Must ja valge
Pimedus jookseb endiselt sabas.
Maailm on kui malelaud - on nii mustad kui ka valged ruudud - lihtsalt vahel võtavad mõned käigud rohkem aega.
Vahel on ainsaks pääseteeks pimeduse varjust kinnitada ise-endale "Võibolla kunagi, aga mitte täna", just kui lükates edasi paratamatust.Ma proovin mitte mõelda sellele, kas ma suudan seda igavesti edasi lükata.
Ja on väheseid, kes tegelikult näevad seda pimedust maski taga, kes märkavad ja aksepteerivad.
Enamike jaoks olen ma siiski hea, toetav, brutaalselt kahtlase huumoriga lavapartner.
Ega ma musti ruute ka väga ei lehvita, kuid see ei tohiks olla ka üllatus.
Enamik valgetest ruutudest on selleks, et mustad ei võidutseks. Et ma ei näeks liialt musta - ja nii ei näe seda ka teised. Ka terapeut näeb enamasti vaid maski.
-----
"...mõistmata rütmi negatiivse ja positiivse pooluse lahutamatust, kardame et Must võib mängu võita. Aga mäng "Valge peab võitma" pole enam mäng. See on võitlus - võitlus, mida saadab krooniline kurnatus, kuna eesmärk on sama jabur kui üritada lahti saada orgudest, nii et alles jääksid ainult mäed."
Paar päeva tagasi askeldasin kodus ja taustaks mängis raadio, milles hippadi hoppadi inimesed laulsid hippadi hoppadi laule. Ühes loos üks hippadi hoppadi inimene hüüdis aga korduvalt "Raise your motherfucking hands!" ja ma jäin selle peale natukene mõtlema.
Tjah, kui ma oleks kusagil konsertil ja esineja hüüaks rahvale, et "Tõstke üles oma emakepi käed!", oleksin ma väga segaduses ja äärmiselt häiritud igast käest, mis üles tõstetakse.
Aga näe, Ameerikas on inimesed oluliselt vabama suhtumisega.
Tjah, kui ma oleks kusagil konsertil ja esineja hüüaks rahvale, et "Tõstke üles oma emakepi käed!", oleksin ma väga segaduses ja äärmiselt häiritud igast käest, mis üles tõstetakse.
Aga näe, Ameerikas on inimesed oluliselt vabama suhtumisega.
Kevad .ee.. hormoonid?
Samas on see negatiivne foon vahepeal ikka pikemalt taustal, nii et tundub nagu oleks kerge depressioonipoiss sees. Seejärel aga täiesti lampi on kõik jälle ilus ja hea.
Kui asjad tunduvad kehvasti, tuletan meelde teraapiakogemusi. Ma tean, mul on kalduvus paranoiale, iratsionaalsetele mõtetele ja negatiivsusele. Tegutsemine ja enese teadvustamine on ainus, mis sellel hetkel aitab.
Samas aga, mida öelda kui keegi küsib kuoidas sul läheb? Kas anda kommentaar hetke emotsiooni kohta või pikema ajaperioodi kohta. Hetkeliselt võin ma olla väga aukus, kuid pikemas perspektiivis ei oma see tähtsust ja kas on vaja panna teist inimest muretsema, kui ma ise selle pärast väga ei põe?
(tõsilugu, et vahel on ka suitsidaalseid mõtteid natuke, aga ei midagi tõsist ... I know my shit vey well)
Võimalik, et kevad on hormoonid lihtsalt käima lükanud ja vaene tundetu Eestlane (aka mina) ei oska sellega lihtsalt midagi ette võtta. Loomingulised mõtted ise-enesest liiguvad küll ja motivatsiooni ka on enamik aega. Ja vahele on ka väga palju väga jaburaid mõtteid, mis on põhjustatud emotsioonist.
Noh kui on must auk, siis minnes ossikarjast (eee... siinkohas mõeldud siis töllakaid inimesi, mitte põrsaid) mööda võiks neile fakki näidata ja vaadata kas tulevad kallale. Esiteks saab kohe elu põnevamaks ja teiseks kinnitust sellele et tõesti elu on kole (me otsime kinnitust sellele mis meil hetkel on). Või läheks jookseks üle pargitud auto? Või seisaks lihtsalt lampi oma kontorilaual püsti? jne Palju "toredaid" mõtteid igatahes. Õnneks igat mõtet pole tarvis teoks teha (teoks aka tegevuseks, mitte siis tunnaldega roomavaks limukaks).
Natuke igav on küll kohati. Ei teagi, mis sellega siis ette võtta. Egas keegi teine mu igavust tappa ei saa. Ja kogu nende jaburate mõtete ja soovitud lisa-aktiivsuse juures on vahepeal ka tunne et tahaks lihtsalt üksinda kuskil pimeduses istuda ja muusikat kuulata ja lihtsalt olla.
Kõlab kergelt (!) bi-polaarselt.
Ja muutused on kerged tulema.
Näiteks: Käisime Kalamaja päevadel. Tsillisime esialgu ühes aias pikalt, sõime muffinit, ajasime juttu ja pullisime niisama. Siis tegime jalutuskäigu teistes aedades. Ühes neist nägin ma gümnaasium iaegset klassiõde, ja olgugi et üksteise märkamine päädus vaid peanoogutusega, läks mu emotsioon sealtkohast laksti alla nagu kosest. Tulid tagasi tunded, mis olid mul gümnaasiumi ajal: masendus, melanhoolia, sundmõtted, suidsidaalsus, luulud, paranoia jne
(hiljem diagnoositud keskmine depressioon).
Kuidas võib ühe (ja tegelikult ju vist täitsa meeldiva) inimese nägemine tekitada sellise emotsionaalse allasõidu? Miskid ajus olevad triggerid ja seosed on vist lihtsalt jube õrnad ja kergesti sütituvad.
Noh, muidugi ei tähenda seda et ma oleks nüüd peost eemale hoidnud. Lihtsalt see emotsionaalne foon tuli ja jäi taustale. Jäi terveks õhtuks ja ka järgnevaks hommikuks (oi kuidas mulle ei meeldi hommikud kus sa ärkad sellise tundega). Ja siis mingi hetk jällegi kadus suht sama lambist.
Kohati on mul tunne, et mul on oma emotsioonide üle hetkel vähem võimu, kui see mulle meeldiks.
Igatahes tasub vast võtta jälle 1 päev korraga ja vaadata, mis sest päevast saab.
Või siis isegi 1 hetk korraga.
Tuleb, mis tuleb.
Kui data on corrupted ...
.. või lihtsalt ei pääse pilvele hästi ligi, tasub selles suhtes ehk midagi ette võtta. Õnneks on olemas Pilve Pesu, kes teie korrumpeerunud pilvekese ilusasti puhtaks ja sündsaks küürib ning päikese kätte kuivama riputab.
Ja ka data saab nii ilusasti puhtaks, et eelmise nädalavahetuse peopildid - mida keegi ei julge vaadatagi - on kui imeväel haihtunud.
Eesti on ikka E-Riik. On siin ikka kõikvõimalike teenuseid, võta aga üks ja viska teist.
[sense? - it makes none]
Ja ka data saab nii ilusasti puhtaks, et eelmise nädalavahetuse peopildid - mida keegi ei julge vaadatagi - on kui imeväel haihtunud.
Eesti on ikka E-Riik. On siin ikka kõikvõimalike teenuseid, võta aga üks ja viska teist.
[sense? - it makes none]
Subscribe to:
Posts (Atom)