Kadunud Vaimsus

Loen siin jäle üht tarka raamatut, Lynne McTaggart'i "Väli" seekord, ning tarkadel raamatutel on kohutav komme mõtlema panna. Kusjuurs, mõttevälgatused lähevad raamatu peateemast ikka kõrvale.

Nimelt on tänapäeva teadused kuidagi tükeldatud ja eraldiseisvad, mis tekitab mulje et füüsika on lihtsalt füüsika ja matemaatika on lihtsalt matemaatika, aga neil pole mittemidagi seost filosoofia ja bioloogiaga. Otseloomulikult on selline käsitlus mustvalge ja väär.

Tegelikkuses pole tehtud ühtegi teaduslikku avastust, mille taga poleks seisnud vähemalt mingigi vaimsus. (Vaimsuse all mõtlen siinkohas maailmavaadet-filosoofiat, mis pole 100% teaduslikult tõestatav...või midagi sellist väheamlt)

Iidses Maiade kultuuris oli astronoomia ja religioon ja elu üks suur segapundar. Me võime küll öelda, et inimeste rutiine veristamine pole just väga vaime tegevus, kuid see oli osa nende kultuurist. Nagu ka paljud astronoomilised avastused, mis said kinnituse alles viimasel sajandil.

Samuti on huvitav näide Pythagoras, kes ei jätnud meile mitte ainult "kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga" vaid ka palju enamat. Ta oli vanakreeka filosoof ja matemaatik ning rajas lausa omaette koolkonna. On ehk lausa irooniline, et inimene, kelle nime automaatselt matemaatikaga seostatakse,leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.

Härrasmees Isaac Newton, tuntud õunaloopija, ei olnud mitte tänapäeva mõistes füüsik vaid alkeemik. Alkeemia oli praktiline, spirituaalne ja filosoofiline distsipliin. Ka Albert Einstein oli väidetavalt uurinud Alkeemia õpetusi.
Kuigi tänapäeval arvatakse tihti, et alkeemia oli paras kamalajura, peab siiski tõdema, et see kamalajura sai paganama hästi hakkama meie tänapäeva füüsikale nurgakivide panekuga.
No muidugi oli ka neid alkeemikuid, kes parajat jura tegid - tegemist oli siiski individuaalse ja salajase õppega (kõigil ikka ei õnnestu kah)Pealegi oli see veel ajal, kui taolise teguviisiga oleks sooja koha tuleriidal saanud.

Seost füüsika ja vaimsuse vahel võib otsida aga ka veel lähemast ajast. Kui kvantfüüsika teerajajad - Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg, Niels Bohr ja Wolfgang Pauli - oma avastuste juures kaasaegse teadusega tupikusse jooksid, haarasid ka nemad abiks vanemad filosoofiad ja vaimsed õpetused. (kvantfüüsika ja nö tavafüüsika on ka tänapäeval paljuski vastuolus)Pauli uuris psühhoanalüüsi, arhetüüpe ja kabalat, Bohr taoismi ja hiina filosoofiat, Schrödinger tutvus hinduistliku filosoofiaga ning Heisenberg Vana-Kreeka platonistlike teooriatega.

Miks siis nii? Igal ideel on vaja tausüsteemi, seda toetavaid mõtteid. Kvantfüüsika ei sobinud kokku tavateaduse taustsüsteemiga, seega tuli leida midagi muud.(ja rohkem kui 2000 aastat vanad vaimsed doktriinid ei ole just paha valik :P )
Algselt sisaldas kvantfüüsika ka päris mitmeid vaimseid/filosoofilisi oletusi. See polnud kaugeltki mitte prefektne teooria kuid loogline ja seostatud suureks tervikuks.
Alles hiljem tulid teesid nagu: väikestele asjadele kehtib üks tõde aga palju suurematele teine; elusate asjade kohta üks tõde ja elutute kohta teine.


Selliseid mõtteid siis seekord.
On aeg Une Matiga kohtingule minna.
Kajatage vastu kui soovite midagi vastu kajada.

Ning lõpetuseks masu aja mõttetera:

Kui oled kaelani pasas - ära lase pead norgu!