Jõulude ajal sai vanaisaga räägitud kultuurist Eestis. Väga pikalt ja tõsiselt.
Üldjoontes võib selle jutuajamise võtta kokku järgmiselt: Eesti rahvas on kolme kultuuriruumi vahel.
Rahva ühiste väärtusteta väikeriik on aga tükeldatud väikeriik ning kes teab kui jätkusuutlik selline nähtus on.
Praeguste Eesti elanike seas on järgnevad kultuurid (siinkohas ei mõtle ma kohe kindlasti mitte rahvust vaid mõttemaailma. Iga rahvuse seas leidub erinevaid mõttemaailmu. Samuti ei taha ma ühegi nimetusega ühtegi rahvast või riiki solvata - need nimetused lihtsalt tundusid kõige sobivamad):
Euroopalik (Saksamaa/Prantsusmaa) kultuuriruum - selle alla kuulub mõistmine, et meie riik on 1 mitme seas aga siiski oma näoga. Rahvuslikkuse alalhoid ja ka teiste rahvuste austamine ja hindamine. Teistega arvestamine. Rahuarmastus ja austus (looduse, teiste inimeste, iga ameti jne vastu) .
Selle kultuuri esindajaid paistab olevat igas vanuses.
Vene kultuuriruum - juhtfiguur ja selle jumaldamine/fännamine. Ülbus ja enesekesksus. "Olen suur ja tugev ja mul on õigus. Ideaalid on tähtsamad kui tegelikkus" Enda (või enda kultuuri) tõstmine teistest kõrgemale. Selle esindajad on peamiselt nõukogude liidu aja inimesed, kes on harjunud mõttega et on ühe ilgelt suure suurriigi osa (sellest siis ka ülbus).
Ameerka kultuuriruum - Ülbus ja enesekesksus. "Olen suur ja tugev ja mul on õigus." Enda (või enda kultuuri) tõstmine teistest kõrgemale. Suur omandi ja ühiskondliku staatuse hindamine ja teistega võistlemine. Materjaalsed väärtused.
Siia langeb päris palju tänapäeva noori.
Hm, ei saanud seda mõtet küll nii hästi kirja kui oleks tahtnud (praegu lihtsalt ei taha tulla paremini) aga vist üldiselt ähmaselt arusaadav. Ühesõnaga meil on siin hetkel kolme suure kultuuriruumi esindajaid - erinevas keskkonnas kasvanud inimesi. Erinevate maailmavaadete ja suhtumisega.
Pole siis ka ju imestada, et vanemad ei saa noorematest aru ja nooremad vanematest.
Hea näide kultuuriruumidest on filmid (või no looming üldiselt). Kui te vaatate mõnda Ameerika filmi, kas sealsed inimesed tunduvad normaalsed või natuke kiiksuga? Kas tort näkku huumor on teie jaoks? Kas Inglismaal (mis on rohkem Euroopa kultuuriruum) tehtud filmide tegelased tunduvad mõistetavad ja sümpaatsed? jne näiteid on palju
Mõelge selle peale ja jagage arvamust . Minu arust on tegemist päris huvitava tähelepanekuga.
Natu Pühadejuttu
Eile õhtul käisin TTÜ meeskoori pühadekontserdil. Täitsa muhe oli. Muidugi mitte nii vaba ja vallatu, kui kevadkontsert, aga siiski. Nii kui laulmine sai läbi ning inimesed püsti hakkasid tõusma tuli mulle pähe vaid üks mõte "Kurat, kust saaks piiblit?"
Milles siis asi? Mul pole pühade vastu midagi, kuid Jõulud mulle ei meeldi. Eriti kui räägitakse, et need pühad said alguse Jeesuse sünnist. No mida veel? Jõulud võisid alguse saada küll aga mitte pühad. Me räägime pühadest talvise pööripäeva ajal, mis on olemas mitmes kultuuris ja väita, et see tekkis alles 2000 aastat tagasi ühe beebi sünniga on ****.
Ka praegu on meil jäänukeid vanadest kommetest. Või tuleb keegi mulle tõesti tõsimeeli väitma, et talvised pühad on vaid Jeesuse sünni tähistamine?
Olgu, rääkige siis, aga paluks ka seletust, kuidas on Jeesus Kristus ja Jõuluvana omavahel seotud (peale selle, et mõlemal on puudus žiletist nagu ka ZZ Topil).
Jõuluvana on siiski jäänuk vanemast ajast. See on sümbol. Talvisel pööripäeval tuleb soe ilm vana mehena, näidates tema tee on selleks korraks lõppenud ja et edasi tuleb vaid külm. Muidugi on see sümbol ajas muutunud, aga mis siis pole.
Peale viimase laulu "Üks roosike on tõusnud" tuli minus esile uudishimu. Kui kõik lõõritavad, et Jeesus sündis 24 detsembril (või noh Jõulude aegu, Jõululaps nagu ta pidavat olema) siis äkki on selle kohta ka mingi vihje piiblis. Kasvõi sellest oleks piisanud, et "oli külm aeg". Kiirelt piilutud netiversioonis polnud mingit vihjet.
Muidugi on klassikaline Ameerika stiilis Jeesuse sünni kujutamine paras jaburus. Noh teate küll: on loomalaut, mille katus on kaetud lumega; Jeesus hällis; vanemad imetlevad oma last; 3 tarka; hunnik lambaid. Aga midagi selles kujutises oleks nagu väga paigast ära. Mis ajast sajab Jeruusalemas lund? (võtmata arvesse tõlgendusi mille kohaselt ka loomalaut oli lihtsalt tõlke apsakas).
Ühesõnaga, Jeesuse eluloos (loe:piiblis) pole mainitud millal ta sündis aga ometi tähistatakse tema sündi traditsioonilise talvise pööripäeva ajal? Tundub kuidagi liiga täpselt ajastatud paganlike pühade peale, kas pole?.
Ja kui keegi mõtleb, et mul puudub igasugune austus Kristuse ja religiooni vastu, siis ütleksin, et päris nii see pole. Ma tunnistan, et kunagi elas tubli mees Jeesus, kes rääkis inimestele armastusest. Minu jaoks on ta võrdne teiste valgustunutega nagu näiteks Buddha. Muidugi ma austan inimest, kes on teistele inimestele valgustust toonud aga ma ei ole pime järgija. Samuti on minu jaoks oluliselt tähtsamad tema sõnad, kui see et ta löödi risti - õpetus, mitte laip, on tähtis.
Mis puudutab piiblit, siis ma usun, et see on päris asjalik. Lugenud ma seda ei ole, nagu vähemalt 90% eestlastest. Küll olen ma lugenud tänapäevast tõlget piiblist, aga see on hoopis teine teema.
Kes on kunagi midagi tõlkinud, võib kinnitada et on võimatu tõlkida nii, et mittemidagi kaotsi ei läheks. Keel on ikkagi osa kultuurist ja kultuurid on erinevad. Seda kadu saab küll vähendada miinimumini, aga kindel on see, et midagi on kaotsi läinud.
Pealegi on keel muutuv ja selleks, et me tõlkest midagi aru saaks, peab see olema tänapäevases keeles. Seega tuleb iga mõne aja tagant teha uus tõlge, et see oleks mõistetav.
On võimatu, et mõni raamat niiviisi ligi 2 tuhat aastat muutumatult vastu peab. Kindlasti on midagi ka alles, aga kui täpselt?
Minu suhtumise piiblisse võtab kokku järgmine inglise keelne anekdoot (mis on samas ka järjekordne näide, et see ei töötaks tõlgituna)
"A new monk arrives at the monastery. He is assigned to help the other monks in copying the old texts by hand. He notices, however, that they are copying copies, and not the original books.
So, the new monk goes to the head monk to ask him about this. He points out that if there was an error in the first copy, that error would be continued in all of the other copies. The head monk says, "We have been copying from the copies for centuries, but you make a good point, my son."
So, he goes down into the cellar with one of the copies to check it against the original.
Hours later, nobody has seen him. So, one of the monks goes downstairs to look for him. He hears sobbing coming from the back of the cellar and finds the old monk leaning over one of the original books crying. He asks what's wrong.
"The word is celebrate not celibate," says the old monk with tears in his eyes."
Vot sellised on siis lood piibliga.
Muidugi on palju inimesi, kes küll laulavad jõululaule aga ei mõtle nende sõnumile. Kas see pole mitte sõnade mitteväärtustamine? Parem laulge/rääkige ikka sõnu mida te ka ise usute.
Pühad aga mulle meeldivad. Mõte, et pea meeles inimesi, kes on sulle kallid on ju igati teretulnud. Sellega on võimalik avaldada tänu inimestele, kes on sinu elus selle aasta jooksul olemas olnud. Ehk on nad sind aidanud või toetanud just siis kui sa hädas olid? Nüüd oleks paras aeg seda meeles pidada ning vähemalt häid soove nendega jagada. Umbes selline on minu käsitlus pühadest. Ka looduses on sel ajal muutus - seda ei tasuks mitte unustada.
see on minu tahe,
ükskõik kui tühi see ka ei tunduks,
see on minu tahe"
[Jumal, Chalice loos "Ilu Päästab"]
Milles siis asi? Mul pole pühade vastu midagi, kuid Jõulud mulle ei meeldi. Eriti kui räägitakse, et need pühad said alguse Jeesuse sünnist. No mida veel? Jõulud võisid alguse saada küll aga mitte pühad. Me räägime pühadest talvise pööripäeva ajal, mis on olemas mitmes kultuuris ja väita, et see tekkis alles 2000 aastat tagasi ühe beebi sünniga on ****.
Ka praegu on meil jäänukeid vanadest kommetest. Või tuleb keegi mulle tõesti tõsimeeli väitma, et talvised pühad on vaid Jeesuse sünni tähistamine?
Olgu, rääkige siis, aga paluks ka seletust, kuidas on Jeesus Kristus ja Jõuluvana omavahel seotud (peale selle, et mõlemal on puudus žiletist nagu ka ZZ Topil).
Jõuluvana on siiski jäänuk vanemast ajast. See on sümbol. Talvisel pööripäeval tuleb soe ilm vana mehena, näidates tema tee on selleks korraks lõppenud ja et edasi tuleb vaid külm. Muidugi on see sümbol ajas muutunud, aga mis siis pole.
Peale viimase laulu "Üks roosike on tõusnud" tuli minus esile uudishimu. Kui kõik lõõritavad, et Jeesus sündis 24 detsembril (või noh Jõulude aegu, Jõululaps nagu ta pidavat olema) siis äkki on selle kohta ka mingi vihje piiblis. Kasvõi sellest oleks piisanud, et "oli külm aeg". Kiirelt piilutud netiversioonis polnud mingit vihjet.
Muidugi on klassikaline Ameerika stiilis Jeesuse sünni kujutamine paras jaburus. Noh teate küll: on loomalaut, mille katus on kaetud lumega; Jeesus hällis; vanemad imetlevad oma last; 3 tarka; hunnik lambaid. Aga midagi selles kujutises oleks nagu väga paigast ära. Mis ajast sajab Jeruusalemas lund? (võtmata arvesse tõlgendusi mille kohaselt ka loomalaut oli lihtsalt tõlke apsakas).
Ühesõnaga, Jeesuse eluloos (loe:piiblis) pole mainitud millal ta sündis aga ometi tähistatakse tema sündi traditsioonilise talvise pööripäeva ajal? Tundub kuidagi liiga täpselt ajastatud paganlike pühade peale, kas pole?.
Ja kui keegi mõtleb, et mul puudub igasugune austus Kristuse ja religiooni vastu, siis ütleksin, et päris nii see pole. Ma tunnistan, et kunagi elas tubli mees Jeesus, kes rääkis inimestele armastusest. Minu jaoks on ta võrdne teiste valgustunutega nagu näiteks Buddha. Muidugi ma austan inimest, kes on teistele inimestele valgustust toonud aga ma ei ole pime järgija. Samuti on minu jaoks oluliselt tähtsamad tema sõnad, kui see et ta löödi risti - õpetus, mitte laip, on tähtis.
Mis puudutab piiblit, siis ma usun, et see on päris asjalik. Lugenud ma seda ei ole, nagu vähemalt 90% eestlastest. Küll olen ma lugenud tänapäevast tõlget piiblist, aga see on hoopis teine teema.
Kes on kunagi midagi tõlkinud, võib kinnitada et on võimatu tõlkida nii, et mittemidagi kaotsi ei läheks. Keel on ikkagi osa kultuurist ja kultuurid on erinevad. Seda kadu saab küll vähendada miinimumini, aga kindel on see, et midagi on kaotsi läinud.
Pealegi on keel muutuv ja selleks, et me tõlkest midagi aru saaks, peab see olema tänapäevases keeles. Seega tuleb iga mõne aja tagant teha uus tõlge, et see oleks mõistetav.
On võimatu, et mõni raamat niiviisi ligi 2 tuhat aastat muutumatult vastu peab. Kindlasti on midagi ka alles, aga kui täpselt?
Minu suhtumise piiblisse võtab kokku järgmine inglise keelne anekdoot (mis on samas ka järjekordne näide, et see ei töötaks tõlgituna)
"A new monk arrives at the monastery. He is assigned to help the other monks in copying the old texts by hand. He notices, however, that they are copying copies, and not the original books.
So, the new monk goes to the head monk to ask him about this. He points out that if there was an error in the first copy, that error would be continued in all of the other copies. The head monk says, "We have been copying from the copies for centuries, but you make a good point, my son."
So, he goes down into the cellar with one of the copies to check it against the original.
Hours later, nobody has seen him. So, one of the monks goes downstairs to look for him. He hears sobbing coming from the back of the cellar and finds the old monk leaning over one of the original books crying. He asks what's wrong.
"The word is celebrate not celibate," says the old monk with tears in his eyes."
Vot sellised on siis lood piibliga.
Muidugi on palju inimesi, kes küll laulavad jõululaule aga ei mõtle nende sõnumile. Kas see pole mitte sõnade mitteväärtustamine? Parem laulge/rääkige ikka sõnu mida te ka ise usute.
Pühad aga mulle meeldivad. Mõte, et pea meeles inimesi, kes on sulle kallid on ju igati teretulnud. Sellega on võimalik avaldada tänu inimestele, kes on sinu elus selle aasta jooksul olemas olnud. Ehk on nad sind aidanud või toetanud just siis kui sa hädas olid? Nüüd oleks paras aeg seda meeles pidada ning vähemalt häid soove nendega jagada. Umbes selline on minu käsitlus pühadest. Ka looduses on sel ajal muutus - seda ei tasuks mitte unustada.
"igaühte on vaja
igaüks on oluline
teist panen ma kokku midagi suurt ja veel kaunimat,
kaunimat, kui sa mõista suudad,
kõike ei saa seletada
see on minu tahe,
ükskõik kui tühi see ka ei tunduks,
see on minu tahe"
[Jumal, Chalice loos "Ilu Päästab"]
Roogadest ja Raamatuist
Hiljuti Apollos Väikest Printsi otsides (paganama hea raamat, aga puudus veel me kodust) sain ma halva üllatuse osaliseks. Seesamune raamat ei olnud ei ilukirjanduse all, ega noortekirjanduse all vaid laste sektsioonis - suhtkoht kõrvuti Miki Hiirega. Kes on Väikest Printsi lugenud, nõustub kindlasti et kuigi see on kirjutatud lapselikus stiilis ei ole tegemist päris lasteraamatuga. Pigem on see terve pere raamat, kõik võiksid seda lugeda: tädid-onud, isa-ema, vanaisa-vanaema ja muidugi ka lapsed. Selles on rohkem mõtet sees, kui paljudes kauakiidetud klassikutes. Kui ma õigesti mäletan oli Väike Prints meil ka kohustuslikus kirjanduses kuskil põhikooli lõpupoole. Miks nii hilja? Sest varem ei mõista kõike selle lihtsuses peituvat võlu. Ja leida sellist raamatut laste sektsioonist oli .... kerge hämming.
Siia veel juurde vana tuntud tõde, et Terry Pratchett ei ole ulme vaid ulmeparoodia. Vaadata seda samas sektsioonis kõrvuti raamatutega, mida ta parodeerib on . . . kergelt kummaline.
Aga, mis siin ikka podiseda raamatute asukoha üle raamatupoes. Pigem tasub olla õnnelik, et meil on veel raamatupoode, ja et leidub ka päris palju inimesi, kes endiselt lugemist harrastavad.
Nüüd natuke toidujuttu.
Eelmine nädal võtsime kätte ja tegime kirjut koera.
Just niisama lihtsalt. Ja mõlemad esimest korda (kui mälu just ei peta). Välja tuli hea. Paganama hea. Liiga hea. Praegu on veel umbes pool kogu kogusest alles ... ega kahekesi ei jõua nii palju magusat korraga näost sisse ajada. Ega Kaf-Kaf kah just kirjust koerast väga midagi arva (enamasti tal magusat limpsida ikka meeldib .... aga samas meeldib talle ka vesivärve limpsida, nii et...)Eile tuli uus katsetus. Esiteks proovisime teha leiba. Katse üks, duubel üks: tulikuum külmrelv.
Leiva maitse oli küll, koorik oli kah aga muuga läks natuke nihusti - leib ei kerkinud. Selline kõvade äärtega leiva järgi lõhnav plönn tainast tuli lihtsalt. Nüüd panime uue juuretise hakkama, et ehk teine kord läheb paremini. Niipalju me kah patustada ei raatsi, et leiva sisse pärmi panna. Kui juba ise, siis ise ka juuretis. Harjutamine teeb meistriks.
Kuna leivategu üks aeganõudev protsess ole, ning meil vahepeal taigna kerkimist (mida ta kohe üldse ei plaaninudki teha) oodata oli vaja, tegime veel ühe katsetuse. Nimelt piparmuffinid. Täpselt, mitte piparkook (issand, neid polegi see pühade ag jõudnud veel teha) vaid piparmuffin. Tegime tavalise muffinitainase valmis, lisasime rummiessentsi ja igasugu vürtse ja pipraid. Tulemus: üllatavalt hea. Nagu väikesed õhulised jõulukoogikesed.
Vot siis, mõtteid teistelegi!
Unedest taaskord
Viimase aja unede püsivaks jooneks on saanud see, et täheldan keset unenägu ise-endale "See on küll huvitav unenägu, tuleb kindlasti hommikul kirja panna". Ärgates on aga meeles vaid see, kuidas ma täheldasin, et tuleks kirja panna. Aga mida kirja tuleks panna? Pole enam õrna aimugi.
No on iroonia.
Samas on hea täheldada, et unedega enam suuremat probleemi ei ole. Kui lugeda viimase paari aasta postitusi siis paistab une teema olevat lausa läbiv, kuid viimase aja loetud materjalid on selles kohas tohutult abiks olnud.
Kui veab saab unest vihjeid - tõlgendamine on muidugi keeruline.
Kui ei vea ja tõesti ärkad üles halva enesetundega, siis saab une lõpu ümber mängida ja uuesti edasi magada.
Kuigi viimaste öiste ärkamistega on hoopis kummalised lood. Ärkan pigem füüsiliste ärrituste peale ja suht kergelt. Kas köhahoog (olen veendunud, et süüdi on kuiv keskküte)või tekk on läinud ühe jala pealt ära või on liiga palav ja korras - olengi ärkvel. Uuesti magama jäämine on aga omaette protsess. Esiteks peab olema nii tunnikese ärkvel ehk jooma ka veel teed meega, siis tuleb uni lõpuks küll.
Aga nii ei oska, et ärkad ja siis magad kohe edasi (välja arvatud poolärkamised mille käigus olen äratuse kinni pannud - enda meelest olen seda ikka unes teinud)
Niipalju täna.
Muide, Kosmikud ja Rannap "Ilus Maa" on päris mõnus.
No on iroonia.
Samas on hea täheldada, et unedega enam suuremat probleemi ei ole. Kui lugeda viimase paari aasta postitusi siis paistab une teema olevat lausa läbiv, kuid viimase aja loetud materjalid on selles kohas tohutult abiks olnud.
Kui veab saab unest vihjeid - tõlgendamine on muidugi keeruline.
Kui ei vea ja tõesti ärkad üles halva enesetundega, siis saab une lõpu ümber mängida ja uuesti edasi magada.
Kuigi viimaste öiste ärkamistega on hoopis kummalised lood. Ärkan pigem füüsiliste ärrituste peale ja suht kergelt. Kas köhahoog (olen veendunud, et süüdi on kuiv keskküte)või tekk on läinud ühe jala pealt ära või on liiga palav ja korras - olengi ärkvel. Uuesti magama jäämine on aga omaette protsess. Esiteks peab olema nii tunnikese ärkvel ehk jooma ka veel teed meega, siis tuleb uni lõpuks küll.
Aga nii ei oska, et ärkad ja siis magad kohe edasi (välja arvatud poolärkamised mille käigus olen äratuse kinni pannud - enda meelest olen seda ikka unes teinud)
Niipalju täna.
Muide, Kosmikud ja Rannap "Ilus Maa" on päris mõnus.
saagu sobiv soundtrack
Ajal kui pea-aegu igalpool taustamuusika mängib (liftis, poes, kohvikus jne ... ime, et loomaaias ei mängi) võiks tulla ka selles valdkonnas järgmine samm. Pole vaja mingit muusikat lihtsalt meeleolu andmiseks (vot jõululaulud ei tööta enam kui sa oled neid mitu tundi järjest kuulnud) vaid pigem võiks sellega kaasa aidata antud tegevusele.
Liftis sobiks lood nagu "Up and Down"
Ja WC-s näiteks Singer Vingeri esituses "Ma istun ja istun ja ärr ei läe"
Vot nii!
Liftis sobiks lood nagu "Up and Down"
Ja WC-s näiteks Singer Vingeri esituses "Ma istun ja istun ja ärr ei läe"
Vot nii!
Haige. Ikka , jälle ja alati
[Spoiler Alert! antud text võib muuta drastiliselt teie arusaamist minust. Siin käsitletud teemad on isiklikud ning nende tõstatamine peale texti lugemist võib (aga ei pruugi ilmtingimata) lõppeda minu poolse per**e saatmisega. Olge hoiataud!]
Paljude inimeste arvates on minust raske aru saada. Tundun vahel kuidagi kalk, julm aga samas ka heatahtlik, liiga analüütiline, liiga mõtisklev kergelt eraklik ja mida kõike veel. Aga proovige lihtsalt samastuda ja saate aru küll. Pange endale ajusoppi teadmine, et te olete haige, siin ja praegu ja igavesti - ja voila, terve (mitte terve vaid haige :P) minu maailmatunnetus on äkitsi lihtne ja arusaadav.
Haige? Jup täpselt. Niikaua kui ma mäletan on "haigus" olnud minu normaalne olek. See, et ma jäin jooksuvõistlustel alati viimaste sekka. See, et mul oli algklassides pidev palavik (või siis noh üle keskmise kehatemperatuur, millel puudus seletus). Ja see, et ma ehk nuuskasin rohkem kui teised. Vahel olid hingamisraskused ja peale kloorivees (loe: kooli ujulas)ujumist olid mu silmad nagu albiinojänesel. Kuid see ei häirinud mind. See oligi minu jaoks normaalne. (nagu ka nähtus, et mu pea oli lapsena püsivalt briljantroheline - kõva viis õmblust esimese 10 aastaga - olin täiega rahmeldis) See oli alati nii olnud. Kuni äkitsi tulid inimesed väitma, et kuule tegelikult see ikka ei ole normaalne.
11 aastaselt (umbes) tuli allergia diganoos, mis muuhulgas sisaldas ka terminit "kliinilised nähud" - seda kõige rohkem tolmu vastu. Samuti olid kõrged allergiatekitajad villane, kassikarvad, koerakarvad, suled ja igasugu lestad. See tähendas püsivat ravimite peal olekut. Unustustehõlma vajusid tädi kootud kindad, müts, sall(villane= pähh), sulepadi (suled=pähh), villane tekk ja villased kampsunid, vaip (vaibalestad= pähh) ja igasugu koduloomad võis igaveseks ära unustada. Mõne nädalaga oli mu toa sisustus täielikult muutunud ja äkitsi oli mu normaalne olek tembeldatud haiguseks - astmaatline allegia (oli vist diagnoosiks kui ma õigesti mäletan).
See diagnoos tähendas, et sattudes kokku mõne tõsisema allergeeniga (olmetolm või kevadine õietolm näiteks - mida ju ometi kuskil ei leidu) võib vaja minna arstiabi (nii seletati mulle sel ajal terminit "kliinilised nähud"). Samal aastal olin ka väga demonstratiivselt näinud, mis asi on surm ja kui kiiresti see võib juhtuda.
Järgnesid huvitavad ajad. Püsivad arsti juures käigud (ahjaa, debor oli mul kah sellel ajal, mitu aastat järjest, aga seda mitte füüsiliste probleemide pärast. Kuigi äkki see debor põhjustaski osaliselt füüsilisi probleeme.) Suved, millal keelati ujumine (niiskena on kergem külma saada ja haigeks jääda), mis Pärnus elades on ikka paras mõnitamine.
Nii ta siis läks. Kui vaja, ei olnud puudumistõendi või kehalisest kasvatusest vabastuse hankimine eriline probleem. See oli asja plusspool. Samuti kui oli ka klassivendadega vahetunnis mingi nügimine (ofc ilustatud väljend) ja tundi jõudes olid näost tulipunane, sai uudishimulikule õpetajale öelda, et noh allegia lõi välja (kes siis ikka kitukas on exole).
Mingi aeg sai kolitud Tallinna manu ja järjest selgemaks sai tõsiasi - tee mis sa teed, proovi mis sa proovid, aga allergeene vältida on võimatu. Sitt soovitus niikuinii - sa ei saa ju püsivalt valvel ja ettevaatlik olla - elada on ka vaja. Pealegi sa ei tea ju kas järgmises pussipeatuses tuleb peale mammi, kellel ilmselgelt endal haistmismeelt enam ei ole, aga kes oma liigse lõhnastatusega tekitab sul juba paari minuti jooksul hingamisraskuseid. Või kas koolis toimub loeng auditooriumis, mida pole nädal aega korralikult tolmust puhastatud ja õhutatud. Sa ei saa muuta maailma juhuslikkust.
Tuli ajateenistuse kutse. Rääkides oma lapsepõlvehaigustest saadeti mind lisauuringutele. Koormustest, mis tähendas poolalasti lateksmaskiga keskealiste naisterahvaste ees kõndimist. Aga palun - koormust talub nagu härg - lihtsalt kopsud ei tööta normaalselt. Diagnoos koormusastma (ja uuesti ka allergia, seekord juhtis tabelit kassikarvade sektsioon)ja unusta ajateenimine ära, kohe nüüd, siin ja praegu.
Umbes samal ajal jõudis lõpuks (eelnevaid etappe Pärnu ajast, mis sellele lükke andsid, ei hakka ma välja tooma) minuni mõistmine, et tegelikult on tänapäeva meditsiini arusaam allergiast (ja üldse inimkehast) kuradi primitiivne. Skeptisism süvenes iga päevaga ning peas (erinevate lugemisvarade abil muidugi) tekkisid üha uued ja uued allegia tõlgendused. Lõpuks võtsin ma endale kassi, tõestamaks kasvõi lihtsalt ise-endale et organism harjub (viimasel ajal on ka ajakirjandusest läbi käinud kuidas maapähkliallergiat ravitakse maapähklitega ja õietolmu oma meega jne - ei ole üldse nii absurne mõte) ja et emotsionaalne pool omab kah tähtsust (mida tänapäeva meditsiinis ju üldse ei käsitleta). Samuti on mul praegu lambavillast tekk, vaibad maas, villased kindad ja tolmu enamasti kuramuse palju (ei ma ei kollekteeri seda, lihtsalt ei jõua kogu aeg koristada). Püsivalt rohtusi ei võta ja isegi mitte ei oma enam rohtusi, mida võtta nö kriisiolukorras (ja pole ka hirmsat vajadust tekkinud).
Eelmise aasta alguses oli ka pisike haiglalaks. Autoprtree taksoga, mis eelnevate haigustega otseloomulikult mittemingit seost ei omanud. Küll aga tuletas meelde elu ajutisust. Sagendas ka peavalude esinemist.
Olgu mis on, saagu mis saab. Ajal kui ma vältisin allergeene tundsin ma ennast sama sitalt kui praegu (füüsilise poole pealt). Enamasti küll talutavalt (mul on kõrge valulävi ;)) aga vahel nii halvasti, et ei saa isegi magada. Vahel nii halvasti, et ei taha üldse (never-ever stiilis) ärgata ja ausalt öeldes ma ei mäleta ühtegi päeva oma elust kui oleksin olnud 100% terve.
Emotsionaalselt võin ma vahel olla küll väga positiivsel meelestatud ja tugev, mis muidugi muudab ka enesetunnet, kuid piisavalt püsivat positiivust pikemas perspektiivis pole ma veel suutnud saavutada. Ainult musta huumorit.
Eks elu on kohati ka oma musta huumori ja irooniaga üllatanud. Näiteks olen ma oma vanematele rääkinud kuidas allergiaga toime tulla - neil lõi see hilisemas eas välja, mul lapsest saati. Muna õpetab kana, eksole.
Ja sellest kõigest on välja kujunenud vaimne pool, mille põhirõhk on elu (ja üldiselt kõige) ajutisusel.
See ei tähenda, et ma pidutseksin igal õhtul võttes elust nii palju kui võtta annab. Ei.
See tähendab, et ma mõtestan maailma, mõtestan elu ja proovin neid mõtteid ka edasi anda (kirjandus on üks vahenditest).
See tähendab, et ma ei suuda teha plaane pikemalt kui aastaks (kui niigi palju).
See tähendab, et raha ja asjad on paratamatult ajutised ja üldises plaanis mitteolulised (vajalikud vaid mingiks perioodiks)ja ma ei kannata inimesi kelle ainsaks elusihiks on mateeria või raha kogumine.
See tähendab, et ma ei kannata elu/tervise üle virisejaid (kui seda püsivalt tehakse. Ma võin küll öelda, et ei tunne ennast just hästi aga ma ei kiunu, et oi oi kui halb on olla).
See tähendab, et mõte järelkasvust tundub julm - ma ei ole küll suur lastearmastaja aga ma ka ei vihka neid nii palju et ühele neist oma geenivaramut anda.
See tähendab, et ma vahel tajun oma äralõigatust ja olen lihtsalt nukker (vajades üksiolekut).
See tähendab, et ei ole inimesi keda ma hindaks kõrgemalt kui oma sõpru (kes mind ikka veel välja kannatavad).
Ja see tähendab, et öelda mulle, et olen haige (või üldse sellele kuidagi rõhuda) on nagu raputada soola lahtisele haavale - on valus, kuradi valus.
Muidugi, on need siin vaid sõnad ja panna sõnadesse kirja kõike, mis peas toimub on sama hea kui teha kuuraketist kivikirves. Enamus läheb paratamatult kaduma.
Muidugi ma tean et ka paljudel teistel inimesestel on haigusi, millega nad terve oma elu peavad hakkama saama ja ometi nad suhtuvad elusse teistmoodi - maailmapilt on isiklik valik.
Samuti on see praeguse perioodi suhtumine. Miski ei välista selle muutumist kasvõi homsel päeval.
Ja nüüd kui te olete jõudnud siia lõppu ja kogu selle texti läbi lugenud, kerige tagasi algusesse ja lugege uuesti läbi esimene lõik (see mis on kantsulgudes). See tekst ei ole minuga edasiarutamiseks (va juhul kui ma ise midagi siinmainitust tõstatan) vaid selleks, et te paremini minu käitumisest aru saaksite. Vot.
Label "I am my only curse" sobib siia tekstile küll paremini, kui ühelegi teisele.
Paljude inimeste arvates on minust raske aru saada. Tundun vahel kuidagi kalk, julm aga samas ka heatahtlik, liiga analüütiline, liiga mõtisklev kergelt eraklik ja mida kõike veel. Aga proovige lihtsalt samastuda ja saate aru küll. Pange endale ajusoppi teadmine, et te olete haige, siin ja praegu ja igavesti - ja voila, terve (mitte terve vaid haige :P) minu maailmatunnetus on äkitsi lihtne ja arusaadav.
Haige? Jup täpselt. Niikaua kui ma mäletan on "haigus" olnud minu normaalne olek. See, et ma jäin jooksuvõistlustel alati viimaste sekka. See, et mul oli algklassides pidev palavik (või siis noh üle keskmise kehatemperatuur, millel puudus seletus). Ja see, et ma ehk nuuskasin rohkem kui teised. Vahel olid hingamisraskused ja peale kloorivees (loe: kooli ujulas)ujumist olid mu silmad nagu albiinojänesel. Kuid see ei häirinud mind. See oligi minu jaoks normaalne. (nagu ka nähtus, et mu pea oli lapsena püsivalt briljantroheline - kõva viis õmblust esimese 10 aastaga - olin täiega rahmeldis) See oli alati nii olnud. Kuni äkitsi tulid inimesed väitma, et kuule tegelikult see ikka ei ole normaalne.
11 aastaselt (umbes) tuli allergia diganoos, mis muuhulgas sisaldas ka terminit "kliinilised nähud" - seda kõige rohkem tolmu vastu. Samuti olid kõrged allergiatekitajad villane, kassikarvad, koerakarvad, suled ja igasugu lestad. See tähendas püsivat ravimite peal olekut. Unustustehõlma vajusid tädi kootud kindad, müts, sall(villane= pähh), sulepadi (suled=pähh), villane tekk ja villased kampsunid, vaip (vaibalestad= pähh) ja igasugu koduloomad võis igaveseks ära unustada. Mõne nädalaga oli mu toa sisustus täielikult muutunud ja äkitsi oli mu normaalne olek tembeldatud haiguseks - astmaatline allegia (oli vist diagnoosiks kui ma õigesti mäletan).
See diagnoos tähendas, et sattudes kokku mõne tõsisema allergeeniga (olmetolm või kevadine õietolm näiteks - mida ju ometi kuskil ei leidu) võib vaja minna arstiabi (nii seletati mulle sel ajal terminit "kliinilised nähud"). Samal aastal olin ka väga demonstratiivselt näinud, mis asi on surm ja kui kiiresti see võib juhtuda.
Järgnesid huvitavad ajad. Püsivad arsti juures käigud (ahjaa, debor oli mul kah sellel ajal, mitu aastat järjest, aga seda mitte füüsiliste probleemide pärast. Kuigi äkki see debor põhjustaski osaliselt füüsilisi probleeme.) Suved, millal keelati ujumine (niiskena on kergem külma saada ja haigeks jääda), mis Pärnus elades on ikka paras mõnitamine.
Nii ta siis läks. Kui vaja, ei olnud puudumistõendi või kehalisest kasvatusest vabastuse hankimine eriline probleem. See oli asja plusspool. Samuti kui oli ka klassivendadega vahetunnis mingi nügimine (ofc ilustatud väljend) ja tundi jõudes olid näost tulipunane, sai uudishimulikule õpetajale öelda, et noh allegia lõi välja (kes siis ikka kitukas on exole).
Mingi aeg sai kolitud Tallinna manu ja järjest selgemaks sai tõsiasi - tee mis sa teed, proovi mis sa proovid, aga allergeene vältida on võimatu. Sitt soovitus niikuinii - sa ei saa ju püsivalt valvel ja ettevaatlik olla - elada on ka vaja. Pealegi sa ei tea ju kas järgmises pussipeatuses tuleb peale mammi, kellel ilmselgelt endal haistmismeelt enam ei ole, aga kes oma liigse lõhnastatusega tekitab sul juba paari minuti jooksul hingamisraskuseid. Või kas koolis toimub loeng auditooriumis, mida pole nädal aega korralikult tolmust puhastatud ja õhutatud. Sa ei saa muuta maailma juhuslikkust.
Tuli ajateenistuse kutse. Rääkides oma lapsepõlvehaigustest saadeti mind lisauuringutele. Koormustest, mis tähendas poolalasti lateksmaskiga keskealiste naisterahvaste ees kõndimist. Aga palun - koormust talub nagu härg - lihtsalt kopsud ei tööta normaalselt. Diagnoos koormusastma (ja uuesti ka allergia, seekord juhtis tabelit kassikarvade sektsioon)ja unusta ajateenimine ära, kohe nüüd, siin ja praegu.
Umbes samal ajal jõudis lõpuks (eelnevaid etappe Pärnu ajast, mis sellele lükke andsid, ei hakka ma välja tooma) minuni mõistmine, et tegelikult on tänapäeva meditsiini arusaam allergiast (ja üldse inimkehast) kuradi primitiivne. Skeptisism süvenes iga päevaga ning peas (erinevate lugemisvarade abil muidugi) tekkisid üha uued ja uued allegia tõlgendused. Lõpuks võtsin ma endale kassi, tõestamaks kasvõi lihtsalt ise-endale et organism harjub (viimasel ajal on ka ajakirjandusest läbi käinud kuidas maapähkliallergiat ravitakse maapähklitega ja õietolmu oma meega jne - ei ole üldse nii absurne mõte) ja et emotsionaalne pool omab kah tähtsust (mida tänapäeva meditsiinis ju üldse ei käsitleta). Samuti on mul praegu lambavillast tekk, vaibad maas, villased kindad ja tolmu enamasti kuramuse palju (ei ma ei kollekteeri seda, lihtsalt ei jõua kogu aeg koristada). Püsivalt rohtusi ei võta ja isegi mitte ei oma enam rohtusi, mida võtta nö kriisiolukorras (ja pole ka hirmsat vajadust tekkinud).
Eelmise aasta alguses oli ka pisike haiglalaks. Autoprtree taksoga, mis eelnevate haigustega otseloomulikult mittemingit seost ei omanud. Küll aga tuletas meelde elu ajutisust. Sagendas ka peavalude esinemist.
Olgu mis on, saagu mis saab. Ajal kui ma vältisin allergeene tundsin ma ennast sama sitalt kui praegu (füüsilise poole pealt). Enamasti küll talutavalt (mul on kõrge valulävi ;)) aga vahel nii halvasti, et ei saa isegi magada. Vahel nii halvasti, et ei taha üldse (never-ever stiilis) ärgata ja ausalt öeldes ma ei mäleta ühtegi päeva oma elust kui oleksin olnud 100% terve.
Emotsionaalselt võin ma vahel olla küll väga positiivsel meelestatud ja tugev, mis muidugi muudab ka enesetunnet, kuid piisavalt püsivat positiivust pikemas perspektiivis pole ma veel suutnud saavutada. Ainult musta huumorit.
Eks elu on kohati ka oma musta huumori ja irooniaga üllatanud. Näiteks olen ma oma vanematele rääkinud kuidas allergiaga toime tulla - neil lõi see hilisemas eas välja, mul lapsest saati. Muna õpetab kana, eksole.
Ja sellest kõigest on välja kujunenud vaimne pool, mille põhirõhk on elu (ja üldiselt kõige) ajutisusel.
See ei tähenda, et ma pidutseksin igal õhtul võttes elust nii palju kui võtta annab. Ei.
See tähendab, et ma mõtestan maailma, mõtestan elu ja proovin neid mõtteid ka edasi anda (kirjandus on üks vahenditest).
See tähendab, et ma ei suuda teha plaane pikemalt kui aastaks (kui niigi palju).
See tähendab, et raha ja asjad on paratamatult ajutised ja üldises plaanis mitteolulised (vajalikud vaid mingiks perioodiks)ja ma ei kannata inimesi kelle ainsaks elusihiks on mateeria või raha kogumine.
See tähendab, et ma ei kannata elu/tervise üle virisejaid (kui seda püsivalt tehakse. Ma võin küll öelda, et ei tunne ennast just hästi aga ma ei kiunu, et oi oi kui halb on olla).
See tähendab, et mõte järelkasvust tundub julm - ma ei ole küll suur lastearmastaja aga ma ka ei vihka neid nii palju et ühele neist oma geenivaramut anda.
See tähendab, et ma vahel tajun oma äralõigatust ja olen lihtsalt nukker (vajades üksiolekut).
See tähendab, et ei ole inimesi keda ma hindaks kõrgemalt kui oma sõpru (kes mind ikka veel välja kannatavad).
Ja see tähendab, et öelda mulle, et olen haige (või üldse sellele kuidagi rõhuda) on nagu raputada soola lahtisele haavale - on valus, kuradi valus.
Muidugi, on need siin vaid sõnad ja panna sõnadesse kirja kõike, mis peas toimub on sama hea kui teha kuuraketist kivikirves. Enamus läheb paratamatult kaduma.
Muidugi ma tean et ka paljudel teistel inimesestel on haigusi, millega nad terve oma elu peavad hakkama saama ja ometi nad suhtuvad elusse teistmoodi - maailmapilt on isiklik valik.
Samuti on see praeguse perioodi suhtumine. Miski ei välista selle muutumist kasvõi homsel päeval.
Ja nüüd kui te olete jõudnud siia lõppu ja kogu selle texti läbi lugenud, kerige tagasi algusesse ja lugege uuesti läbi esimene lõik (see mis on kantsulgudes). See tekst ei ole minuga edasiarutamiseks (va juhul kui ma ise midagi siinmainitust tõstatan) vaid selleks, et te paremini minu käitumisest aru saaksite. Vot.
Label "I am my only curse" sobib siia tekstile küll paremini, kui ühelegi teisele.
Kokkusattumused
See öö sai magatud umbes 4 tundi ja ehk kella poole kolmeni vaja veel ärkvel olla (õhtul töö).
Huvitaval kombel, kui ma pole päris 100% konditsioonis (näiteks veidi magamata), juhtub rohkem kokkusattumusi. Või olgem ausad, ehk ma vaid märkan neid paremini.
Täna hommikul nimelt, olles eelnevalt maadelnud sügavate unemaailmadega, lugesin hommiku kohvi kõrvale raamatut.
Raamatus räägiti, kuidas USA julgeolek kasutas esmakordselt sensitiivide abi (samasugused katsed olid ka NSV liidus ning ega USA saanud ju maha jääda). Pat Price kirjeldas oma võimetega Semipalatinskit - kohta kus kardeti, et valmistatakse tuumapommi komponente.
(see oletus oli tegelikult küll vale, aga tehnika oli piisavalt sarnane) Kaks aastat peale seda seda juhtumit käivitati USAs Tähesõdade programm.
Niisiis, lugesin jõin kohvi. Panin korraks raamatu kõrvale ja raadiost kostus filmitutvustus ja järgmine treiler:
Märksõnad: USA julgeolek, paranormaalsed võimed ja tähesõjad.
Huvitaval kombel, kui ma pole päris 100% konditsioonis (näiteks veidi magamata), juhtub rohkem kokkusattumusi. Või olgem ausad, ehk ma vaid märkan neid paremini.
Täna hommikul nimelt, olles eelnevalt maadelnud sügavate unemaailmadega, lugesin hommiku kohvi kõrvale raamatut.
Raamatus räägiti, kuidas USA julgeolek kasutas esmakordselt sensitiivide abi (samasugused katsed olid ka NSV liidus ning ega USA saanud ju maha jääda). Pat Price kirjeldas oma võimetega Semipalatinskit - kohta kus kardeti, et valmistatakse tuumapommi komponente.
(see oletus oli tegelikult küll vale, aga tehnika oli piisavalt sarnane) Kaks aastat peale seda seda juhtumit käivitati USAs Tähesõdade programm.
Niisiis, lugesin jõin kohvi. Panin korraks raamatu kõrvale ja raadiost kostus filmitutvustus ja järgmine treiler:
Märksõnad: USA julgeolek, paranormaalsed võimed ja tähesõjad.
Kadunud Vaimsus
Loen siin jäle üht tarka raamatut, Lynne McTaggart'i "Väli" seekord, ning tarkadel raamatutel on kohutav komme mõtlema panna. Kusjuurs, mõttevälgatused lähevad raamatu peateemast ikka kõrvale.
Nimelt on tänapäeva teadused kuidagi tükeldatud ja eraldiseisvad, mis tekitab mulje et füüsika on lihtsalt füüsika ja matemaatika on lihtsalt matemaatika, aga neil pole mittemidagi seost filosoofia ja bioloogiaga. Otseloomulikult on selline käsitlus mustvalge ja väär.
Tegelikkuses pole tehtud ühtegi teaduslikku avastust, mille taga poleks seisnud vähemalt mingigi vaimsus. (Vaimsuse all mõtlen siinkohas maailmavaadet-filosoofiat, mis pole 100% teaduslikult tõestatav...või midagi sellist väheamlt)
Iidses Maiade kultuuris oli astronoomia ja religioon ja elu üks suur segapundar. Me võime küll öelda, et inimeste rutiine veristamine pole just väga vaime tegevus, kuid see oli osa nende kultuurist. Nagu ka paljud astronoomilised avastused, mis said kinnituse alles viimasel sajandil.
Samuti on huvitav näide Pythagoras, kes ei jätnud meile mitte ainult "kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga" vaid ka palju enamat. Ta oli vanakreeka filosoof ja matemaatik ning rajas lausa omaette koolkonna. On ehk lausa irooniline, et inimene, kelle nime automaatselt matemaatikaga seostatakse,leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.
Härrasmees Isaac Newton, tuntud õunaloopija, ei olnud mitte tänapäeva mõistes füüsik vaid alkeemik. Alkeemia oli praktiline, spirituaalne ja filosoofiline distsipliin. Ka Albert Einstein oli väidetavalt uurinud Alkeemia õpetusi.
Kuigi tänapäeval arvatakse tihti, et alkeemia oli paras kamalajura, peab siiski tõdema, et see kamalajura sai paganama hästi hakkama meie tänapäeva füüsikale nurgakivide panekuga.
No muidugi oli ka neid alkeemikuid, kes parajat jura tegid - tegemist oli siiski individuaalse ja salajase õppega (kõigil ikka ei õnnestu kah)Pealegi oli see veel ajal, kui taolise teguviisiga oleks sooja koha tuleriidal saanud.
Seost füüsika ja vaimsuse vahel võib otsida aga ka veel lähemast ajast. Kui kvantfüüsika teerajajad - Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg, Niels Bohr ja Wolfgang Pauli - oma avastuste juures kaasaegse teadusega tupikusse jooksid, haarasid ka nemad abiks vanemad filosoofiad ja vaimsed õpetused. (kvantfüüsika ja nö tavafüüsika on ka tänapäeval paljuski vastuolus)Pauli uuris psühhoanalüüsi, arhetüüpe ja kabalat, Bohr taoismi ja hiina filosoofiat, Schrödinger tutvus hinduistliku filosoofiaga ning Heisenberg Vana-Kreeka platonistlike teooriatega.
Miks siis nii? Igal ideel on vaja tausüsteemi, seda toetavaid mõtteid. Kvantfüüsika ei sobinud kokku tavateaduse taustsüsteemiga, seega tuli leida midagi muud.(ja rohkem kui 2000 aastat vanad vaimsed doktriinid ei ole just paha valik :P )
Algselt sisaldas kvantfüüsika ka päris mitmeid vaimseid/filosoofilisi oletusi. See polnud kaugeltki mitte prefektne teooria kuid loogline ja seostatud suureks tervikuks.
Alles hiljem tulid teesid nagu: väikestele asjadele kehtib üks tõde aga palju suurematele teine; elusate asjade kohta üks tõde ja elutute kohta teine.
Selliseid mõtteid siis seekord.
On aeg Une Matiga kohtingule minna.
Kajatage vastu kui soovite midagi vastu kajada.
Ning lõpetuseks masu aja mõttetera:
Kui oled kaelani pasas - ära lase pead norgu!
Nimelt on tänapäeva teadused kuidagi tükeldatud ja eraldiseisvad, mis tekitab mulje et füüsika on lihtsalt füüsika ja matemaatika on lihtsalt matemaatika, aga neil pole mittemidagi seost filosoofia ja bioloogiaga. Otseloomulikult on selline käsitlus mustvalge ja väär.
Tegelikkuses pole tehtud ühtegi teaduslikku avastust, mille taga poleks seisnud vähemalt mingigi vaimsus. (Vaimsuse all mõtlen siinkohas maailmavaadet-filosoofiat, mis pole 100% teaduslikult tõestatav...või midagi sellist väheamlt)
Iidses Maiade kultuuris oli astronoomia ja religioon ja elu üks suur segapundar. Me võime küll öelda, et inimeste rutiine veristamine pole just väga vaime tegevus, kuid see oli osa nende kultuurist. Nagu ka paljud astronoomilised avastused, mis said kinnituse alles viimasel sajandil.
Samuti on huvitav näide Pythagoras, kes ei jätnud meile mitte ainult "kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga" vaid ka palju enamat. Ta oli vanakreeka filosoof ja matemaatik ning rajas lausa omaette koolkonna. On ehk lausa irooniline, et inimene, kelle nime automaatselt matemaatikaga seostatakse,leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.
Härrasmees Isaac Newton, tuntud õunaloopija, ei olnud mitte tänapäeva mõistes füüsik vaid alkeemik. Alkeemia oli praktiline, spirituaalne ja filosoofiline distsipliin. Ka Albert Einstein oli väidetavalt uurinud Alkeemia õpetusi.
Kuigi tänapäeval arvatakse tihti, et alkeemia oli paras kamalajura, peab siiski tõdema, et see kamalajura sai paganama hästi hakkama meie tänapäeva füüsikale nurgakivide panekuga.
No muidugi oli ka neid alkeemikuid, kes parajat jura tegid - tegemist oli siiski individuaalse ja salajase õppega (kõigil ikka ei õnnestu kah)Pealegi oli see veel ajal, kui taolise teguviisiga oleks sooja koha tuleriidal saanud.
Seost füüsika ja vaimsuse vahel võib otsida aga ka veel lähemast ajast. Kui kvantfüüsika teerajajad - Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg, Niels Bohr ja Wolfgang Pauli - oma avastuste juures kaasaegse teadusega tupikusse jooksid, haarasid ka nemad abiks vanemad filosoofiad ja vaimsed õpetused. (kvantfüüsika ja nö tavafüüsika on ka tänapäeval paljuski vastuolus)Pauli uuris psühhoanalüüsi, arhetüüpe ja kabalat, Bohr taoismi ja hiina filosoofiat, Schrödinger tutvus hinduistliku filosoofiaga ning Heisenberg Vana-Kreeka platonistlike teooriatega.
Miks siis nii? Igal ideel on vaja tausüsteemi, seda toetavaid mõtteid. Kvantfüüsika ei sobinud kokku tavateaduse taustsüsteemiga, seega tuli leida midagi muud.(ja rohkem kui 2000 aastat vanad vaimsed doktriinid ei ole just paha valik :P )
Algselt sisaldas kvantfüüsika ka päris mitmeid vaimseid/filosoofilisi oletusi. See polnud kaugeltki mitte prefektne teooria kuid loogline ja seostatud suureks tervikuks.
Alles hiljem tulid teesid nagu: väikestele asjadele kehtib üks tõde aga palju suurematele teine; elusate asjade kohta üks tõde ja elutute kohta teine.
Selliseid mõtteid siis seekord.
On aeg Une Matiga kohtingule minna.
Kajatage vastu kui soovite midagi vastu kajada.
Ning lõpetuseks masu aja mõttetera:
Kui oled kaelani pasas - ära lase pead norgu!
Kohalikud tõsieluseriaalid
Paistab tulevat põnev osa
... ja mina veel arvasin, et kohalikud tõsielukad on igavad :P
Silma kirja likkus
... on üks asi, mida ma kohe üldse ei salli. Kui ikkagi tuleb televiisorist ürdilikööri reklaam, millele järgneb reklaam "kui palju sa jood?" siis see on silmakirjalik. Kui ikkagi tahetakse võidelda alkoholiga siis keelataks ka alkoholi reklaamid ära (eriti nii noore sihtgrupi puhul, kes enamuses Eesti otsib superstaari vaatab).
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Sama suur jobundus (loe: silmakirjalikkus) on rasvumise vastu võitlemine ja õige toitumise propageerimine. Kui seda tõsiselt teha, siis ei oleks meil suuri Mc Donaldsi reklaame näiteks bussipeatustes.
Muidugi võib öelda, et inimestele tuleb jätta vaba valik. Muidugi on iga inimese oma asi, mis ta oma eluga pihta hakkab, aga kõik me teame et nii kiirtoit, alkohol kui ka suitsetamine on ebatervislik. Miks siis ainult sigareti reklaamid keelatud on?
Valikuvabadus on ok, aga reklaamida ebatervislikku eluviisi ei ole kohe kindlasti mitte eetiline. Vähemalt mitte ühiskonnas, mis soovib olla jätkusuutlik.
Tahes tahtmata on inimesed reklaamide poolt mõjutatavad. Eriti eeltiinekad. Minu poolest on ok kui superstaari saate vahel on kondoomireklaam (kuigi ka see on kuidagi piiri peal sest eeltiinekad seaduse järgi niikuinii veel seksida ei või), aga alkoholi reklaam on küll üle piiri.
Näitame lastele kui lahe on juua ja siis imestame, miks Eesti joomisega euroopas teisel kohal on?
Muidugi imestame!
Sellise suhtumisega peaksime me juba ammu juhtima.
Oma on ikka see kõige parem
Ärkasin täna kella kahe paiku koleda peavaluga. Tegelikult ärkasin ka korra öösel, kuid siis läksin lihtsama vastupanu teed - kugistasin ühe paraka sisse ja magasin edasi. Peale ärkamist aga eriti rohte sisse kallata ei taha. Eriti veel mitte tühja kõhu peale. No aga mida sa vaene hing teed kui peavalu eemaldab isegi söögiisu. Pealegi veel õhtul vaja tööd teha, ning kuidas sa vaene hing ikka arvuti aga passid, kui endal pea kõhub nagu Jumalaema kiriku kellalööja.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Sest need sõnad, need sõnad, need sõnad on ilusad.
Sõna, see on keele vähim terviklik (iseseisevalt kasutatav) üksus, millel on tähendus. Sõnade tundmist on juba ammustest aegadest tähtsaks peetud. Eks peitus neis tihti ka varjatud teadmine. Olid ka salasõnad, ussisõnad, lausumis-sõnad - sõnad, mida teadsid vaid valitud vähesed targad.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Ometi tundub, et tänapäevaks on sõnad deformeerunud - nende sisukus on langenud. Palju käibel olevaid sõnu on rohkem nagu nimed - lihtsalt tähekombinatsioonid, mis ei oma otsest seotust eseme või tegevusega millele see on omistatud.
Õnneks on meie keeles veel päris palju *õigeid* sõnu. On näiteks onomatopoeetilised ehk helijäljenduslikud sõnad ja deskriptiiv ehk kirjeldavad sõnad. Kindlasti on veel toredaid keeleväänamislikke nimetusi, mida siia lisada saaks, kuid see ei muuda mõtet mida ma sooviksin siin tõstatada.
Võtame mõned näited ajaloost.
Oli NSV Liit, väidetavalt kommunistlik, tegelikult aga isikukultusel baseeruv türannia.
Sama lugu oli ka kommunistliku Hiinaga. Kummaski pole olnud kommunismi haisugi, kuid kommunist kui sõna on muutunud meil sõimusõnaks.
Sama vääritu lugu on ka natside ja natsismiga. Ideena on natsism ühe rahva (või rassi) eelistamine teiste ees. Kuidas seda täide viiakse on juba omaette küsimus. Natsismis (natsionaal sotsialismis) pole midagi halba niikaua kui see on mõõdukas ja mittevägivaldne.
Irooniliselt on juudid oma hinges ka natsid - nende pühakirja järgi on nad jumala poolt väljavalitud rahvas, mis on ju täpselt samamoodi ühe rahva ülistamine.
Fashism ja natsism olid paljuski sarnased. Olulist rõhku pandi mõlemas rahvuslike taotluste, riikluse, traditsioonide ja eraomanduse väärtustamisele. Eriti rõhutatakse rahvuslikku üksmeelt ja kooskõla ning riigi sisemist ühtsust, millele toetudes ühiskonna sotsiaalsed ja majandusprobleemid lahendatakse.(Siin näeme sarnasust sotsialismiga.)
Siinkohas ei proovi ma õigustada väidetavalt ajaloos toimunud sündmusi (ajalugu on tahes tahtmata kokkuleppeline ja muudetav) vaid rõhuda sellele, kuidas esialgu täiesti normaalsed sõnad on saanud sõimusõnadeks, kuidas nende esialgset ideed on moonutatud ja väänatud.
Eks ka eestis leidub natse, aga enamik kes ennast nii nimetavad ei käi rahvariietes ringi (või rõhu teistmoodi oma rahvusele), nagu idee järgi ju peaks. Sõna tähendus on muutunud hägusaks.
Samuti on tekkinud kummaline suhtumine, et fashism, natsism ja kommunism on pahad. Ega ikka ei ole küll - ideed ei ole pahad, inimesed on. Ka demokraatias võib näha võimu kuritarvitamist. Pealegi ei ole ei ideaalset fashismi, natsismi ega kommunismi mitte kunagi eksisteerinud - ajaloolised sündmused olid äärmuslikud ja tihti ka esialgsete ideedega vastuolus.
Ok, ajalugu ajalooks. Selle üle võib samamoodi vaielda kui religiooni või filosoofia. Millele ma aga tahtsin teie tähelepanu tõmmata on see, kuidas sõnade esialgsed tähendused on moonutatud.
Samamoodi on keeles ka väljendeid, mis annavad küll informatsiooni, kuid vildakat. No näiteks must-valge televiisor. Tore väljend eksole. Keerad aga teleka lahti ja vaatad, aga kas sa näed musta ja valget? Valdavas enamuses on ikka erinevates toonides hall.
Samuti on keele loogilisust mõjutanud laensõnad. Ega autol pole ju nahka, mida maha võtta kuid ikkagi seda pargitakse.
Vaadake ja kuulake sõnu, ning kindlasti märkate veel teisigi näiteid keele deformatsioonist.
Aga miks tasub märgata? Selleks, et muuta. Et sõnu väärtustada. Et oleks mingigi seos reaalse elu ja sõnade vahel. Et sa saaks ennast ausalt väljendada.
Ja, et sind ei teataks kui tühja sõna autorit.
Maagia õpipoiss
"Maagia on kokkulangevuste kunst." - hea definitsioon ühest hiljuti loetud raamatust. Selle järgi võib julgelt öelda, et olen asunud maagiaselliks: jälgin kokkulangevusi ja ehk ise ka tekitan neid (viimases ei saa küll 100% kindel olla).
Parimateks kokkulangevuste näitajaks on unenäod. Teadusliku teooria kohaselt on aju magamise ajal vabajooksul - suht teeb, mis tahab - ei allu loogikale ega ratsionaalsusele. Kuidas siis seletada, et unenäos nähtud detailid järgmisel päeval täide lähevad. Juhus?
Siia ka mõned näited:
Üks öö nägin unes, kuidas mina ja Siim olime väikses ruumis, kus oli 2 raudvoodit ja pleekinud/kulunud seinad. Teadsin unes, et see oli arestimaja või midagi taolist. Lamasime vooditel ja ajasime juttu. (ülejäänud detaile ei hakka siis kirja panema, sest need ei oma antud kontekstis tähtsust.)
Ärkasin selle peale, et Siim mulle helistas (seda juhtub väga harva ja väga juhuslikult - no ehk keskmiselt korra poole aasta jooksul või nii).
Lõuna paiku sain teada, et õhtul on pidu, kuhu võiks kogu Tulika Gängiga minna. TLÜ rebaste pidu muide, Patarei vanglas. Käisime seal ka ekskursioonil, oli sarnane unenäos nähtuga, kuigi kaheseid ruume seekord ei näidatud.
Siis üks öö nägin, et olen kontori ees ja üritan suitsu põlema panna, aga tulemasin streikis. Seepeale pakkus mulle keegi sigarello otsast tuld.
Tulemasin läks teglikult katki juba enne õhtust tööd. Mõtlesin veel, et ja-jah see läks täppi, aga ülejäänu? Suitsetajaid õhtul kontoris on küll aga mitte ühtegi, kes teeks sigarellosid. Aga vot võta näpust, oligi üks inimene, kes seekord sigarellosid tegi. Ise veel kommenteeris, et viimati tegi suvel aga vot täna tuli isu.
Paarist näitest ehk piisab, et üldpilti luua.
Mõni aeg olen pidanud ka märkmeid unede kohta ning tahes tahtma kerkib esile küsimus: "Kas ma märkaks neid kokkulangevusi, kui ma ei kirjutaks unesid üles?" Praegu on nii, et kui ärkan ja unenägu on meeles, üritan ma seda võimalikult detailideni peas seedida ja panen siis kirja - kui ma seda ei teeks, lahkuks uni juba paari tunniga.
Samas mäletan ma lapsepõlvest päris mitut dejavu hetke - ei saa välistada, et juba siis nägin ma vahel unenägudes asju ette. Näiteks ühel suvel olin laagris (vanus 10-11 äkki) ja mind kutsuti telefonile (see aeg kui mobiilid ei olnud veel igaühe taskus). Helistati kodust, et selline lugu, et su hamster on surnud. Ja minu vastus "Jah, ma tean." Millegipärast oli mul tunne nagu oleks just eelmine õhtu mulle helistatud ja seda öeldud - ma teadsin ka väga selgelt, et eelmine õhtu oli disko (ja peale seda pudelikeerutamine ja tikumäng, khm) ning ei saanud olla mingit telefonikõnet.
Ja mu mälestustest leiab veel mõningaid taolisi dejavu hetki, kui otsida. Seesamune oli lihtsalt kõige eredam (mul on ka oma arvamus, mix see just kõige eredam oli, aga las see jääb enda teada)
Jätame nüüd unenäod sinnapaika ja räägime elulistest kokkulangevustest.
Mitmed arvatavasti teavad, et olen umbes aasta Taro kaartidega tegelenud. Enamuses ikka iseendale ladunud ja mõtteid lihvinud (kaartidest võib kunagi teha eraldi postituse, aga praegu lihtsalt pange kõrva taha, et tegelen ja ei ole üldse hirm-müstiline tegevus). Samas, huvi taro vastu võis olla põhjendatud ka eelmise aasta autoportreega - noh juba 2x punnis silmadega surmale otsa jõllitanud.
Juhtus siin mõni kuu tagasi, et pidin Pärnusse minema ja olin kokku leppinud, et laon ühele heale sõbrale kaarte. Esimene tõsine kaardiladumine kellegi teisele muide.
[Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ma võiks talle kah kaarte laduda, siis mõelge enne tõsiselt selle peale ... ja siis ma võin tulla ja rääkida mis ohte see võib endast kujutada ja kuidas asi töötab ... ja kui suudate mu lõpuks siiski ära seepida ja endiselt ladumist tahate, siis ehk isegi laon]
Niisiis, sõitsin bussiga peale tööd (jah tol hetkel läks õnneks ja tegin hommikul mitte öösel tööd) Pärnu poole. Istusin vasakul eelviimasel istmel, ratta kohal. Klapid peas - kuulasin Guano Apesi, mille oli just samal hommikul hankinud. Minu taga olid viimasel istmel miskid soome posid, kes õlut kaanisid ja lärmasid ja noh täiega seljas elasid. Hea meelega oleks kuhugi mujale istunud, aga kõik kohad olid võetud. Ja nii ma siis punnisin muusikat kuulata, millest sommide möla täiega üle käis. No täiesti siiralt (ja suht tusaselt juba) mõtlesin, et nad võiks ära kaduda.
Ja Põmaki!!!
Ei, sommid ei lendand minu mõtte peale õhku (it's a shame, isn't it:)), küll aga nägin ma kuidas mu pea kõrval akna taga kummitükid mööda vihisesid - kumm minu all oli lõhkenud. Buss jäi seisma ja passisime suht tunnikese tühja, samas kui bussijuht üritas kummiga midagi ette võtta. Vahetuskumm oli olemas küll aga rattakoopa plekk oli lahti läinud ja kraapis kummil kihi pealt ära - see oli lõhkumise põhjuseks ja sama oleks ju juhtunud ka uue kummiga. Sommid hääletasid minema ja Pärnusse sain järgmise bussi vahekäigus.
Kohale ma siiski jõudsin ja oli päris vahva õhtu.
Järgmisel päeval oli siis kaartideladumine ja üldse palju arutlust esoteerilistel teemadel. Seltskonnas oli ka Merlon, kes kaartidega kauem tegutsenud on ning kohati elavat esoteerikaleksikoni meenutab. Ladusime lõpuks koostöös - vastavalt oskustele ja kaardipakilistele erinevustele. Sujus päris hästi.
Õhtu venis pikaks ning Pärnu koju läksin lõpuks jala jõe äärt mööda (Janseni rada on vist selle nimi. Kunagi käisin sealt tihti kui hilja peale jäin u 2-3 km minna, aga vahepeal olid sinna valgustid pandud) Kuna olin parajalt väsinud, siis silmad ei talunud ka valgust. Nii kui ma mõtlesin, et liiga ere valgus on ja see võiks ära kustuda - et oleks mõnusam - see ka juhtus.
(hiljem uurides sain teada, et neid kustutatakse iga päev suht juhuslikul ajal - ei ole kindlat kella-aega)
Järgmise päeva hommik oli vaba ja peale lõunat oli plaanis Tallinna tagasi põrutada. Niisiis uitasin sõpradega linna peal jä käisime ka raamatupoes. Läksin raamatupoodi ja turvavärav piiksus sisenedes pahaendeliselt - kõndisin uuesti edasi tagasi läbi väravate, ja ei midagi.
Tallinna jõudsin hilja ja läksin Statoilist läbi, et piima, mida järgmine hommik kohvi peale panna, osta. Statoili turvaväravatega oli sama asi, mis raamatupoe omadega Pärnus.
Vot siis sellised kokkusattumused ühest nädalavahetusest. Kokkusattumustes kahelda ei saa, küsimus on pigem selles, kuidas asjasse suhtuda.
Igatahes, busside (ja teiste ühis transpordivahendite) "needus" on sellest nädalavahetusest saati küljes. Noh eriti siis kui on tusatuju (mida ikka juhtub, kui pool aastat on olnud sotsiaalelu puudulikuvõitu) või kui on kiire kipuvad nad lihtsalt peatuma ja mitte edasi liikuma (on see vihje, et võta aeg maha?).
Aitab küll praegu - kes ikka seda kõike lugeda jaksab.
Pealegi, mida siis näost näkku rääkida kui ma siin kõik ära pajatan?
Olge tublid!
Parimateks kokkulangevuste näitajaks on unenäod. Teadusliku teooria kohaselt on aju magamise ajal vabajooksul - suht teeb, mis tahab - ei allu loogikale ega ratsionaalsusele. Kuidas siis seletada, et unenäos nähtud detailid järgmisel päeval täide lähevad. Juhus?
Siia ka mõned näited:
Üks öö nägin unes, kuidas mina ja Siim olime väikses ruumis, kus oli 2 raudvoodit ja pleekinud/kulunud seinad. Teadsin unes, et see oli arestimaja või midagi taolist. Lamasime vooditel ja ajasime juttu. (ülejäänud detaile ei hakka siis kirja panema, sest need ei oma antud kontekstis tähtsust.)
Ärkasin selle peale, et Siim mulle helistas (seda juhtub väga harva ja väga juhuslikult - no ehk keskmiselt korra poole aasta jooksul või nii).
Lõuna paiku sain teada, et õhtul on pidu, kuhu võiks kogu Tulika Gängiga minna. TLÜ rebaste pidu muide, Patarei vanglas. Käisime seal ka ekskursioonil, oli sarnane unenäos nähtuga, kuigi kaheseid ruume seekord ei näidatud.
Siis üks öö nägin, et olen kontori ees ja üritan suitsu põlema panna, aga tulemasin streikis. Seepeale pakkus mulle keegi sigarello otsast tuld.
Tulemasin läks teglikult katki juba enne õhtust tööd. Mõtlesin veel, et ja-jah see läks täppi, aga ülejäänu? Suitsetajaid õhtul kontoris on küll aga mitte ühtegi, kes teeks sigarellosid. Aga vot võta näpust, oligi üks inimene, kes seekord sigarellosid tegi. Ise veel kommenteeris, et viimati tegi suvel aga vot täna tuli isu.
Paarist näitest ehk piisab, et üldpilti luua.
Mõni aeg olen pidanud ka märkmeid unede kohta ning tahes tahtma kerkib esile küsimus: "Kas ma märkaks neid kokkulangevusi, kui ma ei kirjutaks unesid üles?" Praegu on nii, et kui ärkan ja unenägu on meeles, üritan ma seda võimalikult detailideni peas seedida ja panen siis kirja - kui ma seda ei teeks, lahkuks uni juba paari tunniga.
Samas mäletan ma lapsepõlvest päris mitut dejavu hetke - ei saa välistada, et juba siis nägin ma vahel unenägudes asju ette. Näiteks ühel suvel olin laagris (vanus 10-11 äkki) ja mind kutsuti telefonile (see aeg kui mobiilid ei olnud veel igaühe taskus). Helistati kodust, et selline lugu, et su hamster on surnud. Ja minu vastus "Jah, ma tean." Millegipärast oli mul tunne nagu oleks just eelmine õhtu mulle helistatud ja seda öeldud - ma teadsin ka väga selgelt, et eelmine õhtu oli disko (ja peale seda pudelikeerutamine ja tikumäng, khm) ning ei saanud olla mingit telefonikõnet.
Ja mu mälestustest leiab veel mõningaid taolisi dejavu hetki, kui otsida. Seesamune oli lihtsalt kõige eredam (mul on ka oma arvamus, mix see just kõige eredam oli, aga las see jääb enda teada)
Jätame nüüd unenäod sinnapaika ja räägime elulistest kokkulangevustest.
Mitmed arvatavasti teavad, et olen umbes aasta Taro kaartidega tegelenud. Enamuses ikka iseendale ladunud ja mõtteid lihvinud (kaartidest võib kunagi teha eraldi postituse, aga praegu lihtsalt pange kõrva taha, et tegelen ja ei ole üldse hirm-müstiline tegevus). Samas, huvi taro vastu võis olla põhjendatud ka eelmise aasta autoportreega - noh juba 2x punnis silmadega surmale otsa jõllitanud.
Juhtus siin mõni kuu tagasi, et pidin Pärnusse minema ja olin kokku leppinud, et laon ühele heale sõbrale kaarte. Esimene tõsine kaardiladumine kellegi teisele muide.
[Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ma võiks talle kah kaarte laduda, siis mõelge enne tõsiselt selle peale ... ja siis ma võin tulla ja rääkida mis ohte see võib endast kujutada ja kuidas asi töötab ... ja kui suudate mu lõpuks siiski ära seepida ja endiselt ladumist tahate, siis ehk isegi laon]
Niisiis, sõitsin bussiga peale tööd (jah tol hetkel läks õnneks ja tegin hommikul mitte öösel tööd) Pärnu poole. Istusin vasakul eelviimasel istmel, ratta kohal. Klapid peas - kuulasin Guano Apesi, mille oli just samal hommikul hankinud. Minu taga olid viimasel istmel miskid soome posid, kes õlut kaanisid ja lärmasid ja noh täiega seljas elasid. Hea meelega oleks kuhugi mujale istunud, aga kõik kohad olid võetud. Ja nii ma siis punnisin muusikat kuulata, millest sommide möla täiega üle käis. No täiesti siiralt (ja suht tusaselt juba) mõtlesin, et nad võiks ära kaduda.
Ja Põmaki!!!
Ei, sommid ei lendand minu mõtte peale õhku (it's a shame, isn't it:)), küll aga nägin ma kuidas mu pea kõrval akna taga kummitükid mööda vihisesid - kumm minu all oli lõhkenud. Buss jäi seisma ja passisime suht tunnikese tühja, samas kui bussijuht üritas kummiga midagi ette võtta. Vahetuskumm oli olemas küll aga rattakoopa plekk oli lahti läinud ja kraapis kummil kihi pealt ära - see oli lõhkumise põhjuseks ja sama oleks ju juhtunud ka uue kummiga. Sommid hääletasid minema ja Pärnusse sain järgmise bussi vahekäigus.
Kohale ma siiski jõudsin ja oli päris vahva õhtu.
Järgmisel päeval oli siis kaartideladumine ja üldse palju arutlust esoteerilistel teemadel. Seltskonnas oli ka Merlon, kes kaartidega kauem tegutsenud on ning kohati elavat esoteerikaleksikoni meenutab. Ladusime lõpuks koostöös - vastavalt oskustele ja kaardipakilistele erinevustele. Sujus päris hästi.
Õhtu venis pikaks ning Pärnu koju läksin lõpuks jala jõe äärt mööda (Janseni rada on vist selle nimi. Kunagi käisin sealt tihti kui hilja peale jäin u 2-3 km minna, aga vahepeal olid sinna valgustid pandud) Kuna olin parajalt väsinud, siis silmad ei talunud ka valgust. Nii kui ma mõtlesin, et liiga ere valgus on ja see võiks ära kustuda - et oleks mõnusam - see ka juhtus.
(hiljem uurides sain teada, et neid kustutatakse iga päev suht juhuslikul ajal - ei ole kindlat kella-aega)
Järgmise päeva hommik oli vaba ja peale lõunat oli plaanis Tallinna tagasi põrutada. Niisiis uitasin sõpradega linna peal jä käisime ka raamatupoes. Läksin raamatupoodi ja turvavärav piiksus sisenedes pahaendeliselt - kõndisin uuesti edasi tagasi läbi väravate, ja ei midagi.
Tallinna jõudsin hilja ja läksin Statoilist läbi, et piima, mida järgmine hommik kohvi peale panna, osta. Statoili turvaväravatega oli sama asi, mis raamatupoe omadega Pärnus.
Vot siis sellised kokkusattumused ühest nädalavahetusest. Kokkusattumustes kahelda ei saa, küsimus on pigem selles, kuidas asjasse suhtuda.
Igatahes, busside (ja teiste ühis transpordivahendite) "needus" on sellest nädalavahetusest saati küljes. Noh eriti siis kui on tusatuju (mida ikka juhtub, kui pool aastat on olnud sotsiaalelu puudulikuvõitu) või kui on kiire kipuvad nad lihtsalt peatuma ja mitte edasi liikuma (on see vihje, et võta aeg maha?).
Aitab küll praegu - kes ikka seda kõike lugeda jaksab.
Pealegi, mida siis näost näkku rääkida kui ma siin kõik ära pajatan?
Olge tublid!
Aga kas sina usud selgelntägijaid?
Kui on üks asi, mis mind rohkem välja vihastab kui lauslollus, siis see on lauslollusega tehtud statistika, mille järgi inimesete arvamust tõlgendatakse. Ehk siis järjekordne geniaalne üllitis elu24.ee gallupist: Kas sina usud selgeltnägijaid? Jah või ei? Ise-esnesest ju lihtne küsimus, ainult et kusagil pole definitsiooni, kes on selgeltnägija.
Oleks see gallup suunatud ainult prilli kandjatele ja pimedatele, siis oleks asjal isegi mingi jume, aga meie ühiskond ei tohiks veel nii mandunud olla, et kõik prillikandjad või pimedad on (va pärnu vägised metanooli tarbijad). Selgelt nägemine tähendb ikkagi seda, et saa näed selgelt. Ja see kes näeb selgelt, on selgeltnägija.
Jah, muidu on siin ka teine tõlgendus, milleks on ÕS-i järgi "selgelt+nägemine välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita; ennustamine. Selgeltnägija". Ja kui aus olla, siis ega see definitsioon gallupit just arukamaks ei tee.
Umbes sama jabur küsimus kui "Kas sina usud UFOsid?" (UFO - tundmatu lendav objekt) Vau, kas sellist asja üldse saab uskuda? Vaatad taevasse, ohoo mingid tulukesed liiguvad - võibolla on lennuk võibolla on helikopter- kindlalt ei tea, järelikult on sinu jaoks tundmatu lendav objekt. Kes meist ei oleks taevasse vaadates olnud kahklevad, et oot oot kas see on täht või lennud või helikopter või sabatäht...vms. Aga kuna kindlat ju ei tea siis see on kõige ehedam UFO.
Ja kujutage ette, et te vaatate taevasse, märkate midagi sellist ja siis miski onkel tuleb koputab õlale "vabandust, kas te usute seda, mida te näete?" Möh? Mida sa sellise asja peale ikka vastad?
Mida tähendab "välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita"? Meeleelundid on silmad, kõrvad, keel, nina, nahk (kompamine). Selle definitsioni järgi on selgeltnägemine siis kõhutunne, südamevalu, aimdus. Ei midagi erilist.
"ennustamine" tõlgendus on 1.prognoosi andma, kindlail andmeil ette arvama (Ilmajaam ennustab äikest.) 2.teada saada laskma 3.tuleviku kohta oletusi tegema, ette arvama (Laskis mustlasel endale ennustada. Uuele lavastusele ennustati suurt menu.)
Nii, et see gallup võinuks sama hästi olla "Kas te usute hea aimdusega ilmaennustajat?"
Ainus, mida selle gallupi tulemused praegu näitasid on, et meil on umbes 2500 inimest, kes vastavad ilma küsimust mõsitmata (ei ma ütle, et kohe ajupuudega inimesed ju igaüks pani vastuse siis oma isikliku definitsiooni järgi - aga statistikat sellise asja järgi teha on BS). Oleks see küsimus olnud "Kas sul on olnud kõhutunnet?", oleks tulemus olnud teine, aga küsimus tegelikult sama.
Kui sul on olnud kõhutunne, järelikult oled välismaailma tajunud seni tuntud meeleelundite abita, järelikult oled selgeltnägija (ÕS-i definitsiooni järgi). Ja kuna sa vist ka enda olemasolusse usud, siis järelikult usud selgeltnägijatesse.
Ma 100% kindel, et kõigil inimestel on vähemalt korra elus olnud kõhutunne, aimdus või südamevalu kellegi pärast..... ja miskipärast, mitte ei taha uskuda, et 63,9% 2500-st lugejast (umbes 1600) ei usu oma olemasolusse.
Jah ma tean, et Eestis on suur enesetappude arv, aga see on juba naeruväärne.
Oleks see gallup suunatud ainult prilli kandjatele ja pimedatele, siis oleks asjal isegi mingi jume, aga meie ühiskond ei tohiks veel nii mandunud olla, et kõik prillikandjad või pimedad on (va pärnu vägised metanooli tarbijad). Selgelt nägemine tähendb ikkagi seda, et saa näed selgelt. Ja see kes näeb selgelt, on selgeltnägija.
Jah, muidu on siin ka teine tõlgendus, milleks on ÕS-i järgi "selgelt+nägemine välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita; ennustamine. Selgeltnägija". Ja kui aus olla, siis ega see definitsioon gallupit just arukamaks ei tee.
Umbes sama jabur küsimus kui "Kas sina usud UFOsid?" (UFO - tundmatu lendav objekt) Vau, kas sellist asja üldse saab uskuda? Vaatad taevasse, ohoo mingid tulukesed liiguvad - võibolla on lennuk võibolla on helikopter- kindlalt ei tea, järelikult on sinu jaoks tundmatu lendav objekt. Kes meist ei oleks taevasse vaadates olnud kahklevad, et oot oot kas see on täht või lennud või helikopter või sabatäht...vms. Aga kuna kindlat ju ei tea siis see on kõige ehedam UFO.
Ja kujutage ette, et te vaatate taevasse, märkate midagi sellist ja siis miski onkel tuleb koputab õlale "vabandust, kas te usute seda, mida te näete?" Möh? Mida sa sellise asja peale ikka vastad?
Mida tähendab "välismaailma tajumine seni tuntud meeleelundite abita"? Meeleelundid on silmad, kõrvad, keel, nina, nahk (kompamine). Selle definitsioni järgi on selgeltnägemine siis kõhutunne, südamevalu, aimdus. Ei midagi erilist.
"ennustamine" tõlgendus on 1.prognoosi andma, kindlail andmeil ette arvama (Ilmajaam ennustab äikest.) 2.teada saada laskma 3.tuleviku kohta oletusi tegema, ette arvama (Laskis mustlasel endale ennustada. Uuele lavastusele ennustati suurt menu.)
Nii, et see gallup võinuks sama hästi olla "Kas te usute hea aimdusega ilmaennustajat?"
Ainus, mida selle gallupi tulemused praegu näitasid on, et meil on umbes 2500 inimest, kes vastavad ilma küsimust mõsitmata (ei ma ütle, et kohe ajupuudega inimesed ju igaüks pani vastuse siis oma isikliku definitsiooni järgi - aga statistikat sellise asja järgi teha on BS). Oleks see küsimus olnud "Kas sul on olnud kõhutunnet?", oleks tulemus olnud teine, aga küsimus tegelikult sama.
Kui sul on olnud kõhutunne, järelikult oled välismaailma tajunud seni tuntud meeleelundite abita, järelikult oled selgeltnägija (ÕS-i definitsiooni järgi). Ja kuna sa vist ka enda olemasolusse usud, siis järelikult usud selgeltnägijatesse.
Ma 100% kindel, et kõigil inimestel on vähemalt korra elus olnud kõhutunne, aimdus või südamevalu kellegi pärast..... ja miskipärast, mitte ei taha uskuda, et 63,9% 2500-st lugejast (umbes 1600) ei usu oma olemasolusse.
Jah ma tean, et Eestis on suur enesetappude arv, aga see on juba naeruväärne.
Mida teha, kui oled jõudnud ummikusse
Hea küsimus eksole, sest ummikus on ikkagi paganama igav ja tuju võib suurest igavusest põhja minna. Kui midagi targemat teha pole, siis saab alati vaadata aknast välja (eriti trollis või bussis, kus sa ise juhina ei vastuta) ja jälgida pisidetaile nagu näiteks numbrimärgid.
No paneb ikka muigama küll, kui mööda sõidab takso mille numbrimärgil on suurelt AUS, või kui rivis on MEN, BAG ja ART ning neist sõidab mööda BAD.
Või no vana autoromu mille numbrimärk kuulutab, et tegemist on ATV-ga.
Njah eks kombinatsioone võib ka ise välja mõelda. Näiteks 666 DNA oleks üks paganama kurjakuulutav varjant.
Sealjuures ei tasu piirduda vaid numbrimärkidega, vaid lasta mõttel vabalt liikuda. Hyundai Elantra näiteks jätab mulje, et selle juhid on väga visa hingega (Elan T*ra!)
Selliseid rumalusi siis täna.
Adios
No paneb ikka muigama küll, kui mööda sõidab takso mille numbrimärgil on suurelt AUS, või kui rivis on MEN, BAG ja ART ning neist sõidab mööda BAD.
Või no vana autoromu mille numbrimärk kuulutab, et tegemist on ATV-ga.
Njah eks kombinatsioone võib ka ise välja mõelda. Näiteks 666 DNA oleks üks paganama kurjakuulutav varjant.
Sealjuures ei tasu piirduda vaid numbrimärkidega, vaid lasta mõttel vabalt liikuda. Hyundai Elantra näiteks jätab mulje, et selle juhid on väga visa hingega (Elan T*ra!)
Selliseid rumalusi siis täna.
Adios
Tim Hornet
Mu vanavanematel on peatselt tulemas sünnipäev ning mõtlesin teha unikaalse kingituse - nimelt pisikese valimiku oma kirjutistest. Just valitud teosed, sest olgem ausad, leidub ka selliseid, mis sellises vanuses inimestele kohe kindlasti mitte tervislikult ei mõju.
Selle tarvis mõtlesin teha väikese kokkuvõtte oma "kirjaniku karjäärist", millele aitavad kaasa vanad emailid (Kes ütles et peab oma inboxi kogu aeg korras hoidma - vaat kui palju ajalugu nüüd leiab).
Pseudonüüm Tim Hornet oli esamainimisel 7. november 2003 seoses esimeste naiivsete proosaliste üllitistega, mis sai nii Orlaule kui ka Algernoni (neti ulmeajakiri) saadetud.
Pseudonüümi kaasautoriks oli Siim (kes tol ajal kasutas nime Flos Ferus, vahepeal on nii mõndagi muud kasutanud, ning hetkel tuntud kui Moranis Anari). Ulmelist proosat hakkasime kirjutama suht samal ajal saades hulga inspiratsiooni suvest, mille igapäevase ajakava võiks võtta kokku järgnevalt:
1. Hommikul rätikud ja veepudel kaasa ning suunduda raamatukokku.
2. Raamatukogus ülejäänud kotis leiduv vaba ruum Mardustega täita
3. Randa lugema
4. Loetust sassi keerama ja näost kahvatuma (jah juhtus ka neid hetki kui sõbrad pakkusid juba peavalutabletti lihtsalt meile peale vaadates)
5. Õhtul raamatud raamatukokku tagastama ning koju magama.
Nõnda umbes kolm kuud ja muidugi tekkis soov ka ise kirjutada proovida.
Pseudonüümi eesmärk oli tekitada lõhe isikliku elu ja kirjutiste vahele, sest tihtilugu tõmmatakse otsene joon kirjutaja elu ja loomingu vahele (ja ometi tehakse seda endiselt ja ma ei salli seda kohe üldse mitte). Idee oli seostada pärisnimi (Timo -> Tim) hüüdnimega (Zarvik-> Hornet?) kasutades selle tarvis poppi ja noortepärast inglise keelt. Jah paljud mõtlevad, et kuidas sai sarvikust äkitsi herilane. Aga kuidas oleks sarvik inglise keeles? Horned? Horny? Devil? (kuigi kui nüüd mõelda siis Tim Horned-Horny-Devil kõlaks päris intrigeerivalt :P) Muutes Horned viimast tähte saigi Hornet, mis kõlas juba oluliselt paremini kui eelmised varjandid ning on ennast ka igati õigustanud (eks ma vahel ka sutsan).
Kirjanikutee algus oli konarlik. Vastukaja esimestele Algernoni saadetud kirjutistele oli järgnev:
"Alustaks sellest, et **** pole esiteks ulmekirjandus ja teiseks on
ka muidu mõttetu. Selliseid pole põhimõtteliselt mõtet teha ja kommenteerida
ka mitte..."
ja
"Kahjuks **** avaldamiseks ei sobi. Peamiselt vähegi arvestatava
sisu puudumise tõttu. Tegemist on ammuilma äraleierdatud teemaga..."
ning
"Lool pole tegu ega nägu..."
Kui ma praegu neid erinevaid vastukajasid lugesin, hakkas endalgi silmanurk tõmblema ja pani siiralt imestama, et ma endiselt kirjutan (ja viimased aastad ehk juba täitsa asjalikult). Muidugi praegu lugesin ma järjest läbi kümmekond kriitilist emaili, mis aga tegelikult saabusid vähemalt ühe kuu vahega, nii et negatiivsus tegelikult ei kuhjunud. (ja olgem ausad kriitika on viimastes kirjades juba asjalikum ning toon sõbralikum. Ehk olid ka kirjutised siis paremad.)
Samuti oli suur abi Orlaust, kes igat vastukaja alustas vähemalt julgustavate sõnadega (ning selle otsa tuli vägagi asjalik ja karm kriitika) Hiljem lisanudus veel tuttavaid, kes olid igati nõus oma kriitikat jagama.
Algernoni seikade tulemusena sai seal avaldatud lühijutud "Lubadus" ( «Algernon» 2004; november), "Hingesugulane" ( «Algernon» 2005; juuni) ja "Hingepuu" ( «Algernon» 2005; juuli) [kõik peaks olema Algernoni arhiivis ja netis loetavad]. Kui tõsiste juttudena neid võib hinnata jääb igaühe enda otsustada. Stalkeri nimekirjades just päris lõppu ei jäänud. (tagantjärgi lugedes peab tõdema, et lihvituna oleks vähemalt ühest neist midagi päris asjalikku saanud, ning jutu "Lubadus" tarvis loodud maailmast veel mõndagi muud välja võluda)
Algusepoole sai ka mitmel üritusel käidud ning tekkis uusi tutvusi Eesti ulmemaastikul (ja üleüldisel kirjandus-ilmal). Kusagil aastal 2005 tekkis soov ka luuletusi internetti upitada (enne olid niisama sahtlis) ning nii hüpasin ka Poognasse. Samuti hakkasid kirjutamise mõtted juba uljamalt uitama ning kirjutisi mida võinuks tõlgendada klassikalise ulmena tekkis järjest vähem.
Samuti tekkis sügavam soov kirjutistega ka midagi (mõtet, ideed, emotsiooni) edasi anda (eelnevalt oli lihtsalt, et jube lahe on kirjutada ja värki). Selle parimaks näiteks pean jutukesi "Kirjanik ja Trafo" ning "Peotäis aega" .
Viimati üritasin Algernoni upitada teost, mis küll ulmeline kuid mitte klassikaline ning seetõttu ehk ka avaldamata jäi. Stiilipuhtus pole minu stiil.
Kokkuvõtlikult:
Kirjutanud umbes kuus aastat. Teoseid (kõik vormid) kokku umbes saja kanti. Üks luuletus oli Mütofesti plakatil, üks avaldatud Pärnu Postimehes. Paari kirjutist on küsitud kasutada (laulusõnadeks ja kaardile). Kirjutanud tellimusel mõned laulusõnad ja aidanud mõnda lihvida (näiteks seda sai veits abistatud). Kolm juttu avaldatud Algernonis.
Posu teoseid poognas avalikul lugemisel.
Mitmele inimesele jagatud huvitavaid mõtteid.
Jah noh polegi just väga palju. Ahjaa, kuulduste järgi taheti kunagi minust artikkel teha ajakirja Muusa, aga olgem ausad - siin pole just palju millest rääkida. Pealegi, kui ma samamoodi jätkan, võib mu sulest ehk isegi midagi väga head tulla (tulevikus, mis ei ole veel tunni aja pärast)
Cheerios!
Selle tarvis mõtlesin teha väikese kokkuvõtte oma "kirjaniku karjäärist", millele aitavad kaasa vanad emailid (Kes ütles et peab oma inboxi kogu aeg korras hoidma - vaat kui palju ajalugu nüüd leiab).
Pseudonüüm Tim Hornet oli esamainimisel 7. november 2003 seoses esimeste naiivsete proosaliste üllitistega, mis sai nii Orlaule kui ka Algernoni (neti ulmeajakiri) saadetud.
Pseudonüümi kaasautoriks oli Siim (kes tol ajal kasutas nime Flos Ferus, vahepeal on nii mõndagi muud kasutanud, ning hetkel tuntud kui Moranis Anari). Ulmelist proosat hakkasime kirjutama suht samal ajal saades hulga inspiratsiooni suvest, mille igapäevase ajakava võiks võtta kokku järgnevalt:
1. Hommikul rätikud ja veepudel kaasa ning suunduda raamatukokku.
2. Raamatukogus ülejäänud kotis leiduv vaba ruum Mardustega täita
3. Randa lugema
4. Loetust sassi keerama ja näost kahvatuma (jah juhtus ka neid hetki kui sõbrad pakkusid juba peavalutabletti lihtsalt meile peale vaadates)
5. Õhtul raamatud raamatukokku tagastama ning koju magama.
Nõnda umbes kolm kuud ja muidugi tekkis soov ka ise kirjutada proovida.
Pseudonüümi eesmärk oli tekitada lõhe isikliku elu ja kirjutiste vahele, sest tihtilugu tõmmatakse otsene joon kirjutaja elu ja loomingu vahele (ja ometi tehakse seda endiselt ja ma ei salli seda kohe üldse mitte). Idee oli seostada pärisnimi (Timo -> Tim) hüüdnimega (Zarvik-> Hornet?) kasutades selle tarvis poppi ja noortepärast inglise keelt. Jah paljud mõtlevad, et kuidas sai sarvikust äkitsi herilane. Aga kuidas oleks sarvik inglise keeles? Horned? Horny? Devil? (kuigi kui nüüd mõelda siis Tim Horned-Horny-Devil kõlaks päris intrigeerivalt :P) Muutes Horned viimast tähte saigi Hornet, mis kõlas juba oluliselt paremini kui eelmised varjandid ning on ennast ka igati õigustanud (eks ma vahel ka sutsan).
Kirjanikutee algus oli konarlik. Vastukaja esimestele Algernoni saadetud kirjutistele oli järgnev:
"Alustaks sellest, et **** pole esiteks ulmekirjandus ja teiseks on
ka muidu mõttetu. Selliseid pole põhimõtteliselt mõtet teha ja kommenteerida
ka mitte..."
ja
"Kahjuks **** avaldamiseks ei sobi. Peamiselt vähegi arvestatava
sisu puudumise tõttu. Tegemist on ammuilma äraleierdatud teemaga..."
ning
"Lool pole tegu ega nägu..."
Kui ma praegu neid erinevaid vastukajasid lugesin, hakkas endalgi silmanurk tõmblema ja pani siiralt imestama, et ma endiselt kirjutan (ja viimased aastad ehk juba täitsa asjalikult). Muidugi praegu lugesin ma järjest läbi kümmekond kriitilist emaili, mis aga tegelikult saabusid vähemalt ühe kuu vahega, nii et negatiivsus tegelikult ei kuhjunud. (ja olgem ausad kriitika on viimastes kirjades juba asjalikum ning toon sõbralikum. Ehk olid ka kirjutised siis paremad.)
Samuti oli suur abi Orlaust, kes igat vastukaja alustas vähemalt julgustavate sõnadega (ning selle otsa tuli vägagi asjalik ja karm kriitika) Hiljem lisanudus veel tuttavaid, kes olid igati nõus oma kriitikat jagama.
Algernoni seikade tulemusena sai seal avaldatud lühijutud "Lubadus" ( «Algernon» 2004; november), "Hingesugulane" ( «Algernon» 2005; juuni) ja "Hingepuu" ( «Algernon» 2005; juuli) [kõik peaks olema Algernoni arhiivis ja netis loetavad]. Kui tõsiste juttudena neid võib hinnata jääb igaühe enda otsustada. Stalkeri nimekirjades just päris lõppu ei jäänud. (tagantjärgi lugedes peab tõdema, et lihvituna oleks vähemalt ühest neist midagi päris asjalikku saanud, ning jutu "Lubadus" tarvis loodud maailmast veel mõndagi muud välja võluda)
Algusepoole sai ka mitmel üritusel käidud ning tekkis uusi tutvusi Eesti ulmemaastikul (ja üleüldisel kirjandus-ilmal). Kusagil aastal 2005 tekkis soov ka luuletusi internetti upitada (enne olid niisama sahtlis) ning nii hüpasin ka Poognasse. Samuti hakkasid kirjutamise mõtted juba uljamalt uitama ning kirjutisi mida võinuks tõlgendada klassikalise ulmena tekkis järjest vähem.
Samuti tekkis sügavam soov kirjutistega ka midagi (mõtet, ideed, emotsiooni) edasi anda (eelnevalt oli lihtsalt, et jube lahe on kirjutada ja värki). Selle parimaks näiteks pean jutukesi "Kirjanik ja Trafo" ning "Peotäis aega" .
Viimati üritasin Algernoni upitada teost, mis küll ulmeline kuid mitte klassikaline ning seetõttu ehk ka avaldamata jäi. Stiilipuhtus pole minu stiil.
Kokkuvõtlikult:
Kirjutanud umbes kuus aastat. Teoseid (kõik vormid) kokku umbes saja kanti. Üks luuletus oli Mütofesti plakatil, üks avaldatud Pärnu Postimehes. Paari kirjutist on küsitud kasutada (laulusõnadeks ja kaardile). Kirjutanud tellimusel mõned laulusõnad ja aidanud mõnda lihvida (näiteks seda sai veits abistatud). Kolm juttu avaldatud Algernonis.
Posu teoseid poognas avalikul lugemisel.
Mitmele inimesele jagatud huvitavaid mõtteid.
Jah noh polegi just väga palju. Ahjaa, kuulduste järgi taheti kunagi minust artikkel teha ajakirja Muusa, aga olgem ausad - siin pole just palju millest rääkida. Pealegi, kui ma samamoodi jätkan, võib mu sulest ehk isegi midagi väga head tulla (tulevikus, mis ei ole veel tunni aja pärast)
Cheerios!
Puud ritta ja elama
Sattusin täna juhuslikult oma õhtuse "lõunasöögi"kõrvale lugema puuriitmajadest (Cordwood Construction) ja paneb kujutlusvõime ikka käima küll.Suhteliselt lihtne ja parajalt looduslähedane lahendus ja ka kuidagi mõnusalt muhe mineviku ja tänapäeva segu.
Lugema sattusin artiklit kus räägiti ehk esimesest taolisest tänapäevasest ehitisest Eestis.
Mujal maailmas paistab see juba mitmel pool kasutuses olevat. Samas on ka rohelist liikumist rohkem. Siinkohas mõned ette jäänud näited välismaalt:
Ühe perekonna jutustus sellest kuidas nad oma maja üles ehitasid, maja plaanist lõpplahenduseni (alt üles).
Mõned tõsiselt uhked pildid Michigani kandis asuvatest hoonetest.
Ja üks pildiseeria kena kahekordse hoone ehitusest. (no euroköök pole just see mida mina sellises majas väga ette kujutaks, aga ok maitse asi)
Vot selline pisike aga loodetavasti huvitav postitus täna.
Pean ka tõdema et see teema sobib paeguse Blogi kujundusega nagu laotult.
Cheerios!
Sildistamine
Jalutades täna maja ümber, pahvides üht sigaretti ja arutledes oma peas maailma asjade üle, tekkis mul üks huvitav mõte.
Nimelt, iga nädal loeme me uudistest kuidas vähemalt üks inimene sai liikluses raskelt kannatada või surma. Kui tihti aga kirjutatakese sellest, et keegi sutsetamise pärast suri? Peaaegu üldse mitte. See muidugi ei tähenda et suits ei tapaks. Tapab tapab, muidugi tapab. Ja vot näe silt on kah peal, et tapab. (või noh, et võib tappa).
Aga ma ei näe sellist silti auto peal. Ometigi sureb iga päev inimesi, taimi, linde ja loomi autode pärast. ( ma oleks vabalt võinud siia linkida uudiseid viimastest, aga milleks - kõik ju teavad et see toimub kogu aeg) Asi pole alati mitte halvas autojuhis (kuigi ka seda on kuradima palju) vaid auto enda olemuses. Näidake mulle palun loodust mittereostavat masinat, mis oleks masstoodangus ning kõigile kättesaadav. Linnades pole enam puhast õhku mida hingata, on üleautostatus, tänavatel on ummikud, liikluskultuur olematu ja endiselt surutakse inimestele peale ideaali, et neil peab olema uhke auto. Auto on nagu imago. Tuletame meelde et sutsetamisega oli täpselt sama, see oli osa imagost, ning on endiselt. See esindas elustiili. Muidugi võrreldes sigaretiga on autol materiaalne väärtus (ma ei öelnud meelega kasutegur, sest sisepõlemismootor on üks raiskavaim süsteem, mida endiselt püsivalt kasutatakse) Sigaretil on see-eest tihilugu psühholoogiline väärtus. Mõlemad kannavad tegelikult paljuski sama mõtet "Enda praguse heaolu/mugavuse pärast olen valmis ohverdama enda ja teiste tervise ja tuleviku" Ehk julma võitu lause, aga kas keegi saab täielikult selle ümber lükata? Kaheldav, kuid ega see ju tähenda, et sellega ka just nõustuda tahetakse.
Vaadates meie praegust liikluskultuuri, autode mõttetut kasutegurit ja saastamist panen välja idee, et ka igal autol oleks näiteks kapoti peal kirjas:
Tekst on üldine ja poliitiliselt korrektne ning mitte kuidagi ei ütle, et just see inimene siin roolis tapab. Ehk sellest täitsa piisab kui kõigil masinate kapotil ilutseb selline tekst. Inimesed mõistaks rohkem iga auto ostuga ja sellega sõites kaasnevat vastutust.
Millised võiks siis selle vastuargumendid olla? Praegu turgatas mulle pähe 2
1) See oleks paljude arvates kole. Njah värvivalikut võiks ju ehk muuta vastavalt auto värvile. Samas, kas te ostate auto selleks et sellega eputada või on seda ka praktiliselt vaja. Kumb on ikkagi tähtsamkas väimus või praktilisus? Pealegi on üks tekstijupp oluliselt parem kui hakata kõigile autodele pale laskma pilte autode hävitustööst. (nagu osades maades suitsupakkidel on hirmutavad pildid) Ma susn, et pilt auto all jäänud loomast või inimesest oleks oluliselt võikam. Hoiatav tekst on leebe varjant.
2) Autojuhtidel läheb silme eest kirjuks kui kõigil masinatel on miskid tekstid kapotil.
Aga samas on ka praegu paljudel masinatel reklaamid peal. Samuti on tee ääres tohutult reklaami. ma ei usu, et see just väga asja muudaks.
Tuletan meelde, et nii nagu suitsetamise kahjulikkust on tõestanud teadlased, on sama lugu ka autode, krõpsude, hamburgerite ja paljude teiste asjadega millega me päevast päeva üht või teist moodi kokku puutume. Miks me aga ühtesid sildistame (alkohol ja tubakas) teisi aga mitte? Alkohol väheses koguses pidavat isegi kasulik olema. Muidugi peab alati olema patuoinas, kes oleks peasüüdlane, aga see ju ei näita et teised asjad meie elus oleks vähem kahjulikud.
Olgu, autode sidistamine oleks vist paljude jaoks liiga ekstreemne. Aga võtame siis midagi mille kohta jällegi kõik teavad et on tervisele kahjulik - kiirtoit/rämpstoit.
Kas sa ikka ostaksid hamburgeri kui selle pakendi peal on kohustuslik silt:
Mis see ülerasvumine muud on kui aeglane ja piinarikas suremine. Me kõik oleme näinud pilte lastest, kes näevad välja nagu Michelini mehed - ma ei ütle, et pilt nendest lastest peaks olema lasteeine karbi peal. Tekst on viisakam varjant.
Millest siis sellised mõtted? Vaadake iga päev räägitakse, et suitsetamine on paha, alkohol on paha, kilekotid on pahad. Kogu aeg on ühiskonnal vaenlane silme eest. Samas on palju tooteid mille kohta küll teatakse, et on halvad aga keegi välja ütlema ei kipu.
Pigem nagu propageeritakse isegi nende tarbimist.
Kõva homo sapiens küll
Nimelt, iga nädal loeme me uudistest kuidas vähemalt üks inimene sai liikluses raskelt kannatada või surma. Kui tihti aga kirjutatakese sellest, et keegi sutsetamise pärast suri? Peaaegu üldse mitte. See muidugi ei tähenda et suits ei tapaks. Tapab tapab, muidugi tapab. Ja vot näe silt on kah peal, et tapab. (või noh, et võib tappa).
Aga ma ei näe sellist silti auto peal. Ometigi sureb iga päev inimesi, taimi, linde ja loomi autode pärast. ( ma oleks vabalt võinud siia linkida uudiseid viimastest, aga milleks - kõik ju teavad et see toimub kogu aeg) Asi pole alati mitte halvas autojuhis (kuigi ka seda on kuradima palju) vaid auto enda olemuses. Näidake mulle palun loodust mittereostavat masinat, mis oleks masstoodangus ning kõigile kättesaadav. Linnades pole enam puhast õhku mida hingata, on üleautostatus, tänavatel on ummikud, liikluskultuur olematu ja endiselt surutakse inimestele peale ideaali, et neil peab olema uhke auto. Auto on nagu imago. Tuletame meelde et sutsetamisega oli täpselt sama, see oli osa imagost, ning on endiselt. See esindas elustiili. Muidugi võrreldes sigaretiga on autol materiaalne väärtus (ma ei öelnud meelega kasutegur, sest sisepõlemismootor on üks raiskavaim süsteem, mida endiselt püsivalt kasutatakse) Sigaretil on see-eest tihilugu psühholoogiline väärtus. Mõlemad kannavad tegelikult paljuski sama mõtet "Enda praguse heaolu/mugavuse pärast olen valmis ohverdama enda ja teiste tervise ja tuleviku" Ehk julma võitu lause, aga kas keegi saab täielikult selle ümber lükata? Kaheldav, kuid ega see ju tähenda, et sellega ka just nõustuda tahetakse.Vaadates meie praegust liikluskultuuri, autode mõttetut kasutegurit ja saastamist panen välja idee, et ka igal autol oleks näiteks kapoti peal kirjas:
Tekst on üldine ja poliitiliselt korrektne ning mitte kuidagi ei ütle, et just see inimene siin roolis tapab. Ehk sellest täitsa piisab kui kõigil masinate kapotil ilutseb selline tekst. Inimesed mõistaks rohkem iga auto ostuga ja sellega sõites kaasnevat vastutust.Millised võiks siis selle vastuargumendid olla? Praegu turgatas mulle pähe 2
1) See oleks paljude arvates kole. Njah värvivalikut võiks ju ehk muuta vastavalt auto värvile. Samas, kas te ostate auto selleks et sellega eputada või on seda ka praktiliselt vaja. Kumb on ikkagi tähtsamkas väimus või praktilisus? Pealegi on üks tekstijupp oluliselt parem kui hakata kõigile autodele pale laskma pilte autode hävitustööst. (nagu osades maades suitsupakkidel on hirmutavad pildid) Ma susn, et pilt auto all jäänud loomast või inimesest oleks oluliselt võikam. Hoiatav tekst on leebe varjant.
2) Autojuhtidel läheb silme eest kirjuks kui kõigil masinatel on miskid tekstid kapotil.
Aga samas on ka praegu paljudel masinatel reklaamid peal. Samuti on tee ääres tohutult reklaami. ma ei usu, et see just väga asja muudaks.
Tuletan meelde, et nii nagu suitsetamise kahjulikkust on tõestanud teadlased, on sama lugu ka autode, krõpsude, hamburgerite ja paljude teiste asjadega millega me päevast päeva üht või teist moodi kokku puutume. Miks me aga ühtesid sildistame (alkohol ja tubakas) teisi aga mitte? Alkohol väheses koguses pidavat isegi kasulik olema. Muidugi peab alati olema patuoinas, kes oleks peasüüdlane, aga see ju ei näita et teised asjad meie elus oleks vähem kahjulikud.
Olgu, autode sidistamine oleks vist paljude jaoks liiga ekstreemne. Aga võtame siis midagi mille kohta jällegi kõik teavad et on tervisele kahjulik - kiirtoit/rämpstoit.
Kas sa ikka ostaksid hamburgeri kui selle pakendi peal on kohustuslik silt:
Mis see ülerasvumine muud on kui aeglane ja piinarikas suremine. Me kõik oleme näinud pilte lastest, kes näevad välja nagu Michelini mehed - ma ei ütle, et pilt nendest lastest peaks olema lasteeine karbi peal. Tekst on viisakam varjant.
Millest siis sellised mõtted? Vaadake iga päev räägitakse, et suitsetamine on paha, alkohol on paha, kilekotid on pahad. Kogu aeg on ühiskonnal vaenlane silme eest. Samas on palju tooteid mille kohta küll teatakse, et on halvad aga keegi välja ütlema ei kipu.
Pigem nagu propageeritakse isegi nende tarbimist.
Kõva homo sapiens küll
Pilt ütleb rohkem kui..
päris mitu sõna. Seepärast otsustasingi kiirkokkuvõtte paari pildiga teha. Eile õhtul ja täna hommikul olin ma täiesti selline oma ülevoolavas sotsiaalkriitikas:
Ja seda päris tükk aega ikka. Lumepalliefektiga kuhjunud sotsiaalkriitika... ja uskuge on mida kritiseerida.
Aga vahel on hea kui meenuvad lihtsad tõed:
Ärge muretsege, kriitikast tuleb ükshetk veel üks miniatuur.
Aga meenus lihtsalt, et ei tasu maailma idiootsusesse liialt sisse elada.
Ja seda päris tükk aega ikka. Lumepalliefektiga kuhjunud sotsiaalkriitika... ja uskuge on mida kritiseerida.
Aga vahel on hea kui meenuvad lihtsad tõed:
Ärge muretsege, kriitikast tuleb ükshetk veel üks miniatuur.
Aga meenus lihtsalt, et ei tasu maailma idiootsusesse liialt sisse elada.
"Ei tea, on sest rääkimisest tolku. On sel mõtet, muutub sest midagi, kuulab üldse keegi… ma lihtsalt ei tea… "
"Kui vaadata maailma sellisena nagu ta tegelikult on, mitte sellisena, millisena tahaks või sooviks seda näha, siis tuleb hirm peale. Śokeerib. Surra tahaks. Meie, inimesed, loodame mõistuse ja loogika peale. Nii me järeldamegi, et nõnda ei või see enam kesta, küllap me muutume, ootame vähe, et las kõigepealt see naaber muudab ennast kriipsu võrra paremaks, siis ehk minagi ei kuse enam ta autolukku hommikupakasega jäässe. Sellised me inimesed oleme. Kui uurida inimese lühiajalugu, selgub vääramatu tõsiasi, et inimene ei õpi midagi. Ei arene. Ei muutu paremaks. Ainult degenereerub. Inimene ainult tapab, lammutab, röövib ja vägistab. Usk mõistusesse ja arukasse tegevusse on hävingule määratud tee. Ükski fakt ei toeta väidet, et inimene õpiks kasutama oma mõistust ja taiplikkust millekski muuks kui vaid kõige madalamate eesmärkide täitmiseks. "
Hea tsitaat heast näidendist [Külmapildid].
Hea kui vahel asju meelde tuletatakse.
Hea kui vahel meelde tuletatud asju uuesti meelde tuletatakse.
Kasvõi niimoodi.
Lihtsalt ja Ausalt.
Hea tsitaat heast näidendist [Külmapildid].
Hea kui vahel asju meelde tuletatakse.
Hea kui vahel meelde tuletatud asju uuesti meelde tuletatakse.
Kasvõi niimoodi.
Lihtsalt ja Ausalt.
Hüva kombinatsioon
Eile vaatasin lõpuks ära filmi "The Living Matrix". Ma olin selle olemasolust teadlik ehk sama kaua kui see olemas on olnud, aga ei suutnud seda kuidagi omandada. Nüüd sai see lõpuks tellitud ja oh imet, samal päeval kui oleks pidanud saama kätte ametliku paki sain ma selle hoopis sikutada ja ära vaadata (kuna ametlik versioon on siiski ka minu poole teel ja filmi loojad on oma tasu saanud, ei ole ka eetilis-emotsionaalselt mingit konflikti). Kes pole sellest filmist kunagi kuulnud - soovitan. Vaadake vähemalt ära treiler mis neil kodulehel on. Paljude jaoks pole selles filmis ehk midagi uut, teistele on aga maailmavaadet ja suhtumist muutev.
Filmi põhi ideeks on see, et kui füüsika on juba ajakohane (Kvantfüüsika on tunnustatud), siis bioloogia ja keemia ei ole veel nii kaugele jõudnud ning baseerub endiselt Newtoni aegsetel maailmavaadetel ja tõdedel. Selles peab paratamatult toimuma murrang.
Kui see film on vaadatud ja seeditud võite näiteks ette võtta filmi "The Secret" nagu minul juhtus. Kui TLM annab teadusliku tausta ja teooria kuidas emotsioonid ja mõtted võivad mõjutada nii meie füüsist kui ümbruskonda, siis "The Secret" annab otseseid juhtnööre kuidas ja millele tasub energiat kulutada.
Paljud kindlasti mõtlevad, et "Bläh, jälle miski eneseabi. Olen küllalt ilus, tark ja osav. Pole sellist jura vaja" ja ma ei vaidle vastu. Samas on ju alati võimalik veel paremini ja miks mitte uurida, proovida katsetada. Kes sellest kaotab?
Nagu ütles Eric Pearl (The Reconnective Healing süsteemile aluse panija ja selle koolitaja):
"Kui ma proovin kedagi ravida, siis kõige halvem mis võib juhtuda on see et ma näen välja nagu idioot vehkides kätega õhus. Kõige parem, aga see kui inimene paraneb".
(ei ole sõnasõnaline tõlge).
Nii et suhtumise motoks peaks olema mitte "Uudishimu tappis kiisu" vaid "Kes katsetab, see kaua elab" (ofc mõistuse piires - et tuumajaamas ikka kõike ei katseta, eksole :P)
Cheerios!
Filmi põhi ideeks on see, et kui füüsika on juba ajakohane (Kvantfüüsika on tunnustatud), siis bioloogia ja keemia ei ole veel nii kaugele jõudnud ning baseerub endiselt Newtoni aegsetel maailmavaadetel ja tõdedel. Selles peab paratamatult toimuma murrang.
Kui see film on vaadatud ja seeditud võite näiteks ette võtta filmi "The Secret" nagu minul juhtus. Kui TLM annab teadusliku tausta ja teooria kuidas emotsioonid ja mõtted võivad mõjutada nii meie füüsist kui ümbruskonda, siis "The Secret" annab otseseid juhtnööre kuidas ja millele tasub energiat kulutada.
Paljud kindlasti mõtlevad, et "Bläh, jälle miski eneseabi. Olen küllalt ilus, tark ja osav. Pole sellist jura vaja" ja ma ei vaidle vastu. Samas on ju alati võimalik veel paremini ja miks mitte uurida, proovida katsetada. Kes sellest kaotab?
Nagu ütles Eric Pearl (The Reconnective Healing süsteemile aluse panija ja selle koolitaja):
"Kui ma proovin kedagi ravida, siis kõige halvem mis võib juhtuda on see et ma näen välja nagu idioot vehkides kätega õhus. Kõige parem, aga see kui inimene paraneb".
(ei ole sõnasõnaline tõlge).
Nii et suhtumise motoks peaks olema mitte "Uudishimu tappis kiisu" vaid "Kes katsetab, see kaua elab" (ofc mõistuse piires - et tuumajaamas ikka kõike ei katseta, eksole :P)
Cheerios!
Kõrvutu ööloom
Naudin oma puhkust. Täiel määral ja praeguseni ootamatult sisutihedalt. Peaaegu tasuta reis Stockholmi ja LARP: "Beleriandi Lood III" on olnud esimese nädala tegevuseks.
Ja siin ma siis nüüd olen. Räsitud kergest tõvest (pisike haikuse pisik on peal, paistab et see on saamas juba harjumuseks mu puhkuste ajal), Rootsi reis veel korralikult seedimata ning vast lõpenud nädalavahetus läbitud lontkõrvade õukonna intriigide ning Keskmaa rahva (ning sääskede) keskel. (kõrvaliimi võib ehk endiselt mu pea küljest leida) Siin ma siis olen ja täiesti uneta ja surmväsinud. Peaks magama aga und lihtsalt ei tule.
Mitte selle pärast, et Kaf-Kaf juba viimased 46 minutit on ajanud taga üht ööliblikat ning haledalt selle kohta näugunud. (kolme meetrised laed on kassile putukate püüdmiseks ikka tõsiseks takistuseks) Mitte ka selle pärast, et oleks täna ka liialt kohvi joonud. Oh ei!
Kas äkki on süüdlaseks see, et ma ei saa magama jääda ilma kellegi teiseta? Ehk tõesti - siin on kuidagi vaikne. Liiga vaikne võrreldes kogu viimase aja sebimisega. Harjumatult inimtühi (ja päkapikutühi ja haldjatühi ja orkitühi) ja vaikne on kodus olla. Kohalik poolmetsik (ja võimalik et inimsööja kalduvustega) kiisu on küll vahva aga siiski mitte piisav seltsiline.
Vot selline lugu siis. Nüüd kui olen lõpuks rahus ja vaikuses ja peaks puhkama, ei saa ma seda mitte teha sest on liiga rahulik ja vaikne.
Ja siin ma siis nüüd olen. Räsitud kergest tõvest (pisike haikuse pisik on peal, paistab et see on saamas juba harjumuseks mu puhkuste ajal), Rootsi reis veel korralikult seedimata ning vast lõpenud nädalavahetus läbitud lontkõrvade õukonna intriigide ning Keskmaa rahva (ning sääskede) keskel. (kõrvaliimi võib ehk endiselt mu pea küljest leida) Siin ma siis olen ja täiesti uneta ja surmväsinud. Peaks magama aga und lihtsalt ei tule.
Mitte selle pärast, et Kaf-Kaf juba viimased 46 minutit on ajanud taga üht ööliblikat ning haledalt selle kohta näugunud. (kolme meetrised laed on kassile putukate püüdmiseks ikka tõsiseks takistuseks) Mitte ka selle pärast, et oleks täna ka liialt kohvi joonud. Oh ei!
Kas äkki on süüdlaseks see, et ma ei saa magama jääda ilma kellegi teiseta? Ehk tõesti - siin on kuidagi vaikne. Liiga vaikne võrreldes kogu viimase aja sebimisega. Harjumatult inimtühi (ja päkapikutühi ja haldjatühi ja orkitühi) ja vaikne on kodus olla. Kohalik poolmetsik (ja võimalik et inimsööja kalduvustega) kiisu on küll vahva aga siiski mitte piisav seltsiline.
Vot selline lugu siis. Nüüd kui olen lõpuks rahus ja vaikuses ja peaks puhkama, ei saa ma seda mitte teha sest on liiga rahulik ja vaikne.
Jaburust kah niis natuke
Ten Top Trivia Tips about Zarvik!
- More than one million stray dogs and half a million stray cats live in Zarvik.
- Birds do not sleep in Zarvik, though they may rest in him from time to time.
- The opposite sides of Zarvik always add up to seven!
- The book of Esther in the Bible is the only book which does not mention Zarvik!
- Moles are able to tunnel through 300 feet of Zarvik in a day.
- Only one child in twenty will be born on the day predicted by Zarvik.
- Zarvik can grow up to three feet in a 24 hour period!
- Europe is the only continent that lacks Zarvik!
- Ninety-six percent of all candles sold are purchased by Zarvik.
- The smelly fluid secreted by skunks is colloquially known as Zarvik.
Ära jää hiljaks
[antud tekst ei ole puhas tõde ega üritagi seda olla. samuti ei ole see suunatud vaid teemale millest see tekst algas - antud olukord oli lihtsalt mõttekäigu ajendiks. siin leidub nii taotuslikku üle nurkade minekut ja ka juhuslikku. vastutan isiklikult kõigi tekstis leiduvate kirja ja trükivigade pärast ja ei rutta neid parandama]
Uidates täna päevasel ajal, enne tööd, linnas sattusin juhuslikult mingile rinnavähi ennetamise kampaania üritusele. Seda siis tänu sellele, et Inese lauluhäält oli lausa Viru tänavale kuulda.
Kuulasin natuke, mõtlesin natuke ja ainus mõte, mis mu pähe tuli oli lause:"Mida vi**u?" (otsustasin siinkohas seda mõtet mitte oluliselt ilustada)
Laval räägiti, et naised peaks rinnavähi ennetamiseks ikka püsivalt arsti juures kontrollis käima. Nüüd võtan ma selle lause ette nii, et kõiks saaks aru, mis selles valesti on.
Sõna ennetama tähendab preventeerima, vältima, ära hoidma.
Nii ja palun seletage mulle, kuidas see, et sa käid arsti juures kontrollimas, kas sul on rinnavähk või mitte, hoiab rinnavähi ära? Tõsi, kui see avastatakse varajases staadiumis, siis on seda lihtsam ravida, aga sa ei saa preventeerida millegi teket sellega, kui sa püsivalt jälgid, kas see on tekkinud või mitte. See on ajuvaba.
[Ja-jah, inimesed ei pea ju olema alati keeleliselt korrektsed, aga võiks vahel. Eriti mis puudutab kampaaniaid]
Olgu, mõtlesin, et uurin siis pärast netist lähemalt seda ennetamist. (ma ei ole küll naisterahvas ja otseselt see mind ei puuduta, aga uudishimu on ikkagi.)
Selle kampaania koduleht ei olnud aga oluliselt informatiivsem. Jällegi põhirõhk enesekontrollil (ehk näppige oma rindu, naised) ja sõeluuringul. Mõlemad on muidugi tähtsad, aga pole kuidagi seotud vähi tekkimise vältimisega.
Esilehel isegi ilus lause "Tänapäevased rinnavähi ravimeetodid pikendavad tunduvalt patsientide eluiga." Jällegi tore teada.
Aga ikkagi, äkki oleks parem kui vähki üldse ei tekiks?
Olles siis natuke sellel lehel ringi tuulanud jõudsin vist lõpuks õigesse kohta. Lehel "Haiguse tekke riskifaktorid" esimene lause "Rinnavähi otsene tekkepõhjus ei ole senini kindlalt teada."
Ehk siis teisisõnu meil pole õrna aimugi, mis seda põhjustab, aga meil on uhke kampaania, mis aitab seda ära hoida? Ei usu.
Riskifaktoritena on põhimõtteliselt ära toodud geneetiline (bioloogiline) eelsoodumus (perekondlik rinnavähi esinemine, hormonaalsed põhjused, menstruaalfunktsiooniga ja sünnitustega seotud tegurid) ja välised tegurid (vanus, toitumisega seotud tegurid, keskkonnamõjud).
Kas inimesed sünnivad rinnavähiga? Ei. Järelikult pole geneetiline eelsoodumus tähtis. Isegi kui passiivsetes geenides tõesti on kirjas, et sa võiksid saada rinnavähi siis probleem tekib ju alles olukorras, kui need aktiviseeruvad.
Siinkohas tuleks vist mainida, et iga inimene kannab endaga kogu aeg kaasas tuhandeid haiguseid ja haigusetekitajaid. See ju ei tähenda, et me kogu aeg haiged oleksime? Probleem tekib alles siis kui meie immuunsus mingil põhjusel saab vigastatud ja haigusetekitajad saavad kohe tegutsema asuda.
Põhimõtteliselt samamoodi on ka geneetikaga. Meil võib olla geneetilises koodis igasugust si**a, aga see ei ole tähtis nii kaua kui see on passiivses olekus. Seega tuleb leida tegurid, mis selle jama aktiviseerivad, ja need tegurid kõrvaldada. Ükski asi ei toimu täiesti lambist või niisama - alati on põhjus ja tagajärg.
Seega geneetiline eelsoodumus ei ole vähki tekitav niikaua kuni pole tegurit mis selle vallandaks (vallandaja on sel juhul väline tegur)
Meie tänapäeva bioloogia põhisuuna järgi peaks ainus võimalus kuidas vähk tekib ilma eelsoodumuseta olema mutatsioon. Ka mutatsioon tekib tänu välisteguritele.
"Mutatsioonid on organismi pärilikkuse kandja (tavaliselt DNA või RNA) püsivad, edasikanduvad muutused.
Mutatsioone võivad moodustada kopeerimisvead pärilikkuse kandjas raku pooldumisel ja kiirguse, kemikaalide või viiruste toime. Mutatsioonid põhjustavad sageli raku funktsioonide häirumist või raku surma ning võivad kõrgemate organismide puhul tekitada vähktõbe.
Mutatsioone peetakse evolutsiooni liikumapanevaks jõuks: looduslik valik kõrvaldab ebasoodsad mutatsioonid, kuid soodsatel mutatsioonidel on kalduvus akumuleeruda. Neutraalsed mutatsioonid organismi ei mõjuta ning võivad aja jooksul akumuleeruda, mille tagajärjel võib tekkida niinimetatud katkev tasakaal."
Selle definitsiooni järgi on see siis normaalne nähtus. (Aga ütle seda inimesele kellel on vähk, et see on evolutsiooniliselt tähtis ja sure nüüd maha, sest evolutsiooniliselt pole sind ilmselgelt vaja. See nagu ei oleks kah humaane?) Nii geneetilise eelsoodumuse puhul kui ka mutatsiooni puhul on tegelikuk põhjuseks (vallandajaks) väline tegur.
Nimekirja nendest välistest teguritest, mis aktiviseeriks genetilist eelsoodumust või tekitaks mutatsioone me kuskilt ei leia.
Aga kuidas siis Vähki kui sellist vältida?
Paistab, et mainstream meditsiin ei oma sellele ühist vastust. Pigem on selle teooria järgi vähi teke täiesti normaalne nähtus. Lihtsalt istu ja oota kuni halvad geenid, mis sa oma vanematelt said, välja löövad. Või siis käi püsivalt kontrollimas, kas pahad geenid on juba sul välja löönud või mitte.
Olgem ausad, aga selline versioon ei tundu just väga ahvatlev, paigutades sind sujuvalt ohvri rolli. Sa oled lihtsalt oma geenide ohver ja kõik, Shit happens. Ainus mida sa teha saad, on ravida süptomeid kui need tekivad.
Tuletame siinkohas meelde, et kogu tänapäeva meditsiin baseerubki sümptomite ravile. Kui sul valutab pea, siis sa võtad tabletti, et peavalust lahti saada. Aga peavalu on sümptom. Võttes tabletti hävitad sa nii sümptomi, kui ka annad kehale (mis annab valuga märku, et midagi on valesti) lisakoormuse, sest nüüd on miski osa tuimestatud, teine osa mürgitatud ja probleem millest tekkis peavalu endiselt alles - aga sa lihtsalt ei tunne seda enam. Nii on see paljude haiguste puhul - me lihtsalt tegeleme sümptomiga.
Millal teie perearst teile viimati ütles, et te peaks oma harjumusi, toitumist, treeningut vms muutma? Kardan, et te pole seda just palju kuulnud. Ometigi just see oleks õige vastus iga probleemi puhul. Sümptomi võib ju maha võtta, aga sellel pole mõtet kui selle põhjustajaga midagi ette ei võeta. Nagu ma enne juba mainisin siis me puutume püsivalt haigustega kokku, me isegi kanname suurt hulka neist püsivalt endaga kaasas. Miks siis osad jäävad haigeks - teised mitte, osad saavad vähi - teised mitte, osad on püsivalt haiged - osad terved?
Meditsiin ei saa sellele vastata. Teie perearst (või misiganes tohter) on inimene, kes on õppinud inimkeha mõningad aastad ülikoolis. Ta võib küll erialaselt olla omandanud palju teadmisi, kuid need on üldistavad (rääkimata sellest, et need baseeruvad endiselt palju väitel, et inimene on kõigest masin). On ainult üks inimene, kes saab teha nii, et sa oled terve. On ainult üks inimene kes tunneb su keha terve sinu eluaeg ja see inimene oled sa ise.
Ära võta kõike seda, mida sulle söödetakse, kohe omaks. Valik kas sa jätad ennast oma geenide ohvri rolli või mitte on sinu enda teha. See vajab lihtsalt natuke mõtlemist, uurimist, katsetamist ja alati uuele infole vastuvõtlik olemist.
Paljud väidavad, et alternatiivmeditsiin sobib vaid naiivsetele inimestele. Mina arvan, et mainstream on pigem see, mis sobib naiivsetele. (eriti arvestades asjaolu, et see enamuses vaid eemaldab sümptomeid ja isegi sümptomitest paraneb umbes 1/3 tänu platseebo efektile)
Selle asemel võiks pöörata oma pilgu väljapoole mainstream -i ja mitte võtta puhta tõena kõike, mida sulle ette söödetakse. Muidugi ei tasu ka alternatiivseid asju puhta tõena võtta. Lugege ja uurige ise erinevaid haiguste käsitlusi erinevate kultuuride, inimeste, elufilosoofiate, religioonide jne poolt. Kui iga inimene on ainulaadne kuidas saab ravimine olla ühesugune?
Ahjaa, paljude meediumite ja alternatiivmeditsiini esindajate arvamuse järgi on vähi põhiliseks tekitajaks välja elamata viha (ehk vimm) mida inimene endaga kogu aeg kaasas kannab - neil on vähemalt mingi vastus olemas. Ja mõte, et ära kanna oma vimma ja naerata rohkem ei tundugi ju nii paha, exole.
Uidates täna päevasel ajal, enne tööd, linnas sattusin juhuslikult mingile rinnavähi ennetamise kampaania üritusele. Seda siis tänu sellele, et Inese lauluhäält oli lausa Viru tänavale kuulda.
Kuulasin natuke, mõtlesin natuke ja ainus mõte, mis mu pähe tuli oli lause:"Mida vi**u?" (otsustasin siinkohas seda mõtet mitte oluliselt ilustada)
Laval räägiti, et naised peaks rinnavähi ennetamiseks ikka püsivalt arsti juures kontrollis käima. Nüüd võtan ma selle lause ette nii, et kõiks saaks aru, mis selles valesti on.
Sõna ennetama tähendab preventeerima, vältima, ära hoidma.
Nii ja palun seletage mulle, kuidas see, et sa käid arsti juures kontrollimas, kas sul on rinnavähk või mitte, hoiab rinnavähi ära? Tõsi, kui see avastatakse varajases staadiumis, siis on seda lihtsam ravida, aga sa ei saa preventeerida millegi teket sellega, kui sa püsivalt jälgid, kas see on tekkinud või mitte. See on ajuvaba.
[Ja-jah, inimesed ei pea ju olema alati keeleliselt korrektsed, aga võiks vahel. Eriti mis puudutab kampaaniaid]
Olgu, mõtlesin, et uurin siis pärast netist lähemalt seda ennetamist. (ma ei ole küll naisterahvas ja otseselt see mind ei puuduta, aga uudishimu on ikkagi.)
Selle kampaania koduleht ei olnud aga oluliselt informatiivsem. Jällegi põhirõhk enesekontrollil (ehk näppige oma rindu, naised) ja sõeluuringul. Mõlemad on muidugi tähtsad, aga pole kuidagi seotud vähi tekkimise vältimisega.
Esilehel isegi ilus lause "Tänapäevased rinnavähi ravimeetodid pikendavad tunduvalt patsientide eluiga." Jällegi tore teada.
Aga ikkagi, äkki oleks parem kui vähki üldse ei tekiks?
Olles siis natuke sellel lehel ringi tuulanud jõudsin vist lõpuks õigesse kohta. Lehel "Haiguse tekke riskifaktorid" esimene lause "Rinnavähi otsene tekkepõhjus ei ole senini kindlalt teada."
Ehk siis teisisõnu meil pole õrna aimugi, mis seda põhjustab, aga meil on uhke kampaania, mis aitab seda ära hoida? Ei usu.
Riskifaktoritena on põhimõtteliselt ära toodud geneetiline (bioloogiline) eelsoodumus (perekondlik rinnavähi esinemine, hormonaalsed põhjused, menstruaalfunktsiooniga ja sünnitustega seotud tegurid) ja välised tegurid (vanus, toitumisega seotud tegurid, keskkonnamõjud).
Kas inimesed sünnivad rinnavähiga? Ei. Järelikult pole geneetiline eelsoodumus tähtis. Isegi kui passiivsetes geenides tõesti on kirjas, et sa võiksid saada rinnavähi siis probleem tekib ju alles olukorras, kui need aktiviseeruvad.
Siinkohas tuleks vist mainida, et iga inimene kannab endaga kogu aeg kaasas tuhandeid haiguseid ja haigusetekitajaid. See ju ei tähenda, et me kogu aeg haiged oleksime? Probleem tekib alles siis kui meie immuunsus mingil põhjusel saab vigastatud ja haigusetekitajad saavad kohe tegutsema asuda.
Põhimõtteliselt samamoodi on ka geneetikaga. Meil võib olla geneetilises koodis igasugust si**a, aga see ei ole tähtis nii kaua kui see on passiivses olekus. Seega tuleb leida tegurid, mis selle jama aktiviseerivad, ja need tegurid kõrvaldada. Ükski asi ei toimu täiesti lambist või niisama - alati on põhjus ja tagajärg.
Seega geneetiline eelsoodumus ei ole vähki tekitav niikaua kuni pole tegurit mis selle vallandaks (vallandaja on sel juhul väline tegur)
Meie tänapäeva bioloogia põhisuuna järgi peaks ainus võimalus kuidas vähk tekib ilma eelsoodumuseta olema mutatsioon. Ka mutatsioon tekib tänu välisteguritele.
"Mutatsioonid on organismi pärilikkuse kandja (tavaliselt DNA või RNA) püsivad, edasikanduvad muutused.
Mutatsioone võivad moodustada kopeerimisvead pärilikkuse kandjas raku pooldumisel ja kiirguse, kemikaalide või viiruste toime. Mutatsioonid põhjustavad sageli raku funktsioonide häirumist või raku surma ning võivad kõrgemate organismide puhul tekitada vähktõbe.
Mutatsioone peetakse evolutsiooni liikumapanevaks jõuks: looduslik valik kõrvaldab ebasoodsad mutatsioonid, kuid soodsatel mutatsioonidel on kalduvus akumuleeruda. Neutraalsed mutatsioonid organismi ei mõjuta ning võivad aja jooksul akumuleeruda, mille tagajärjel võib tekkida niinimetatud katkev tasakaal."
Selle definitsiooni järgi on see siis normaalne nähtus. (Aga ütle seda inimesele kellel on vähk, et see on evolutsiooniliselt tähtis ja sure nüüd maha, sest evolutsiooniliselt pole sind ilmselgelt vaja. See nagu ei oleks kah humaane?) Nii geneetilise eelsoodumuse puhul kui ka mutatsiooni puhul on tegelikuk põhjuseks (vallandajaks) väline tegur.
Nimekirja nendest välistest teguritest, mis aktiviseeriks genetilist eelsoodumust või tekitaks mutatsioone me kuskilt ei leia.
Aga kuidas siis Vähki kui sellist vältida?
Paistab, et mainstream meditsiin ei oma sellele ühist vastust. Pigem on selle teooria järgi vähi teke täiesti normaalne nähtus. Lihtsalt istu ja oota kuni halvad geenid, mis sa oma vanematelt said, välja löövad. Või siis käi püsivalt kontrollimas, kas pahad geenid on juba sul välja löönud või mitte.
Olgem ausad, aga selline versioon ei tundu just väga ahvatlev, paigutades sind sujuvalt ohvri rolli. Sa oled lihtsalt oma geenide ohver ja kõik, Shit happens. Ainus mida sa teha saad, on ravida süptomeid kui need tekivad.
Tuletame siinkohas meelde, et kogu tänapäeva meditsiin baseerubki sümptomite ravile. Kui sul valutab pea, siis sa võtad tabletti, et peavalust lahti saada. Aga peavalu on sümptom. Võttes tabletti hävitad sa nii sümptomi, kui ka annad kehale (mis annab valuga märku, et midagi on valesti) lisakoormuse, sest nüüd on miski osa tuimestatud, teine osa mürgitatud ja probleem millest tekkis peavalu endiselt alles - aga sa lihtsalt ei tunne seda enam. Nii on see paljude haiguste puhul - me lihtsalt tegeleme sümptomiga.
Millal teie perearst teile viimati ütles, et te peaks oma harjumusi, toitumist, treeningut vms muutma? Kardan, et te pole seda just palju kuulnud. Ometigi just see oleks õige vastus iga probleemi puhul. Sümptomi võib ju maha võtta, aga sellel pole mõtet kui selle põhjustajaga midagi ette ei võeta. Nagu ma enne juba mainisin siis me puutume püsivalt haigustega kokku, me isegi kanname suurt hulka neist püsivalt endaga kaasas. Miks siis osad jäävad haigeks - teised mitte, osad saavad vähi - teised mitte, osad on püsivalt haiged - osad terved?
Meditsiin ei saa sellele vastata. Teie perearst (või misiganes tohter) on inimene, kes on õppinud inimkeha mõningad aastad ülikoolis. Ta võib küll erialaselt olla omandanud palju teadmisi, kuid need on üldistavad (rääkimata sellest, et need baseeruvad endiselt palju väitel, et inimene on kõigest masin). On ainult üks inimene, kes saab teha nii, et sa oled terve. On ainult üks inimene kes tunneb su keha terve sinu eluaeg ja see inimene oled sa ise.
Ära võta kõike seda, mida sulle söödetakse, kohe omaks. Valik kas sa jätad ennast oma geenide ohvri rolli või mitte on sinu enda teha. See vajab lihtsalt natuke mõtlemist, uurimist, katsetamist ja alati uuele infole vastuvõtlik olemist.
Paljud väidavad, et alternatiivmeditsiin sobib vaid naiivsetele inimestele. Mina arvan, et mainstream on pigem see, mis sobib naiivsetele. (eriti arvestades asjaolu, et see enamuses vaid eemaldab sümptomeid ja isegi sümptomitest paraneb umbes 1/3 tänu platseebo efektile)
Selle asemel võiks pöörata oma pilgu väljapoole mainstream -i ja mitte võtta puhta tõena kõike, mida sulle ette söödetakse. Muidugi ei tasu ka alternatiivseid asju puhta tõena võtta. Lugege ja uurige ise erinevaid haiguste käsitlusi erinevate kultuuride, inimeste, elufilosoofiate, religioonide jne poolt. Kui iga inimene on ainulaadne kuidas saab ravimine olla ühesugune?
Ahjaa, paljude meediumite ja alternatiivmeditsiini esindajate arvamuse järgi on vähi põhiliseks tekitajaks välja elamata viha (ehk vimm) mida inimene endaga kogu aeg kaasas kannab - neil on vähemalt mingi vastus olemas. Ja mõte, et ära kanna oma vimma ja naerata rohkem ei tundugi ju nii paha, exole.
Tume Kabaree
Viimasel ajal olen uurinud ja kuulanud sellist muusikalist nähtust nagu Dark Cabaret.
Tegemist jällegi siis ühe häguse muusikalise zanriga. Nimekirja milliseid artiste sellesse zanri topitakse võib leida siit. (isiklikult lisaksin sinna veel ka Stolen Babies, aga noh hägune stiil)
Amanda Palmer on muidugi hea, tuntud ka kui Dresden Dolls'i laulja. Leiub ka teisi täiesti mõnusaid ja huvitavaid esitajaid (lihtsalt ma pole teisi veel jõudnud nii palju kuulata).
On neid, kes esitavad kabaree stiilis tänapäevase sisuga lugusi või teevad seda üldse acapellas. Emilie Autumn ja Rasputina panustavad muusikas palju keelpillile ja tehnilisele helile, miksides mõnuga erinevaid stiile, kuid omades siiski üsna hägusalt püsivat üldjoont.
Omaette huvitav on ka The Tiger Lillies. Kolmest värvitud näoga meeskodanikust koosnev Londoni kollektiiv, mis on juba aastast 1989 jaganud musta huumorit ja teatraalsust endale omases stiilis. Esmareaktsioon mõne nende etenduse vaatamise peale on jälgimist väärt.
Jah uut muusikat on palju. Ainus probleem selle juures on nüüd see, et pole aega seda kõike läbi kuulata. Enamik lugudest on siiski sotsiaalkriitilised, iroonilised, sarkastilised ja sügavama sisuga ning ei sobi niisama taustaks.
Mis puudutab Amanda Palmerit (vasakul pildil ja värvikombinatsioon sini-must-valge on lihtsalt lahe juhus) siis mul on ülimalt hea meel näha, et ta teeb koostööd Neil Gaimaniga.Neil Gaiman on siis teadupärast hull kirjanik, kelle sulest on tekkind ka näiteks Sandmani koomiksiraamatud.
Tore on näha geniaalseid inimesi omavahel koostööd tegemas.
Samamoodi lahe oli ka film Coraline mida ma käisin täna enne tööd 3D vaatamas. Tekst ehk sisu Neil Gaimani poolt ja joonistus samade inimeste poolt kes tegid filmu Nightmare Before Christmas (mida ma olen siin blogis juba kiitnud). Lõpptulemus: Hea. Kuigi enne tööpäeva (loe 8h arvuti taga passimist) ei ole 3D just kõige targem tegu. Paregu paistab peale ronivat väike peavalu.
Endiselt teie Zarvik, avardades oma maailma neelates uut muusikat ja uut informatsiooni.
Milleks muusika ?
Sattusin täna ühe hea kõne peale muusikast, mis kohe mõtte liikuma pani. Seda saab lugeda siit. (In English ofc)
Eks ta ju huvitav ole, et inimesed suhtuvad muusikasse (ja üldse kunsti) kui raha ja aja raiskamisse. Samuti nimetatakse muusikat meelelahutuseks. Isegi siin riigis, kus toimus Laulev Revolutsioon, nimetatakse muusikat vaid meelelahutuseks.
Kuidas saab ainult meelelahutus siduda tuhandeid inimesi, tuua esile sügavaid emotsioone, panna inimesi varjatud emotsioone välja elama, innustada inimesi millegi nimel võitlema, lootust üleval hoidma ... jne jne ...? see loetelu tuleks liiga pikk, et siia blogisse ära mahuks.
Me kõik teame, mis jõud on muusikal, kuid endiselt suhtutakse sellesse kergekäeliselt. Muusika looja, selle esitaja on paljuski nagu psühholoog, kes oma oskuseid õgesti kasutades võib inimeste hingehaavu parandada, nende mõtlemist suunata, positiivsust süstida, innustada...
Muusika on vahend millega saab muuta maailma mida me ei näe.
See on tegelikult peaagu sama tähtis kui arstiabi. Lausa üks primaarsetest vajadustest.
Ma ei usu, et leiduks inimesi, kes suudaksid elada täiesti ilma muusikata.
See tõde oli teada juba vanadel kultuuridel. Kreekas väärtustati muusikat sama palju kui astronoomiat (milles, nagu me teame, olid nad paganama osavad). Samuti kõik vanad religiossed rituaalid sisaldavad vähemalt mingit muusikalist elementi (kas ainult rütmiline või ka viis).
Mantrad ilma rütmi ja viisita oleks ju täiesti mõeldamatud.
Ja ikkagi on see vaid meele lahutus?
Kui siia veel lisada tõsiasi, et muusika koosneb täielikult vibratsioonist ja kvantfüüsika järgi baseerub vibratsioonil kogu materjaalne maailm, siis me tegelikult isegi ei tea kuidas muusika nähtavat maailma mõjutada võib.
Ehk on vanadel juttudel manajatest ja loitsijatest (mida tehti siiski poollauldes) oma tõetera sees.
Ükski jutt ei teki siiski päris tühjast.
Vot teile siis laulu.
Eks ta ju huvitav ole, et inimesed suhtuvad muusikasse (ja üldse kunsti) kui raha ja aja raiskamisse. Samuti nimetatakse muusikat meelelahutuseks. Isegi siin riigis, kus toimus Laulev Revolutsioon, nimetatakse muusikat vaid meelelahutuseks.
Kuidas saab ainult meelelahutus siduda tuhandeid inimesi, tuua esile sügavaid emotsioone, panna inimesi varjatud emotsioone välja elama, innustada inimesi millegi nimel võitlema, lootust üleval hoidma ... jne jne ...? see loetelu tuleks liiga pikk, et siia blogisse ära mahuks.
Me kõik teame, mis jõud on muusikal, kuid endiselt suhtutakse sellesse kergekäeliselt. Muusika looja, selle esitaja on paljuski nagu psühholoog, kes oma oskuseid õgesti kasutades võib inimeste hingehaavu parandada, nende mõtlemist suunata, positiivsust süstida, innustada...
Muusika on vahend millega saab muuta maailma mida me ei näe.
See on tegelikult peaagu sama tähtis kui arstiabi. Lausa üks primaarsetest vajadustest.
Ma ei usu, et leiduks inimesi, kes suudaksid elada täiesti ilma muusikata.
See tõde oli teada juba vanadel kultuuridel. Kreekas väärtustati muusikat sama palju kui astronoomiat (milles, nagu me teame, olid nad paganama osavad). Samuti kõik vanad religiossed rituaalid sisaldavad vähemalt mingit muusikalist elementi (kas ainult rütmiline või ka viis).
Mantrad ilma rütmi ja viisita oleks ju täiesti mõeldamatud.
Ja ikkagi on see vaid meele lahutus?
Kui siia veel lisada tõsiasi, et muusika koosneb täielikult vibratsioonist ja kvantfüüsika järgi baseerub vibratsioonil kogu materjaalne maailm, siis me tegelikult isegi ei tea kuidas muusika nähtavat maailma mõjutada võib.
Ehk on vanadel juttudel manajatest ja loitsijatest (mida tehti siiski poollauldes) oma tõetera sees.
Ükski jutt ei teki siiski päris tühjast.
Vot teile siis laulu.
See kevad on teistsugune (ja kui sa arvad, et on juba suvi siis .... ah Sae puru!)
See Kevad on tõesti teine, kui eelmised. Inimesed muutuvad ja kiiremini kui enne. Asi pole mitte vaid Masus ja sotsiaalses depresioonis vaid igas õhumolekulis on tajuda muutust - seda teeb ka loodus.
Ehk on tänu masule ( ja selle paisutusele meedia poolt) inimesed lihtsalt muutustele altimad ja vastuvõtlikumad.
Ehk on lihtsalt miski huvitav kuufaas.
Isiklikult võin siia kirjutada meeleolumuutused. Nii äärmuslikust heatujulisusest kuni äkkdeborini. No saa sa siis aru. Rase ka nagu ei tohiks olla.Ja seda kõike mõjutavad palju pisidetailid (ka see kui keegi võõras hommikul trollis naeratab võib jätta terveks päevaks hea tuju).
Peale sünnipäeva sai oldud ka nii nädalake veinitsüklis ja sotsiaalselt lõbus.
Vahepeal on tekkinud uusi tutvusi ja soojendatud mõnda vana (ja see on tõsiselt positiivne)
Siia otsa veel tohutu informatsiooni omandamine. Loen hoolega Gunnar Aarmat, käisin aurafotot tegemas. Lugesin Tao Te Chingi läbi ....jne (kokku ikka päris palju)
Ja samuti on muutused tööl. Informatsiooniks kõigile - ma olen nüüd kuni puhkuse alguseni (22 juuni) teisipäevast laupäevani õhtuti kuuest öösel kaheni tööl. Vot nii.
Sõprade poole pealt on ehk keerulisem kommenteerida. Aga üldiselt võib öelda, et mitmel lähedasel sõbral on prioriteedid muutunud. Kes leidnud äkitsi armastuse, kes kaotanud äkitsi iseenda, kes õppinud uuesti naeratama...
Tegelikult on kõik need muutused ju head. Aga ma olen siiski sõnn - ma vajan mingitki stabiilsust. Siinjuures pole tõesti muud abi kui pidada meeles vana tõde: The only constant is change. (ma millegipärast arvan et mu kunagisele füüsikaõpetajale see lause väga ei meeldi :P )
Nagu näha olen minagi vaikselt muutustega kaasa veerema otsustanud hakata. Uus blgikujundus on küll pisiasi, aga ngu me teama algavad suured asjad pisidetailidest.
Muutuste rindel edasi.
Ole nagu vesi
Ehk on tänu masule ( ja selle paisutusele meedia poolt) inimesed lihtsalt muutustele altimad ja vastuvõtlikumad.
Ehk on lihtsalt miski huvitav kuufaas.
Isiklikult võin siia kirjutada meeleolumuutused. Nii äärmuslikust heatujulisusest kuni äkkdeborini. No saa sa siis aru. Rase ka nagu ei tohiks olla.Ja seda kõike mõjutavad palju pisidetailid (ka see kui keegi võõras hommikul trollis naeratab võib jätta terveks päevaks hea tuju).
Peale sünnipäeva sai oldud ka nii nädalake veinitsüklis ja sotsiaalselt lõbus.
Vahepeal on tekkinud uusi tutvusi ja soojendatud mõnda vana (ja see on tõsiselt positiivne)
Siia otsa veel tohutu informatsiooni omandamine. Loen hoolega Gunnar Aarmat, käisin aurafotot tegemas. Lugesin Tao Te Chingi läbi ....jne (kokku ikka päris palju)
Ja samuti on muutused tööl. Informatsiooniks kõigile - ma olen nüüd kuni puhkuse alguseni (22 juuni) teisipäevast laupäevani õhtuti kuuest öösel kaheni tööl. Vot nii.
Sõprade poole pealt on ehk keerulisem kommenteerida. Aga üldiselt võib öelda, et mitmel lähedasel sõbral on prioriteedid muutunud. Kes leidnud äkitsi armastuse, kes kaotanud äkitsi iseenda, kes õppinud uuesti naeratama...
Tegelikult on kõik need muutused ju head. Aga ma olen siiski sõnn - ma vajan mingitki stabiilsust. Siinjuures pole tõesti muud abi kui pidada meeles vana tõde: The only constant is change. (ma millegipärast arvan et mu kunagisele füüsikaõpetajale see lause väga ei meeldi :P )
Nagu näha olen minagi vaikselt muutustega kaasa veerema otsustanud hakata. Uus blgikujundus on küll pisiasi, aga ngu me teama algavad suured asjad pisidetailidest.
Muutuste rindel edasi.
Ole nagu vesi
Katsetus vol Kaks ehk Kuu
Võtsin oma kaardipaki (mida pole tükk aega kasutanud) ning sain päeva kaardiks (või perioodi kaardiks) Kuu.
Päris aus vastus peaks ütlema. Kuna aga eestikeelseid Tarot tähendusi kuskil netis pole (ja ma ei hakka ümber kirjutama või tõlkima) siis lisan inglise keelse põhitähenduse. Täpsemalt saate lugeda näiteks siit.
THE MOON
Basic Meaning
With Pisces as its ruling sign, the Moon is all about visions and illusions, madness, genius and poetry. This is a card that has to do with sleep, and so with both dreams and nightmares. It is a scary card in that it warns that there might be hidden enemies, tricks and falsehoods. But it should also be remembered that this is a card of great creativity, of powerful magic, primal feelings and intuition. The Querent who gets this card should be warned that they may be going through a time of emotional and mental trial; if they have any past mental problems, they must be vigilant in taking their medication. They should avoid drugs or alcohol, as abuse of either will cause them irreparable damage. This time however, can also result in great creativity, psychic powers, visions and insight. They can and should trust their intuition.
(PS! Pilt siin kõrval on vaid näitlikustamiseks. Minu pakk on teistsugune.)
Tarot on rääkinud.
Päris aus vastus peaks ütlema. Kuna aga eestikeelseid Tarot tähendusi kuskil netis pole (ja ma ei hakka ümber kirjutama või tõlkima) siis lisan inglise keelse põhitähenduse. Täpsemalt saate lugeda näiteks siit.
THE MOONBasic Meaning
With Pisces as its ruling sign, the Moon is all about visions and illusions, madness, genius and poetry. This is a card that has to do with sleep, and so with both dreams and nightmares. It is a scary card in that it warns that there might be hidden enemies, tricks and falsehoods. But it should also be remembered that this is a card of great creativity, of powerful magic, primal feelings and intuition. The Querent who gets this card should be warned that they may be going through a time of emotional and mental trial; if they have any past mental problems, they must be vigilant in taking their medication. They should avoid drugs or alcohol, as abuse of either will cause them irreparable damage. This time however, can also result in great creativity, psychic powers, visions and insight. They can and should trust their intuition.
(PS! Pilt siin kõrval on vaid näitlikustamiseks. Minu pakk on teistsugune.)
Tarot on rääkinud.
Katsetus vol Uno
Juhus on tihtilugu tugev jõud ja nagu me teame on juhusel tihtilugu komme olla äärmiselt juhuslikult adekvaatne. Esiteks siis juhuse test arvuti kaasabiga. Sama asi mille postitasin siia eelmise aasta oktoobris - ei hakanud eraldi küsimustikku koostama.
Kokkuvõtlikult: Ka siit võis lugeda välja võimalikku karmi reaalsust. Samas ka jaburust.
Järeldus: pole õrna aimugi, mis toimub, aga huumorimeel hakkas küll tööle :)
Juhus on rääkinud.
1. How am I feeling today? Depeche Mode – People Are People (loogiline pealkiri :P... no eks kohati ka õige sõnum)
2. Will I get far in life? Shiny Toy Guns – Finale/Reprise [Nightmare Revisited] (... jälle loogika, eks ma lõppu ju jõuan lõppude lõpuks ikka:))
3. Where will I get married?Alumiinium – must/valge (mh, asukoht mida mitu korda mainitakse on Kastani allee ... aga pigem nagu tuleb välja, et vist ei abiellugi. Nu vot siis muusikat.)
4. What is my best friend’s Theme Song? Air – don’t be light (the hacker remix) [ära ole kerge või ära ole valgus? Einoh samas kõik sõpsid räägivad, et ma peaks rohkem sööma :P]
5. What is the Story of My Life? Rob Dougan – Clubbed to Death (Milline kergendus ja mina juba arvasin et midagi igavat. Milline tappev anti-optimism. Aga lugu see-eest on hea)
6. What was Highschool like? Alumiinium – Schmidt, elumajor, teadmata kadunud (kas see on mingi nipikas vä?)
7. How can I get ahead in life? Damien Rice – Lonelily (original demo) [üksi, kaksi, leppides, andestades ja unustades.. ok, kõlab teostatavalt]
8. What is the best thing about me? Sethh – HJELP (et siis kerge hullumeelsus ja vaba looming? Mi laiki)
9. What is today going to be like? Jääboiler – Kuu (praeguseni suudan tänast päeva päris hästi sellega seostada. Kergelt nukker aga siiski positiivne - sobib hästi :) )
10. What is in store for this week? Metro Luminal – Igatsus Tume (Jällegi väga anti-optimistlik. Pole hullu kõigest pool nädalat veel minna.)
11. What song describes my parents? Richard Cheese – Silent Night (jõululaulud on jah pere traditsioon, aga mitte estraadina)
13. How is life going? Richard Cheese – The Rockafeller Skank (right about now, funk soul brother? Ei mõista.)
14. What song will they play at my Funeral? Metro Luminal – Tapeet (opa, päris karm. Täna ikka tuleb selliseid)
15. How does the world see me? Ayreon – The First Man on Earth (üksik seisja uue ajastu koidikul? Või siis üksik hullumeelne kes on omas primitiivses maailmas?)
16. Will I have a happy life? Depeche Mode – Never Let Me Down Again (õnnelikus on suhtumise küsimus niikuinii, nagu ka selle loo tõlgendamine vastuseks :P )
17. What do my friends really think of me? Xploding Plastix – Geigerteller (instrumentaalpala. Aga internet ütleb: "Geigerteller (de) - Geiger counter, device for detecting the presence and intensity of radioactivity." Nu vot siis, olen sõpradele radioaktiivsuse mõõdikuks :D :D )
18. Do people secretly lust after me? Richard Cheese – We Are The World (USA For Africa)
21. Will I have children? John Maus – Don’t be a Body (laul sellest kuidas panna kõike, kõiki ja igal pool....ee aga lapsed? Ei, neid ei pane. Peaaegu teemasse, peaaegu... :D )
23. How will I be remembered? Xploding Plastix ft. Sarah Cracknell – Sunset Spirals (Rune Lindbaek Remix) [pole paha, tõepoolest]
24. What is my signature dance song? Frozen Silence – Loneliness (ilus-nukker klaveripala .... et siis soolotants ilmselgelt)
25. What is my current theme song? J.M.K.E – Käed Üles Virumaa (vanakooli mässumeelsus, loodusekaitse ja häälest ära kitarr kõlab küll natuke nagu mina :D “Tootke rohkem sõnnikut seltsimehed!”)
26. What does everyone else think of my current theme song is? Johnny Cash – A Satisfied Mind (täiesti usutav)
27. What type of men/women do you like? Air – J’ai Dormi Sous L’eau (neid kes magavad vee all? :S Ma parem ei taha teada.)
Kokkuvõtlikult: Ka siit võis lugeda välja võimalikku karmi reaalsust. Samas ka jaburust.
Järeldus: pole õrna aimugi, mis toimub, aga huumorimeel hakkas küll tööle :)
Juhus on rääkinud.
Hullud Uned vol Hiirte Lahing
Tere tere! Las ma ise tutvustan! See hall tegelane siin on minu Aju. Muidu tubli ja töökas ainult vahel öösiti kui järelvalve puudub hakkab tegema selliseid trikke et ****** ****** ***** ****** ***** **** [tsenseeritud lugeja heaolu huvides]
Niisiis järjekordsed hullud uned. Viimase paari nädala jookul juba nii 6 öökest. Ja oh ei ma ei räägi tavalistest luupainajatest, kollidest ja koletistest. Ma räägin unedest, milles tekkiv emotsioon jätab mõistusele sita maitse suhu ja mitte mõneks minutiks vaid mõneks päevaks. Ma räägin unenägudest, millest ärgates oled sa keegi teine ja ärgates ei ole sul enam mingit energiat midagi teha (kohvi võiks ju teha ja tööd kah) - vaevu on energiat et üldse olla. Ning kui see kordub ja kordub ja kordub ..... siis seda sitta emotsiooni aina koguneb ja koguneb..... ja lõpuks? noh kas sita lahtumine või plahvatus, ega muid varjante väga polegi.
Kujutage ette, et te näete unes oma Freudilikku alateadvust, kõiki soove, hirme ja kaotusi... kõike millele tahaks mitte mõelda. Ma ei mäleta küll kõike (jummal tänatud) aga ma olen unes seksinud litsiga pärnu uulitsatel, tantsinud end ogaraks, saanud arstilt jaburaid ja hirmutavaid diagnoose, kaotanud töö, vaielnud iseendaga ühe inimese surma üle, kaotanud loomingu ja võime luua .... ja mida kõike veel. Kõik mida aju suutis genereerida minevikuks, olevikuks, tulevikuks. Eks kõigil meil ole omad hirmud ja varjatud mõtted ning tegeleda nendega ajal, mil peaksid tegelikult puhkama on ******* **** ** [tsenseeritud]
Lõpplahendusena olin ma eile nii tikker omadega, et kuulasin lihtsalt "Battle of Mice" albumit uuesti ja uuesti, proovides vältida inimkontakti. (igaks juhuks ... plahvatusoht!) Kontoris kontakti vältida pole mitte niisama lihtne. Aga kes siis töö juures plahvatab? Punnitasin mis ma punnitasin ja kannatasin mis ma kannatasin aga kui jõudsin koju lippas mõte juba loomingus. Ma suutsin poolel teel töölt koju suunata oma tikri luuleridadesse ... täiesti ootamatult... ja inglise keeles ... ja ma ütleks, et ehk isegi mitte väga halvasti (Poognas ;))
Paistab, et nüüd hakkab see tsükkel mööduma (ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla), sest see öine uni oli lahendusega ja seega mitte nii väsitav. Unes läksin teatrilavale 100% ilma ettevalmistuseta, napilt sain enne õige raamatu (näidendi) näppu ja leidsin õige lõigu üles. Agama polnud seda isegi mitte läbi lugenud ja pidin kohe esitama suurele publikule. Lahendus oli lihtne. Vaatasin raamatu kaant, et mida ma siis üldse esitama pidin minema, nägin kirjanikku (õnneks või kahjuks ei mäleta nime) ja naeratasin. Naeratasin ja läksin lavale teadmisega, et selle kirjaniku teosed on ju niikuinii nii sitad, et minu lavaline tegevus ei suuda seda mittekuidagi sitemaks teha.
Siis ärkasin.
Ja olgem ausad, parem selline lahendus kui mittemingit lahendust. Ja oluliselt parem kui olles unes endale öö läbi tõestanud et üks inimene elab, ärgata reaalsusesse, kus sa tead et teda enam ei ole. Näiteks.
Nüüd on tänane töö tehtud, päike sirab ja tujul pole väga vigagi. Aga painab küsimus, et miks siis sellised uned. WTF? Mis toimub? Olgem ausad, mul pole selle aja jooksul olnud võimalust seda läbi mõelda. Kui pole meeleolu ja energiat siis ei ole ka analüüsivõimet - mittemingisugust mõttevõimet pole.
Ehk on asi selles, et eelmine aasta samal ajal olin ma parajalt kutupiilu - takso juhtum siis. Ja kuigi sain eelmine aasta aprillis nädalakeseks tööle, suutsin ka peale seda ilusasti haigeks jääda.
Ja võibolla on need uned lihtsalt .... kehamälu.
Teine võimalus on siseheitlus. Maailmavaatelised muudatused ja mõtted. Ei tahaks väga siiski uskuda, et see päris nii karmilt mõjuks.
Kolmas põhjus on aeg. Aeg on üks kuradima kaval vennike ja tema kasuks räägib see, et ka teistel sõpradel/tuttavatel on unedega probleeme (ja ka meeleoluga). Kevad ja järelikult veel midagi, mis lükkab inimese siseheitlusesse.
Nagu me teame, ei saa unesid päris korralikult tõlgendada ratsionaalse loogikaga, sest unenägu maailm ei ole koht kus töötaks ratsionaalne loogika.
Niisiis proovime leida mitteratsionaalseid vahendeid, et saada teada mis toimub :)
Niisiis järjekordsed hullud uned. Viimase paari nädala jookul juba nii 6 öökest. Ja oh ei ma ei räägi tavalistest luupainajatest, kollidest ja koletistest. Ma räägin unedest, milles tekkiv emotsioon jätab mõistusele sita maitse suhu ja mitte mõneks minutiks vaid mõneks päevaks. Ma räägin unenägudest, millest ärgates oled sa keegi teine ja ärgates ei ole sul enam mingit energiat midagi teha (kohvi võiks ju teha ja tööd kah) - vaevu on energiat et üldse olla. Ning kui see kordub ja kordub ja kordub ..... siis seda sitta emotsiooni aina koguneb ja koguneb..... ja lõpuks? noh kas sita lahtumine või plahvatus, ega muid varjante väga polegi.
Kujutage ette, et te näete unes oma Freudilikku alateadvust, kõiki soove, hirme ja kaotusi... kõike millele tahaks mitte mõelda. Ma ei mäleta küll kõike (jummal tänatud) aga ma olen unes seksinud litsiga pärnu uulitsatel, tantsinud end ogaraks, saanud arstilt jaburaid ja hirmutavaid diagnoose, kaotanud töö, vaielnud iseendaga ühe inimese surma üle, kaotanud loomingu ja võime luua .... ja mida kõike veel. Kõik mida aju suutis genereerida minevikuks, olevikuks, tulevikuks. Eks kõigil meil ole omad hirmud ja varjatud mõtted ning tegeleda nendega ajal, mil peaksid tegelikult puhkama on ******* **** ** [tsenseeritud]
Lõpplahendusena olin ma eile nii tikker omadega, et kuulasin lihtsalt "Battle of Mice" albumit uuesti ja uuesti, proovides vältida inimkontakti. (igaks juhuks ... plahvatusoht!) Kontoris kontakti vältida pole mitte niisama lihtne. Aga kes siis töö juures plahvatab? Punnitasin mis ma punnitasin ja kannatasin mis ma kannatasin aga kui jõudsin koju lippas mõte juba loomingus. Ma suutsin poolel teel töölt koju suunata oma tikri luuleridadesse ... täiesti ootamatult... ja inglise keeles ... ja ma ütleks, et ehk isegi mitte väga halvasti (Poognas ;))Paistab, et nüüd hakkab see tsükkel mööduma (ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla), sest see öine uni oli lahendusega ja seega mitte nii väsitav. Unes läksin teatrilavale 100% ilma ettevalmistuseta, napilt sain enne õige raamatu (näidendi) näppu ja leidsin õige lõigu üles. Agama polnud seda isegi mitte läbi lugenud ja pidin kohe esitama suurele publikule. Lahendus oli lihtne. Vaatasin raamatu kaant, et mida ma siis üldse esitama pidin minema, nägin kirjanikku (õnneks või kahjuks ei mäleta nime) ja naeratasin. Naeratasin ja läksin lavale teadmisega, et selle kirjaniku teosed on ju niikuinii nii sitad, et minu lavaline tegevus ei suuda seda mittekuidagi sitemaks teha.
Siis ärkasin.
Ja olgem ausad, parem selline lahendus kui mittemingit lahendust. Ja oluliselt parem kui olles unes endale öö läbi tõestanud et üks inimene elab, ärgata reaalsusesse, kus sa tead et teda enam ei ole. Näiteks.
Nüüd on tänane töö tehtud, päike sirab ja tujul pole väga vigagi. Aga painab küsimus, et miks siis sellised uned. WTF? Mis toimub? Olgem ausad, mul pole selle aja jooksul olnud võimalust seda läbi mõelda. Kui pole meeleolu ja energiat siis ei ole ka analüüsivõimet - mittemingisugust mõttevõimet pole.
Ehk on asi selles, et eelmine aasta samal ajal olin ma parajalt kutupiilu - takso juhtum siis. Ja kuigi sain eelmine aasta aprillis nädalakeseks tööle, suutsin ka peale seda ilusasti haigeks jääda.
Ja võibolla on need uned lihtsalt .... kehamälu.
Teine võimalus on siseheitlus. Maailmavaatelised muudatused ja mõtted. Ei tahaks väga siiski uskuda, et see päris nii karmilt mõjuks.
Kolmas põhjus on aeg. Aeg on üks kuradima kaval vennike ja tema kasuks räägib see, et ka teistel sõpradel/tuttavatel on unedega probleeme (ja ka meeleoluga). Kevad ja järelikult veel midagi, mis lükkab inimese siseheitlusesse.
Nagu me teame, ei saa unesid päris korralikult tõlgendada ratsionaalse loogikaga, sest unenägu maailm ei ole koht kus töötaks ratsionaalne loogika.
Niisiis proovime leida mitteratsionaalseid vahendeid, et saada teada mis toimub :)
Subscribe to:
Posts (Atom)