Seega mõtlesin jagada üht põnevat mõttekäiku rollidest, täpsemalt mõistest nimega rollipinge.
Lihtsustatult võib seda seletada kui pinget, mis tekib teatud rollis olemisega, sest paratamatult avades ühe ukse sulged sa paljud teised. Või siis on see pinge, mis on rolli tõttu sotsiaalselt peale surutud, mis teeb põhimõtteliselt suht sama välja.
Ehk veidi ekstreemselt võib siin tuua näiteks hullumaja arsti, kes peab igas olukorras omama selget mõistust ja süsteemi, samas kui tema patsient võib olla vaba igasugustest sotsiaalsetest käitumisnormidest. Kui pinge arstis läheb piisavalt suureks, võib ta hakata isegi kadestama oma patsienti selle vabaduse pärast.
Rolle on meil rohkem kui üks. Peale kõige muu oleme me tihti seadusekuulekad kodanikud, õpilased, õpetajad, töötajad, turistid jne
Küsimus pole kunagi selles kas need piged tekivad vaid kui palju, mis oleneb sellest kui palju meid kindlasse raamistikku surutakse. Mingid pinged on alati.
Kuidas aga neid pingeid lahendada?
Raamatu autor tõi näiteks maskeraadid ja karnevalid, mis on paljude kultuuride osad, kus tekib võimalus mängida kedagi teist. Samuti annab see võimaluse pilada ja naeruga võtta näiteks võimu (ehk siis välja elada enda rollipinged võmu all olemisest) või religiooni. Kuidas kuskil.
Mitmes kultuuris, tuues näitena vabalt Eesti, Soome ja Venemaa, on kindlasti üheks rollipinge maandajaks alkohol. Sest alkoholijoobes on äkitsi rolli piirid lõdvemad ja sa võid nendest üle astuda ilma ise-endaga vastuollu minemata. Pole just eriti tervislik lähenemine, aga mis teha kui sotsiaal-ajalooline kultuur paremat ei oma.
Minu arust on universaalne lahendus rollipingele aga improteater ja rollimäng (just enda valitud rolidega).
Improteatris osalemine annab võimaluse pilada ja suurendada sotsiaalseid stereotüüpe ning need pinged koos publikuga välja naerda. Väga võimas ja vahetu kogemus.
Rollimäng aga võib anda hulluarstile just võimaluse hullu mängimiseks, mis lahustaks turvalisel laval eelneva rolli pinged ja annaks ka tegeliku kogemuse nö kadestatud rollist.
Kuigi larpi puhul pole roll ise-enesest alati selle järgi valitud, on alati märgata kui mängijatel tekib võimalus teha seda, mis päriselus oleks täiesti välistatud.
Siin tuleb hea näitena meelde üks situatsioon ühest larp-ist kus värske kuulihaavaga meeskodanik lamas oiates diivanil ning 2 üleslöödud välimusege õrna daami tema ümber paanitsesid ja olid minestuse äärel vere nägemisest. Tõstsid küll pead, küll jalgu... otsisid pulssi...patsutasid nägu.... ühesõnaga ei osanud haavatuga midagi ette võtta ja tegid peaaegu kõike seda mida tegelikult ei tohiks teha. Lausa irooniliselt on üks neist mängijatest päris elus arst ja teine kiirabitöötaja - see situatsioon andis võimaluse täielikult vabaneda oma igapäevarolli piiridest. Ja nad nautisid seda täielikult.
Samuti on meelde jäänud roll, kui muidu asjalik pere-ema mängis ühel larpil Prantsuse päritoluga proffesionaalset prostituuti (ja musta turu diilerit). Jällegi roll, mida sa naudid, aga ei saa päris elus rakendada kasvõi puhtalt enda ja sotsiaalsete väärtushinnangute tõttu. Ja võibolla naudidki sa seda rolli just selle päriselu vastandlikkuse pärast.
Enda larpi rollidele mõeldes, saan need jagada kaheks:
Grupi ehk taustrollid, kui oled mängul koos seltskonnaga ning sinu roll pole mitte nii tähtis kui sotsiaalne lõbu oma grupis. Põhiväärtus on ikkagi koos tegutsemine ja pulli saamine.
Ja üksikrollid, milles võib näha mingit vastupidist peegeldust päris elule.
Hea näitena enda üksikrollist meenub Loki mängul Tartu Jumalad. Päriselt ei ole ma eriline egoistlik nihverdaja, valetaja ja vingerpussija. Selles mängus sain aga avada enda selle poole, ning mingil määral jäi see ka avatuks. Kui sa ei tunne mingit osa endast piisavalt hästi, siis võib see tekitada sinus hirmu - teamdatus just. Küll aga kui see osa on tuttav, siis on see su enda valik kas ja kuidas sa seda kasutad - aga hirmu ta enam ei tekita.
Seega võib isegi vaid meelelahutuslik rollimäng aidata meil teadvustada nii enda sisemust kui ka suhtestumist maailma.
Küsimus on vaid mängujärgses eneseanalüüsis.
Sellised mõtted täna,
head rollimist.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba