... ütles Tegude kalender. Ma siis mõtlesin, et kirjutan - sai ju kunagi palju neid sõnu ritta seatud. Selline ta siis tuli ja las ta siis on.
Tüdruk, kes vaatas tähti
Me olime ja vaatasime tähti
Küll hoones sees, kuid puudus aken, uks.
Sein pragunev ning laeks ainult lehti
võis näha: Miskit jäänud oli poolikuks.
Sest kohast sai mu hingerahu tempel.
Hõrk pelgupaik, kus puhata sai meel.
Ei teesklust, maske, argipäeva tempe.
Oh kuidas otsin seda tunnet veel.
On läinud koht ning nii ka läinud sina.
Veel tähistaevas tunnen ära meid.
Miks sünnime me nõnda hapratena?
Oh kallis sõber... soovin sul häid teid.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba