ei eruta. Seega on mul nüüd hea võimalus taaskord korralikult tööle pühenduda.
LOOMING
Tuleb, tuleb, tuleb .. kui on aega. Mõtteid ikka liigub ja vahel sellises tempos ja segamini, et isegi ei usu. Nüd sessi lõpus on ka üks novelliraas (võinoh midagi sinna kanti äkki, mida mina žanritest tean) hakkanud end pastakast välja tilgutama. Ja inspiratsiooni on vahepeal tulnud küll ja veel.
Ahjaa, koduse visuaalkunstiga olen hakanud rohkem tegelema ja ka üks trumm (mitte kapten) kuluks koju ära.
SOTSIAALNE ELU
Andke andeks sõbrad, et pole aega olnud (tõsi, aega oleks võibolla isegi kuskilt saanud natuke naksata, aga see-eest mitte tähelepanu. Ma ei ole nii võimekas.). Aga küll me teeme selle aja tasa.
See, et mul pole aega, ei tähenda, et ma ei tahaks vahel sõpradega üht kohvi või õlunaadi võtta.
Kevadine sotsiaalne elu ongi piirdunud enamuses kooli, töö ja teatriga, vahele ka sünnipäevapidamine ja mõned munchkiniõhtud ning kõiki neid olen ma proovinud nautida niipalju kui võimalik.
Niih, midagi tarka siia kirja vist ei saanud, aga vähemasti mingi ülevaade on olemas.
Ahjaa, see novell, mis tegemisel, tuleb arvatavasti üles nii blogisse kui poognasse - usun juba ette ära, et selles on mingi iva sees, mis justkui väärib mitmel rindel jagamist (jajah, mul on suur ego).
Olge terved!
Cheers!
After Party
On möödunud 25 aastat Tšernobõlist ja ka minu sünnist ehk nagu ütleks rüütel Gawan: "Vaadake mind, selle pärast ma niimoodi hiilgan!"
Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)
Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.
Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).
Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.
Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)
Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.
Vot nii! Kohtumiseni!
Ja Cheers!
Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)
Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.
Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).
Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.
Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)
Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.
Vot nii! Kohtumiseni!
Ja Cheers!
Oota, oota, looda ja ela ja sära ja siis mine ära...
Kes juba ära tundis siis pealkiri on pärit ühest loost Dagö viimaselt albumilt, mis on nende kohta harjumatult depressiivne, melanhoolne ja sotsiaalkriitiline. Hea kuulamine sellegipoolest.
Ootamist ja lootmist üritan ma vältida, seega sellest ka väga ei räägi. Milleks ikka ennast ette programmeerida?
Elamine ja säramine on aga igati tänuväärt tegevus. Siinkohas ütlen, et puhkus on igati edukalt möödunud ( jah 2 päeva on veel, aga need on juba sisse-elamiseks) Inglismaal sai nähtud Stonehenge-i ja Oxford Streeti. Kohatud bandiit-hanedega. Ja osteldud rohkem kui eluterve oleks. Üldse oli väga mõnus ja muhe ja eelviimaseks päevaks sai inglisekeel kah korralikult suhu :P Lahkumise päev oli aga selle kevade kõige soojem päev - vahi irooniat.
Turgus sai tehtud 2 korralikku etendust, mis leidsid positiivset kajastust ka nende kohalikus päevalehes - tudengiteatri kohta pole ju üldse mitte paha. Veel 28-29 Aprill peaks saama seda tükki veel telliskivis näha. Ning Mai algul korra Rakveres ja korra ka Kärdlas. Kel lisahuvi, võib julgelt küsida.
Kõige selle käigus on olnud väga palju emotsioone, mida ma alles aegamisi analüüsin. Siia mõned uitmõtted, tähelepanekud ja muidu mõlgutused umbes samasuguses kaoses nagu need tihti mu peas tekivad:
* Olen sotsiaalne loom. Väga sõbralik. Olgugi, et ma vajan vahel aega omaette olekuks, peab mul alati olema ka võimalus sotsiaalne olla. Ilma selleta ei vea lihtsalt välja. Ja sotsiaalsuse all mõtlen ma kasvõi seltskondlikku lõunast kohvijoomist. Digitaalne keskustelu on vaid asendustegevus, mis ei kompenseeri päris elu.
* 1 rullokebabi on minu jaoks liiga palju
* Me ei ole piisavalt tihti siin ja praegu st me ei tegele asjadega, mis hetkel toimuvad (mõtleme hoopis mineviku või tuleviku peale). See põhjustab paratamatult ebasiiruse - sa lihtalt ei ole kohal, kuidas saaksidki olla nii siiras või aus?
* Elus peab olema ootamatusi.
* Ma saan varsti päris vanaks.
* Miks ikkagi meestele emotsioonidega hakkama saamist ei õpetata, ometi on nad ju füüsiliselt tugevamad lihasmägi-tankid? Äkki oleks vähem vägivalda kui tugevam sugupool teaks ka mida oma tunnetega ette võtta? (jah ma ei saa seda mõtet vist niipea peast välja)
* Murphy on endiselt sitapea.
* Kes on sõjasangar? See kes täristas teisi inimesi oma põhimõtete ja ameti pärast maha? Ja traditsioon näeb ette nende autasustamise?
* Inimestel on imelikud kombed, uskumused ja traditsioonid.
* Kui häiriv on vahel ikka heliline mälu ja kui palju muusikat on sotsiaalselt "ära rikutud"? Mõtle aga Ajaxi reklaami peale. Sama mõju on aga ka filmidega. Proovid mõnda lugu kuulata ja tuleb meelde, et see oli filmis, mida sa nägid u 10 aastat tagasi ja sa võid seda stseeni detailsusteni kirjeldada. Aga muusikat tänu sellele mälupildile nautida ei suuda - need on peas omavahel tervikuks seotud. Tohutult tüütu.
* Minus on jälle oma pead hakanud tõstma sotsiaalkriitik. Olge valmis.
Saigi nüüd siin reede õhtul päris palju suht tühja juttu räägitud. Lõpetan nüüd teie piinad oo vaesed sõnakesed ja lõpetan selle postituse.
Olge terved!
Cheers!
Ootamist ja lootmist üritan ma vältida, seega sellest ka väga ei räägi. Milleks ikka ennast ette programmeerida?
Elamine ja säramine on aga igati tänuväärt tegevus. Siinkohas ütlen, et puhkus on igati edukalt möödunud ( jah 2 päeva on veel, aga need on juba sisse-elamiseks) Inglismaal sai nähtud Stonehenge-i ja Oxford Streeti. Kohatud bandiit-hanedega. Ja osteldud rohkem kui eluterve oleks. Üldse oli väga mõnus ja muhe ja eelviimaseks päevaks sai inglisekeel kah korralikult suhu :P Lahkumise päev oli aga selle kevade kõige soojem päev - vahi irooniat.
Turgus sai tehtud 2 korralikku etendust, mis leidsid positiivset kajastust ka nende kohalikus päevalehes - tudengiteatri kohta pole ju üldse mitte paha. Veel 28-29 Aprill peaks saama seda tükki veel telliskivis näha. Ning Mai algul korra Rakveres ja korra ka Kärdlas. Kel lisahuvi, võib julgelt küsida.
Kõige selle käigus on olnud väga palju emotsioone, mida ma alles aegamisi analüüsin. Siia mõned uitmõtted, tähelepanekud ja muidu mõlgutused umbes samasuguses kaoses nagu need tihti mu peas tekivad:
* Olen sotsiaalne loom. Väga sõbralik. Olgugi, et ma vajan vahel aega omaette olekuks, peab mul alati olema ka võimalus sotsiaalne olla. Ilma selleta ei vea lihtsalt välja. Ja sotsiaalsuse all mõtlen ma kasvõi seltskondlikku lõunast kohvijoomist. Digitaalne keskustelu on vaid asendustegevus, mis ei kompenseeri päris elu.
* 1 rullokebabi on minu jaoks liiga palju
* Me ei ole piisavalt tihti siin ja praegu st me ei tegele asjadega, mis hetkel toimuvad (mõtleme hoopis mineviku või tuleviku peale). See põhjustab paratamatult ebasiiruse - sa lihtalt ei ole kohal, kuidas saaksidki olla nii siiras või aus?
* Elus peab olema ootamatusi.
* Ma saan varsti päris vanaks.
* Miks ikkagi meestele emotsioonidega hakkama saamist ei õpetata, ometi on nad ju füüsiliselt tugevamad lihasmägi-tankid? Äkki oleks vähem vägivalda kui tugevam sugupool teaks ka mida oma tunnetega ette võtta? (jah ma ei saa seda mõtet vist niipea peast välja)
* Murphy on endiselt sitapea.
* Kes on sõjasangar? See kes täristas teisi inimesi oma põhimõtete ja ameti pärast maha? Ja traditsioon näeb ette nende autasustamise?
* Inimestel on imelikud kombed, uskumused ja traditsioonid.
* Kui häiriv on vahel ikka heliline mälu ja kui palju muusikat on sotsiaalselt "ära rikutud"? Mõtle aga Ajaxi reklaami peale. Sama mõju on aga ka filmidega. Proovid mõnda lugu kuulata ja tuleb meelde, et see oli filmis, mida sa nägid u 10 aastat tagasi ja sa võid seda stseeni detailsusteni kirjeldada. Aga muusikat tänu sellele mälupildile nautida ei suuda - need on peas omavahel tervikuks seotud. Tohutult tüütu.
* Minus on jälle oma pead hakanud tõstma sotsiaalkriitik. Olge valmis.
Saigi nüüd siin reede õhtul päris palju suht tühja juttu räägitud. Lõpetan nüüd teie piinad oo vaesed sõnakesed ja lõpetan selle postituse.
Olge terved!
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)