Eelmise aasta lõpus juhtus see, et ma suutsin ennast korralikult välja vihastada (nagu võib ka vanematest postitustest lugeda) ning sellest ajast saati on olnud järjest rohkem hetki kus ma oma emotsioone olen pidanud vaigistama (suht introvertselt).
Kuid see ei ole iseenesest probleem vaid sümptom - tunnistus selle kohta, et midagi on ilmselgelt valesti. Järelikult on minu praeguses eluviisis asju, mis mind häirivad ja püsiva häirimise tõttu on ka suurem vihastumise võimalus.
Püsiv nö "ärevolek" ei mõju ka just hästi keskendumisvõimele (olgem optimistlikud, aga see-eest mõjub see ju hästi stressile ;))
Lahendus tundub ju lihtne: tuleb lihtsalt eemaldada oma elust häirivad faktorid.
Lihtne? Tegelikult mitte. Põhjuseid mix ma veel miskit ette pole võtnud on mitu:
1. Raske on konkreetselt sõnastada, mis on valesti. Ma tunnen ja tajun, et midagi on, aga ei suuda seda sõnadesse panna. Diagnoosida oma elu pole lihtne.
Samas pean ma seda ise mõistma ja tegema - vastasel korral vähenex mu eneseväärikus mitme pügala võrra.
2. Ma olen kohutavalt laisk ja naiivne, lootes et kas olukord paraneb või ma lihtsalt harjun sellega. Mõlemad variandid on tegelikult aga ebareaalsed, seega tasub vist ennast kätte võtta.
3. Oma elu muutmisega on alati kartus, et äkki olukord läheb hoopis hullemaks - tulevikukartus või nimetage seda kuidas iganes. Täitsa olemas. Ja kurja, see on ka väga hea põhjendus laiskuseks.
4. Ma võin ju ennast muuta kuid ma ei muuda inimesi enda ümber. Keeruline olukord. Ma ei salli inimesi, kes räägivad teistele mida nad peaxid või ei peax tegema - ei taha ka ise sellisex muutuda. Seega lähedaste muutmine jääb ära. Kas ma peaxin neid lihtsalt ignoreerima kui nendega suhtlemine mind häirib või närviliseks muudab?
Lihtne teoorias, raske praktikas.
5. Ma ei taha inimestele haiget teha. Enamasti kui keegi teeb midagi häirivat või käitub nõmedalt, kehitan ma lihtsalt õlgu ja jalutan ära või neelan emotsioonid alla (introvertselt, eetiliselt ja viisakalt). Aga kas see on ikka tark mõte? Nii kogunenud emotsioonid peavad kunagi kuidagi ikka välja tulema ja ega see üks inimene kes karikasse viimase piisa pillas pole süüdi kõiges selles mida sinna on kogutud kahe aastaga - aga vot kahjux saab ta selle paratamatult kaela.
Nii et peaks vist hakkam ehedaid emotsioone välja näitama?
Sellest võib aga tekkida emotsioonides lumepalliefekt, kus ei suuda ennast enam talitseda.
Palju, palju mõtteid.
6. Ehedate emotsioonide väljanäitamine tekitab paratamatult ka selle et keegi hakkab ikka sulle moraali lugema ja kasvatama - see on üks asi mida ma siiralt vihkan.
Moraali lugemisel on ka karmimad kõrvalharud:
Nii kui keegi ütleb: "Nii ei ole ilus." "Kuidas sa käitud!" "Kuidas sa ütled!" "Mix sa nii teed?" või midagi muud taolist lapsevanemlikult korralekutsuvat ja manitsevat , näen ma juba hetkega vaimusilmas kuidas ma ütlejale rusikatega näkku pexan (ja ma ei liialda). Selliste lausete ütlemine on kõige suurem solvang, mida võib üldse teha ja seda isegi lapsele. Ka laps saab sellest aru kui ta on midagi halvasti teinud (kui talle hiljem viisakalt seletada, mida ta valesti tegi) ja peale arusaamist vabandab ta ise kui vajalikuks peab (või siis vähemalt läheb räägib ära, mix ta nii tegi või käitus).
Eelnimetatud väljendid aga ütlevad konkreetselt "Sina ei tohi nii teha!" ilma seletuseta mix ei tohi teha ja ka ilma uurimata, mis tekitas üldse esialgse reaktsiooni. Kokkuvõtlikult pole ei seletust, ega võimalust, et keegi sind ära kuulaks - ja see tekitab juba isegi väikses lapses jonni (rääkimata minust). Eriti solvab see siis kui ütlejaks on lähedane inimene, sest sinna lisandub veel tunne, et inimene, kes nagu peaks sinust hoolima, käsutab(!) sind, hoolimata sinu tunnetest.
Ja mida sa ütled vastu rumalale manitsevale inimesele (kes ütles arvatavasti seda suht automaatselt) kes ei mõista olukorda ja ei tahagi olukorda mõista?
Vastus: mitte sittagi, sest see teeb olukorra ainult hullemaks.
Mix mulle ei meeldi, kui mulle räägitaxe, kuidas ma pean oma elu elama? Parem nädake mulle täiskasvanut kellele see meeldib.
Naiivne lootus jääb, et kunagi nad ehk mõistavad tõsiasja: Mul on enda isiklik(!) elu ja täiesti funkstionaalne aju. Enda vigadest suudan ma ka ise õppida. Kui mul on vaja abi või nõuannet siis ma küsin - suu on mul kah peas.
Aga mida rohkem keegi mulle (ilma minu soovita) räägib, mida ma peaks tegema ja mida mitte, seda vähem ma sellest inimesest lugu pean. (tema ei pea minust lugu, mina ei pea temast lugu - lihtne loogika)
Asja juures problemaatiline on muidugi see, et nemad räägivad ju hea pärast - tehes ise mõistmata sellega halba mulle, meie suhtele ja iseendale.
Muidugi võib olla olukordi, kus nad ei suuda jätta ütlemata. Sitt lugu. Kui mina pean viisakusest oma emotsioone varjama siis ma ei näe põhjust, mix teised seda teha ei võiks. Ise teavad, millega riskivad ja muud siin öelda polegi.
Paratamatult peame me lävima selliste inimestega, kes tahavad jagada oma elukogemust, arvamust, soovitusi või mida iganes muud taolist(isegi siis kui me seda küsinud pole) Nendega kokkupuude on aga väga häiriv. Kas ma peaksin hakkama neid ignoreerima? Kah keeruline.
7. Tehes nüüd korraliku kannapöörde lisame veel ühe probleemi: Multifunktsionaalsus.
Ilus sõna aga halb olukord. Kui sulle meeldib teha palju erinevaid asju ja sul on olemas anded, et teha palju erinevaid asju siis peagi selgub, et see pole ikka niisama lihtne ja tuleb teha valik - mis on tähtsam ja mis mitte nii tähtis. Mida rohkemates valdkodades on anded, seda keerulisem on teha valikut. Lihtne on teha valikut kui mingite asjade peale on sul tohutult rohkem annet. Aga mis juhtub siis kui su anded on paljudes valdkondades üle keskmise aga mitte ka tohutult üle keskmise. Kas sinust saab siis Andekas Soss-Sepp?
Valikute tegemine on üx raskemaid asju elus, aga samas ka paratamatu.
Vähemalt sai selle probleemi kirjapanekuga endale olukord rohkem selgeks - see juba on hea
cest la vie
[paneme siia nüüd punkti]
...
(panin igax juhux 3 - tänaseks aitab mõtlemisest)
kõhnad inimesed
Eile õhtul sattusin vaatama ETV pealt dokflmi söömishäiretega (söömishäire siinkohas on ilustatud väljend sõna "anoreksik" kohta) naistest. No päris jube oli vaadata kuidas seda nö tänapäeva haigust ravida üritati, kui palju raha see laenas, kui palju olid inimesed selle "haiguse" pärast oma elu raisanud.
Ravi meenutas tõesti veidi vanglareziimi: kindel toit, kindel graafik, kindlad reeglid, tubade läbiotsimine ja järelkontroll.
Pani mõtlema, kui palju on tegelikult maailmas taolisi haigusi: söömishäired, seksuaalhäired, joomishäired, sotsiaalhäired jne. No ikka on palju.
Aga kas neid saab ikka nimetada haiguseks? Pigem on need ju sümptomid. Sümptomid, mis on tekkinud tänu elukeskonnale, meediale, väärtushinnangutele. Ja taolisi haigusi esile kutsuda on ju imelihtne: sisesta 14 aastasele neiule paar tundi et ta on paks, las vahib telkust igapäevaselt filme kus on saledad modellid ja voila juba varsti läheb neiu kempsu ja ajab näpud kurku. Ja kas see on siis neiu süü, et ta nii teeb? Ei, ta teeb seda arusaamadest, mis on tekkinud tänu tema elukeskonnale.
Seega tundub minu jaoks suht silmakirjalik kui on asutused mis seda nö haigust ravivad. Kas selle asemel, et ravida sümptomit ei oleks mitte õigem ravida haigust ennast - muuta meie väärtushinnanguid, muuta meedia suhtumist jne. Seda on küll raskem ja aega nõudvam teha, kuid lõptulemusena peaks tulemus olema parem.
Samas ei ole seda probleemi Eestis veel väga palju, kuigi ma tunnen muret järgmise generatsiooni pärast. Paljud neist pole enam eestlased vaid eesti jänkid. Nende kultuur pärineb mtv-st ja internetist (või puudub kultuur üldse). Tunnistan, et see on küll üldistus ja olukord ei ole ehk nii hull, kuid sellele tasuks juba varakult mõelda. Kõik mis USA-st tuleb ei le hea.
"USA-s jõuti tõdemusele, et toit, mida sellel maal süüakse, teeb paksuks. Enamjagu täisealisest elanikkonnast on kas ülekaalus või suisa rasvunud (üle 63 protsendi, nagu näitavad 2005. aastal tehtud uurimuse tulemused). Samal ajal kannatab viis miljonit ameeriklast toitumishäirete all, mistõttu nad on liiga kõhnad."
Ravi meenutas tõesti veidi vanglareziimi: kindel toit, kindel graafik, kindlad reeglid, tubade läbiotsimine ja järelkontroll.
Pani mõtlema, kui palju on tegelikult maailmas taolisi haigusi: söömishäired, seksuaalhäired, joomishäired, sotsiaalhäired jne. No ikka on palju.
Aga kas neid saab ikka nimetada haiguseks? Pigem on need ju sümptomid. Sümptomid, mis on tekkinud tänu elukeskonnale, meediale, väärtushinnangutele. Ja taolisi haigusi esile kutsuda on ju imelihtne: sisesta 14 aastasele neiule paar tundi et ta on paks, las vahib telkust igapäevaselt filme kus on saledad modellid ja voila juba varsti läheb neiu kempsu ja ajab näpud kurku. Ja kas see on siis neiu süü, et ta nii teeb? Ei, ta teeb seda arusaamadest, mis on tekkinud tänu tema elukeskonnale.
Seega tundub minu jaoks suht silmakirjalik kui on asutused mis seda nö haigust ravivad. Kas selle asemel, et ravida sümptomit ei oleks mitte õigem ravida haigust ennast - muuta meie väärtushinnanguid, muuta meedia suhtumist jne. Seda on küll raskem ja aega nõudvam teha, kuid lõptulemusena peaks tulemus olema parem.
Samas ei ole seda probleemi Eestis veel väga palju, kuigi ma tunnen muret järgmise generatsiooni pärast. Paljud neist pole enam eestlased vaid eesti jänkid. Nende kultuur pärineb mtv-st ja internetist (või puudub kultuur üldse). Tunnistan, et see on küll üldistus ja olukord ei ole ehk nii hull, kuid sellele tasuks juba varakult mõelda. Kõik mis USA-st tuleb ei le hea.
"USA-s jõuti tõdemusele, et toit, mida sellel maal süüakse, teeb paksuks. Enamjagu täisealisest elanikkonnast on kas ülekaalus või suisa rasvunud (üle 63 protsendi, nagu näitavad 2005. aastal tehtud uurimuse tulemused). Samal ajal kannatab viis miljonit ameeriklast toitumishäirete all, mistõttu nad on liiga kõhnad."
meeltesegadus
Kõik meie meeled töötavad lihtsal põhimõttel: kui me kogeme või tunneme midagi tuttavat, toob see meie ajus esile mälestused ja seosed selle konkreetse tundega. Sealjuures enamasti just esimesed mälestused ja sellega tekkinud seosed. Kui poleks seoseid, oleks taju mittemidagiütlev ja ei jääks ka meelde.
Seda nimetatakse õppimiseks.
Näitlikustamiseks võtame subjekti millel puuduvad eelnevad seosed ja elukogemus, ning näidetes antud aistinguid tunneb ta esimest korda.
Aju suudab siduda konkreetseid aistinguid omavahel. Võtame grillkana - sooja, vastvalminud. Me näeme, et see on grillkana. Seda, et tegu on just grillkanaga teame kas tänu kunagistele õpetustele/kogemustele või siis tänu sildile poes. Grillkana lõhnab nagu grillkana - loogiline. Me suudaks selle seose teha ka ilma eelneva kogemuseta. Visuaalne pool toetab väidet, et tundmatu lõhnaaisting on tõepoolest arvatavasti just uuele võõrkehale kuuluv. Me maitseme grillkana ja me teame kuidas see maitseb. Nüüd on juba kolm aistingut, mis tekitavad kindla seose just grillkanaga.
See on loomulik õppimine.
Ja kogu informatsioon oleks tegelikult vale kui poes oleks grillkana juures olnud näiteks silt "puljong". Üks aisting võib muuta terve kogemuse väärtuse.
Nüüd võtame näiteks olukorra kus keegi grillis kana ning see läks kõrbema. Aju saab lõhnaaistingu, aga kuna uusi lõhne on rohkem võib ta seostada hoopis kõrbelõhna grillkanaga. Järgnevas elus alati kui subjekt tunneb kõrbelõhna, meenub talle esimesena just grillkana.
Muudame nüüd natuke meie subjekti. Anname talle midagi, mis segaks vähemalt ühe meele tööd. Näiteks allergiline nohu - lõhnaaistingu poolt antud informatsioon ei pruugi enam olla õige.
Ja korras, seostes on kaos. Subjekt õpib mitte usaldama oma nina, kuid ega see ei peata lõhnaaistingutega esile kerkivaid mälestusi. Oletame et ta sööb grillkana aga mitte enam esimest korda. Grillkana näeb välja nagu grillkana, maitseb nagu grillkana (seda teeb ta tänu eelnevatele kogemustele) aga ohoo lõhnab näiteks nagu sigareti suits. Ja voila, ajus kerkivad esile esimesed mälestused grillkana maitsega, grillkana väljanägemisega ja sigareti lõhnaga. Aju ütleb muidugi, tänu enamuse toetusele, et tegemist on kanaga. Aga kui hästi saad sa selle konsumeerimist nautida, kui sul hulbib peakolus ringi hulgi mälestusi, mis loogiliselt võttes pole kanaga mittekuidagi seotud? Mõtetes on konflikt.
See olukord oli konkreetne, ühe lõna-allikaga, aga reaalses elus korjavad meie meeled pidevalt üles tohutul hulgal informatsiooni - kas me tahame seda või mitte. Olukorras kus üks meeltest korjab valesid aistinguid on ajul lisakoormus. Kuna esilekerkivaid mälestusi ei saa täielikult ignoreerida, peab ta kogu aeg kaaluma saadud informatsiooni tõesuse üle. Seetõttu võib subjektil näiteks keset vestlust kaduda mõttelõng, sest tema aju ei suuda mitte kuidagi loogiliselt seostada kinni püütud lõhnaaistingut.
Inimese füsioloogia on totralt lihtne ja manipuleeritav. Sega ühte meelt ja sul on inimene kellel võib esineda tugevaid sotsiaalse lävimise ja keskendumise probleeme.
Samas võib see indiviid olla üldises mõistes geenius. Ta suudab vaadata asju teise nurga alt, sest tema ajus tekkivad seosed on teised. Nendest seostest, mis enamasti võivad tunduda äärmiselt jaburad, võib tekkida just idee terve maailma parandamiseks.
Jabur, aga nii see on.
Üks meel või selle puudulikkus võib muuta palju.
Elulisi olukordi saaks siia tuua mitmeid, kuid seda ehk mõni teine kord.
Ja nüüd head und kõigile teadushuvilistele ka ubina poolt.
Seda nimetatakse õppimiseks.
Näitlikustamiseks võtame subjekti millel puuduvad eelnevad seosed ja elukogemus, ning näidetes antud aistinguid tunneb ta esimest korda.
Aju suudab siduda konkreetseid aistinguid omavahel. Võtame grillkana - sooja, vastvalminud. Me näeme, et see on grillkana. Seda, et tegu on just grillkanaga teame kas tänu kunagistele õpetustele/kogemustele või siis tänu sildile poes. Grillkana lõhnab nagu grillkana - loogiline. Me suudaks selle seose teha ka ilma eelneva kogemuseta. Visuaalne pool toetab väidet, et tundmatu lõhnaaisting on tõepoolest arvatavasti just uuele võõrkehale kuuluv. Me maitseme grillkana ja me teame kuidas see maitseb. Nüüd on juba kolm aistingut, mis tekitavad kindla seose just grillkanaga.
See on loomulik õppimine.
Ja kogu informatsioon oleks tegelikult vale kui poes oleks grillkana juures olnud näiteks silt "puljong". Üks aisting võib muuta terve kogemuse väärtuse.
Nüüd võtame näiteks olukorra kus keegi grillis kana ning see läks kõrbema. Aju saab lõhnaaistingu, aga kuna uusi lõhne on rohkem võib ta seostada hoopis kõrbelõhna grillkanaga. Järgnevas elus alati kui subjekt tunneb kõrbelõhna, meenub talle esimesena just grillkana.
Muudame nüüd natuke meie subjekti. Anname talle midagi, mis segaks vähemalt ühe meele tööd. Näiteks allergiline nohu - lõhnaaistingu poolt antud informatsioon ei pruugi enam olla õige.
Ja korras, seostes on kaos. Subjekt õpib mitte usaldama oma nina, kuid ega see ei peata lõhnaaistingutega esile kerkivaid mälestusi. Oletame et ta sööb grillkana aga mitte enam esimest korda. Grillkana näeb välja nagu grillkana, maitseb nagu grillkana (seda teeb ta tänu eelnevatele kogemustele) aga ohoo lõhnab näiteks nagu sigareti suits. Ja voila, ajus kerkivad esile esimesed mälestused grillkana maitsega, grillkana väljanägemisega ja sigareti lõhnaga. Aju ütleb muidugi, tänu enamuse toetusele, et tegemist on kanaga. Aga kui hästi saad sa selle konsumeerimist nautida, kui sul hulbib peakolus ringi hulgi mälestusi, mis loogiliselt võttes pole kanaga mittekuidagi seotud? Mõtetes on konflikt.
See olukord oli konkreetne, ühe lõna-allikaga, aga reaalses elus korjavad meie meeled pidevalt üles tohutul hulgal informatsiooni - kas me tahame seda või mitte. Olukorras kus üks meeltest korjab valesid aistinguid on ajul lisakoormus. Kuna esilekerkivaid mälestusi ei saa täielikult ignoreerida, peab ta kogu aeg kaaluma saadud informatsiooni tõesuse üle. Seetõttu võib subjektil näiteks keset vestlust kaduda mõttelõng, sest tema aju ei suuda mitte kuidagi loogiliselt seostada kinni püütud lõhnaaistingut.
Inimese füsioloogia on totralt lihtne ja manipuleeritav. Sega ühte meelt ja sul on inimene kellel võib esineda tugevaid sotsiaalse lävimise ja keskendumise probleeme.
Samas võib see indiviid olla üldises mõistes geenius. Ta suudab vaadata asju teise nurga alt, sest tema ajus tekkivad seosed on teised. Nendest seostest, mis enamasti võivad tunduda äärmiselt jaburad, võib tekkida just idee terve maailma parandamiseks.
Jabur, aga nii see on.
Üks meel või selle puudulikkus võib muuta palju.
Elulisi olukordi saaks siia tuua mitmeid, kuid seda ehk mõni teine kord.
Ja nüüd head und kõigile teadushuvilistele ka ubina poolt.
sinine sinine .... oot laupäev
On jälle käes see aeg, et tuleks teha väikesed vahekokkuvõtted: ometigi on ju nii palju juhtunud.
Raporteerin.
On laupäeva hommik. Ma istun arvutiga elutoas, kus magavad 2 pehmet ja karvast (üks on veel kõrvaltoas) ja mängib telku kuna leidub neid kes ei suuda taustamürata magada.
Väljas on torm, või noh selline piisavalt tugev tuul, et sa ei raatsi salli kaela panna kuna kardad sellest ilma jääda. Muidugi on meil seetõttu tuul ka vannitoas. WC paberit pole vajagi, lihtsalt lased tuulel üle pepu käia ja valma - väga mugav.
Aga mix ma laupäeva varahommikul kirjutan? Tõsi, tegelikult peaksin ma ju praegu tööd tegema. Seda ma ka plaanisin kui nii vara tõusin (magatud u 4 tundi).
Hakkasin mina nimelt ennast töö elu oluga jälle kurssi viima (mul oli just 2 töövaba päeva) ja siis viskas silme eest mustaks. Ma tean et meil tehakse kontoris pidevalt rumalusi - ma olen sellega harjunud, harjunud seda ignoreerima. Aga nüüd oli küll seda liiga palju. Esiteks: Ma täiesti mõistan, et mõne teise osakonna inimesed ei tea (ja ei kujuta ettegi) millised on meie osakonna töögraafikud. No olgu, anname andeks kui nad endiselt arvavad et töönädal lõpeb kõigi jaoks reedega. Aga kui selle vea teeb su otsene ülemus - jah seesama kes on ka kõrval kui graafikuid valmis vorbitakse - siis see ajab ikka vihale küll. No olgem ausad: saata kiri, et regage hiljemalt järgmise päeva õhtuks on meie tööaegade juures lauslollus - info tuleks VÄHEMALT 3 päeva ette anda. Teine asi: kui mul on vabad päevad ja on teada et inimesed peaks mind asendama sel ajal siis ma ka eeldan et nad seda teevad. Jube vastik on ikka laupäeval töönädalat alustada ja vaadata et mitte midagi pole vahepeal tehtud.
Kolmas asi: Infosulg ja filtrerimine. Lihtsalt väsitav, masendav ja raske on töötada teadmatuses ja kahlata läbi miskit jura et leida tõsiselt tähtsaid asju.
Neljas: Kui kolleeg küsib kuidas teha Sys restoori, jätab see temast ikka jube juhmi mulje. Eriti kui tal on imelihtne windooza, mida ta on juba aastaid kasutanud. Ausalt, ega mina ka täpselt peast ei tea, aga nutti peaks ikka piisavalt palju olema et teada kust otsida.
Lammas.
On väga võimalik, et ma liialdan siin kergelt. Samas oli eilne õhtu kohati sama traumeeriv kui tänane hommik nii, et ma arvan et see on ka lubatud. tanel padar and the sun plaadiesitlus konsert RockCafe-s tõi lausa pisara silma, sest see oli nii kole. Ei, ärge saage valesti aru - selle bändi vastu pole mul midagi, aga üritus polnud just väga nauditav. Järgnevatel põhjustel:
1. Sitt sound.
Helikvaliteedi puudulikkusest rääkides ütlen ma tõesti otse välja et see oli sitt - ja seda ilma ilustamata. Ja väide, et helipuldi juures ongi kõikse halvem heli, töötaks ainult siis kui helimehel olex klapid peas. Muul juhul peaks ta nagu reguleerimagi heli võimalikult halvaks. Puuduliku väite puudulikkus.
2. The Sun on Pop ja noortepärane.
Sellest põhjustatuna vajus sinna kohale ikka igasuguseid inimesi. Ma usun, et ma olen tolerantne inimene, aga ka minul on omad piirid. Ma saan aru, et kui üritus on populaarne, tuleb ehk isegi pool tundi vihma käes järjekorras seista. Ma saan ka aru kui sulle meeldib see muusika ja sa tõesti sellepärast ootad ja seisad. Aga järgnevalt asjad millest ma ausalt ei saa aru:
* mix inimesed lähevad konserdile kui neile see muusika ei meeldi?
tannu-pannu-sannu on praegu IN, seega tuleb nende konserdil käia sest see on kah IN. Ja kui sa seal juba oled siis võid küsida et mis kuradi jama lava pealt tuleb ja kas see ongi see tannu-pannu-sannu. Einoh äää vastik jura ää aga vähemalt näevad nad nii nummid välja ... ja see on ju niii IN... ää
* milline idioot läheb rock konserdile tikk-konsadega?
Ega ma muidu väga jalanõusid ei jälgi aga see tundus lihtsalt äärmuslikult ajuvaba. Ehk tõesti näed sa tikk- konsadega hea välja, aga olgem ausad - tikkud jalas ei saa moshida. Ja mida teed sa rock konserdil kui sa isegi ei kaalu moshimise võimalust?
3. Kui nüüd eelmised punktid siia ette lugeda jõame kindlale järeldusele et see üritus oli liiga kallis. Jah tunnistan ausalt, et ma maksin eile palju raha, et seista halvas helis lammaste keskel.
Määää
No, ok, ok, tegelikult polnud nii hull midagi, sest mul olid Marju ja Voolik. Aga ka hea seltskond ei suutnud tagada, et me seal kaua vastu peaks: Jätkasime Woodstokis ja kui unustada halb konserdielamus siis oli ju täitsa tore õhtu.
Enne tannu-pannu-sannut oli aga Tallinnas Brian Adams, keda me kah (veel suurema raha eest) kuulamas/vaatamas käisime. Oli kiita, oli laita ja tore oli seda vanameest päris elus näha. Kuigi ka sellel konsal oli segavaid asjaolusi oli ka siin õhtu lõppemotsioon siiski positiivne. Ja väga mõnus oli öösel kerge vihma ja tugeva tuule käes mööda Pirita rannaäärt linna poole jalutada. Väga ilus oli, ausalt. Hoolimata järgmise hommiku kergest peavalust.
Küll aga nägin ma Adamsi konserdil massipsühhoosi. Enne kui vanameister lavale läks lasti lihtsalt miskit raadiot (väga võimalik et see oli R Maania)ja iga kord kui seal lugu lõppes, hakkasid saalis olnud inimesed plaksutama. Ehk see on lihtsalt mingi uus traditsioon, mida ma ei mõista.
Ja kui vanameister tuli lavale, haaras mikri ja ütles "My name is Brian" hakkas rahvas lausa juubeldama. Jällegi, mul on tunne, et ma jäin vist sellest massipsühhoosist välja.
Aga enne Brianit oli Mait ja Teeviit. Ja siis saime me ka memme, Voolikuga tuttavaks. Väga lahe, väga tore, väga vinge.
Ja käisin ka Pimedate õhtute luuleüritusel. Üldemotsioon: masendav.
Kui eesti luule ei ole veel allakäigutrepil siis on "õnneks" mõned autrid kes suudavad selle treppi lausa liumäeks teha. Siiski 1 kolmest autorist oli isegi päris hea
nüüd nats pisemad teemad:
Meil on jõulud. Kuna kuuske ikka koju ei vea siis on meil lihtsalt nats tulukesi ja ehteid. Ja päkapikud käivad kah.
Pilte Maidu külaskäigust ja joulust leiab: http://public.fotki.com/zarvik/maidu-und-joul/
Tegin uue koomuski. Järjekorras teine ise tehtud täispikk koomusk. Seekord kolm lk-d. Kasutatud harilikku, värvilisi pliiatseid, musta geelipliiatsit ja muidugi paberit.
Inglise keeles ja puha.
Käisin silmaarsti juures. Silmad pole hullemaks läinud aga silmalihased ja närvid on omadega sassis.
See on vist suhtkohtkõik seekord.
Eks ma lisan kui miskit meenub
Raporteerin.
On laupäeva hommik. Ma istun arvutiga elutoas, kus magavad 2 pehmet ja karvast (üks on veel kõrvaltoas) ja mängib telku kuna leidub neid kes ei suuda taustamürata magada.
Väljas on torm, või noh selline piisavalt tugev tuul, et sa ei raatsi salli kaela panna kuna kardad sellest ilma jääda. Muidugi on meil seetõttu tuul ka vannitoas. WC paberit pole vajagi, lihtsalt lased tuulel üle pepu käia ja valma - väga mugav.
Aga mix ma laupäeva varahommikul kirjutan? Tõsi, tegelikult peaksin ma ju praegu tööd tegema. Seda ma ka plaanisin kui nii vara tõusin (magatud u 4 tundi).
Hakkasin mina nimelt ennast töö elu oluga jälle kurssi viima (mul oli just 2 töövaba päeva) ja siis viskas silme eest mustaks. Ma tean et meil tehakse kontoris pidevalt rumalusi - ma olen sellega harjunud, harjunud seda ignoreerima. Aga nüüd oli küll seda liiga palju. Esiteks: Ma täiesti mõistan, et mõne teise osakonna inimesed ei tea (ja ei kujuta ettegi) millised on meie osakonna töögraafikud. No olgu, anname andeks kui nad endiselt arvavad et töönädal lõpeb kõigi jaoks reedega. Aga kui selle vea teeb su otsene ülemus - jah seesama kes on ka kõrval kui graafikuid valmis vorbitakse - siis see ajab ikka vihale küll. No olgem ausad: saata kiri, et regage hiljemalt järgmise päeva õhtuks on meie tööaegade juures lauslollus - info tuleks VÄHEMALT 3 päeva ette anda. Teine asi: kui mul on vabad päevad ja on teada et inimesed peaks mind asendama sel ajal siis ma ka eeldan et nad seda teevad. Jube vastik on ikka laupäeval töönädalat alustada ja vaadata et mitte midagi pole vahepeal tehtud.
Kolmas asi: Infosulg ja filtrerimine. Lihtsalt väsitav, masendav ja raske on töötada teadmatuses ja kahlata läbi miskit jura et leida tõsiselt tähtsaid asju.
Neljas: Kui kolleeg küsib kuidas teha Sys restoori, jätab see temast ikka jube juhmi mulje. Eriti kui tal on imelihtne windooza, mida ta on juba aastaid kasutanud. Ausalt, ega mina ka täpselt peast ei tea, aga nutti peaks ikka piisavalt palju olema et teada kust otsida.
Lammas.
On väga võimalik, et ma liialdan siin kergelt. Samas oli eilne õhtu kohati sama traumeeriv kui tänane hommik nii, et ma arvan et see on ka lubatud. tanel padar and the sun plaadiesitlus konsert RockCafe-s tõi lausa pisara silma, sest see oli nii kole. Ei, ärge saage valesti aru - selle bändi vastu pole mul midagi, aga üritus polnud just väga nauditav. Järgnevatel põhjustel:
1. Sitt sound.
Helikvaliteedi puudulikkusest rääkides ütlen ma tõesti otse välja et see oli sitt - ja seda ilma ilustamata. Ja väide, et helipuldi juures ongi kõikse halvem heli, töötaks ainult siis kui helimehel olex klapid peas. Muul juhul peaks ta nagu reguleerimagi heli võimalikult halvaks. Puuduliku väite puudulikkus.
2. The Sun on Pop ja noortepärane.
Sellest põhjustatuna vajus sinna kohale ikka igasuguseid inimesi. Ma usun, et ma olen tolerantne inimene, aga ka minul on omad piirid. Ma saan aru, et kui üritus on populaarne, tuleb ehk isegi pool tundi vihma käes järjekorras seista. Ma saan ka aru kui sulle meeldib see muusika ja sa tõesti sellepärast ootad ja seisad. Aga järgnevalt asjad millest ma ausalt ei saa aru:
* mix inimesed lähevad konserdile kui neile see muusika ei meeldi?
tannu-pannu-sannu on praegu IN, seega tuleb nende konserdil käia sest see on kah IN. Ja kui sa seal juba oled siis võid küsida et mis kuradi jama lava pealt tuleb ja kas see ongi see tannu-pannu-sannu. Einoh äää vastik jura ää aga vähemalt näevad nad nii nummid välja ... ja see on ju niii IN... ää
* milline idioot läheb rock konserdile tikk-konsadega?
Ega ma muidu väga jalanõusid ei jälgi aga see tundus lihtsalt äärmuslikult ajuvaba. Ehk tõesti näed sa tikk- konsadega hea välja, aga olgem ausad - tikkud jalas ei saa moshida. Ja mida teed sa rock konserdil kui sa isegi ei kaalu moshimise võimalust?
3. Kui nüüd eelmised punktid siia ette lugeda jõame kindlale järeldusele et see üritus oli liiga kallis. Jah tunnistan ausalt, et ma maksin eile palju raha, et seista halvas helis lammaste keskel.
Määää
No, ok, ok, tegelikult polnud nii hull midagi, sest mul olid Marju ja Voolik. Aga ka hea seltskond ei suutnud tagada, et me seal kaua vastu peaks: Jätkasime Woodstokis ja kui unustada halb konserdielamus siis oli ju täitsa tore õhtu.
Enne tannu-pannu-sannut oli aga Tallinnas Brian Adams, keda me kah (veel suurema raha eest) kuulamas/vaatamas käisime. Oli kiita, oli laita ja tore oli seda vanameest päris elus näha. Kuigi ka sellel konsal oli segavaid asjaolusi oli ka siin õhtu lõppemotsioon siiski positiivne. Ja väga mõnus oli öösel kerge vihma ja tugeva tuule käes mööda Pirita rannaäärt linna poole jalutada. Väga ilus oli, ausalt. Hoolimata järgmise hommiku kergest peavalust.
Küll aga nägin ma Adamsi konserdil massipsühhoosi. Enne kui vanameister lavale läks lasti lihtsalt miskit raadiot (väga võimalik et see oli R Maania)ja iga kord kui seal lugu lõppes, hakkasid saalis olnud inimesed plaksutama. Ehk see on lihtsalt mingi uus traditsioon, mida ma ei mõista.
Ja kui vanameister tuli lavale, haaras mikri ja ütles "My name is Brian" hakkas rahvas lausa juubeldama. Jällegi, mul on tunne, et ma jäin vist sellest massipsühhoosist välja.
Aga enne Brianit oli Mait ja Teeviit. Ja siis saime me ka memme, Voolikuga tuttavaks. Väga lahe, väga tore, väga vinge.
Ja käisin ka Pimedate õhtute luuleüritusel. Üldemotsioon: masendav.
Kui eesti luule ei ole veel allakäigutrepil siis on "õnneks" mõned autrid kes suudavad selle treppi lausa liumäeks teha. Siiski 1 kolmest autorist oli isegi päris hea
nüüd nats pisemad teemad:
Meil on jõulud. Kuna kuuske ikka koju ei vea siis on meil lihtsalt nats tulukesi ja ehteid. Ja päkapikud käivad kah.
Pilte Maidu külaskäigust ja joulust leiab: http://public.fotki.com/zarvik/maidu-und-joul/
Tegin uue koomuski. Järjekorras teine ise tehtud täispikk koomusk. Seekord kolm lk-d. Kasutatud harilikku, värvilisi pliiatseid, musta geelipliiatsit ja muidugi paberit.
Inglise keeles ja puha.
Käisin silmaarsti juures. Silmad pole hullemaks läinud aga silmalihased ja närvid on omadega sassis.
See on vist suhtkohtkõik seekord.
Eks ma lisan kui miskit meenub
Subscribe to:
Posts (Atom)