Haige. Ikka , jälle ja alati

[Spoiler Alert! antud text võib muuta drastiliselt teie arusaamist minust. Siin käsitletud teemad on isiklikud ning nende tõstatamine peale texti lugemist võib (aga ei pruugi ilmtingimata) lõppeda minu poolse per**e saatmisega. Olge hoiataud!]



Paljude inimeste arvates on minust raske aru saada. Tundun vahel kuidagi kalk, julm aga samas ka heatahtlik, liiga analüütiline, liiga mõtisklev kergelt eraklik ja mida kõike veel. Aga proovige lihtsalt samastuda ja saate aru küll. Pange endale ajusoppi teadmine, et te olete haige, siin ja praegu ja igavesti - ja voila, terve (mitte terve vaid haige :P) minu maailmatunnetus on äkitsi lihtne ja arusaadav.

Haige? Jup täpselt. Niikaua kui ma mäletan on "haigus" olnud minu normaalne olek. See, et ma jäin jooksuvõistlustel alati viimaste sekka. See, et mul oli algklassides pidev palavik (või siis noh üle keskmise kehatemperatuur, millel puudus seletus). Ja see, et ma ehk nuuskasin rohkem kui teised. Vahel olid hingamisraskused ja peale kloorivees (loe: kooli ujulas)ujumist olid mu silmad nagu albiinojänesel. Kuid see ei häirinud mind. See oligi minu jaoks normaalne. (nagu ka nähtus, et mu pea oli lapsena püsivalt briljantroheline - kõva viis õmblust esimese 10 aastaga - olin täiega rahmeldis) See oli alati nii olnud. Kuni äkitsi tulid inimesed väitma, et kuule tegelikult see ikka ei ole normaalne.

11 aastaselt (umbes) tuli allergia diganoos, mis muuhulgas sisaldas ka terminit "kliinilised nähud" - seda kõige rohkem tolmu vastu. Samuti olid kõrged allergiatekitajad villane, kassikarvad, koerakarvad, suled ja igasugu lestad. See tähendas püsivat ravimite peal olekut. Unustustehõlma vajusid tädi kootud kindad, müts, sall(villane= pähh), sulepadi (suled=pähh), villane tekk ja villased kampsunid, vaip (vaibalestad= pähh) ja igasugu koduloomad võis igaveseks ära unustada. Mõne nädalaga oli mu toa sisustus täielikult muutunud ja äkitsi oli mu normaalne olek tembeldatud haiguseks - astmaatline allegia (oli vist diagnoosiks kui ma õigesti mäletan).
See diagnoos tähendas, et sattudes kokku mõne tõsisema allergeeniga (olmetolm või kevadine õietolm näiteks - mida ju ometi kuskil ei leidu) võib vaja minna arstiabi (nii seletati mulle sel ajal terminit "kliinilised nähud"). Samal aastal olin ka väga demonstratiivselt näinud, mis asi on surm ja kui kiiresti see võib juhtuda.

Järgnesid huvitavad ajad. Püsivad arsti juures käigud (ahjaa, debor oli mul kah sellel ajal, mitu aastat järjest, aga seda mitte füüsiliste probleemide pärast. Kuigi äkki see debor põhjustaski osaliselt füüsilisi probleeme.) Suved, millal keelati ujumine (niiskena on kergem külma saada ja haigeks jääda), mis Pärnus elades on ikka paras mõnitamine.

Nii ta siis läks. Kui vaja, ei olnud puudumistõendi või kehalisest kasvatusest vabastuse hankimine eriline probleem. See oli asja plusspool. Samuti kui oli ka klassivendadega vahetunnis mingi nügimine (ofc ilustatud väljend) ja tundi jõudes olid näost tulipunane, sai uudishimulikule õpetajale öelda, et noh allegia lõi välja (kes siis ikka kitukas on exole).


Mingi aeg sai kolitud Tallinna manu ja järjest selgemaks sai tõsiasi - tee mis sa teed, proovi mis sa proovid, aga allergeene vältida on võimatu. Sitt soovitus niikuinii - sa ei saa ju püsivalt valvel ja ettevaatlik olla - elada on ka vaja. Pealegi sa ei tea ju kas järgmises pussipeatuses tuleb peale mammi, kellel ilmselgelt endal haistmismeelt enam ei ole, aga kes oma liigse lõhnastatusega tekitab sul juba paari minuti jooksul hingamisraskuseid. Või kas koolis toimub loeng auditooriumis, mida pole nädal aega korralikult tolmust puhastatud ja õhutatud. Sa ei saa muuta maailma juhuslikkust.

Tuli ajateenistuse kutse. Rääkides oma lapsepõlvehaigustest saadeti mind lisauuringutele. Koormustest, mis tähendas poolalasti lateksmaskiga keskealiste naisterahvaste ees kõndimist. Aga palun - koormust talub nagu härg - lihtsalt kopsud ei tööta normaalselt. Diagnoos koormusastma (ja uuesti ka allergia, seekord juhtis tabelit kassikarvade sektsioon)ja unusta ajateenimine ära, kohe nüüd, siin ja praegu.


Umbes samal ajal jõudis lõpuks (eelnevaid etappe Pärnu ajast, mis sellele lükke andsid, ei hakka ma välja tooma) minuni mõistmine, et tegelikult on tänapäeva meditsiini arusaam allergiast (ja üldse inimkehast) kuradi primitiivne. Skeptisism süvenes iga päevaga ning peas (erinevate lugemisvarade abil muidugi) tekkisid üha uued ja uued allegia tõlgendused. Lõpuks võtsin ma endale kassi, tõestamaks kasvõi lihtsalt ise-endale et organism harjub (viimasel ajal on ka ajakirjandusest läbi käinud kuidas maapähkliallergiat ravitakse maapähklitega ja õietolmu oma meega jne - ei ole üldse nii absurne mõte) ja et emotsionaalne pool omab kah tähtsust (mida tänapäeva meditsiinis ju üldse ei käsitleta). Samuti on mul praegu lambavillast tekk, vaibad maas, villased kindad ja tolmu enamasti kuramuse palju (ei ma ei kollekteeri seda, lihtsalt ei jõua kogu aeg koristada). Püsivalt rohtusi ei võta ja isegi mitte ei oma enam rohtusi, mida võtta nö kriisiolukorras (ja pole ka hirmsat vajadust tekkinud).

Eelmise aasta alguses oli ka pisike haiglalaks. Autoprtree taksoga, mis eelnevate haigustega otseloomulikult mittemingit seost ei omanud. Küll aga tuletas meelde elu ajutisust. Sagendas ka peavalude esinemist.

Olgu mis on, saagu mis saab. Ajal kui ma vältisin allergeene tundsin ma ennast sama sitalt kui praegu (füüsilise poole pealt). Enamasti küll talutavalt (mul on kõrge valulävi ;)) aga vahel nii halvasti, et ei saa isegi magada. Vahel nii halvasti, et ei taha üldse (never-ever stiilis) ärgata ja ausalt öeldes ma ei mäleta ühtegi päeva oma elust kui oleksin olnud 100% terve.

Emotsionaalselt võin ma vahel olla küll väga positiivsel meelestatud ja tugev, mis muidugi muudab ka enesetunnet, kuid piisavalt püsivat positiivust pikemas perspektiivis pole ma veel suutnud saavutada. Ainult musta huumorit.

Eks elu on kohati ka oma musta huumori ja irooniaga üllatanud. Näiteks olen ma oma vanematele rääkinud kuidas allergiaga toime tulla - neil lõi see hilisemas eas välja, mul lapsest saati. Muna õpetab kana, eksole.

Ja sellest kõigest on välja kujunenud vaimne pool, mille põhirõhk on elu (ja üldiselt kõige) ajutisusel.
See ei tähenda, et ma pidutseksin igal õhtul võttes elust nii palju kui võtta annab. Ei.
See tähendab, et ma mõtestan maailma, mõtestan elu ja proovin neid mõtteid ka edasi anda (kirjandus on üks vahenditest).
See tähendab, et ma ei suuda teha plaane pikemalt kui aastaks (kui niigi palju).
See tähendab, et raha ja asjad on paratamatult ajutised ja üldises plaanis mitteolulised (vajalikud vaid mingiks perioodiks)ja ma ei kannata inimesi kelle ainsaks elusihiks on mateeria või raha kogumine.
See tähendab, et ma ei kannata elu/tervise üle virisejaid (kui seda püsivalt tehakse. Ma võin küll öelda, et ei tunne ennast just hästi aga ma ei kiunu, et oi oi kui halb on olla).
See tähendab, et mõte järelkasvust tundub julm - ma ei ole küll suur lastearmastaja aga ma ka ei vihka neid nii palju et ühele neist oma geenivaramut anda.
See tähendab, et ma vahel tajun oma äralõigatust ja olen lihtsalt nukker (vajades üksiolekut).
See tähendab, et ei ole inimesi keda ma hindaks kõrgemalt kui oma sõpru (kes mind ikka veel välja kannatavad).

Ja see tähendab, et öelda mulle, et olen haige (või üldse sellele kuidagi rõhuda) on nagu raputada soola lahtisele haavale - on valus, kuradi valus.



Muidugi, on need siin vaid sõnad ja panna sõnadesse kirja kõike, mis peas toimub on sama hea kui teha kuuraketist kivikirves. Enamus läheb paratamatult kaduma.
Muidugi ma tean et ka paljudel teistel inimesestel on haigusi, millega nad terve oma elu peavad hakkama saama ja ometi nad suhtuvad elusse teistmoodi - maailmapilt on isiklik valik.

Samuti on see praeguse perioodi suhtumine. Miski ei välista selle muutumist kasvõi homsel päeval.



Ja nüüd kui te olete jõudnud siia lõppu ja kogu selle texti läbi lugenud, kerige tagasi algusesse ja lugege uuesti läbi esimene lõik (see mis on kantsulgudes). See tekst ei ole minuga edasiarutamiseks (va juhul kui ma ise midagi siinmainitust tõstatan) vaid selleks, et te paremini minu käitumisest aru saaksite. Vot.

Label "I am my only curse" sobib siia tekstile küll paremini, kui ühelegi teisele.