Algaja jooksja katsumused - Esimene nädal

Ma pole kunagi jooksmist nautinud. Ei koolis kehalise kasvatuse tunnis, ei Cooperi testi tehes, ei bussile tormates. Juba noorena lahkusin ma maadlustrennist, kui uus treener otsustas igat treeningut pooletunnise jooksuga alustada. Jooksmine oli ja on rõve.

Kuid ometi nüüd olin ma sunnitud selle ette võtma. Seda iroonilisem, et psühhoterapeudi soovitusel - kõik muu oli lihtsalt juba proovitud. Keha püsis üsna vormis ka ilma jooksuta, vaim aga vajus kui kivi pimedasse kaevusügavikku.

Inimese bioloogia pole mõeldud paigal istumiseks ning meie savannis elutsevad ja jooksvad esivanemad ei maadelnud vaimse tervisega. Tõsi, neil polnud elu eest põgenedes ja võideldes selleks ka väga võimalusi, kuid tõsi on ka see, et meie keha ja vaim mõjutavad teineteist.

Minu vanaisa käis igal hommikul jooksmas ja oli terava mõistusega elupäevade lõpuni. Ka minu parim sõber, kes mõned aastad tagasi manalateed läks, armastas jooksmist kuniks ta tervis seda lubas. Kui ta enam joosta ei suutnud läks vaimne tervis kiirelt käest.

Seega oli mul tõestus jooksmise positiivsest mõjust olemas. Jah, mina, kes ma olin viimased 25 aastat maksimaalset bussi peale tormanud, olin valmis igapäevaselt jooksma hakkama. Või noh, vähemalt seda proovima.

Aga kust alustada? Kas jooksmiseks pole mitte vaja jooksuriideid ja jalanõusid?

Kiire tiir pikalt välditud sporidipoodi ütles, et mul polnud sellest maailmast aimugi. See visiit meenutas vaid uuesti, miks mul oli vaja joosta – poes oli liiga palju inimesi ja asju, et mu aju oleks suutnud seda hallata. Jooksujalanõud, jooksuriided, isegi jooksusokid… “Ei, kileviineriks ennast küll ei tee,” otsustasin peas. Kui tõesti vajadus tekkis, sai asju juurde osta. Praegu aga tasus alustada ja vaadata, kas ma üldse suutsin sellega hakkama saada.


1. Jooks

Veel samal õhtul, kui päevased toimetamised tehtud, vedasin ennast välja, et joosta. Teoorias vähemalt. Praktikas käisin ma korraks väljas suremas. Suitsetatud kops ei pidanud vastu rohkem, kui mõni minut jooksu, mille järel tuli õhu ahmimine, silme ees virvendav pilt ja oksemaik suus. Jalad, kopsud ja kõik muu pärisid aru, et kus on see karu kelle eest me põgeneme. Ah, et polegi? Johaidii, miks sa siis tõmbled?

Ma suutsin kasvõi 25 km järjest jalutada, aga jooks oli rõve. Ometi sundisin ma sel õhtul end peaaegu 10 minutit rõvedust ära kannatama. Jah, see oli vaid pool psühholoogi soovitatud ajast, kuid asi seegi. Hingeldades ja köhides, süda rinnus peksmas, läksin koju tagasi.

Algus oli tehtud. Ebameeldiv kuid vajalik algus.



2. Jooks

Tagantjärele tundus ilmselge, miks mu esimene jooks ei õnnestunud. Esiteks olin ma liiga paksult riides, pakkides end sisse pigem sportlikumaks jalutuskäiguks. Teiseks toimus jooks hilisõhtul, kui energia oli sisuliselt juba otsakorral ja kops täis tossatud. Kolmandaks oskasin ma vaid bussi peale tormata - pool minutit üli-intensiivset lihaspingutust, millele järgnes viisteist minutit hingeldamist. Tõsi, meie esivanemaid võis selline tormamine elus hoida ja bussi peale jõudis nii kah, kuid 20 minutit jooksu ei saanud sama intensiivsusega toimida.

Otsustasin mitte kohe tänavale tagasi minna - noh, äkki pole vaja näidata kõigile kuidas ma väga vaevaliselt suren - ja kodus rütmi paika saada. Vaatasin korteris kõige pikema trajektoori saades umbes kuus meetrit, koos paari põiklemisega ukse juures, ja asusin aeglaselt sörkima. Eesmärk oli saada rütm paika ning püsida liikumas ka siis, kui hakkas halb - asi, mida ma isegi noorena Cooperi testi tehes, millest enamik sai jalutatud, ei suutnud.

Kuid nüüd oli olukord teine. Jooksu oli vaja mul, ainult mul. See jooks polnud ei hinde peale ega kellelegi mulje avaldamiseks. Ruum oli kitsas, kuid see sundis olema liikumisega leidlik. Edasi liikumine oli kohati vaevumärgatav, vahepeal tegin mõned jooksusammud ka tagurpidi ja kohapeal, kuid ometi sain ma hingamise ja rütmi paika. Noh ja naabrid said aknast sisse piiludes äkki natuke naerda. Minu piir oli 16 minutit.

Õhtune jalutuskäik, millega jalgadele tuttava tegevusega leevendust anda, oli umbes tunnike. Selle jooksul möödus minust mitmeid jooksjaid ning endalegi üllatuseks tundsin ma nüüd nende vastu sügavat austust.



3. Jooks

Kaks päeva “jooksmist” olid tekitanud ootamatuid kõrvalnähtusid. Esiteks jäid püksid kitsaks - sääremarjad olid turses. Teiseks oli kehatemperatuur püsivalt kõrgem: mul oli tavaliste tuttavate riietega palav. Kolmandaks oli söögiisu suurenenud. Neljandaks, ma tundsin toidu maitset. Viimane oli ootamatu. Söök on pea alati olnud minu jaoks midagi, mida ma pean konsumeerima, et elus püsida. Nüüd äkki tekkis selle juurde ka nautimine.

Kuna kodutänavale minekuks kindlust veel piisavalt polnud ja plaanis õhtul Pärnus „Tour de öö“ raames pikemalt vändata, otsustasin ka sel päeval korteris tasajooksu teha.

Seekord oli tähelepanu rohkem kehal ning mõtetel ning endalegi üllatuseks piilusin ma kella vaid üksikud korrad. Oli see vähem rõve kui esimene jooks? Jah, aga mitte oluliselt. Piiriks sai seekord 18 minutit, aga asi seegi. Vaatasin välja õhemad riided, millega Pärnus joosta ja pakkisin ära.



4. Jooks

Oli süüdi hommikune aknast sisse piiluv päike või võõras koht, kuid ma ärkasin vara. Viiest oli uni läinud ning ei plaaninud tagasi tulla. Seega ajasin varustuse selga ja, jättes ülejäänud suguvõsa magama, lippasin kõrvalise maante äärde hingeldama.

Õhk oli jahe, jalalihased pahased. Selg, turi ja kõht andsid eelmistest jooksudest tunda. Mul polnud aimugi, et jooksmine võis ka neid kohti mõjutada, kuid see tundus loogiline.

Peas kõrvaklapid, käes telefon, proovisin leida jooksu taustaks sobivat muusikat. Ei leidnud. Läks hoopis audioraamat. Endalegi üllatuseks suutsin ma üsna hästi raamatule keskenduda.

Kui ööbimiskohast jooksuga alustamine oli ülimalt rõve siis tagasi tulek oli juba meeldiv. Ehk tuli tasu selle eest, et õudne jalg-jalale tammumine lõpuks läbi saab, ette ära.

Kirja läks ei rohkem ega vähem kui 20 minutit õudust.

Terapeut ütles, et positiivne mõju võis vajada vähemalt paari nädalat igapäevast jooksmist, kuid tegelikult oli mõju juba kohal. Olles päeva piinlemisega alustanud ei tundunudki muu enam nii hull. Ma olin vahetum ja otsekohesem. Emotsioonid olid selgemad ja ei jäänud kuhugi ajusoppi ketrama. Ehk oli abiks ka see, et ma võtsin rohkem aega, et olla omaette, käies mõned korrad õhtul ka üksi jalutamas. Ja kuna aeg seda lubas põõnasin lõuna ajal ka korra diivanil - pühad ju ikkagi.



5. Jooks

Taaskord ärkasin vara ja hiilisin magavate inimeste kõrvalt välja. Öösel oli olnud külm ning seda võis looduses märgata. Metsatuka kõrval asus pisikeste puudega ala, mis auras hommikupäikese paituste käes - puude jalad udu kui vati sees. Linnud laulsid, varesed ja hakid vedasid prügikastist prahti laiali ning maailm oli roheline. Endalegi üllatuseks ei jäänud ma mitte kella vahtima vaid jooksin hoopis ümbritsevaid piirkondi uudistama. Siin oli tänavaid ja teid, kus ma polnud varem käinud. Miks tammuda tuimalt sama teed pidi, kui saab seda põnevamaks teha? Seega polnud imestada, et jooks kestis seekord lausa 26 minutit.

Tõsi, õhtune jalutuskäik oli veel pikem - ka selle käigus proovisin ma leida veel käimata kohti.

Nende kahe tegevuse vahele mahtus ohtralt grill-liha söömist ja lõunauinak diivanil. Enesetundel polnud väga viga, ei vaimsel ega füüsilisel.



6. Jooks

Mind tervitas varahommikune hall taevas ja vihmapilved, mis peagi leidsid endale sihtmärgi jooksva inimese näol. Seekord ei otsinud ma mitte põnevaid radu vaid tihedamaid puid, mille all joosta, et mitte liialt märjaks saada. Riiete pärast ma ei muretsenud, kuid klapid olid ikkagi tehnika ning ka telefon, mis oli kramplikult käes, polnud veekindel. Kuid peatuda ma ei tahtnud. Nüüd oli jooksu juures ka mingi eneseületamise element. Vihma trotsides kulus jooksule ligi pool tundi, peale mida sai soojemad riided selga ning üksi aias istuda. Teised veel magasid ning kohvi tegemine oleks olnud liiga lärmakas. Seega istusin ma vihma vaadates, e-sigaretti tossates ning audioraamatut kuulates tunnikese varikatuse all. Jalad andsid tunda, kuid õhtune jalutuskäik leevendas seda. Meel oli terve päev kuidagi vaiksem ja rahulikum.



7. Jooks

“Ära mõtle üle!” lajatasin sisemisele häälele, mis hakkas varakult vastu vaidlema.

Ma olin kodulinnas tagasi ning nüüd ka kindel selles, et ma ei hakanud jooksmisest tänaval surema. Oli aeg minna! Probleemiks vaid jahe ja vihmane ilm. Aknast vaadates tundub ju ikka ilm hullem, kui see tegelikult on. Klapid ja telefon jäid koju – need oleks muidu otsa saanud.

Koduvõtmed peos alustasin jooksu samas kohas, kus ma vaid napp nädalake tagasi kõngesin. Seekord... ei kõngenud. Esialgne plaan oli joosta tänava lõppu ja siis tagasi. Endalegi üllatuseks ei tahtnud ma jooksu veel nii vara lõpetada ning võtsin ette suurema tiiru.

Koju jõudes näitas kell, et olin jooksnud 40 minutit. Ausalt öeldes oleks suutnud veelgi.

Jah, seda enda vaikses tempos, kuid kellele teisele seda jooksu vaja oli, kui mitte mulle endale.

Ma ei saanud öelda, et ma oleks jooksmist endiselt väga nautinud, kuid mul polnud ka enam midagi selle vastu. Nüüd tuli seda lihtsalt regulaarselt jätkata.

Mudaahvi postitus

Nonii, siin ma jälle olen üle hirm-pika aja, aga nagu kogemus on näidanud siis blogi pidamine on pikas perspektiivis hea mõte. Isegi kui tuleb vaid üks postitus aastas, annab see vähemalt mingi meenutuse sellest ajaperioodist elus.

Jah, ilukirjaduse tootmine on tore ning ka ajakirjandusse asjade kirjutamine võib olla tore (vahel ka natukene tasuv), aga igal kohal on oma raam. Isikliku blogi raam on see, et kirjuta mida tahad. Võibolla keegi kunagi loeb seda, võibolla mitte, aga see on rohkem heietus iseendale. Seega, kui seda loed, ole hoiatatud.

Et hoida mingit struktuuri ja mõtetega sihilikult liikuda, on mul küsimused, mille ma oma blogiavarustest leidsin. Toona ma neile ei vastanud ning ehk oli ka liiga vara või vale aeg - pidavat need olema keskeakriisis vaevlevatele inimestele. Nüüd tundub õigem.
Läksime nüüd.

Millise tundega ma elan oma igapäevast elu?

Aus vastus on see, et enamasti mitte just väga hea tundega (ja see on väga viisakalt öeldud). Viimased aastad on läinud lappesse ja sisemine tasakaal paigast ära. Fookus on olnud kõigel muul kui enda vajadustel ja ma olen hakanud uskuma seda, mida aju mulle sosistab. Vihje - minu aju pole just hea seltsiline.

Ma olen summutanud sisemisi hääli audioraamatute, anime, kirjutamise, koomiksite lugemise ja muu "mitteasjaliku" tegevusega. Nojah, audioraamatu kõrval on lihtne teha ka asjalikke, aga mitte väga keerulisi ülesandeid, nagu trimmerdamine. Suuremaid asju pole väga suutnud ette võtta.
Ei tundu väga mõistlik? Jup, ega olegi. Paneme aga kuulihaavale plaastri peale ja loodame, et läheb ära. No ei lähe. Ainult hullemaks läheb. Põletik läheb sisse. Ära võib kah surra. Ei ole mõistlik.

Vahel on vaja, et keegi küsiks, et kas sa ise kah usud kogu seda jama, mida su aju sulle räägib. Lihtne, eks? Aga selleks peab olema olukord, kus sa jagad oma aju-jutte, ja ka keegi, kes kuulab ja küsib. Neid on oluliselt keerulisem leida.

Näruse olukorra teadvustamine on olnud abiks. Ma olen juba natukene parem inimene, mulle vähemalt tundub, nii näpuotsaga. Aga tee on pikk. Kuuli eemaldamine ja keha kokkulappimine on üks pikk operatsioon, aga sellele järgneb väga pikk taastusravi, eksole. Võibolla on vaja isegi uuesti käima õppida.(vabsee, mis kujundid täna, aga vist töötab)

Mis on mulle tähtis; mis teeb mind õnnelikuks?

Tahaks öelda et suhted on tähtsad aga ... olen ma neisse panustanud? Päriselt? Ei ole ju. Suht lappes on, kullake. Tugivõrgustik, mis kunagi nii hästi toimis, on nüüd üksikud rippuvad niidid.
Kui joppab on mõni neist õigel hetkel ka käeulatuses. Praeguseni on pigem õnneks läinud.

Mis teeb mind õnnelikuks? Raske öelda, aga on mõned asjad/tegevused on, mis enesetunnet parandavad.
Kirjutamine aitab vahel ja improteater. No jaa, ja see teeb mind kah õnnelikuks, kui minu looming (milline iganes) on kedagi aidanud või kõnetanud. See on tore.

Või kui tekivad huvitavad loomingulised seosed peas. Või kui kellegiga on hea klapp. Kui saab nalja.

Või kui sajab sooja vihma ja päike paistab. Või kui öösel lendab pargis mööda laperdav nahkhiir.

Mida aeg edasi, seda rohkem saan ma ka aru, et minu esivanemad olid parajad ahvid ja andsid kõik need pärdiku geenid mulle edasi. Kuidas ahvidel suhete hoidmine ja tugevdamine käib? Sugemisega. Ma olen selles vallas ilmselgelt paras ahv. Mul on vaja sugemist, katsumist, embamist...ühesõnaga füüsilist kontakti ja seda üsna palju. Nii anda kui ka saada. Kui seda pole, siis ma ei ole õnnelik ja ei usu, et ma olen väärtuslik ühiskonna liige.
Jup, täpselt nagu ahv ja sõnad ei suuda seda vajadust pikalt täita. Põhjus, miks ma olen see säga, kes alati pidudel inimesi kallistab või masseerib.
Aga ma ei tee seda sosistades õrnalt kõrva "Tule tee mind õnnelikuks."
Samas, kui soovite...

Kuhu ma panustan aega ja raha ja millistesse projektidesse, suhetesse ja inimestesse panustan oma energiat?

Oppa, nonii. Kirves kätte ja halud alla.
Öeldakse, et panusta sellesse, mida sa tahad oma elus rohkem näha. Selle järgi tundub, et ma tahan näha rohkem valu ja ajutist plaastrit.
Samas olen ma siiski hambad ristis suutnud kirjutamist üleval hoida. See on... midagi. Täitsa tubli areng selles vallas vähemalt.
Ja olgugi, et tugivõrk on üsna puru, on ulmikud, rollimängijad ja improtajad. Enamikega pole väga sügavaid suhteid, aga midagi on. Seda ei tasu alahinnata.
No ja olen vedanud ennast ka mõnele üritusele kohale. Tõsi, ma pole alati olnud kindel, kas see on olnud vaeva väärt, aga kohale ilmumine on juba tubli sooritus, eks.

Kuidas on seis minu tööalase eneseteostusega? Milline on minu rahaline seis?

Nonii. Kas peaks veel halgusid alla panema? Lihtne vastus on see, et väga raske on mõelda tööalase eneseteostuse peale, kui sa püsid vaevu koos. Isegi kui see tekitab süümekaid ja lisahaavu.

Kirjutamine pole (veel) töö, see ei too nii palju raha sisse. Samas, kui vaim poleks nii nõrk, siis äkki suudaks ka sellest rohkem välja pigistada.

Kui rahul olen ma oma koduga?

Hurraa! Lõpuks ometi üks koht, kus saab kiidelda. 

Ma olen rahul. Remondid on kõik tehtud ja korteril pole häda miskit. Ja remondid läksid ka üsna valutult - ma olen kuulnud nii palju hirmulugusid tuttavatelt ja sõpradelt. Meil läks hästi.
Kodu on oma, hubane ja kassikarvu täis. Ja isegi kui tahaks vahel mõne asja üle vinguda (põhjuse leiab alati) on need väikesed asjad. Tegelikult on koduga jumalast timm.

Millest annab märku minu tervis; mida ma söön; kuidas ma liigun, puhkan, hingan?

Noh, saaks hullemini ja saaks ka paremini. Keha pole viimased 10 aastat pea üldse muutunud, ainult karvu tuleb juurde. Ahv noh.
Söömist suudan vahel isegi nautida.
Trenni pole väga kunagi nautinud, aga käin jalutamas, teen improt ja füüsilisi toimetusi kus võimalik.

Ühel päeval aprilli lõpus läks tuju lausa nii käest ära, et jalutasin oma frustratsioonis 25 km linnast välja, nii et füüsilise tervisega on vist üsna hea seis (vaimsega samas? Njaa...)

Puhates olen hakanud kõrvaklappe peast ära võtma, et oleks kehas kohal.
Hingamine... ma vist hingan, muidu ei tuleks see tekst just väga pikk. 

Millised on minu suhted ja miks? Milliseid suhteid ma tahaksin?

Üsna pealiskaudsed, aga see on minu enda taga kinni. Kes ikka tahaks näidata oma plaasterdatud molu, kui on võimalik kanda ilusat head maski ees, eksole. No sellega on siis muidugi see häda, et ega keegi ei tea, et sul on plaastritega juba ammu kitsas käes.

Autentne olek oleks ideaalne, aga kogemus on näidanud, et mitte kõik ei kannata seda välja.

Kas ma hoolitsen oma hinge eest ja kuidas?

Oh, mis küsimus. 

Mitte püsivalt aga teinekord natukene saab ka hing pai, jaa.

Vahel ilukirjutistes, teinekord luuletustes või kunstis. Ka siinsamas blogis on mitu teksti, mis on hingele pai tegemiseks kirjutatud. Kuigi ma kipun endiselt minevikku kinni jääma.

Üritusi, mis teeks hingele pai, pole viimastel aastatel väga olnud. Samas seltskondi, kes seda kuidagi poolkogemata teevad, on juurde tekkinud. See on tore.

Ega ma liiga tõsiseks täiskasvanuks pole hakanud: millal ma viimati olin õues paljajalu, mängisin kellegagi padja- või lumesõda; puhusin seebimulle, paitasin kutsikat või laulsin duši all? Millal ma viimati südamest naersin, nii et pisarad silmanurkades?

Ai, ai, ai. Nojaa, olen ikka üsna tõsine ja tõre täiskasvanu.

Vahel tuleb meelde, et ei pea olema, aga ka siis olen ma pigem see onu, kes räägib jaburat juttu, selle asemel et võtta lapsed ning teha nendega mööblist ja tekkidest onn, milles koopainimesi mängida.

Midagi on kaotsi läinud. See sära ja jaburus. See hullus, et läheks äkki keksides poodi nagu üks täiskasvanu seda kunagi ei tee.

Laval tuleb see muidugi meelde, lihasmälu, aga tavaellu pole viimasel ajal väga jõudnud.

Mis tasakaalustab mind, kui olen stressis või kurnatud?

Audioraamatud võtavad teravuse maha. Muusika aitab. Embamine ja sugemine aitab kõige rohkem - ahv noh.
Teater aitab ka, sest mõneks ajaks oled sa keegi teine, teises rollis.
Ja hea seltskond aitab, eriti kui on nilbed naljad ja/või lõõpimine.

Milliseid harjumusi ma tahaksin asendada ja millega? Mis aitab mul oma harjumusi muuta?

Harjumus? Pigem võiks nikotiinisõltuvusest lahti saada. See oleks suur asi.
Aga kui tõesti harjumusi otsida, siis see, et minu esmane emotsionaalne reaktsioon ebamugavas/ärevas olukorras on irratsionaalselt über-negatiivne. Jah ma vaidlustan selle küll kiiresti ja vahel olen sellest ka juba ette üle, aga reaktsioon on ikkagi seal. Ma ei hakka isegi näiteid kirja panema.

Rääkimata kroonilisest vajadusest maskide taha peituda. Jup, see on üsna halb harjumus. Egas maskid pea ega saa ära kaduda, lihtsalt neid ei tohi kogu aeg kanda.

Peab harjutama end turvalises kohas neid vähem kandma - see aitab. Teraapia ma usun kah.

Kas ma tegelen oma uskumuste ja hirmude analüüsimise ja muutmisega, emotsioonide valitsemisega?

Mitte nii palju kui vaja oleks, ilmselgelt.
Esmaspäeval teraapias loodetavasti saab sellega rohkem tegeletud.

Kui mu elu läheb edasi nii nagu seni ja seda veel 5–10 aastat, siis kuidas ma ennast tunneksin?

Silmitseb paar hetke oma paranevaid veene. Kass tegi, aga võigas sellegipoolest.
Ausalt öeldes, kui vaadata praegust hetke, siis äkki polegi kõige hullem. 
Kui vaadata eelnevat paari aastat, siis see võtab hinge kinni - ei aitäh. Kuigi raamatu välja saamine oli tore, pole sisemaailmaga piisavat rahu, et see 5-10 aastat üldse usutav tundub. 
Kuigi ilmselgelt oli seda pausi millegiks vaja. Äkki selleks, et ahv lükkaks lõpuks jalad kannika alt välja, kääriks käised üles, tõmbaks kummikud jalga ja läheks mudasse sumpama.
 

Väike Volta kunstinurk

Rootoril õli ja roostele surm.

Kauguses kumamas kiirguse hurm.

Merena mingu me sinised väed!

Me süda ei tilgu, vaid verised käed.

Lilled

Mulle kingiti peotäis lilli

Ilusad lilled

Kuid polnud neid kuhugi panna

Võtsin siis südame välja

ja voolisin sellest vaasi

et lilled seda ilustaksid.

Vaas tuli ilus

ilus ja õrn

Teist sellist ei leidunud

Laual olles võis see kergelt kukkuda

Minna tuhandeks killuks

Peitsin südame-vaasi riiulisse

nõude ja pottide taha

et õrn ja ilus asi

kogemata katki ei läheks

Siis võtsin lilled

need nõmedad lilled

ja viskasin ära.

Mõtisklusi õõvakuu pühadest

 Ma mäletan seda aega, kui mu vanaisa oli tõre ja maailmas pettunud. Tema näost oli näha, et rohi oli kunagi rohelisem. Ümbritsev maailm pahandas teda südamepõhjani. Teda segasid pisikesed igapäevased asjad. See, kuidas jõulude aeg ei laulnud pea keegi enam kaasa (rääkimata mitmehäälsest laulmisest). See, et poes olid müügil vorstid, milles liha pea olematu. See, et lapsed ei käitunud nii, nagu tema noorusajal kombeks oli. Musttuhat pisikest asja, mis olid muutunud ja seda suunas, mis talle ei meeldinud. Ausalt öeldes ei uskunud keegi meist tol ajal, et ta nii, elus kibestununa, enam kaua vastu peab.

Kuid meid ootas üllatus. Ühel hetkel ta leebus ja nautis lihtsalt selles maailmas olemist. Ta võttis elu ja maailma, nii nagu see oli, proovimata seda oma mälestuste vormi sundida. Maailm ei pidanudki olema selline, nagu see oli tema nooruses, küll aga oli ta alati valmis oma elukogemusi teistega jagama. Ja nii pidas ta vastu veel kaua. Isegi tema elutee lõpus ei olnud seal kibestumist.

Miks alustan ma oma juttu õõvakuu pühadest oma vanaisast? Sest ma tunnen halloweeni peale mõeldes sedasama kibestumist.
Ma tahaksin trampida rusikaga rinnale öeldes, et kui mina käisin santi jooksmas, siis ma nägin selle nimel ikka vaeva. Ei olnud mingi “komm või pomm”. Me õppisime laule ja tantse, õppisime, kuidas õnne tuua, ning loopisime usinasti vilja raskesti puhastatavatele esikuvaipadele. Minu nooruses oli mardipäev suur asi, samas kadripäev oli tolleks ajaks juba peaaegu hingusele läinud.Ka minu vanaisa nooruses tähistati mardipäeva, kuid see oli hoopis teisest puust loom.
Ehk kõige suurem erinevus oli selles, et peale sandi jooksmist sai kogu küla kokku (nii väiksed kui suured) ja kõike kokku korjatud kraami nositi ühiselt. Ilmselgelt polnud see päris sama püha, mille ajal ma egoistlikult enda kõhu liigsetest kommidest valusaks sõin.
Kas minu vanaisa trampis rusikaga rinnale öeldes, et tema aeg olid asjad õigemini? Oma suhtumisega mõni aeg küll, kuid see ei toonud rõõmu ei temale endale ega ka teistele tema ümber. Seega, miks seda vaja on? Miks kakelda muutustega?

OK - toober ja Halloo! viin

Oli aeg, mil halloween oli Ameerikas püha, mida kardeti ja tauniti. Selle nähtuse tõi endaga kaasa riiki lisandunud odav tööjõud. See oli püha, mil maskid ees, võis end umbe juua ja kuraditempe teha.Olukord muutus, kui toodi sisse võimalus kuradikesed kinni maksta, et nad ei teeks tempe - komm või pomm.
Halloween on ajas väga palju muutunud ja kohanenud. Ka kõrvits pole algupärane sümbol, olles tuletatud õõnestatud juurviljadest.

Kõige suurem muutus halloweeni pühale tuli aga filmide ja popkultuuriga. Kui ikkagi kinolinal on õudusfilm nimega “Halloween”, siis ilmselgelt sobib selleteemaline kostüüm ka püha jaoks ning kui juba ühed filmitegelased käivad pimedas ringi, siis miks mitte ka teised. Nii saigi halloweenist pehmikpüha, mille ajal sa võid riietuda kelleks iganes ja saad selle eest kommi kah. Seda kõike ilma suurema vaevata.

Pole ka siis ime, et see kõigile meeldib, kulutulena üle maailma liigub ja kanda kinnitab. Mardipäeval samas on hetkel lootus ellu jääda vaid nostalgilise kohaliku hõnguna. Suure tõenäosusega ei päästaks siin ka kommete muutmine ja lisamine, kuna halloween on oma laia ulatusega juba ees. Halloweeni populaarsust saaks ehk ületada mõne mardipäevateemalise filmiga, mis tooks selle uuesti au sisse, kuid ma julgen kahelda, et isegi selline asi pikas plaanis midagi muudaks. Nii nagu inglise keel pureb end tänu sotsiaalmeediale ja internetile noorte keelekasutusse teevad seda ka kombed. Masinat, mis selle protsessi teispidi käima lükkaks, pole veel leiutatud.

Miks suured võivad?

Halloween on olnud siinmail juba mõnda aega. Minu nooruses oli see pigem noortele täiskasvanutele suunatud - ikka olid klubides halloweeni-teemalised peod ja üritused, samas kui mardi- ja kadripäeval seda naljalt ei juhtunud.
Ka praegu on täiskasvanutele suunatud halloweeni-peod üsna tavalised. Kes siis ei tahaks end kostüümi panna? Samas leidub siinmail ka juba omajagu lapsi, kes halloweeni ajal ukselt uksele käivad, oma kostüümiga eputavad ja ähvarduse saatel kommi nõuavad. Kui neilt küsida, miks nad hoopis mardi- või kadrisanti ei jookse, tulevad vastuseks vastikustunnet täis hääled. Ja ma tegelikult saan sellest täiesti aru. Kes tahab olla kasukas mardisant kaugelt maalt, kui sa saad olla hoopis ämblikmees otse kinolinalt?

Muidugi oleks ju tore kui mardipäev mingil kujul säliks, kuid me peame siinkohal meeles pidama, et see on viimane jupp nendest sügisaja pühadest. Kunagi olid mardisandid, kadrisandid ja mitmetes kohtades ka hingesandid, kes hingedepäevapaiku riigi hiilisid. Viimased kaks on peaaegu täielikult kadunud. Halloween aga tungib uksest ja aknast sisse. See on filmides, multikates ja raamatutes. See on rahvusvaheline ja üldtuntud. Tänapäeva lapsed teavad halloweeni kombeid tihti paremini kui mardipäeva omi.

Hambad risti ja edasi?

See on koht, kus ma jõuan oma vanaisani tagasi. Ikka ja jälle meenub mulle see aeg, kui mu vanaisa oli kibestunud. See polnud meeldiv ei temale ega teistele. Ma arvan et see on koht, kust õppida.
Mulle ei meeldi, kuidas halloween võtab meie enda kombed üle. Samas, mis kasu on kibestumisest ja reaalsuse vastu võitlemisest? Kas sellel sõdimisel ja oma pühade nõudmisel on mõtet, kui see pole nauditav ei lastele ega lapsevanematele?
Miks raisata oma jõudu tuuleveskitega võitlemise peale, kui lihtsam ja ka palju toredam oleks vooluga kaasa minna ja teha seda võimalikult ägedalt? Kui laps tahab minna halloweeni ajal kommi nõudma, siis miks peaksin ma panema talle käe ette, kui ma võiksin hoopis aidata juba mitu kuud võimalikult uhket kostüümi teha? 

See ei tähenda, et me peaks omad pühad ära unustama. Suur osa halloweeni-kultusest on Ameerikas ka aiadekoratsioonid. Kodu pühade puhul kaunistamine on ju tegelikult väga lahe mõte. Me teeme seda nii ehk naa jõulude ajal (mis on samuti muutunud kommertspühaks). Miks ei võiks siis pealuud, ämblikud, varjud ja muu õudne olla meie kodudes nähtaval terve õõvakuu, saates nii halloweeni, hingedepäeva, mardipäeva kui ka kadripäeva.
Idee on kõigil neil pühadel ju üsnagi sarnane - tervitada pimeduse saabumise puhul teise ilma rahvast ja mõelda nende peale.
Kas on tõesti suurt vahet, mis päeval ja täpselt kuidas me seda teeme?