paistab et olen endale uue kiiksu e hobbi leidnud. Järgmine fotofilm:
Ja kui te küsite, et kas mul tõesti pole midagi paremat teha, siis vastus on "Ei".
Kiiksuga asju on lahe teha :))))
Lammas otsib sõpra
niisiis läksin üks päev nats sassi ja tegin sellise vidina valmis.....
mõtteid on veel
mõtteid on veel
aghblghlala...kh ublunk
Teinekord on tunne, et mõtted liiguvad kiiremini kui huuled selle välja suudavad hääldada. Või on mõtteid nii palju, et ei suuda neid kuidagi lausetesse siduda nii, et välja tuleb vaid sisutu kokutamine.
Mõni aeg tagasi oli jutuajamine ühe sõbraga ühel suhteliselt diskreetsel teemal ( no inimsuhted, kes neist ikka aru saab) ja muidugi oli mul mõtteid liiga palju. Välja tuligi olukord, kus selle asemel et ilusaid seotud lauseid tekitada, tulid välja hoopis üksikud hm prinsiiplaused, millel täielikult puudus omavaheline side. Nõnda ma siis üritasin oma arvamust avaldada, jälgides vestluskaaslase segaduses näoilmeid ja oma järelmõtet "oot ja kuidas see asjaga seotud on"
Ohjah, elu oleks teinekord ikka tunduvalt lihtsam kui me ei mõtleks nii palju.
Aga siis oleks kindlasti igavam kah :P
Igal juhul leidub inimesi kes oma mõtlemisega suudavad (oma ja vahel ka teiste) elu ikka jube huvitavaks (loe:keeruliseks) teha. Täiskasvanud ja jube asjalikud inemesed, kellel lihtsalt teinekord lööb miski teismelisekriis välja. Küsimus jääb sinna, et kumba rohkem on, kas normaalsust või nõmetsemist. Kui esimene kaalub teise üle siis saab ka hakkama (vahel mööndustega, aga siiski) aga muul juhul:"sau sau"
Ja kõige lõpux
Luv on see kui kaks inimest suudavad lihtsalt nautida üksteise lähedust. Vaikuses imetlededa üksteise olemasolu ja ilu, ilma midagi ütlemata. Lihtsalt olla kahekesi, ilma otsimata põhjust või tagajärge. Ilma isegi midagi tegemata ja mõtlemata sellele kuidas aeg raisku läheb. Ilma muretsemata tuleviku või möödunud pärast vaid lihtsalt nautida seda ühte hetke. Nautida hetke ja naeratust.
Lihtsalt mõtteid
Mõni aeg tagasi oli jutuajamine ühe sõbraga ühel suhteliselt diskreetsel teemal ( no inimsuhted, kes neist ikka aru saab) ja muidugi oli mul mõtteid liiga palju. Välja tuligi olukord, kus selle asemel et ilusaid seotud lauseid tekitada, tulid välja hoopis üksikud hm prinsiiplaused, millel täielikult puudus omavaheline side. Nõnda ma siis üritasin oma arvamust avaldada, jälgides vestluskaaslase segaduses näoilmeid ja oma järelmõtet "oot ja kuidas see asjaga seotud on"
Ohjah, elu oleks teinekord ikka tunduvalt lihtsam kui me ei mõtleks nii palju.
Aga siis oleks kindlasti igavam kah :P
Igal juhul leidub inimesi kes oma mõtlemisega suudavad (oma ja vahel ka teiste) elu ikka jube huvitavaks (loe:keeruliseks) teha. Täiskasvanud ja jube asjalikud inemesed, kellel lihtsalt teinekord lööb miski teismelisekriis välja. Küsimus jääb sinna, et kumba rohkem on, kas normaalsust või nõmetsemist. Kui esimene kaalub teise üle siis saab ka hakkama (vahel mööndustega, aga siiski) aga muul juhul:"sau sau"
Ja kõige lõpux
Luv on see kui kaks inimest suudavad lihtsalt nautida üksteise lähedust. Vaikuses imetlededa üksteise olemasolu ja ilu, ilma midagi ütlemata. Lihtsalt olla kahekesi, ilma otsimata põhjust või tagajärge. Ilma isegi midagi tegemata ja mõtlemata sellele kuidas aeg raisku läheb. Ilma muretsemata tuleviku või möödunud pärast vaid lihtsalt nautida seda ühte hetke. Nautida hetke ja naeratust.
Lihtsalt mõtteid
Õhtune plugin
Küll oleks tore kui õhtul enne magama jäämist saaks lihtsalt öökapi pealt juhtme võtta ja kusagile kõrva taha sutsata, nii et kõik hääd mõtted kohe otse peast kusagile arvutisse talletuvad. Teadupärast tulevad õhtuti just need kõige paremad ok magusamad mõtted.
Seekord siis eneseleidmise/kaotamise ja kultuuri teemadel. Sai ostetud Septembri kuu Muusa ning õhtu jooksul ka enamuses läbi loetud. Tekitas palju mõtlemisainet. Paljud seal tõstetatud teesid/põhimõtted olid mulle kunagi omased aga enam mitte. Mix? kas olen ma tõesti voolanud piisaks tarbijaühiskonna (see on üks uur paha konn, ma ütleksin) tiiki.
Kas ,ma olen viimaste aastatega Tallinnas tõesti nii palju muutunud, et unustanud iseenda? Olen lihtsalt ehk muutunud mugavaks ja peale tööpäeva eelistanud lihtsamat telekat kui et raamatut lugeda (millest teine versioon kurnab silmi siiski vähem, mõeldes mu 8h tööpäevadele arvuti taga) Jah, kättevõtmise asi.
Tekitab kõheda tunde - mõte, et oled vaid kest.
Samuti olen mõelnud kirjandusliku loome psühholoogilistest jaburustest, mis mu peas tekivad. Näiteks kui olen kirjutanud mõne luuletuse või jutu (mille sisu ja tegevus pole mitte kunagi 1:1 päriselule) siis tunnen ma ennast kuidagi imelikult kui keegi seda positiivselt hindab. Endal tekib täpselt selline tunne et kuulge, ma ju ei teinud midagi: lihtsalt püstitasin tseeni, emotsiooni, süzee ..... aga teglikult ei juhtunud ju midagi. "Inimesed, see mida te hindate on tühjus" hüüab miski sisemast.
Ehk on see vaid mu loomingulisus, mis ootab et kunagi kirjutatud ka reaalelus rakendust leiab, kasvõi teatrilaval või filmis (piisab aga ka luuleõhtutest).
Und ubinale ja teistele ning häid õhtuseid mõtteid.
Seekord siis eneseleidmise/kaotamise ja kultuuri teemadel. Sai ostetud Septembri kuu Muusa ning õhtu jooksul ka enamuses läbi loetud. Tekitas palju mõtlemisainet. Paljud seal tõstetatud teesid/põhimõtted olid mulle kunagi omased aga enam mitte. Mix? kas olen ma tõesti voolanud piisaks tarbijaühiskonna (see on üks uur paha konn, ma ütleksin) tiiki.
Kas ,ma olen viimaste aastatega Tallinnas tõesti nii palju muutunud, et unustanud iseenda? Olen lihtsalt ehk muutunud mugavaks ja peale tööpäeva eelistanud lihtsamat telekat kui et raamatut lugeda (millest teine versioon kurnab silmi siiski vähem, mõeldes mu 8h tööpäevadele arvuti taga) Jah, kättevõtmise asi.
Tekitab kõheda tunde - mõte, et oled vaid kest.
Samuti olen mõelnud kirjandusliku loome psühholoogilistest jaburustest, mis mu peas tekivad. Näiteks kui olen kirjutanud mõne luuletuse või jutu (mille sisu ja tegevus pole mitte kunagi 1:1 päriselule) siis tunnen ma ennast kuidagi imelikult kui keegi seda positiivselt hindab. Endal tekib täpselt selline tunne et kuulge, ma ju ei teinud midagi: lihtsalt püstitasin tseeni, emotsiooni, süzee ..... aga teglikult ei juhtunud ju midagi. "Inimesed, see mida te hindate on tühjus" hüüab miski sisemast.
Ehk on see vaid mu loomingulisus, mis ootab et kunagi kirjutatud ka reaalelus rakendust leiab, kasvõi teatrilaval või filmis (piisab aga ka luuleõhtutest).
Und ubinale ja teistele ning häid õhtuseid mõtteid.
Subscribe to:
Posts (Atom)